kas perena koos elamine- noh, lapsed ja mees olemas jne, on kohe pidur, et pereema omaette enam väljas käia ei võigi, sest nii on ebasobiv? Et peab arvestama,et ühiskondlikult ei kiideta seda heaks ja kui litsikuulsust ei taha ja inimeste austust soovid, siis on edaspidi vaid \”meie \” tegemised ja pigem sellised peresõbralikud ettevõtmised?
Milline mulje teile jääb naisest, kel kodus mees ja laps ootamas, aga käib sõbrannadega klubis või euroopas reisimas jne?
Võtan kohe sõna, kuna mõtlesin selle asja üle äsja. Jõudsin järeldusele, et kõik probleemid saavad alguse sellest, kui koosellu lähevad sobimatud ja erinevate väärtushinnangutega inimesed. Loota, et inimene olemuselt muutub, on naiivne. Selliseid lugusid muidugi on, aga sellele loota pole mõtet. Mina olen seda tüüpi, et ilmselt, kui vanus mind juba mõneti ei väsitaks, siis ma poleks nii pere- ja kodukeskne ja käiksin aeg-ajalt väljas meheta. Ma ei saa vedama, aga pärast enam pidama. Juhtub harva, kui välja saan ja siis tean omast käest, kui mõnus on jääda sõbrannade pundiga pittu või mulisema või mis iganes ja aeg lendab muidugi siis liiga kiiresti. Miks peaks mees teisiti tundma? Arvan, et kui inimesed teineteist mõistavad ja teavad, mida teine tunneb, siis pole probleemi. Põhiline mure näikse siin perekoolis näiteks olevat see, et \”no siis läheb partner kohe keppima\”. Minu meelest pole see sellisel juhul antud suhtes suurim probleem. Tegelik probleem on ikkagi seal, et elatakse sobimatu partneriga ja on üldse algusest peale tehtud valesid otsuseid täie teadmise juures.
Edit:
Teiste arvamusest ei tasu lähtuda. Nad nii ehk naa ei mõistaks. Ahistavaks võib osutuda ainult see, kui liiga pisikeses kohas saab \”kuulsus\” määravaks nt töökoha saamisel vmt ja väiklasi tegelasi juba leidub.
Kui elad kolkakülas,siis litsikuulsus on kiire tulema. Pealinnas vast mitte.
Peod ja isiklikud käigud on tegelikult sinu ja mehe vaheline kokkulepe.
Meil on näiteks täiesti normaalne,et mees käib vahel sõpradega ja mina oma sõbrantsidega. Tõsi see juhtub üliharva,sest eelistame koos käia. Aga ühesõnaga keeldu ei ole. Eelnevalt ikka arutame läbi.
Reisima aeg-ajalt peamegi lahus,sest mees on mul Inglismaalt ja elame üldsegi lõunamaal. Iga kord ei ole mul mõtet teda Eestisse tarida või minul tema asjakäikudele end kaasa sättida.
Puhkusereisid aga teeme eranditult koos. Vahel lapsega, vahel ilma.
Eks see igas peres isemoodi, aga iseenda ja oma sõbranjede näitel julgen küll öelda, et ei välista absoluutselt. Sama kehtib suguseltsi kohta ning samuti satun aeg-ajalt töökaaslastega välja ning enamik naistest on ju emad- keegi ei istu ainult ja ainult kodus :). Ja võin kätt südamele pannes öelda, et migit sinu poolt kirjeldatud \”suhtumist\” pole veel kunagi kohanud.
Loomulikult muutunud ürituste tihedus ja osalt ka iseloom. Kui enne laste saamist oli reede ja laupäeva õhtul tihti nii, et kellegi juures või kuskil kohvikus sai vaat et hommikuni jutustatud (eriline klubitaja pole ülikooli lõpust saati olnud) ja nii pea iga nädalavahetus, siis peale laste saamist tuleb selliseid pikemaid istumisi ette kord 1-2 kuu jooksul. Reeglina ikka mõitlikul ajal koju, et järgmine päev ikka perega täie ette veeta.
Teatris või kontserdil ja peale seda tunnike-paar kohvikus- seda juhtub vast kord kuus.
Umbes kord poolaastas tuleb ette, et mõne sõbra sünnipäev ei ole peredega üritus ja selleks ajaks ei ole võimalik lapsehoidjal või vanavanematel tulla- samuti pole probleemi, läheb siis see, kelle sõbraga tegu.
Vanade klassi- ja töökaaslastega üritustel käime samuti reeglina eraldi (neid tuleb samuti ette nii kord kvartalis).
Väljas käime ühesõnaga mehega nii koos kui eraldi. Reisime samuti nii kahekesi, lastega kui eraldi. Mees siis pigem tööreisidel, mina teen nii aastas korra pika nädalavahetuse Euroopas, sest seal elavad ja töötavad paar mu väga head sõbrannat ning niisiis saame vahel kuskil toredas Euroopa linnas kokku. Kuna ülikoolis käisin samuti välismaal, siis kord paari aasta jooksul katsume sellest perioodist pärit sõpradega kusagil kokku saada.
Kui keegi selle peale viltu vaataks, njah, ma isiklikult küll ei suudaks seda tõsiselt võtta :). Eriti imelik on minu meelest see, et sa vaatad seda ainult naise poolt. Mind ümbritsevas maailmas on ema ja ise ikka võrdsed vanemad ja mõlamal neil lisaks pereelule ka omad käigud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
