Esileht Koolilaps Kas panna laps eliitkooli või mitte?

Näitan 21 postitust - vahemik 31 kuni 51 (kokku 51 )

Teema: Kas panna laps eliitkooli või mitte?

Postitas:
Kägu

On su laps eliitkooli sisse saanud, et vastu vaidled?

Jah on. Ja tunnistan ausalt, mingit drillimist polnud. (Vahetasime mõne aja pärast küll kooli, kuid sellel polnud seost lapse ettevalmistuse tasemega.) Võimalik, et tõesti on osadele lastele õpetatud mingeid tüüpülesandeid lahendama ja seetõttu saavad nad sisse. Aga oskus neid ülesandeid lahendada ei saa kuidagi tekitada mingit üleüldist “ette õpetatust”, et lapsel nüüd 1. klassis seepärast igav peaks olema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

On su laps eliitkooli sisse saanud, et vastu vaidled?

Võibolla on nüüdsel ajal konkurss veel suurem, aga mina sain ise ka nooruses katsetega kooli ilma mingi drillimiseta. Lihtsalt olid meie peres sellised vara arenenud tüdrukud. Vend ei saanud sisse (sest jällegi ema ei drillinud) aga vend läks eliitkooli keskkoolis ja lõpetas lennu kõige paremate tulemustega, tema areng jõudis sinnani lihtsalt hiljem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Minu head sõbrannad töötavad koolis, kus on kõik eelkõige inimlik ja heatahtlik, kuid kõrgel tasemel õppetöö. Eestis on palju häid koole, kus kasvatatakse üles toredad inimesed, kelle õnn ei seisne tippjuhiks või ministriks saamises või eliidi hulka kuulumises.

Kas saaksid nimetada koole!?😊

Please wait...


Postitas:
Kägu

Ma otseselt teemaalgataja küsimusele vastata ei oska, laps käib esimest aastat piirkonnakoolis. Praegused kogemused: kuna kooli juhtkond, oma õpetaja ja vanematekogu on väga tugevad ja toredad, siis olen rahul. Veel parem oleks ainult väiksemas koolis (tingimusel, et töötajad on sama head) – suure kooli asjaajamine on paratamatult paindumatum, vajalik suhtlus võib kuskil takerduma jääda, keerulisem on leida kompromisse, kas või tunniplaani koostada, nii et kõigil klassidel hea oleks. (Meil on praegu nii algklassides kui põhikooli astmes 4-5 paralleeli.)

Please wait...


Postitas:
Kägu

Kas saaksid nimetada koole!?😊

Vaata eesti koolilaste tulemusi võrreldes muu maailmaga, peajagu üle. Eestis tõepoolest on igas koolis võimalik saada hea haridus, mitte nagu Californias, kus pooltes koolides pole kolmanda klassi lapsed võimelised miinimumnormi lugemises täitma.

Minu lapsed on käinud kahes koolis, pisikeses maakoolis ja suures linnakoolis. Mõlemas koolis on enamik õpetajaid olnud äärmiselt südamlikud ja minu meelest üle mõistuse kannatlikud ja hoolivad. Minu sõprade laste koolides ka on enamus õpetajaid väga meeldivad inimesed. Üksikuid ebameeldivaid inimesi leidub ikka. Suures kollektiivis leidub loomulikult ka ebameeldivaid õpilasi ja täiesti probleemideta ei ole mitte ükski suurem seltskond (ei lapsi ega täiskasvanuid) juhuslikult kokku pandud inimesi, mitte kusagil maailmas. Ei tasu oodata midagi, mida ei ole võimalik saavutada. Inimene peab paraku hakkama saamiseks õppima ka konfliktiolukorras toimima ja konflikte lahendama, konfliktidest hoiduma, kuidas keegi. Aga üldjuhul kui oled ise meeldiv inimene ja oled nõus ka teise poole ära kuulama, oled nõus spetsialisti kuulama, siis tullakse kooli poolt sulle su murega appi. Alati on olemas lapsevanemaid, kelle meelest iga kooliga on mingid rasked probleemid aga keeruliste inimestega ongi keeruline asju ajada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Minu laps, kes oskab juba viie piires korrutada,

Oi, laps teab, et üks korda mistahes arv ühest viieni on seesama arv ja et kaks korda kaks on neli? Tõesti saavutus.

Kullake, ma pidasin ikka silmas viiega korrutamist: 4×5, 3×5, 8×5, jne.

Aga noh, mida iganes 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Algklassides kodulähedane kool, põhikooli osas võib juba lapse huvide ja võimete järgi vaadata, edasine hariduskäik valida ainult huvide ja võimete järgi.
Ise käisin eliitkoolis, millel ongi ainult gümnaasium ning absoluutselt ei kurda.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Jälle see drillimise jutt… Nagu oleks õppimine mingi müstiline drillimine ja ebasoovitatav… Tegelikult on eliitkoolide tase ju selle drillimisega (loe: õppimisega) saavutatudki. Loomulikult soovitatakse lapsi õpetada (drillida) eliitkooli saamiseks, drillida saab enamasti vaid lapsi, kes ise seda soovivad ja asjade vastu huvi tunnevad ja see drillimine jätkub terve kooliaja. See ongi eliitkoolide mõte – tugevam õpetamise ja õppimise tase. Ja vanemate tugevam huvi laste õppimise vastu.
Kõik see kadedus ja õelus nende “eliitkoolide” teemal lõppeks, kui kogu ühiskond endale teadvustaks, et eliitkoolid on lastele, kes on ise aktiivselt huvitatud enda drillimisest. Kogu kooliaja vältel. Ja vanematele, kes on ka huvitatud oma laste õppimisest. Kogu kooliaja vältel.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Kui drillimine on lapsega tegelemine, tähtede ja lugemise ja pisut kirjutamise ning arvutamise õpetamine enne kooli, siis oli meie laps drillitud. No ei käinud ta ei lasteaias, eelkoolis ega ei ole kohtunud eraõpetajaga, aga sai sisse nn eliitkooli.
Hea, et sai, sest nüüd peab ta oma aju tööle panema ja pisut ka pingutama.
Muud ei viitsi kommenteerida.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Jälle see drillimise jutt… Nagu oleks õppimine mingi müstiline drillimine ja ebasoovitatav… Tegelikult on eliitkoolide tase ju selle drillimisega (loe: õppimisega) saavutatudki. Loomulikult soovitatakse lapsi õpetada (drillida) eliitkooli saamiseks, drillida saab enamasti vaid lapsi, kes ise seda soovivad ja asjade vastu huvi tunnevad ja see drillimine jätkub terve kooliaja. See ongi eliitkoolide mõte – tugevam õpetamise ja õppimise tase. Ja vanemate tugevam huvi laste õppimise vastu.

Kõik see kadedus ja õelus nende “eliitkoolide” teemal lõppeks, kui kogu ühiskond endale teadvustaks, et eliitkoolid on lastele, kes on ise aktiivselt huvitatud enda drillimisest. Kogu kooliaja vältel. Ja vanematele, kes on ka huvitatud oma laste õppimisest. Kogu kooliaja vältel.

Absoluutselt nõus.
Ja enne kooli PEAB laps lugeda, kirjutada ja 10 piires arvutada oskama. Vastasel juhul jääb laps kohe õppimisest maha.
Õpilased, kes 3. klassis vaevu-vaevu veerivad, on Eestiski ammu juba reaalsus. Sõltub klassist, kuid keskmiselt on meil selliseid 25% kõigist õpilastest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Minu laps, kes oskab juba viie piires korrutada,

Mida ta veel oskab? Jagada ka oskab või, ega astendaminegi raskem ole. Murrdudega tehted samuti.
Tahan öelda, et korrutamist ei küsi esimese klassi lapselt keegi, iga asi omal ajal. Korratabel ei ole luuletus mis pähe tuleb õppida vaid arusaam mida korrutamine/jagamine üldse tähendab. See on teema, aga mitte luuletusena pähe õppimine.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Mina igal juhul soovitan. Esimese lapsega kahtlesin (legendid meeletust õpikoormusest, pingest jms).
Laps lugesi peaaegu soravalt. Arvutas 12 piires. Etteütluses oli vigu. Silmaring ja mälu olid väga head. Sai kenasti soovitud kooli, kuigi keeleline võimekus märgiti kehvemapoolseks.
Arvasin, et mu laps on ilmselt kõige totum klassis ja kõik on geeniused (oli ka nende klassis Potterite, teatmeteosete jms lugejaid). Reaalsuses sooritas laps juba esimese aasta lõpus tasemetööd klassi parimana ja on siiani eesotsas (nüüd juba 5 klass). Keeleliselt üks võimekamaid klassis.
Ta on enda kooli suurim fänn. Ja ta poleks elus nõus kooli vahetama. Perekoolis ei soovitatud sellise lapsega üldse katsetele ronida ja koolist räägitakse väga palju halba.

Sellel aastal käisin katsetel teise lapsega. U samasugune nagu esimene, pole geenius. Sai ka kenasti kahte katsetega kooli, kolmandas jäi varusse. Kirjutab täiesti vigaselt, silmaring keskmine. Samas loeb väga hästi/palju ja matas on tubli, mälu ja loogika hea. Seda kuidas temal hakkab minema ma veel ei tea. Kui näen, et ikka ülejõu, siis vahetan lihtsalt kooli. Aga vähemalt olen ma talle võimaluse andnud. Katsetega koolist piirkonna kooli on kindlasti lihtsam liikuida, kui vastupidi.

Minuarvates on 7ndas klassis palju raskem kooli vahetada. Kui klassis on juba head sõbrad tekkinud ja kõik tundub nii turvaline.

Klassi sisekliima sõltub õpetajast/lastest ja venamatest, kes kokku satuvad. Ja seda ei tea kunagi. Ei tea piirkonnakoolis ega katsetga koolis. Katsetega kooli vb kõige suurem eelis on, et üldiselt kõik lapsevanemad on väga toetavad ja viitsivad ka ise vaeva näha probleemide korral. Osad kipuvad muidugi natuke liiga palju laste elu korraldama. Piirkonnakoolis on ilmselt selliseid lapsevanemaid pooleks. Koolides üldiselt on õppimine au asi. Silma paista on raskem, sest häid päid ja ambitsioonikaid lapsi palju ühes ruumis.

Mina soovitan enda lapsele võimaluse anda, kui lapsele endale õppimine meeldib. Aga kui laps pole valmis pingutama, siis pole mõtet…

Please wait...


Postitas:
Kägu

Meil on üks laps süvaõppekoolid ja teine piirkonnakoolis. Lähtusin laste huvidest ja endi soovidest: ühele meeldib õppida, on akadeemiline ja rahulik, teisele meeldib pigem sporti teha, ei ole hullult “akadeemik”:)

Nüüd, mil neil pool kooliaega selja taga, tundub et süvaõppekool meeldib rohkem. Seal on läbimõeldum metoodika, rohkem kordamist ja kinnistamist, lisaks on klassi tase ühtlasem ja rahulikum, tänu millele jõuab õpetaja rohkem aine õpetamisega tegeleda. Süvaõppekoolis on vähem koolikiusamist, tundub et sealsed lapsed on lihtsalt niivõrd hõivatud õppimise ja muude tegevustega, et kiusamiseks ei jää lihtsalt sama palju aega: kellelgi pole seal eriti aega vahtida, kas klassikaaslasel ikka on seljas “firmakad”. Seevastu piirkonnakoolis on kiusamine suur probleem ja palju on seda just riiete/vanemate varakuse teemal.

Kusjuures, keegi siin kirjutas, et piirkonnakoolis pidavat selle pärast parem olema, et seal (erinevalt süvaõppekoolist) olevat tööl korralik tugipersonal – koolipsühholoogid, eripedagoogid jne.
Selle peale ütleksin, et psühholoogi/eripedagoogi olemasolu ei ole kuidagi seotud kooli hea sisekliimaga: positiivseid kogemusi, kus koolikiusaja on psühholoogilt tõelist abi saanud, st kiusamine on lõppenud, on väga vähe. Sõbranna laps kannatas ka koolikiusamise all, läks siis koolipsühholoogi juurde ravile. Too ei teinud midagi muud, kui et laps pidi hakkama iga päev täitma oma meeleolude päevikut. Täitis ja täitis, märkides iga päev üles, et mis tujus ta täna on, ent kiusamine vältas ikka samamoodi edasi. Lõpuks võttis sõbranna oma lapse sealt koolist ära ja pani teise kooli.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Minuarvates on 7ndas klassis palju raskem kooli vahetada. Kui klassis on juba head sõbrad tekkinud ja kõik tundub nii turvaline.

Just! Lisaks avatakse seitsmendas ainult reaalklassid. Laps peab ikka hüper-super tubli olema reaalainetes. Lihtsalt nelja-viielisel sinna asja pole.
Lisaks esimesest-kuuenda klassini suudab tubli laps mõne keele täitsa hästi selgeks õppida (TPL, TIK).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Minu kogemuse põhjal õpivad nn eliitkoolides täiesti tavalised lapsed. On lohemaid ja tublimaid nagu igal pool mujalgi. Mu lapsed õpivad erinevates (eliit)koolides, üks nüüdseks lõpetamas gümnaasiumit ja teine põhikooli. Ilma igasuguse drilli ning õppimasunnita. Loomulikult oskasid enne kooli lugeda (ka ma ise oskasin seda).
Kõige olulisemaks koolielu juures pean hoopis esimest klassijuhatajat ning seda, millise suhtumisega on klassi sattunud laste vanemad. See on aga puhtalt õnneasi koolist sõltumata.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Laps käis eelmine aasta VHK eelkoolis. Kodus tegime igapäevaselt mõned laused etteütlust, lugemist ja lapsel meeldis endal väga teha ka arvutamis/joonistamislehti. Katsete ajaks oli lugemine natuke konarlik aga arvutamine 100 piires selge, mõningal määral paberit appi võttes.

Kooli valiku kohapealt polnud mingeid ootusi. Käisime katsetel, kui “koole vaatamas”, võtsime asja ladnalt ja lapsel ka erilisi pingeid ei olnud. Sisse saime kolme kooli (sh. ka VHK). Otsusel kuhu kooli laps panna sai otsustavaks matemaatika lembus ja laps läks Reaalkooli.

Seni on kogemused ainult positiivsed, lisaks riiklikule õppekavale teevad lapsed igapäevaselt töölehtedelt lisatöid, mis siis mõnikord jäävad kodus lõpetada, aga üle 30 min pole laps pidanud kordagi kodus koolitöid lõpetama.

Klassis üksvahe tekkis probleeme ühe poisiga, kes hakkas teisi lapsi kiusama, kuid sellega tegeleti väga operatiivselt ja asi lahenes selliselt, et rohkem probleeme pole olnud.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Ma arvan, et kooli ei saa pidada “eliidiks” vaid seetõttu, et ühiskonnas teda selliselt hinnatakse. Ma lõpetasin ühe kõige tavalisema Eesti maakooli (põhikooli). Klassis oli 3 (!) õpilast ja seetõttu saime me kogu põhikooli sisuliselt individuaalõpet. Meist sai kokkuhoidev meeskond ja julgen öelda, et õpetajatel oli meie jaoks piisavalt aega ja motivatsiooni arendada meis välja nii anded kui ka inimlik pool. Ehk et – suvaline kolkakool ja helgeimad mälestused, parimad õpetajad ja ühtehoidev koolipere. Esimesse klassi ei olnud mitte mingeid sisseastumiskatseid. Üks meist ei osanud veel tähtigi. Ei mingit koolistressi, vaid iga õpilase individuaalse arengutasemega arvestamine igal sammul. Kuna aga põhikoolid riigieksamite pingeritta ei satu, siis kullasära nad endale ei saa ja eliitkooliks ei kvalifitseeru. Seda enam, et meid oli klassis vaid 3, kuid pingeritta saamiseks peab samas koolis samas aines samal aastal sooritama riigieksami vähemalt 5 (või 10?) õpilast.
Põhikool sai läbi ja seejärel astusin ühte Tartu eliitkooli. Sellesse tugevamasse. Mulle meeldis, et kohe kümnendas klassis sisendati meisse, et meie väärtust ei määra mitte see, et me selles konkreetses koolis käime, vaid meie teod, väljaütlemised ja väärtused. Ehk et “eliit” ei peegeldu mitte kooli nimes, ametinimetuses või jumal-teab-milles, vaid inimese tegelikes saavutustes (mitte vaid töises!) ja mina-pildis. Ka seal oli väga ühtehoidev klass ja mõnusad inimesed. Teisalt aga – eliitkoolide gümnaasiumiosa riisub “Koore” ja võtab sisseastusmiskatsete pinnalt vastu vaid need, keda lapsevanemad ja maakoolid on juba pikka aega üritanud inimesteks kasvatada. Ja teeb seejärel üksnes lõppviimistluse 🙂
Minu pika heietuse kokkuvõtteks märgin üksnes niipalju, et “eliit” ei tähenda üksnes kooli edukust üleriigilises riigieksamite pingereas, vaid seda, kui palju kool ja selle keskkond suudab konkreetset indiviidi arendada. Olgu ta kui kõva peaga tahes.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Minu pika heietuse kokkuvõtteks märgin üksnes niipalju, et “eliit” ei tähenda üksnes kooli edukust üleriigilises riigieksamite pingereas, vaid seda, kui palju kool ja selle keskkond suudab konkreetset indiviidi arendada. Olgu ta kui kõva peaga tahes.

Seda muidugi, aga linnas elades ei ole vanematel ju sellist sisuliselt individuaalõppeklassi valikus, kus konkreetse indiviidi võimetekohasele arendamisele nii palju tähelepanu oleks võimalik pöörata. Valikus on piirkonnakool, kus õpetaja aur läheb suures osas nõrgemate järeleaitamisele ja tugevamad laisklevad, ning süvaõppega koolid, kuhu kogemata sattunud nõrgemad õpilased peavad tihti liiga palju pingutama, et reel püsida. Loomulikult on vanemal tihti raske hinnata, kas tema laps on andekamate hulgast ja sobiks pigem süvaõppega kooli või keskmine, kellel oleks piirkonnakoolis parem. Siis tasubki ehk mõistlikkuse piires last veidi treenida ja katsetega kooli proovida, samas mitte liigselt masendudes, kui laps sinna ei saa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt


Postitas:
Kägu

Enamasti piirkonnakoolis on ka vähemalt üks klass, milles on mingi aine süvendatud õpe/kallak.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Minu laps oli lasteaias natuke püsimatu ja sõnakuulmatu, tegemist tüdrukuga. Eelkooli paningi eelkõige sellepärast, et tal tekiks arusaam koolist ja tõsine suhtumine. Eelkoolis talle väga meeldis, meeldisid õpetajad. Huvideks oli loodusõpetus ja kunst. Eesti keele õigekiri oli 5 või 5-, matemaatika üle keskmise. Minu eesmärk oli aga anda lapsele võimalus saada sisse katsetega kooli. Kui poleks sisse saanud, poleks ka midagi olnud, võtsime vabalt, tähtis oli anda võimalus. Tean, meie piirkonnakool on väga nõrk, klassi on sattunud mitu kiusajat poissi ja õpetajad näevad vaeva nende korrale kutsumisega ning mitu tuttavat on kooli vahetanud. Poisid on peredest, kus lastega ei tegeleta.
Minu laps sai max. punktidega sisse samasse kooli, kus käis eelkoolis. Kooliga on väga rahul, meeldib klassijuhataja, kes on tõesti armas inimene. Kahjuks on koolis ka üks kiuslik õpetaja, kuhu tundi nii mõnigi laps ei taha minna. Õhkkond koolis on sõbralik, kokkuhoidev. Klassijuhataja tegeleb lastega, kes otseselt ei kiusa aga omavahel halvasti ütlemist tuleb ette. Minu laps on õppimises üle keskmise aga mitte parimate hulgas. Eelkoolis käimine ei olnud tema jaoks kindlasti drillimine, pigem kordamine, sest lasteaed oli tugev vs õpetajad tugevad ja tegelesid palju. Loomulikult vaatasime kodus üle neid asju, milles eelkoolis viga oli nt. etteütluses. Kodus eraldi ei “drillinud”, oleme alati paljudel teemadel arutlenud, kultuuriüritustel käinud, muuseumides, linna vaatamisväärsusi vaadanud jne. Raamatuid ta tol ajal eriti ei armastanud lugeda, küll aga lugesin ise talle palju, kui ta veel väiksem oli.
Kokkuvõttes tahan öelda, et alati tasub anda oma lapsele võimalus.

Please wait...


Postitas:
Kägu

Et te teaksite, siis tegelikkuses on tänapäeval kõige suurem konkurss hoopis Waldorfkoolidesse.

Please wait...


Näitan 21 postitust - vahemik 31 kuni 51 (kokku 51 )


Esileht Koolilaps Kas panna laps eliitkooli või mitte?