Mees, kellega olen elanud 7 aastat( 3 last ) on minu meelet muutunud täielikuks…ei teagi kelleks.
Nüüd siis kerkinud teemaks, et pean hävitama kõik oma fotod, kus peal mingid võõrad mehed – tegin seda. Pidin hävitama oma päevikud, et temal oleks parem- tegin seda, nüüd tahab, et ühest ainukesest pisikesest albumist, mis on antud meie vanemae pojale, kus on mõned fotod kus ta on beebi koos oma bioloogilise isaga ( kes praegu küll paras tropp;) )ja koos minuga, et peaksin ka need hävitama…No ma ei tea, mida teekite teie`? Mulle ju need fotod ei tähenda midagi, aga lapsele ju tähendavad…vist…kuigi praegune isa on ju superhea ja laps ka ütleb talle isa ja kindlasti elaks ta väga üle seda, kui praegune mees meid maha jätaks…Kas ma tõesti ise olen loll ja ma siiski peaksin ka need hävitama või seda siiski ei peaks ta nõudma? Kuidas küsin oma 10 aastaselt lapselt et ta andku need fotod või -…no ma ei tea…Ja loomulikult on päevakorras ka teemad, mitu meest siis oli mul kunagi ja jne jne.
ohh ma ei tea mida teha, sest mulle meeldib mu praegune pere ja loomulikult teeksin kõik, et mu mees oleks rahul, aga mul ei ole enam kindlust et ta siis ei mõtle üha uusi ja uusi teemasid, millega ta jälle rahul pole ja mida ma kõik tegema pean…
Teema: Kas peaksin hävitama fotod ja mida üldse teha?
kas tema on ka hävitanud kõik jäljed oma minevikust?
mehel tundub südametunnistus must olema, mis ta muidu sind terroriseerib
Issand milline lollus.
Sa ei pea kellegi teise käsu järgi tegema midagi, kui ei taha. Mitte kellelgi ei ole mitte ühegi inimese üle mitte mingit õigust!
Kui tahad, pildistad ja kui tahad, hävitad. Kui tahad, siis käid kus tahad ja kellega tahad ja teed kellega tahad mida tahad ja pildistad seda kui tahad ja näitad pilte kellele tahad.
Kui mõnele ei meeldi, siis astugu minema! Sellise vaimuhaigega nagunii ju koos elada sa ei saa, nii et lahkuminek on kõige parem variant, kui see kommunist-stalinist ise aru ei saa, mis on lääne kultuuris vabade inimeste vaba ühiskond ja mis on isikuvabadus ja inimõigused.
Mina poleks kindlasti nõustunud fotosid, päevikuid jms hävitama.
Ennekuulmatu.
Emana on sul kohustus eelkõige oma laste õiguste eest seista ja seejärel oma vaimsete, materiaalsete ja füüsiliste vajaduste peale mõelda. Lapsel on õigus teada, kes on ta bioloogiline isa. Nii et hetkel on valik lapse õigused vs mehe lapsik jonn. Uskumatu, et sa seda isegi tõsiselt kaalud.
üle mõistuse. ja sa tõesti loodad, et kui sa need fotod hävitad, siis ta foobia lõpeb? tõenäolislt leiab ta veel mitu asja, mille sa peaksid hävitama – näiteks oma mälust kõik mälestused – lobotoomia teel näiteks.
sul ei ole õigust hävitada oma poja bioloogilise isa fotosid. no pane nad siis ära mingiks ajaks, et saaksid need hiljem pojale tagastada. anna kasvõi sõbranna kätte hoiule, et hull )vabandust, see ideaalne mees ikka) üles ei leiaks.
Suure tõenäosusega on ta teinud ise pikema või lühema kõrvalehüppe ja nüüd ketrab oma haiges peas igasugu võimalusi mida sina võiksid teha. Väga suur viga oli hävitada esimesed fotod. Loomulikult ei pea need olema kuskil nähtaval kohal aga…Igaühega käitutakse nii nagu ta seda teha laseb. Kui sul on ikka nii suur paaniline hirm et mees muidu äkki ära läheb siis pead muidugi kohe käsku täitma.
Naine, sa oled loll. Kui peale seitset aastat algab mingi fotodevastane võitlus, siis on tema mingi sita kokku keeranud või vaimuhaigeks jäänud. Lapsel on õigus oma minevikule ja oma sugulastele.
Muide – varsti on sul keelatud ka mistahes teiste meestega suhtlemine ja ilma oma meheta üldse välja minna ei või.
Logisin spetsiaalselt sisse, et sellele teemaalgatusele vastata.
Külmajudinad jooksid üle ihu – nii tuttav tundus see kõik. Kui kaua sa seda meest tunned üldse? Ka mina tutvusin kunagi mehega, kes tundus ideaalne, parim, mis kunagi juhtuda sai. Tasapisi hakkasid ilmnema pisikesed kiiksud, hakkasid tekkima kummalised nõudmised. Suure andumuse ja armastusega ma nad ka täitsin, sest kuidas siis muidu, nii suur ja kõikevõitev armastus ikkagi. Piltide hävitamisest jutt küll polnud, tegelikult ei saanudki olla, sest mul polnudki varasemast mingeid erilisi pilte, päevikutest ja kirjadest ma juttu ei teinud, ta ei teadnudki neist. Üks asi, mis ma tegin, oli see, et loobusin igasugusest suhtlusest oma vanema poja isaga (k.a meilid ja telefonikõned lapse teemadel, kõik käis vaid vahendajate kaudu). Mitu inimest hoiatas mind, et normaalne mees ei esita selliseid nõudmisi, aga ega mina ei kuulanud, mõtlesin ikka, et suur armastus, tõeline pühendumus jne.
Väga tuttav teema on ka süüdistus \”Miks end minu jaoks ei hoidnud?\”. Pidin kuulama ahastavat soigumist ja ka vihast süüdistust teemal, et olen jõle lits, polnudki 30aastaselt temaga kohtudes süütu, tervelt kahe mehega vahekorras olnud enne! Muidugi käis juurde jutt, kuidas ta mind meeletult armastab, kohe nii meeletult, et hulluks läheb. Suur armukadedus, iga nurga taga passis tema jaoks mõni mu vana austaja. Lõpuks sundis see \”meeletu armastus\” teda minu vastu kätt tõstma, sain ikka kõvasti peksa – aga andsin andeks, kuna ta põhjendas seda suurest armastusest tekkinud meeleheite ja hullusega (olin ühe tüli käigus ähvardanud ta maha jätta). Paraku ei jäänud asi viimaseks, lisandus ka alkoholiprobleem. Läksingi lahku – loomulikult suured lubadused. Ma ei uskunud ta lubadusi, sest olin juba aru saanud, et tegu oli manipulaatori ja demagoogiga, kelle eesmärk oli mind kõiges endale allutada, lõpuks piisas tema ärritamiseks tühisemastki vastuhakust (viimase keretäie sain selle eest, et keeldusin Keskerakonna poolt hääletamast). Kahjuks ei lõppenud see lugu minu jaoks lahkuminekuga, pidin maksma väga ränka hinda. See mees tappis vihahoos mu pereliikme ja istub praegu vangis.
Sul loodetavasti nii jubedalt ei lähe, kuid suure tõenäosusega on ka sinu mehe näol tegu jõhkardist manipulaatoriga, kes esialgu pole veel jõudnud oma õiget palet päriselt paljastada. Ka mina ei uskunud kaua, viimse võimaluseni üritasin pead liiva alla peita ja mõelda, et tegelikult on ta ju hea, kõik teised eksivad, keegi ei tunne teda nii, nagu mina. Esimene tõeliselt hull vahejuhtum temaga oli siis, kui olime neli aastat tuttavad olnud, neist kolm koos elanud ja mina teist korda rase (algusjärgus).
Minu jutt näib sulle kindlasti absurdne, mõtled, miks ma oma hullu meest sinu \”hoopis teistsuguse ja väga armastava\” mehega üldse kõrvutan. Aga usu, mina omal ajal oleks täpselt samamoodi mõelnud! Ise asja sees olles muutud pimedaks, ei näe asju, mis teistele lausa silma kargavad. Ka mina hakkasin paljut mõistma alles pärast lahkuminekut. Vahetult pärast lahkuminekut näis veel, et üldjoontes oli elu ilus, et meil oli palju ilusaid aegu olnud – tagantjärele saan aru, et manipuleerimine ja ärakasutamine algas väga varakult, lihtsalt ma ei osanud näha – ja eks alguses oli ta ka tagasihoidlikum. Ega tal pole kombeks veel solvuda ja mossitada kummaliste asjade peale? Meil oli tutvuse algul tihti nii, et mees istus äraseletatud näoga diivanil, kontakti ei võtnud, mina tundide kaupa ta ümber moosisin, ise ahastuses, millega teda ometi solvasin. Lõpuks siis seletas nördimusest väriseval häälel, kuidas olin mingis olukorras talle \”nähvanud\” või \”vale pilguga\” teda vaadanud – ma ise ei mäletanudki enam. Aga tollal tõesti uskusin, et tema on nii õrn ja tundlik, mina aga halb ja rohmakas, teen talle liiga. Huvitaval kombel vastupidi see asi ei töötanud: kui mina mingi tema ütlemise peale solvusin, sain veel õiendada, et mis õigusega, tema pole midagi valet öelnud, tema on vaid peegel, mis minu halba tagasi peegeldab. Psühhopaadi tunnedki sellest, et ta pole iialgi süüdi, alati pead tema halva või kummalise käitumise vastust endast otsima.
Tänud Totsile, kes julges oma elust siia kirjutada.
Teemaalgataja lugu lugedes tuli mõttesse vaid üks: algamas on vägivaldus.
[small]Venice kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tänud Totsile, kes julges oma elust siia kirjutada.
Teemaalgataja lugu lugedes tuli mõttesse vaid üks: algamas on vägivaldus.[/tsitaat]
karta on, et jah. algabki see ju sellest, et naise elu võetakse kontrolli alla, eraldatakse ta lähedastest ja sõpradest ja tekitatakse temas tunne, et ta on kõiges süüdi.
Te olete mõlemad ebanormaalsed – mees sellist nõudmist esitades ning sina neid nõudmisi täites!
Piltide hävitamine ei ole üsnagi tõenäoliselt viimane nõudmine ja toob soovitud rahulolu väheseks ajaks. Minu endine mees sundis mind hävitama fotosid, kirju, aga ka kingitusi, mis olid tehtud talle vastuvõetamatutelt isikutelt. Hävitas tagaselja ise minu asju. See kõik oli muidugi selsamal põhjusel, et need tegid talle hullu moodi haiget, sest ta nii väga armastas mind ja ei soovinud meie ümber näha midagi, mis endiseid suhteid meenutasid. Algusaegadel tundis ta suurt huvi minu eelneva elukäigu vastu, et seda hiljem teatud hetkedel ebasobivas valguses ja armukadedusest kantuna meenutada. Ise enda kohta oli sarnast infot avaldama vägagi kidakeelne. Kontrollimaniakkidest sotsiopaatidel on sada põhjust, miks tema käitumine ja tunded on ainuõiged.
Lahku minnes selgusid nii mõnedki mehe kõrvalsuhted, milele otseloomulikult leidus õigustus, sest ta ju tundis, et ma teda ei armasta nii nagu peab. HA HA HA
Püüa hoida pea selge ja kui tunned, et mõni asi on ikka sinu meelest päris jama ja vale, siis ära lase end sellesse manipuleerida. Muidu loobud kild killu haaval iseendast ja hiljem jääb vaid küsimus, kuidas see sai nii kaugele minna.
Oi ma võiksin kaua veel rääkida ja mind teeb see hirmus tigedaks – ma ei ole üle saanud armastuse sildi all tehtud mesikeelsest laastamisest. Põhiline soovitus on aga, et kui häirekell peas heliseb, siis ikka kõik normaalne ei ole.
Mul on ka päevikud. Olen pidanud neid viimased 20 aastat. Ma ei kujutaks ette, et ma need hävitaks. Need on ajalugu. Seepärast on mul sinust, teemaalgataja, väga raske aru saada. Sorry, aga sa oled mehe tuhvlialune. Sellega sa tegid väga suure vea. Ükski inimene ei saa sundida teist inimest oma isiklikke asju hävitama.
Su mees võib olla muidu hea ja tore. Tead, joodik võib ka olla hea ja tore, kui ta kaine on. Vägivallatseja võib olla super hea isa, aga ometigi peksab naist. Võta nüüd oma roosad prillid eest ja loe uuesti oma tekst läbi.
Ja sinu vanem poeg, kas tema ei hakka mehele meenutama sinu jõledat porduelu teiste meestega, kui muud enam käepärast ei ole? Saab vanemaks, hakkab iseloomu näitama, ei allu nii lihtsalt nagu väikelapsena? Siis hakkate mõlemad pojaga peksa saama, kuna mees ei suuda seda mõtet taluda?
Ainet mõtisklusteks on sul kuhjaga.
Ma ei oleks hävitanud vaid albumid, pildid kuhugi hoiule pannud- ema juurde, õe juurde.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei oleks hävitanud vaid albumid, pildid kuhugi hoiule pannud- ema juurde, õe juurde.[/tsitaat]
miks hoiule? kas su minevik on midagi musta ja häbiväärset, mis ära peita tuleks? laps tuleks ka kuhugi hoiule viia?
minu arvates oled sa lasknud sellel mehel endale pähe istuda ja oled nagu tema hüpiknukk.
ennustan, et kui sa ühel hetkel enam tema tahtmise järgi ei tee, siis hakkab ta lahutusega ähvardama.
minu arvates pole see normaalne suhe. ta on tõeline manipulaator ja surub oma põhjendamatuid soove sulle ja lastele peale. kuidas sa üldse saad temast nii ülivõrdes rääkida?
tahad tema pilli järgi tantsida, siis pane need fotod kusagile ära. aga ära ole rumal, et sa need hävitad.
Jube on mõelda, et 1 mees võib sellist asja nõuda ja veel jubedam on mõelda, et 1 naine selliseid idiootseid asju nõudmisi täidab, seades mehe ettepoole kui poja ja tema eluosa. Nii ei ole õige! Mina olen ka ligi 10a päevikuid pidanud ja elus ei hävitaks ma neid kuna mu mees on kompleksides. Armastus armastuseks aga kõigel on piir!Rumaluke, ole nüüd hea ja säti oma poeg ja tema huvid mehest ettepoole!
Sinu mehel ei ole mingit õigust nõuda, et sa loobuksid oma eelnevast elust ja hävitaksid fotosid, päevikuid ja kirju. Ole sirge seljaga ja ära lase endale pähe istuda ja saada ta nende nõudmistega kuu peale. Igal inimesel võib olla oma minevik ja keegi ei saa sinult nõuda sinu mälestuste hävitamist. Kui mulle selliseid nõudmisi esitataks, siis teeks ma kohe selgeks, et ei kavatse neid nõudmisi täita ja ei kavatse loobuda oma minevikust. Minevik on küll praegusest elust väga erinev, aga seda, mis on kunagi olnud, ei saa olematuks teha, nõudku mees mida tahes, mina oma minevikust ja mälestustest ei loobuks mitte mingil juhul. Õnneks küll minu mees selliseid mõttetuid nõudmisi ei esita ja teda ei häiri kuidagi vanad fotod, kirjad ja mälestusesemed, ta respekteerib mind koos minu minevikuga ja ei nõua, et ma selle täielikult maha tambiksin.
Ja üldse soovitaksin kõigil armukadedatest meestest eemale hoida, sest kooselu sellise mehega, kes kogu aeg midagi kahtlustab, on väga keeruline. Ei tahaks küll sellises olukorras olla, kus pidevalt midagi kahtlustatakse.
Ta on hakanud sind omama. Karta on, et õigus on neil, kes ütlevad, et see ei jää viimaseks nõudmiseks. Varsti pead panema pähe silmaklapid, et bussis kogemata mitte kellelegi otsa vaadata, taotlema mehe nõusolekut telekast filmi vaatamiseks, kus mõni meeldiv mees peaosas ning proovi sa tahta klassikokkutulekule minna või suvel üksi näiteks mereranda. Sul on praegu raske seda otsust teha, aga kuskile pead sa nõudmistele järele andmisest tegema piiri. Oma mälestuste hävitamise nõue on minu meelest just selline koht, kust tuleb vastu hakata. Paku kompromissi – paki need asjad näiteks kuhugi kasti, pitseeri kast ja vii näiteks ema juurde või kuhugi kindlasse kohta (mitte kelder vms, kuhu mees ka ligi saab – muidu ühel kaunil päeval ta äkki teatab, et nüüd siis on see tehtud ja kast põletatud). Kui mees ei mõista, et minevik ei puutu asjasse, siis ei lõpe see hästi.
Minul on ka olnud suhe, kus ma hakkasin kuulma etteheiteid, et mu mees ei saa olla minu elus eriti milleski esimene – ei seksis, ei kooselus. Abiellumises oleks ta saanud olla esimene, aga seda võimalust ta kasutama ei rutanud. See pani mu häirekellad tööle. Järgnes nõue, et ma ei käiks ilma temata ühelgi üritusel, sünnipäeval, trennis, ujulas, jalutaksin ainult metsas, mitte asustatud aladel jne. See kõlab uskumatult, aga nii see oli. Ta oleks mind toas luku taga hoidnud, kui oleks saanud. Siis mulle aitas ja ma lõpetasin suhte, kuigi mu tunded ta vastu ei olnud sugugi veel kustunud. Võibolla ka selliste inimeste jaoks kuskil keegi sobiv, kes mõistab maailma samamoodi ning mõistab neid veidraid nõudmisi – mina kahjuks niimoodi elada ei suudaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
