Minu puhkus, elu ja tegemised keerlevadki ainult ümber lapse ja kodu ja mehe ja töö. Muud enam polegi, minu arust. Ma ei pea silmas pidusid ega pralletamist, aga isegi ühtegi hobi pole. Sõbrannad-tuttavad on ka kuidagi ära kadunud.
Hakkasin hiljuti ujumas käima, selle peale hakkas mees nägusid tegema. Ma ei mõista, mis talle ei meeldi. Et leidsin endale väljaspool kodu tegevuse, mis mulle meeldib? Ta ei usalda mind? Ujumine on hea ja lõõgastav, saan veidikeseks kodust eemale, ja paar korda nädalas ei peaks ka rahakotile ülemäära laastavalt mõjuma.
Laps on armas ja tubli ja asjalik, aga ka mina vajan veidi vaheldust. Hingetõmbe momenti. Nagunii olen mina see, kes peamiselt lapsega ringi liigub ja mänguväljakutel aega veedab, ja kodus asjatab. Mehele jääb see natuke-mängime-tegeleme-loeme aeg. Ega ta vist eriti viitsigi.
Laps on juba nelja aastane, päris mõistlik seltsiline.
Aga puhkust vajab meist igaüks. Mees ise ka selline kodusolija, ei taha ega viitsi ta kuskile minna. Olen teda küll sauna ajanud, aga mitte ei võta vedu. Muidu ikka räägib, et tahaks ja läheks ja oleks, aga minejat temast pole.
Et mina minna ei või, tema ei viitsi, hiljem teeb nägusid ja mossitab. Koosminejaid meist pole, sest lapsega hetkel basseini ujuma minna ei saa, tal kõrvadega probleem. Et siis jätangi minemata, istun ka edaspidi kodus tema valvsa silma all, ja ei teegi mitte midagi? Kurjaks ajab kohe …
Teema: Kas peale lapsega tegelemise enam muud elu polegi?
Las mees mossitab, küll harjub.
Ära tema moositamise pärast seda ujumist katki küll jäta, muidu ta teab, kuidas soovitu saavutada.
Kuhu need sõbrannad kadusid? Ja kui tõesti kadusid, siis jalutad ju ometi lapsega, otsi siis uusi kodulähedasi lastega emasid, kellega juttu puhuda. Ja ujumas käi kindlasti edasi. Aga ega lastega inimestel on pisut teistsugused huvid ja käimised tõesti.
Mehe nägudetegemisele tuleb vastata rõõmsameelse, heatujulise meelekindlusega, teeselda nagu sa mossitamist ei märkakski, anda talle lahkudes musi ninaotsa ja teine samasugune tagasi tulles. Kiita teda iga väiksemagi asja eest, mida ta vahepeal lapsega koos tegi (küsida isa kuuldes ka lapse käest \”suunavalt\” kõigi hästi tehtud asjade kohta ja kiita neid mõlemat) ja öelda, et emme on ka rõõmus, et sai ujumas käia. Jne jne, kuid peamine point on säilitada rõõmsameelsus üheskoos meelekindlusega.
Sinu ülim ülesanne pole mehe heakskiitu kerjata, vaid olla täisväärtuslik osapool selles abielus. Kui sa tunned, et sa pead mehe heaolu nimel hakkama enda \”mina\” loovutama, siis on asjad juba valesti. Pingutused ja loobumised, väikesed \”teened\” ja teineteisega arvestamised peavad olema ikka vastastikkused. Nii nagu sina pead armastusega mõistma tema vajadust kodus istuda, peab tema armastusega mõistma sinu vajadust veidi väljas käia.
Muide, soovitan sul möödaminnes talle üsna detailselt oma tegemisi kirjeldada, siis ta saab ka aimu, mida sa teed, ega tõmba end hirmukujutlustest krussi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
