Teema: Kas peaks minema kohe arstile? (Meestel ja tundlikel paluks mitte lugeda)

Mina läheksin ükskõik millise arsti juurde. Tõenäoliuselt on see muidugi menopausiga seotud, aga iial ei või teada. EMO teema see jah ei ole, aga milleks veel paar kuud põdeda ja hulluks mõelda. Ja kui see suvaline arst tundubki suvaline, siis läheksin hiljem veel enda arsti juurde ka.

Mul oli just sama asi, ka olen 50 lähedal, ka on müoom. Olin neli päeva kodus voodis siruli, külm higi oli üle keha terve aeg. Nüüd läks mööda, nagu poleks midagi olnudki. Algas samuti päevade algusega. Mina praegu arsti juurde ei läinud, septembris on nagunii aeg.

Mina sinu asemel võtaksin vast oma arstiga ühendust ja räägiks olukorra ära kasvõi telefonis või e-mailis ja juhinduks siis vastusest. Püüa olla väga konkreetne, kirjuta endale või enne üles mis peamised murepunktid. Kui ta arvab, et olukord on tõsine küll ta ka aja leiab. Kui oma arstiga ühendust saada siiski ei õnnestu siis Tln ja Tartus on naistekliinikutes valvearstid ikka olemas, saad südamele rahu.

#3528081:

Seda mõtlesin ise ka, et ehk peaksin talle meili saatma ja küsima, kas on mõnd varasemat aega pakkuda. Samas, see tundub kuidagi liiga pealetükkiv. Mul on küll väga sõbralik arst, aga kunagi ju ei tea. Ei taha ebaviisakas olla.

Ole nüüd ikka. Võta ühendust, meie jaoks väliselt sarnane asi võib arsti jaoks olla hoopis teine situatsioon. Sellepärast soovitasingi olla hästi konkreetne. Mõtle mis on eelmisest korrast kui sa riielda said erinev. Mis ebaviisakus see kah nüüd on kui saadad viisaka e-maili küsimusega või helistad talle kas arsti arvates kannatab olukord vastuvõtuajani ootamist.
Lisaks võivad praegused näidud olla selleks ajaks läinud ja sa lihtsalt jutustad seal, mingit analüüsimaterjali arstile ju poleks. Sa ei ründa ju vägisi kabinetiuksest vastuvõtule.
Riidles sinuga ITK-s ka üks inimene, ena mul nüüd asja, vaat tema oli tõepoolest ebaviisakas. Lisaks hoolimata sellest ebaviisakast arstist said temalt ju kindla kinnituse, et tõsist probleemi ei olnud. Ka kõige hullem mühkam ei riidle tegeliku probleemiga pöördunud inimesega või no siis ehk räägib järsemalt kui teised.

Operatsioonile läheks ikka tõesti väga viimases hädas. Mul on müoom nimelt sellises kohas, et eemaldada on võimalik ainult koos emakaga.

5a tagasi eemaldati müoomide tõttu emakas Tartus, laparoskoopiliselt. Elu parim otsus. Lapsi enam ei plaaninud, korraga jäi ära mure rasestumise pärast ja päevad ka (mis viimastel aastatel ilmselt just müoomide tõttu ikka põrgulikeks muutunud olid).
Operatsioonist taastumine oli suhteliselt kerge ja kiire, elu on nüüd lausa võrratu.

Mina jäin jorutama ja müoom kasvas 4 kuuga kaks ja pool korda. Lisandus veel probleeme, lôppes suure lahtise opiga lihtsa puhastuse asemel, kui oleks kohe reageerinud. Sümptomid olid täpselt samas, mis TA, vanus 50.

#3532536:

#3529798:

Sellise verejooksuga oleksid pidanud minema erakorraliselt ITK või TÜK naistekliinikusse, kus on 24h günekoloogi vastuvõtt. Verejooksu tõttu oleks vaja kontrollida ka hemoglobiini taset, see võib olla langenud alla kriitilise piiri (80), millest madalama hemoglobiiniga on näidustatud vereülekanne. Samuti on vajalik läbivaatus ja ultraheli.

Ma olen nii tundlikuks tehtud “emo teemal”. Olen nii lugenud, kogenud kui ka lähedase pereliikme – arsti, sõnul saanud aru, et erakorralisesse tohib pöörduda vaid siis, kui käsi on saega otsast lõigatud, ja ehk ripub veel… Muud asjad kannatavad oodata.

Ausalt, ma kohutavalt kardan riielda saada, et olen asjatult pöördunud.

Aga miks sa kardad? No saad riielda, mis sellest siis on? Arst tegelikult ei tohiks riielda ka siis, kui inimene ongi valesse kohta oma murega pöördunud. Üks näide, mida EMOs istudes pealt nägin (tavalises EMOs, selles, mis vanasti traumapunkt), kuidas med-töötaja saab ilusti olukorra lahendada: tuli keegi imelik vanem mees ja hakkas valjult seletama, et tema on lärmi tõttu öö otsa magamata ja nüüd on selline ärevus või midagi taolist sees, et ei anna olla. Ilmselgelt polnud tegu ei trauma ega erakorralise haigestumisega. Med-töötaja selgitas talle rahulikult ja mitu korda, kuni mehele kohale jõudis, et ta on vales EMOs, tema probleemiga tegeletakse psühhiaatriahaiglas. Anti aadress ja paluti sinna pöörduda (seal on ka erakorraline vastuvõtt). Kui härra lahkunud oli, oli muigamist muidugi ka, aga inimesega käituti viisakalt ja med-töötajad midagi kommenteerima ka ei hakanud.

Aga kui saadki riielda, mis siis? Trahvi nad sulle teha ei saa, kuskil sinu nime ja valesti pöördumist avaldada ka mitte. Füüsiline noomitus on ammugi keelatud. Kui sattusid valesse kohta, siis on viisakas vabandada, et ei teadnud ja edaspidi oled targem, tänada abi ja nõu eest ning sinu poolt ongi kõik korras. Med-töötaja peaks samuti omalt poolt viisakalt käituma.
Minagi olen murega valesse kohta pöördunud (mitte just EMOsse, aga spetsialiseerunud kliinikusse). Öeldi viisakalt, et siin võib ka mu mure lahendada, aga see maksab nii ja nii palju, targem on minna perearstile, kes ka peab oskama seda muret lahendada ja tasuta. Öeldi, et alles siis, kui perearsti hakkama ei saa, tuleks saatekirjaga tagasi tulla. Ei mingit riidlemist. Mina omalt poolt ka õiendama ei hakanud. Läksin lihtsalt perearsti juurde ja saingi sealt abi. Olin siis noor ja rumal, ei teadnud mis kellegi rida on. Netti kah tollel ajal igal pool käepärast polnud, et mure tekkimisel uurida kuhu pöörduma peab.

Aga kui sa riidlemise hirmus tegelikult tõsise hädaga kuhugi pöördumata jätad, siis võib see sulle endale üpris kehvasti lõppeda ja ega arstidele ja Haigekassale ka lihtsam või odavam pruugi tulla, ikka vastupidi. Siis saad võibolla riielda, et kus te varem olite. Arstide hulgas on kahjuks neid, kes suhelda ei oska, aga kui ise viisakas olla, või öeldagi ausalt, et vaat, riidlemist kartsin, ei tahtnud tüli teha, siis ka need kehvade suhtlemisoskustega arstid teevad oma töö ära, ilma suurema pahandamiseta.

Kindlasti peaks ikkagi arstile pöörduma. Tuttaval oli sama teema – lambist (st mitte oodatud) ajal verejooks. Kui juba kolm nädalat kestis, läks lõpuks erakorralisse. Seal alustati uuringuid ja lõpuks sai diagnoosiks pahaloomulise kasvaja. Kuigi algul oli prognoos väga halb, siis raviga alustati kohe ja jõuti ikkagi viimasel hetkel ära päästa. Nüüd on aastaid möödas, inimene elab endiselt ja elukvaliteet pole isegi eriti langenud (kuigi tuli üsna palju ‘naisteorganeid’ välja lõigata).

#3527881:

Mul oli just sama asi, ka olen 50 lähedal, ka on müoom. Olin neli päeva kodus voodis siruli, külm higi oli üle keha terve aeg. Nüüd läks mööda, nagu poleks midagi olnudki. Algas samuti päevade algusega. Mina praegu arsti juurde ei läinud, septembris on nagunii aeg.

minul vastupidi müoom vanandes muutus väiksemaks, vanus üle 50. Usun, et ülemineku eaga seotud.

Ma 50, ja üsna sarnane lugu. Eelmisel kevadel olid esimesed suured verejooksud, tekkis tugev aneemia, soovitati Mireena panna. Kuna sügiseks olukord stabiliseerus ja tulid teised terviseteemad, siis ei võtnud nõuannet kuulda. Sel kevadel läks asi ikka nii käest ära et praktiliselt ainult WCs saingi istuda ja sidemeid tampoone vahetada, nõrkus oli selline et autorooli istudes pidi kõrvalistuja nuuskpiiritust üle natukese aja andma nuusutada.
Läksin Tallinnas Pelgulinna valvetuppa, hommikul tehti puhastus. Edasi jörgnes veel üks operatsioon u 1.5 kuu pärast(polüüp ja mõned müoomid) ja praegu püüan Mireenaga koostööd tegema õppida. Kogu selle aja jooksul sain siiski u 4 erineva arsti käest kinnitust et emaka väljalõikamine on kõige viimane, mida ette võetakse ja et Mireena peaks mu vaevusi olgu nad siis müoomidest või üleminekueast tingitud, vähendama. Soovitan nõu pidada mitme arstiga. Mõistan ka Su muret, et tahaks tagasi seda kindlustunnet et suvalisel hetkel ei kordu lausverejooks ja muud kaasuvad vaevused. EMO asemel siiski pigem minna kohe valvegünekoloogi juurde. Parimat Sulle!