Kuidas olete rahul eliitkoolide õhkkonnaga? Kas see on lapsi toetav või on tõsi, et nad on stressis ja ülekoormatud? Miks eelistada eliitkooli piirkonnakoolile? Mille alusel valiku tegite?
“Eliitkool” on kuidagi nii kõrva kraapiv sõna. Laps käib Reaalkoolis aga seetõttu end ega teda mingiks “eliidiks”ei pea…
Olen rahul lapse õpikeskonna ja motiveerimisega. Minu laps saab kodutöödega valdavalt ise hakkama, on öelnud, et pole liiga raske ja talle see kool meeldib. Ta klassi priimus ja olümpiaadidel käija ei ole aga tuleb kõige nõutavaga kenasti toime. Olen rahul ka sellega, et kahjuks on kesklinna koolil rohkem rahalisi vahendeid ja rahalisi toetajaid kui piirkonnakoolil. See kajastub nii interjööris kui õpivahendites (olen kursis oma piirkonnakooliga).
Valiku tegingi selle alusel, et lasteaia lõpus oli näha, kuidas laps on teadmistelt, oskustelt ja võimetelt rühmakaaslastest üle. Käis ka reaali eelkoolis, kust sai positiivset tagasisidet. Praegu õpib põhikooli astmes, klass tundub ka tore ja kokkuhoidev, nii et seni pole meist kumbki kahetsenud.
Ma tahan oma lastest head inimesed kasvatada, seetõttu võtsin nad neist koolidest ära, kuigi nad tõid koolile võistlustelt kõrgeid kohti ja õppisid viitele. Ma parem ei räägi enesetappudest, kiusamistest, narkootikumidest, vägivallast, pidevalt sekkuvatest lastevanematest, raha võimust, võistlustest ja ebatervest õhkkonnast. Koolis oli häid õpetajaid, õppetöö enamasti tasemel, aga normaalsed need koolid ei ole, lastel tekib ühiskonnast üsna väärastunud arusaam, aga sealjuures ülikõrge enesehinnang. Normaalsed lapsed ja lapsevanemad on vähemuses. Minu sõbranna töötab Saaremaal suurepärases koolis, teine sõbranna ühes heas Harjumaa koolis, kus on mõlemas kõrge tase nii õppimises kui moraalis, samuti minu laste praeguses koolis töötavad head inimesed, seetõttu on mul piisavalt võrdlusmaterjali koolidest.
Miks eelistada eliitkooli piirkonnakoolile? Mille alusel valiku tegite?
Lapsele ei valita kooli selle alusel, et kas on eliit või mitte. Valitakse selle järgi, et sobiks võimalikult hästi nii lapsele kui perele. Et ei materdaks pere maailmavaadet, et oleks lapse arengut toetav, et koolitee oleks mugav ja turvaline, et huviringide valik oleks piisav, et lapse anded leiaksid rakendust. Selliste asjade põhjal valitakse ja selle valiku peab teie pere ise tegema. Tutvuma võimalike koolidega ja uurima, kuidas seal kõik teile sobiks.
Minul on 2 last käinud kahes erinevas eliitkoolis ja mitte kunagi pole ma kokku puutunud vanematega, kes eelpoolkirjutatud põhjustel oma lapsi sealt oleksid ära võtnud. Eliitkool on samasugune kool nagu kõik teisedki. Ka seal on kaklemisi, kiusamisi jne. täpselt nagu ka igas piirkonnakoolis.
Nii, et kui su laps saab sisse ja talle ja sulle on katsetest jäänud hea mulje, siis ärge kõhelge, laps saab hea hariduse!
Millisest vanuseastmest on jutt? Minu vanemad lapsed käisid kuus esimest aastat piirkonnakoolis (valla ainuke kool), sealt edasi käivad nö eliitkoolis. Nooremad on veel lasteaias, aga ka nemad kavatsen esimesse klassi panna kohalikku kooli. Kusjuures vanema lapse eelkooliõpetaja (kolisime aasta enne ta kooliminekut ja ei saanud lasteaiakohta) veel arvas, et on kohaliku kooli jaoks liiga tark, aga… no kaugele see esimese klassi laps peaks siis igapäevaselt sõitma??
Minu vanem laps hakkab lõpetama just üht niinimetatud eliitkooli (rõve sõna) ja ta on väga tänulik, et ta 7. klassis sinna katsetele viisime. Mina ei teadnud, aga ta ütleb, et eelmises koolis pidi ta olema keegi, kes ta ei ole – pidi varjama, et teda huvitab, kuidas matemaatikaülesanne lahenduse saab, et teda huvitab, kuidas taimedes fotosüntees toimub, et teda huvitab, milline oli Eesti ajalugu. Tema on küll õnnelik, et ta eliitkoolis õpib. Ja see eelneb narkootikumide ja kiusamise ja muu jama jutt on muidugi kellegi sulest, kes on kibestunud ning eriti asja ei tunne. Kõik need tegurid on ikka tavakoolids palju hullema vindiga kui neis eliitkoolides.
Aga tead, kui su laps sisse saab, siis tal on alati võimalik ka ära tulla. Ära põe. Usalda oma last.
Vat ei oska öelda. On inimesi (nii lapsi kui nende vanemaid), kellele need koolid ei istu ja on inimesi, kellele need väga sobivad. Eliitkool sobib lapsele, kes pole mitte ainult andekas ja kiire taibuga, vaid tal on lisaks ka hea läbilöögivõime, hea stressitaluvus ja mitmeski mõtes “paks nahk”. Eks see ongi nii, et kui on hea pingetaluvusega laps, siis ju vanemad ka näevad, et laps pole stressis ja ei saa aru, mis stressijuttu siin räägitakse.
Mina ise kipun küll nõus olema jutuga, mida räägib Kägu 07.03.2020 14:15.
Aga ma saan ka aru, miks paljud nii ei arva – sest neile selline kool sobib.
Ja kõigele lisaks – ka kõik “eliitkoolid” pole ühesugused.
Võib-olla üks soovitus, kui laps on juba sisse saanud ja sa oled erinevatel põhjustel seal koolis käinud, võib-olla veel ka mõnele üritusele sattunud vms. Mõtle ise hoolikalt järgi, kas sina tunned ennast seal keskkonnas hästi? Kui see nii on, siis tunneb tõenäoliselt laps ka ja ehk on õige kool teile. Kui sa aga ennast selles seltskonnas võõrkehana tunned (või vähemalt üldse mitte koduselt), siis ehk pigem mitte… Eks ka lapsevanemad liituvad ju koolikogukonnaga päris mitmeteks aastateks, ja usalda selles osas oma sisetunnet – tahad sa seda? Ma tean, see koolivalik on keeruline – aga ma ei ole ka nõus, et võiks kohe selle peale välja minna, et kui ei meeldi, eks siis võtad lapse sealt ära – ka see pole realsuses alati lihtne.
Absoluutselt mittekuidagi ei saa ette ennustada kas laps saab rohkem stresdis olema eliitkoolis või tavakoolis. Sõltub täiesti, millised konkreetsed lapsed sellesse klasdi satuvad. Täielik õnnemäng mõlemas koolis.
Oleneb eelkõige lapsest, aga vilistlasena soovitan eliitkooli. Põhjus on selles, et üleminek tavakoolist eliitkooli on palju raskem kui eliitkoolist tavakooli. 7-aastaselt on süvaõppega palju lihtsam alustada kui 16-aastaselt.
Mis õhkkonda puutub, siis see on juhuslik.
Mul on valik suht lihtne, läheb elukohajärgsesse kooli, mis on ühtlasi ka süvaõppega kool, et siis nagu kaks ühes.
Ise olen samuti käinud nn eliitkoolis ehk süvaõppega koolis, meie kool oli õpilaste koha pealt väga normaalne, ühest teisest eliitkoolist tuli mitu õpilast meile üle, sest seal ei kannatanud õhustikku välja. Eks ilmselt oleneb palju juhuste kokkulangevusest, kes satuvad olema teised lapsevanemad, peamiselt. Kui lapsevanemad on mingid hullud ennasttäis tõusikud, siis eks see kajastub ka lastes.
Ka see kool, kus mina käisin, oli nn elukohajärgne eliitkool, elasin kesklinnas, õigupoolest oli isegi valida kahe kooli vahel, mõlemad elukohajärgsed. Katsetele läksin siiski vaid ühte kooli ja seal ka õppima asusin.
Õpingute koha peal oli kohati väga raske, sest nõudmised olid kõrged. Aga seda lihtsam oli hiljem ülikoolis, mis tundus varasemaga võrreldes täielik lapsemäng.
Targad vanemad soovitavad teiste lastele kodulähedast kooli. Jääb nende lastele vähem konkurente.
Üsna kummaline on lugeda korduvatest põhjendustest, et igas koolis on samamoodi kiusamist nagu eliitkoolis. See väide ei vasta üsna tihti tõele, sest eliitkoolides enamasti kiusamise ja peksmiste teemaga üldse ei tegeleta, seevastu teistes koolides on kohapeal sotsiaalpedagoog, psühholoog, tugipersonal ja inimesed, kelle arvates on vaja koolikiusamisega tegeleda koheselt ja rahulikult kõigi osapooltega. Mul on kogemus koolist mille puhul mõtlesin, et kas õhtul tullakse elusalt koju, aga nüüd ei tea ma isegi üksteisele halvasti ütlemistest, rääkimata kiusamisest ja füüsilisest löömisest või jala ettepanekust. Narkootikumide ja enesetapu teema vajab teist ja pikka teemat, selle jätaks praegu välja.
Minu head sõbrannad töötavad koolis, kus on kõik eelkõige inimlik ja heatahtlik, kuid kõrgel tasemel õppetöö. Eestis on palju häid koole, kus kasvatatakse üles toredad inimesed, kelle õnn ei seisne tippjuhiks või ministriks saamises või eliidi hulka kuulumises.
Mul on üks laps 6-aastane ning teine laps 4-aastane.
Arvan, et minu lapsed vist eliitkooli ei sobiks, kuna nende puhul on näha, et nad ei ole väga varaküpsed. 6a on uudishimulik (huvitab just ajalugu ja mis taimedes toimub jne.) ning lastaiaõpetaja sõnul ka kuuletub ja teeb koostööd hästi. Samas pole lugemist selgeks saanud, kuna on kuidagi räpakas (häälib sõna alguse ära ja siis hakkab kiirustades sõna ära arvata püüdma ja läheb paljudel juhtudel valesti). On juba mõnda areng seisnud nagu paigal selles osas, pole seda paremaks saanud ei kodu ega lasteaed. Rühmas on aga teisi, kes loevad juba – ilmselt oleks siis nemad eliitkooli materjal. 4a kohta on raske öelda, aga paistab, et ka mitte nii varase arenguga laps.
Ma ise ei saanud omal ajal sisse eliitkooli, 7. Keskkooli. Ka olin pigem hilja- kui varaküps laps ning kooli alguseks polnud lugemise-kirjutamise oskused nii head kui teistel, kes välja valiti. Piirkonnakooli läksin. Seal oli õppeedukus korralik, aga psüühika võibolla mitte nii. Mille tulemusena punnisin vastu ka olümpiaadide osa võtma minemisele, sest ma ei tundnud ennast mingi eduinimesena. Lõpetamisel aga pidasin oma aineoskusi siiski väga headeks, ülikooli sisseastumikatseid tegema minnes oli mõnus kindlus ning polnud üldse hirmu.
Elame linnast väljas ja vanem laps käib piirkonnakooli eelkoolis. Piirkonnakooli läheb. See tundub küll hea, et on umbes 15 last kahes paralleelis. Väga hea klasside suurus minumeelest.
Igasugu keemia, robootika jms. huviäratamise ringid on ka olemas.
Niimoodi ei saa küsida, et kas panna laps tugevasse kooli või mitte. Kõik sõltub ju perest, pere väärtustest ja lapsest.
Minu lapse koolitee on olnud kirju. Alustasime Audentesest ja seda kooli meenutame siiani kõige halvemini. Oleme haritlaste pere, mitte rikkad, kuid alati eluga hakkama saavad. Olulised on eetilised väärtused. Audenteses kogesime, et see kool ja meie pere väärtushinnangud on pöördvõrdelised.
Edasi käis laps kodulähedases piirkonnakoolis. Sinna tuli ikka kohutav seltskond kokku. Praegu laps vahel kohtub mõne klassikaaslasega: veerand on narkomaanid (siiani küll tööl käivad), paar on juba noored emad ja töötavad usinasti selle nimel, et kolmanda lapsega riigilt 500 eurot kuus saama hakata, üks töötab Soomes ehitusel ja kord kuus käib kodumaal kaklemas ja peksmas, et frustratsiooni elu vastu kuidagigi välja elada.
Siis läks laps 7. klassi pisut tugevamasse piirkonnakooli. Õpetajad on seal tugevad, kuigi inimestena küll mitte kuigi osavõtlikud, õpilased pisut targemad, kuid see-eest käis kiusamine ikka virtuoossel tasemel. Mu laps käis aastaid teraapias, et koolikiusamistraumasid leevendada.
Ja siis leidus ühes eliitkoolis vaba koht ning laps veetis 2 viimast aastat gümnaasiumist eliitkoolis. Oli raske ja tuli jällegi meeletult ennast ületada, et teadmistega joone peale saada, aga mu laps sai hakkama. Otsest kiusamist koolis ei olnud, kuid kõik kõigiga klassis küll ei suhelnud. Juhtus, et oli ühine kodutee ühe ja sama bussiga ja klassikaaslased ei vahetanud mu lapsega ainsatki sõna. Samas leidis laps sealt endale piisavalt sõpru.
Laps on mulle öelnud, et ta elu oleks olnud nii palju lihtsam, kui ta oleks kohe, esimeses klassis selles eliitkoolis alustada saanud.
Paraku lahutasime lapse isast, kui laps oli üsna noor ja laps pidi päris pikalt poole nädalast isa juures viibima, kus ta, nagu nüüd isegi tunnistab, ühtegi eluks kasulikku oskust ega teadmist ei omandanud ja minul polnud lihtsalt ajaliselt võimalik last eliitkooli tasemele ette valmistada.
Nii et eliitkooli sobib klassikalise kasvatuse ning klassikaliste pereväärtustega laps, kelle vanematel on soov oma lapse arengusse panustada. Tore on see, et tõusiklikkust ja rahadega pröökamist eliitkoolides praegu ei ole (mida ei saa öelda 90. aastate ja 2000. aastate esimese poole kohta).
Üsna kummaline on lugeda korduvatest põhjendustest, et igas koolis on samamoodi kiusamist nagu eliitkoolis. See väide ei vasta üsna tihti tõele, sest eliitkoolides enamasti kiusamise ja peksmiste teemaga üldse ei tegeleta, seevastu teistes koolides on kohapeal sotsiaalpedagoog, psühholoog, tugipersonal ja inimesed, kelle arvates on vaja koolikiusamisega tegeleda koheselt ja rahulikult kõigi osapooltega. Mul on kogemus koolist mille puhul mõtlesin, et kas õhtul tullakse elusalt koju, aga nüüd ei tea ma isegi üksteisele halvasti ütlemistest, rääkimata kiusamisest ja füüsilisest löömisest või jala ettepanekust. Narkootikumide ja enesetapu teema vajab teist ja pikka teemat, selle jätaks praegu välja.
Minu head sõbrannad töötavad koolis, kus on kõik eelkõige inimlik ja heatahtlik, kuid kõrgel tasemel õppetöö. Eestis on palju häid koole, kus kasvatatakse üles toredad inimesed, kelle õnn ei seisne tippjuhiks või ministriks saamises või eliidi hulka kuulumises.
Tundub, et Sul / Su lastel on mingi tugev isiklik trauma, mille kannad automaatselt üle kõikidele eliitkoolidele (vabandust, ei leia paremat sõna) ja nende õpilastele. Liiga julge üldistamine minu arvates.
Juhtus, et oli ühine kodutee ühe ja sama bussiga ja klassikaaslased ei vahetanud mu lapsega ainsatki sõna.
Kui see sind lohutab, siis mul tulevad teismelised lapsed ühe ja sama bussiga koju ja saabuvad paarikümnesekundilise vahega…
Mul on üks laps süvaõppega koolis ja teine piirkonnakoolis. Mõlemas on lapsi toetav õhkkond, toredad lapsed ja lapsevanemad, mitmed väga head õpetajad (ja mõned ka veidi vähem head), tugispetsialistid, kiusamist on mõlemas aegajalt, aga sellega tegeletakse.
Valiku tegin selle põhjal, et üks laps on andekas, teine keskmine. Koolide erinevus seisnebki selles, et süvaõppega koolis on tempo kiirem, kuna tase on ühtlasem, riikliku õppekava asjad võetakse kiiresti läbi ja jääb aega keerulisemate ja huvitavamate ülesannete jaoks.
Mõlemas koolis õnneks väga mingit kogukonnatamist ei harrastata (ma pean silmas üritusi stiilis “nüüd kõik vanemad küpsetavad ja siis ostavad ära teiste vanemate küpsetised ja niimoodi kogume raha ja annetame X otstarbeks/korraldame X ürituse vms”).
Üsna kummaline on lugeda korduvatest põhjendustest, et igas koolis on samamoodi kiusamist nagu eliitkoolis. See väide ei vasta üsna tihti tõele, sest eliitkoolides enamasti kiusamise ja peksmiste teemaga üldse ei tegeleta, seevastu teistes koolides on kohapeal sotsiaalpedagoog, psühholoog, tugipersonal ja inimesed, kelle arvates on vaja koolikiusamisega tegeleda koheselt ja rahulikult kõigi osapooltega. Mul on kogemus koolist mille puhul mõtlesin, et kas õhtul tullakse elusalt koju, aga nüüd ei tea ma isegi üksteisele halvasti ütlemistest, rääkimata kiusamisest ja füüsilisest löömisest või jala ettepanekust. Narkootikumide ja enesetapu teema vajab teist ja pikka teemat, selle jätaks praegu välja.
Rumalalt üldistav postitus. Eliitkooli staatus ei välista otse loomulikult kiusamisega tegelemist. Kõige täpsem on ilmselt, et kõik sõltub juhusest – kui klassi satub paar kiusamishuvilist last, siis ei suuda tihti ei tava- ega eliitkool nendega piisavalt tõhusalt tegeleda. Eliitkoolil on siin aga omad eelised – sealt annab ebameeldivat last ka põhikoolis välja visata. See muidugi viib probleemi lihtsalt teise kohta.
Tõenäosus ebameeldivat juhust vältida on suurem siiski eliitkoolis.
Sellele küsimusele ei ole minu arvates ühest vastust, sõltub lapse iseloomust, vanusest, koolitee pikkusest, koolist ja sajast muust asjast.
Meie omal ajal oma ühte last, kes ühte eliitkooli sisse sai, sinna ei pannud 1. klassi, aga nüüd on meie mõlemad lapsed ühes ja samas koolis (1 läks 10. klassi, teine 7. klassi) ja on rahul nagu põrsad poris. Tallinnas nt sobib meie perele kõige paremini just see “eliitkool”, kus nad käivad ja naaberkooli ei paneks oma lapsi siis ka, kui peale makstaks. Üks laps käis ka kodulähedases piirkonnakoolis 1 aasta ning nüüd pidevalt võrdleb oma vana kooliga ning toob välja uue kooli plusse (vanal koolil ei tundu plusse olema tema silmis praegu veel).
Algklassides sõltub KÕIK õpetajast! Tugevaid klassijuhatajaid on nii tava- kui eliitkoolides. Mu ema töötab ühes eliitkoolis ja ütleb, et ta eluilmaski ei soovitaks kellelgi esimesse klassi sinna minna. Olud on kitsad, sporti pole kuskil teha, klassiõpetajad täiesti keskpärased. Vot aga kui 7. klassi tehakse uus paralleel, ja lapsel selle kallaku vastu huvi on, siis tasub kindlasti proovima minna! Siis saab laps klassitäie omasuguseid õpihimulisi ja reaalsete katsete tulemustega välja valitud tarkureid.
Eliitkooli katsetega sisse saanud 1. klassi lapsed on lihtsalt ette õpetatud. Nad on õpivõimalised ka, jah, aga siiski on nad ette õpetatud. Ja üldiselt hakkab neil siis koolis igav. Ärge drillige oma lapsi ette, nad hakkavad ka eliitkoolides ikka A-d ja B-d algusest peale uuesti õppima. Samamoodi, nagu ei ole kohustuslik käia eelkoolis (ma olen pigem eelkooli vastane ja oma lapsi sinna ei pannud), ei ole kohustuslik pushida oma lapsi eliitkooli kohe esimesse klassi. Laske lapsel areneda tavalises koolis, ja siis edaspidi vaadata, kuhu katsetele minna, kui on näha, et laps on kuidagi terasem kui keskmine.
Keegi ütles hästi, et kõik Eesti koolid on eliitkoolid, võrreldes enamus muu maailmaga.
Soovitan lapsele kodulähedast kooli. Siis saab ta kodu lähedalt ka sõpru. Ja hea mugav ise koolis käia.
Algklassides sõltub KÕIK õpetajast! Tugevaid klassijuhatajaid on nii tava- kui eliitkoolides. Mu ema töötab ühes eliitkoolis ja ütleb, et ta eluilmaski ei soovitaks kellelgi esimesse klassi sinna minna. Olud on kitsad, sporti pole kuskil teha, klassiõpetajad täiesti keskpärased. Vot aga kui 7. klassi tehakse uus paralleel, ja lapsel selle kallaku vastu huvi on, siis tasub kindlasti proovima minna! Siis saab laps klassitäie omasuguseid õpihimulisi ja reaalsete katsete tulemustega välja valitud tarkureid.
Eliitkooli katsetega sisse saanud 1. klassi lapsed on lihtsalt ette õpetatud. Nad on õpivõimalised ka, jah, aga siiski on nad ette õpetatud. Ja üldiselt hakkab neil siis koolis igav. Ärge drillige oma lapsi ette, nad hakkavad ka eliitkoolides ikka A-d ja B-d algusest peale uuesti õppima. Samamoodi, nagu ei ole kohustuslik käia eelkoolis (ma olen pigem eelkooli vastane ja oma lapsi sinna ei pannud), ei ole kohustuslik pushida oma lapsi eliitkooli kohe esimesse klassi. Laske lapsel areneda tavalises koolis, ja siis edaspidi vaadata, kuhu katsetele minna, kui on näha, et laps on kuidagi terasem kui keskmine.
Keegi ütles hästi, et kõik Eesti koolid on eliitkoolid, võrreldes enamus muu maailmaga.
Soovitan lapsele kodulähedast kooli. Siis saab ta kodu lähedalt ka sõpru. Ja hea mugav ise koolis käia.
Üldiselt olen väga nõus selle jutuga ja eliitkoole ei poolda.
Aga ühe asjaga ei ole – sellega, et eliitkooli pandud lapsed on “ette õpetatud”. Mis see ette õpetamine siis ikka on? See, et laps loeb enne kooli soravalt?? Kui laps on suhteliselt kiire arenguga ja muidu ka võimekas, siis ta saab enne kooli lugemise selgeks nii või teisiti – kui just raamatuid tema eest ära ei peideta. Sama lugu ka arvutamisega – õpetad 10 piires arvutamist, aga suuremad arvud on koolieelikule keelatud?? Ei ole võimalik.
Tegelikult on probleem hoopis selles, et esimese klassi programm on lastele suures osas üsna igav – seda sõltumata lapse arengutasemest ja võimetest. Aeglasema arenguga laps peab küll tööd tegema, et kenasti lugema-kirjutama-arvutama saada, aga kiirematel-nutikatel pole sedagi. Kui programmide koostajad natukenegi mõtleksid, kuidas sinna rohkem panna sisse n-ö ahhaa-elamusi, mingeid ägedaid uusi teadmisi millest lapsed kodus vanematele saaks rääkida jms, oleks palju lihtsam laste koolirõõmu hoida.
Ärge drillige oma lapsi ette, nad hakkavad ka eliitkoolides ikka A-d ja B-d algusest peale uuesti õppima.
Igav võib hakata nii või naa, mina pole pidanud kunagi oma lapsi drillima, nad paraku tunnevad ise huvi, isegi kui mina ei viitsi õpetada. Ja oleks viimane lollus mitte ära kasutada aega, mil lapse aju on kõige varmam uusi seoseid looma. Esimeses klassis väikeses maakoolis valiti meil selline aabits, mis oli keerulisem ja ei alanud tähtede õppimisega (tänu kohalikule lasteaiale oli kooli tulevate laste tase teada). Sama tehakse eliitkoolis, kus kõigi laste tase on teada. Nüüd käivad mu lapsed linnas koolis (piirkonnas eliitkoole pole) ja neil on sageli igav, sest õpetaja peab sama teemat nämmutama ja nämmutama, et ka nõrgemad aru saaksid ja neile see teadmine kinnistuks. Õnneks on olemas igasugu olümpiaadid ja konkursid, õpetajad siis suskavad igavlevatele lastele jälle portsu olümpiaadiülesandeid lahendada või suunavad nad tahvlisse hullu teadlase projekti või kirjanduskonkursi tööd kirjutama. Seda tehakse ka täiesti tavalises piirkonnakoolis. Muidugi sõltub ka juhusest ehk siis konkreetse õpetaja viitsimisest.
Mul on üks laps süvaõppega koolis ja teine piirkonnakoolis. Mõlemas on lapsi toetav õhkkond, toredad lapsed ja lapsevanemad, mitmed väga head õpetajad (ja mõned ka veidi vähem head), tugispetsialistid, kiusamist on mõlemas aegajalt, aga sellega tegeletakse.
Valiku tegin selle põhjal, et üks laps on andekas, teine keskmine. Koolide erinevus seisnebki selles, et süvaõppega koolis on tempo kiirem, kuna tase on ühtlasem, riikliku õppekava asjad võetakse kiiresti läbi ja jääb aega keerulisemate ja huvitavamate ülesannete jaoks.
Mõlemas koolis õnneks väga mingit kogukonnatamist ei harrastata (ma pean silmas üritusi stiilis “nüüd kõik vanemad küpsetavad ja siis ostavad ära teiste vanemate küpsetised ja niimoodi kogume raha ja annetame X otstarbeks/korraldame X ürituse vms”).
Mul ka üks laps andekas ja teine keskmine, andekas sai ilma igasuguse eelkoolitamise ja ettevalmistamiseta sisse süvaõppekooli, keskmine läks kooli aastal, kui kogu Tallinn oli üks piirkond ka katseid korraldasid vist kõik koolid. Käis vanema lapse kooli eelkoolis ja ime küll, sai sinna sisse ka. Andekas laps algklassides õpiharjumust ei omandanud, põhikooli sai ka õppimata läbi, gümnaasiumis enam nii ladusalt ei läinud. Keskmisel lapsel seevastu läheb tõusvas joones, peaaegu igal aastal on ta ühes aines olümpiaadi lõppvooru pääsenud, mitmes aines piirkondlikku, nende klassis on üldse olümpiaadidel osalemine populaarne, Koolivoorus osaleb vähemalt pool klassi. Ma poleks iialgi oma keskmisele lapsele mingit süvaõppekooli valinud, kui oleks olnud üks kindel piirkonnakool enam-vähem normaalse mainega (ja meile lähimad koolid on seda) ja vanem laps poleks sellises juba õppinud. Kas ma vanemale lapsele oleks saanud sobivama kooli valida, on raske öelda, tõenäoliselt oleks ta madalamate nõudmiste puhul veel laisem.
Algklassides sõltub KÕIK õpetajast! Tugevaid klassijuhatajaid on nii tava- kui eliitkoolides. Mu ema töötab ühes eliitkoolis ja ütleb, et ta eluilmaski ei soovitaks kellelgi esimesse klassi sinna minna. Olud on kitsad, sporti pole kuskil teha, klassiõpetajad täiesti keskpärased. Vot aga kui 7. klassi tehakse uus paralleel, ja lapsel selle kallaku vastu huvi on, siis tasub kindlasti proovima minna! Siis saab laps klassitäie omasuguseid õpihimulisi ja reaalsete katsete tulemustega välja valitud tarkureid.
Eliitkooli katsetega sisse saanud 1. klassi lapsed on lihtsalt ette õpetatud. Nad on õpivõimalised ka, jah, aga siiski on nad ette õpetatud. Ja üldiselt hakkab neil siis koolis igav. Ärge drillige oma lapsi ette, nad hakkavad ka eliitkoolides ikka A-d ja B-d algusest peale uuesti õppima. Samamoodi, nagu ei ole kohustuslik käia eelkoolis (ma olen pigem eelkooli vastane ja oma lapsi sinna ei pannud), ei ole kohustuslik pushida oma lapsi eliitkooli kohe esimesse klassi. Laske lapsel areneda tavalises koolis, ja siis edaspidi vaadata, kuhu katsetele minna, kui on näha, et laps on kuidagi terasem kui keskmine.
Keegi ütles hästi, et kõik Eesti koolid on eliitkoolid, võrreldes enamus muu maailmaga.
Soovitan lapsele kodulähedast kooli. Siis saab ta kodu lähedalt ka sõpru. Ja hea mugav ise koolis käia.
Kõik ei sõltu ka algklassides õpetajast. Ikka vanemal on õpetamise osas algklassides põhiroll. Õpetaja on oluline koolikiusamise ennetaja ja lahendaja algklassides. Lapsel, kes enne kooli lugeda ei oska, hakkab koolis väga raske. Enamasti ei hakka sellised ka esimese klassi lõpuks lugema. Sama on kirjutamis- ja arvutamisoskusega.
Mis asi on drillimine? Sel juhul on kogu õpetamine algusest lõpuni drillimine.
Ei leia, et tavakoolis tihti toimuvas tohuvapohus laps ennast stressivabamalt tunneks kui eliitkoolis õppimise pärast pingutades (juhul, kui lapsele meeldib õppida).
Algklassides sõltub KÕIK õpetajast! Tugevaid klassijuhatajaid on nii tava- kui eliitkoolides. Mu ema töötab ühes eliitkoolis ja ütleb, et ta eluilmaski ei soovitaks kellelgi esimesse klassi sinna minna. Olud on kitsad, sporti pole kuskil teha, klassiõpetajad täiesti keskpärased. Vot aga kui 7. klassi tehakse uus paralleel, ja lapsel selle kallaku vastu huvi on, siis tasub kindlasti proovima minna! Siis saab laps klassitäie omasuguseid õpihimulisi ja reaalsete katsete tulemustega välja valitud tarkureid.
Eliitkooli katsetega sisse saanud 1. klassi lapsed on lihtsalt ette õpetatud. Nad on õpivõimalised ka, jah, aga siiski on nad ette õpetatud. Ja üldiselt hakkab neil siis koolis igav. Ärge drillige oma lapsi ette, nad hakkavad ka eliitkoolides ikka A-d ja B-d algusest peale uuesti õppima. Samamoodi, nagu ei ole kohustuslik käia eelkoolis (ma olen pigem eelkooli vastane ja oma lapsi sinna ei pannud), ei ole kohustuslik pushida oma lapsi eliitkooli kohe esimesse klassi. Laske lapsel areneda tavalises koolis, ja siis edaspidi vaadata, kuhu katsetele minna, kui on näha, et laps on kuidagi terasem kui keskmine.
Keegi ütles hästi, et kõik Eesti koolid on eliitkoolid, võrreldes enamus muu maailmaga.
Soovitan lapsele kodulähedast kooli. Siis saab ta kodu lähedalt ka sõpru. Ja hea mugav ise koolis käia.
Üldiselt olen väga nõus selle jutuga ja eliitkoole ei poolda.
Aga ühe asjaga ei ole – sellega, et eliitkooli pandud lapsed on “ette õpetatud”. Mis see ette õpetamine siis ikka on? See, et laps loeb enne kooli soravalt?? Kui laps on suhteliselt kiire arenguga ja muidu ka võimekas, siis ta saab enne kooli lugemise selgeks nii või teisiti – kui just raamatuid tema eest ära ei peideta. Sama lugu ka arvutamisega – õpetad 10 piires arvutamist, aga suuremad arvud on koolieelikule keelatud?? Ei ole võimalik.
Tegelikult on probleem hoopis selles, et esimese klassi programm on lastele suures osas üsna igav – seda sõltumata lapse arengutasemest ja võimetest. Aeglasema arenguga laps peab küll tööd tegema, et kenasti lugema-kirjutama-arvutama saada, aga kiirematel-nutikatel pole sedagi. Kui programmide koostajad natukenegi mõtleksid, kuidas sinna rohkem panna sisse n-ö ahhaa-elamusi, mingeid ägedaid uusi teadmisi millest lapsed kodus vanematele saaks rääkida jms, oleks palju lihtsam laste koolirõõmu hoida.
On su laps eliitkooli sisse saanud, et vastu vaidled?
Minu laps, kes oskab juba viie piires korrutada, on ülimalt hea loogika ja silmaringiga, samuti loeb ja kirjutab, ei saanud sisse. Ta ei käinud ka eelkoolis ja me ei drillinud teda. Olin suht kindel, et selline laps saab sisse, läksime lihtsalt proovima, huvi pärast. Ma ei oleks teda sinna pannud, läheb kodulähedasse kooli. Mu ema oskab täpselt rääkida, et need sisse saanud lapsed on ette treenitud. Muidugi neil peab ka olema endal mingi huvi õppida, sest last, kel huvi puudub, ei suuda eriti treenida. Aga teatud tüüpi harjutusi on vaja enne teha, ja õpetada last lugema ülesande kirjeldusi jne.
Ärge drillige oma lapsi ette, nad hakkavad ka eliitkoolides ikka A-d ja B-d algusest peale uuesti õppima.
Igav võib hakata nii või naa, mina pole pidanud kunagi oma lapsi drillima, nad paraku tunnevad ise huvi, isegi kui mina ei viitsi õpetada. Ja oleks viimane lollus mitte ära kasutada aega, mil lapse aju on kõige varmam uusi seoseid looma. Esimeses klassis väikeses maakoolis valiti meil selline aabits, mis oli keerulisem ja ei alanud tähtede õppimisega (tänu kohalikule lasteaiale oli kooli tulevate laste tase teada). Sama tehakse eliitkoolis, kus kõigi laste tase on teada. Nüüd käivad mu lapsed linnas koolis (piirkonnas eliitkoole pole) ja neil on sageli igav, sest õpetaja peab sama teemat nämmutama ja nämmutama, et ka nõrgemad aru saaksid ja neile see teadmine kinnistuks. Õnneks on olemas igasugu olümpiaadid ja konkursid, õpetajad siis suskavad igavlevatele lastele jälle portsu olümpiaadiülesandeid lahendada või suunavad nad tahvlisse hullu teadlase projekti või kirjanduskonkursi tööd kirjutama. Seda tehakse ka täiesti tavalises piirkonnakoolis. Muidugi sõltub ka juhusest ehk siis konkreetse õpetaja viitsimisest.
Ka minul on lapsed, kes ise huvi tunnevad õppimise vastu ja 4-aastaselt juba 10-piires arvutasid. Kuid siiski peab eliitkooli sisse saamiseks neid spetsiaalselt drillima. Seda räägivad ka katsete vastuvõtjad.
Üsna kummaline on lugeda korduvatest põhjendustest, et igas koolis on samamoodi kiusamist nagu eliitkoolis. See väide ei vasta üsna tihti tõele, sest eliitkoolides enamasti kiusamise ja peksmiste teemaga üldse ei tegeleta, seevastu teistes koolides on kohapeal sotsiaalpedagoog, psühholoog, tugipersonal ja inimesed, kelle arvates on vaja koolikiusamisega tegeleda koheselt ja rahulikult kõigi osapooltega. Mul on kogemus koolist mille puhul mõtlesin, et kas õhtul tullakse elusalt koju, aga nüüd ei tea ma isegi üksteisele halvasti ütlemistest, rääkimata kiusamisest ja füüsilisest löömisest või jala ettepanekust. Narkootikumide ja enesetapu teema vajab teist ja pikka teemat, selle jätaks praegu välja.
Minu head sõbrannad töötavad koolis, kus on kõik eelkõige inimlik ja heatahtlik, kuid kõrgel tasemel õppetöö. Eestis on palju häid koole, kus kasvatatakse üles toredad inimesed, kelle õnn ei seisne tippjuhiks või ministriks saamises või eliidi hulka kuulumises.
Tundub, et Sul / Su lastel on mingi tugev isiklik trauma, mille kannad automaatselt üle kõikidele eliitkoolidele (vabandust, ei leia paremat sõna) ja nende õpilastele. Liiga julge üldistamine minu arvates.
Ei ole tegemist üldistamisega, mul on lausa kolme kooliga kogemus.
Minu laps, kes oskab juba viie piires korrutada,
Oi, laps teab, et üks korda mistahes arv ühest viieni on seesama arv ja et kaks korda kaks on neli? Tõesti saavutus.
