Meil on üks laps süvaõppekoolid ja teine piirkonnakoolis. Lähtusin laste huvidest ja endi soovidest: ühele meeldib õppida, on akadeemiline ja rahulik, teisele meeldib pigem sporti teha, ei ole hullult “akadeemik”:)
Nüüd, mil neil pool kooliaega selja taga, tundub et süvaõppekool meeldib rohkem. Seal on läbimõeldum metoodika, rohkem kordamist ja kinnistamist, lisaks on klassi tase ühtlasem ja rahulikum, tänu millele jõuab õpetaja rohkem aine õpetamisega tegeleda. Süvaõppekoolis on vähem koolikiusamist, tundub et sealsed lapsed on lihtsalt niivõrd hõivatud õppimise ja muude tegevustega, et kiusamiseks ei jää lihtsalt sama palju aega: kellelgi pole seal eriti aega vahtida, kas klassikaaslasel ikka on seljas “firmakad”. Seevastu piirkonnakoolis on kiusamine suur probleem ja palju on seda just riiete/vanemate varakuse teemal.
Kusjuures, keegi siin kirjutas, et piirkonnakoolis pidavat selle pärast parem olema, et seal (erinevalt süvaõppekoolist) olevat tööl korralik tugipersonal – koolipsühholoogid, eripedagoogid jne.
Selle peale ütleksin, et psühholoogi/eripedagoogi olemasolu ei ole kuidagi seotud kooli hea sisekliimaga: positiivseid kogemusi, kus koolikiusaja on psühholoogilt tõelist abi saanud, st kiusamine on lõppenud, on väga vähe. Sõbranna laps kannatas ka koolikiusamise all, läks siis koolipsühholoogi juurde ravile. Too ei teinud midagi muud, kui et laps pidi hakkama iga päev täitma oma meeleolude päevikut. Täitis ja täitis, märkides iga päev üles, et mis tujus ta täna on, ent kiusamine vältas ikka samamoodi edasi. Lõpuks võttis sõbranna oma lapse sealt koolist ära ja pani teise kooli.