Teema: Kas peangi lapse elatist ootama jääma?

Kas sinu suuremeelsusest reaalselt ka mingit kasu on peale selle, et lased tal ka enda ja lapse seljas liugu lasta. Milleks selline võimaldamine? Elatist nõuda on marulihtne. Lähed ja logid e-toimikusse sisse, valid maksekäsu kiirmenetluse ja seal täidad vormil ära sisuliselt neli välja, digiallkirjastad ja ongi olemas. Jah, ilmselt talt ei ole midagi nõuda. Jah, ilmselt ta jääb võlgu. Aga sa teed teene oma lapsele, kes saab hiljem papsi ülalpidamiskulude vähendamist nõuda, kuna paps ise on elatise maksmisest kõrvale hoidunud. Et siis miks sa teed kingituse eksile läbi selle, et laps peab hakkama kunagi tema hooldekoduarveid maksma?

Anna hagi kohtusse ja saad tagasiulatuvalt aasta jagu elatist nõuda. Kui ta ikka ei maksa, siis nõue täiturile ja saad elatisabi ning vajadusel ka toimetulekutoetust. Täituri nõudesse lisa linnuke, et vajadusel müüakse võlgniku kinnis-ja vallasvara.
Lapse mõlemal vanemal on kohustus last ülal pidada mitte üks panustab 100% ja teine siis kui selleks aega ning võimalust on.
Minu lapse isa ka ei maksa. Lahkus töölt, et hakata oma asja ajama. Laps pole 4 aastat mitte sentigi isalt saanud. Õnneks on minul ja mu mehel väga head töökohad ning palgad ja otseselt elatist ei vaja. Riigi poolt saan elatisabi, mis on lapsele osaliselt taskurahaks. Palusin täiturit eksi korterit veel müüki mitte panna, las võlg veel koguneb paar aastat. Korteril on keelumärge peal ja seega ühtegi tehingut eks teha ei saa.

#3724595:

#3724239:

Anna hagi kohtusse ja saad tagasiulatuvalt aasta jagu elatist nõuda. Kui ta ikka ei maksa, siis nõue täiturile ja saad elatisabi ning vajadusel ka toimetulekutoetust. Täituri nõudesse lisa linnuke, et vajadusel müüakse võlgniku kinnis-ja vallasvara. Lapse mõlemal vanemal on kohustus last ülal pidada mitte üks panustab 100% ja teine siis kui selleks aega ning võimalust on. Minu lapse isa ka ei maksa. Lahkus töölt, et hakata oma asja ajama. Laps pole 4 aastat mitte sentigi isalt saanud. Õnneks on minul ja mu mehel väga head töökohad ning palgad ja otseselt elatist ei vaja. Riigi poolt saan elatisabi, mis on lapsele osaliselt taskurahaks. Palusin täiturit eksi korterit veel müüki mitte panna, las võlg veel koguneb paar aastat. Korteril on keelumärge peal ja seega ühtegi tehingut eks teha ei saa.

Ma kuulaksin sind vaikides küll ära, kuid enda lähedusse sellise jutuga inimest iialgi ei soovi. Lihtsalt nii ebameeldiv.

Elatisvõlglase uus elukaaslane?
Ma kaitsen oma last, mul sellest “#aastaisast” ükskõik. Kui isal pole soovi oma last ülal pidada, siis pole lapsel soovi ka vanaduses teda aidata.

Kas sul uut meest ei ole, kes su last lapsendada sooviks? Kui isa ei maksa elatist, ei taha ta lapsega ka ilmselt kohtuda? Miks sa teed oma lapsele nii, anna talle võimalus normaalseks eluks. Ei taha isa teda, ei pea tema isa tahtma.

Minu kogemus

Mina olen enda kahe lapse esindajana eksabikaasa vastu kohtusse läinud, et nõuda lastele miinimumelatise. Kiirmenetlusest ei ole abi, va juhul kui lapse isa selle summaga nõus ei ole. Kui isa nõus ei ole, siis läheb asi siiski hagita menetlusse. Seal tuleb hoolega tõendada, palju kuus lapse peale kulub ja kohus eeldab, et mõlemad vanemad panustavad rahaliselt võrdselt (see kes 100% ajast ja vaevast kulutab, ei ole oluline) Ehk siis- kui lapsele kulub sinu sõnul nt 400€ kuus, siis kohus arvatavasti ei rahulda nt miinimumnõuet 2×284€ (mõlema vanema panus peaks siis hoopis olema 400:2=200€).

Mina käisin kohtus ja kulutasin oma aega ja seisin vastamisi ühe Eesti tipp kloun juristiga ja see jutt, mis sealt tuli oli ikka täielik absurd.

Tagant järele nõoudmine ei ole ka mõistlik, kui puuduvad tõendid, et sa sellised summad oled lapse peale kulutanud. Kõik peab olema tõestatav ja “naljakas” on selle puhul, et kohus ei taha panna elatis võlglaste nii raskesse olukord, nõudes nt aasta tagant järele.

Minu puhul tehti normaalne otsus (üks laps sai miinimumi ja noorem veidi vähem), aga eks kaebas otsuse edasi ja seega nüüd aasta hiljem pole mul ikka kehtivat kohtuotsust. Siiski soovitan asi kohtusse anda, et ka isa võtaks mingi vastutuse. Ei ole päris nii et kuna last ei näe (mis iganes põhjusel), siis ei maksa. Suhtluskord ei ole kuidagi seoses elatisega va juhul kui on kohtu poolt kinnitatud kord ja lapsega veedetakse aega nt võrdselt.

<p style=”text-align: center;”>

#3729669:

Eks see oleneb isast eelkõige. Mina sattusin peale lahutust( ei olnud lahkuja pool)suhteliselt täbarasse olukorda. Kuna vaimne pool sai tugevalt pihta, kannatas töövõime ja vähenes sissetulek. Lisaks jäi minu kanda laenu teenindamine, mis sai ühise kodu renoveerimiseks võetud, aga oli ainult minu nimel. Oma kätega renoveeritud ühine kodu läks müüki, tuli kolida üüripinnale. Oli väga raske, liialdamata. Prioriteedid said kohe paika nii: esimesena maksin kahele lapsele vabatahtlikult seaduses ettenähtud miinimumi, teisena kõik arved ja mis üle jäi, sellest elasin ise. Kohati meenutas see küll ellujäämiskursust ning oli päevi kui kõht oli ja jäigi tühjaks. Tasapisi, hambad ristis, ronisin sellest välja. Tööl hakkas uuesti laabuma, laen sai tasutud, ostsin endale väikese korteri ning tasapisi hakkas jälle päike paistma. Ja ma pole kellelegi sentigi võlgu. Eriti oma lastele.

Selliseid mehi on vähe, aga olen oma tutvuskonnas ka selliseid lugusid kuulnud. Selleks, et isa olla ja selleks ka jääda, peab olema kõva mees ja järjekindel. Enamasti minnakse tüliga lahku ja pool, kes elatist peab maksma näeb ilmselgelt et see summa on liiga suur ja rikastumise võimalus laste emale, mitte enda laste heaoluks oluline aspekt. Minu eks nt keeldub mind välja ostmata meie ühisest kodust (välismaal kahjuks, nii et ei saa hetkel kohtusse minemist endale lubada), tänu millele mina ja lapsed oleme ilma jäänud üle 50 000€,mis plaanisin laste tulevikku kinnisvara näol investeerida. Elatisnõude istungil oli tema sõnum selge- raha on, aga ei maksa. Lapsed kandku teiseringi riideid, jagagu mänguasju ja jalanõousid (poiss 4 ja tüdruk 6), käigu ma jala mitte autoga (elame asulast väljas), elagu odavamal pinnal (elame minu elukaaslane kodus) ja söögu vähem. Rääkimata siis laste huvitegevusest loobumisest jne jne jne. Sellised argumendid esitas laste jurist kohtus ja täiesti tõsimeeli. Laste isa kaebab miinimumelatise otsuse kohtus edasi, mida olen oodanud pea aasta. Ja siis tullakse jutuga, et emad takistavad suhtlust. Kuidas seda teisiti siis ette kujutada, kui vastaspool on selline? Täpsustuseks lisan, et laste isa oli vägivaldne ja lastel ei ole kordagi peale tema lahkumist olnud soovi temaga kohtuda või suhelda. Lastekaitse soovil sunnin neid kord nädalas tegema videokõne isaga, kus lapsed ei räägi. Ei aja meelega kiusu ega takista, aga ei kavatse ka lapsi sundida. Lastel on vaja isafiguuri, mitte bioloogilist isa, kui tal pole midagi pakkuda.</p>