Teema: Kas peaksin muretsema – lapsed ei ole normaalsed?

ma usun, et sul oli lihtsalt raske päev, kui mitu jama korraga kaela tuleb, siis tundub maailm päris nõme koht. tegelikult on sul kindlasti toredad pojad.

psühholoogi ära pelga, psühholoog ei pane diagnoose ega kirjuta ravimeid välja. las vaatab lapsed üle, ega see neile kurja tee. vast oskab sulle ka mingit hüva nõu anda.

diagnoose paneb psühhiaater ja diagoosimine võtab aega.
ja isegi kui lapsel on diagnoos, ei ole sul kohtustust lasteaeda sellest informeerida. võid informeerida, mõnel juhul on isegi vajalik, aga kohustust ei ole.
diagnoosi pärast lasteaiast välja heitmine nüüd niisama lihtsalt ka ei käi, seda pole sul küll põhjust karta.

head psühholoogi soovitada ma kahjuks ei oska,
aga usu, sa ei ole läbikukkunud ema ja su lapsed ei ole ebanormaalsed.
paid ja kallid ka sulle!
kahekümne aasta pärast imestad ise ka, kuidas nendest poistest nii toredad ja normaalsed mehed on kasvanud.

Küsi perearstilt saatekiri. Ja juhiseid, kuidas ja kuhu edasi. Ära psühholoogi pelga, ta võib vägagi abiks olla.

Ja mine räägi selle esimese klassi õpetajaga. Milles asi? Ja kuidas lahendada vahetundide asi? Äkki saaks minna raamatukokku varju. Olin ise samasugune laps, vahetunde vihkasin.

Minul on puudega laps – ta ei räägi. Ja ka minu last ei “visatud” lasteaiast välja, vaid ma ise otsisin talle parema aia, kus on targemad õpetajad. MITTE keegi ei saa sundida vanemat last kusagilt ära võtma, kui vanem ise ei soovi. Ohjad on sinu käes.

Mu jaoks on see sääsest elevandi tegemine.

Seepeale, et üks laps pole kahe nädalaga kooliellu veel sisse elanud ning teine laps on paigalpüsimatu rüblik, kes viieaastaselt (!) ei soovi töövihikut täita ning lauamänge lasteaias mängida, soovitatakse tõsimeeli tänapäeval minna psühholoogile lastega?

Nagu- miks?

Sinu lapsed on täiesti normaalsed. Mingit ideaalinimest pole olemas, meil kõigil on omad kiiksud.

Toeta oma lapsi, mitte ära käi diagnoosi neile otsimas (mida muuseas pannakse tänapäeval väga meelsasti kõigile; kui järjekindel oleksid, siis kindlasti saaksid!)

Aga mis koolipoiss ise raagib? Miks ta ei tee tunnis kaasa – kas ei saanud aru, et pidi ylesannet lahendama, voi oli liiga titekas, voi motles, et ongi selline tahan-ei taha koht, voi ajas miski teda narvi. Ega sealt alati liiga selget vastust ei tule, aga pikema vestluse tulemusena ehk midagi selgub. Koige tavalisem on minu meelest see, et opetatav ei paku huvi, ja siis laps lylitub valja. Ainult pyya mitte survestada – mul ka seitsmene poiss, ja kui ma hakkan liialt puurima, siis laheb lukku ja ei raagi yldse midagi.
Aga nad molemad toesti tunduvad taiesti normaalsetena:)

Korralikult vaktsineeritud lapsed…ütle, et mul pole õigus

Mina soovitaksin ka kindlasti psühholoogi poole pöörduda, kuid probleemi kirjeldus oleks vaja saada lasteaialt ehk siis teavita lasteaeda, et panid aja ja soovid nendepoolset iseloomustust/arengukirjeldust. Selle põhjal saab teha mingid esmased järeldused. Paraku sõltub laste käitumine ka pedagoogidest, kellega nad igapäevaselt kokku puutuvad, kuid tõenälliselt on probleem mitmetahuline ja lahendada saab seda vaid heas koostöös kõigi osapooltega.