Seis lühidalt järgmine: Olen oma ema-isa ainuke laps. Ainuke onu, kes tänaseks surnud, jättis endast maha poja.Onunaine surnud. Onupojal pärijaid pole, naist ka mitte. Ema teatas mulle, et kuulis, et onupoeg on väga haige, nii haige, et võib surra. Mees on alles 40-ndate alguses, aga eks tema elustiil on seda haiguse kulgu kõvasti kiirendanud. On nimelt padujoodik. Kuidagi on tal õnnestunud omale hulk võlgasid kaela saada- SMS laenud, väikelaenud, laenud eraisikutele. Kuna ema elab siiani samas maakonnas, siis aeg-ajalt ikka kuuleb üht teist temast. Kuna minu ema ja isa lahutasid, kui olin väike, siis onupaega reaalselt nägin oma 16 aastat tagasi. Ka minu isa enam pole.
Minu küsimus: kui kaugele läheb notar sugulaste otsimisega, kes oleksid pärijad? Nagu öeldud, on mulle tegu sisuliselt võõra inimesega.
Ei tahaks äkki avastada ennast sellises olukorras. Kas saab selle vastu üldse midagi teha? Või pole siiski onupoeg piisavalt lähedane sugulane?
Teema: Kas pean võlgu maksma?
Pärandit ei pea vastu võtma, et pole probleemi. Kui keegi pärandab sulle maja ja võlad, siis sa ei pea seda vastu võtma. Ära muretse.
Sa võid vabalt pärandist loobuda st ei võta vastu.
lase parand ara hinnata, uuri valja, kui suured on onupoja volad,siis saad otsustada, kas on mottekas parand vastu votta voi sellest loobuda.
Kas uue korra järgi pole mitte nii, et ei pea mitte pärandi saamiseks soovi avaldama vaid pärandist loobumiseks? Ja kui pole mingi aja jooksul seda teinud, siis loetakse automaatselt, et pärand on vastuvõetud?
Onupoeg on ilmselt siiski piisavalt lähedane sugulane, et tema järelt pärida. Kõige targem oleks muidugi pärimisseadust lugeda.
Pärandi hindamine on kuratlikult kallis lõbu. Kui sul ei ole mingit huvi midagi saada, siis loobu lihtsalt kõigest ja asi nudi. Siis loobud nii kohustustest kui õigustest.
Lihtne!
Kui võtad pärandi vastu, siis on vaja üle võtta/maksta ka surnu võlad.
Kui loobud pärandist, siis ei pea ka võlgasid maksma.
Seega, ilmselt on vaja selgeks teha, kumba osa rohkem on, kas pärandit ennast või võlgasid ja siis vastavalt sellele tegutseda.
Ja ära unusta seda, et sa pead ise pärandist loobuma mingi aja jooksul (äkki keegi targem ütleb siin ka täpse aja), sest vastasel korral loetakse pärand vastuvõetuks ja siis sa enam pärandist ja ka sellega kaasnevatest võlgadest loobuda ei saa. Aga alati on võimalus, et vara väärtus on suurem kui võlad :), ära ka seda unusta uurimast kui see aeg käes on…
Miks peaks sina üldse onu pärija olema, kas see mees on isa vend? Kui on ema vend, siis on ema selle supi sees.
Pärandist pead ise avaldusega loobuma ja pärast seda on sinu loobutud osa pärijateks sinu lapsed, kui sul neid on. Ja kui nemad ei loobu pärandist, on see võlg nende kaelas.
Palun vaielge vastu, aga ainult koos viitega vastavale §-le
Pärandist loobumise aeg on 3 kuu pärast surma. Pärast seda tärminit oled automaatselt vastu võtnud.
Ma ei loe teemaalgatusest kusagilt välja, et seal peale võlgade mingit muud pärandit ka on?
3kuud aega loobuda kui saad notariaalse teatise, juhul kui juba ema-isa saavad enne ,siis kõik koos minna ja enda lapsed ka sisse panna, sest notariaalne paber maksab ja pole vahet mitu nime(loobujat) paberil on. Minnakse päris kaugele sugulaste otsimisega.
Miks kohus selle otsustama peaks?
ALaealise lapse loobumisel pärandist on vajalik kohtuotsus. et selle otsusega pere lapsele liiga ei teeks.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tegemist in minu surnud isa surnud venna pojaga.
Ka onupoja ema pole enam elavate kirjas, nagu ütlesin. Vara ei ole. Elab mingis vallale kuuluvas sotsiaalkorteris.Kõik, mis talle omal ajal emalt-isalt pärandus, on ta maha joonud.Kuna aga vahepealsel buumi ajal, kui enam-vähem kõik tööd said, kel 2 kätt ja jalga küljes, oli mingid aastad ametlikult tööl. Sel ajal võttis ka laenud.Vähemalt esimesed neist. Hiljem juba teised, et esimesi maksta.Praegu saab invaliiduspensioni ( 41-aastasena!!!) ja see ongi kogu ta sissetulek.
Mul on 3 last, 2 täiskasvanut ja alaealine, eks selle loobumise otsustab siis kohus.
Arvasin naiivselt tõepoolest, et ONUPOEG on kauge sugulane. Seda enam, et minu ema ja isa ei ole enam 35 aastat abielus ja sama kaua ei ole ka meie suhelnud oma onupojaga. Mida oleksi temaga suhelda?
Küsin siit siis targematelt, et KUI KAUGELE see pärandumine ( kaasa arvatud võlgade oma) siis üldse läheb? [/tsitaat]
Loe pärimisseadust:
https://www.riigiteataja.ee/akt/13093033
\”§ 15. Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad
(1) Kolmanda järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased.
(2) Kui pärandi avanemise ajal on elus kõik vanavanemad, pärivad nad kogu pärandi võrdsetes osades.
(3) Kui pärandi avanemise ajaks on isa- või emapoolne vanavanem surnud, astuvad tema asemele tema alanejad sugulased. Kui tal neid ei ole, pärib tema osa sama poole teine vanavanem. Kui ka teine vanavanem on surnud, pärivad tema alanejad sugulased.\”
Ja tegelikult oleks vist targem kohe praegu juba mõne notariga ühendust võtta ja konsulteerida, kuidas sellest pärimisest kõige paremini pääseda. Ma kahtlen, et kohus alaealisele võlgu kaela tahab määrida, aga hea oleks juba varem valmis olla ja teada kuidas tegutseda.
kas teile ei tundu, et see uus pärimiskord on täielik absurd. kui on, mida pärida, siis seda paremat kraami saada neil kaugematel sugulastel pole lootustki saada, kui on tegu aga võlgadega, siis lõpuks saab kogu jama täiesti kõrvaline emalehmalellepoeg oma kaela.
kellele mõeldes see seadus küll taoliseks tehti? ah selleks, et ennevanasti võis mõni pärija pärandist ilma jääda, kuna teda üles ei leitud ja talle ei saanud teatada? jama. kui inimene on nii kadunud, siis pole tal ka selle surnu varaga midagi pistmist. tundub, et uus pärimisseadus on pigem tehtud võlausaldajate, eriti pankade jms kasuks, et olgu surnu ja eitagu lähisugulased võlga, aga no kellelgi taskust peab selle võla välja võluma. ja keegi pole selle eest kaitstud.
ja notarid, neil ka kena kogu aeg kopikat kasseerida, sest iga sugulane, kellele võlga pähe määrima asutakse, maksab ja maksab ja maksab. nii tore pärimisseadus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ALaealise lapse loobumisel pärandist on vajalik kohtuotsus. et selle otsusega pere lapsele liiga ei teeks.[/tsitaat]
ei ole, piisab notaris käigust, meil see läbitud etapp, 2 alaealist loobusid pärandist (loe: võlgadest).
Aga kui on selline lugu, et sa ei teagi loobuda. Mingi onupoeg sureb, ma ei pruugi teda tundagi ega temaga surmast midagi teadagi. Ja siis hakka võlgu maksma, sest iga kolme kuu tagant ei uuri, ega ma ometi midagi kuskilt pärima ei hakka? Või kuidas see käib?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga kui on selline lugu, et sa ei teagi loobuda. Mingi onupoeg sureb, ma ei pruugi teda tundagi ega temaga surmast midagi teadagi. Ja siis hakka võlgu maksma, sest iga kolme kuu tagant ei uuri, ega ma ometi midagi kuskilt pärima ei hakka? Või kuidas see käib?[/tsitaat]Sul on õigus, nii see ongi seaduse koostajatel (Rein Lang jt) mõeldud. Pank tahab ju oma raha kätte saada.
Aga mis saab siis kui loobud ise ja vormistad notaris ka oma laste loobumise, aga juhuslikult sünnib just selle kolmekuuse loobumistähtaja viimase päeva viimasel tunnil laps? Kell 23:50 enam sünnitusmajast verest tilkuva nabanööriga lapsega notari juurde kihutada ei saa, aga alates kella 00:00-st on juba see vastsündinu kõigi võlgade seaduslik ja sunniviisiline pärija!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga kui on selline lugu, et sa ei teagi loobuda. Mingi onupoeg sureb, ma ei pruugi teda tundagi ega temaga surmast midagi teadagi. Ja siis hakka võlgu maksma, sest iga kolme kuu tagant ei uuri, ega ma ometi midagi kuskilt pärima ei hakka? Või kuidas see käib?[/tsitaat]
Minu isale saadeti teatis koju notarilt.
Emal suri onu kui oli vana süsteem. Onu olevat emale pärandi jätnud- oma õe ehk minu ema ehted. Minu ema kuulis sellest aastaid hiljem ja mingit pärandust ei saandu ka.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga kui on selline lugu, et sa ei teagi loobuda. Mingi onupoeg sureb, ma ei pruugi teda tundagi ega temaga surmast midagi teadagi. Ja siis hakka võlgu maksma, sest iga kolme kuu tagant ei uuri, ega ma ometi midagi kuskilt pärima ei hakka? Või kuidas see käib?[/tsitaat]
notar peab su üles otsima ja sinu kohustused algavad alles sellest hetkest, kui sa oma pärija-staatusest teada said. siis loobudki.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
