Teema: Kas psühholoog ei annagi? ülevaadet vanemale, lapse seisundist

Eks psühholoog tegi oma teste ja peab neid veel analüüsima ning siis kokkuvõtte tegema. Ega spetsialistid ei kipu tõesti vanematele väga infot andma. Arvavad, et vanemad ei saa targast ja keerulisest teaduslikust jutust ja meditsiinilisest sõnavarast aru.

Kui sind tõesti huvitab, siis tee haigla kantseleisse kirjalik järelepärimine ja palu kõiki oma lapsega seotud diagnoose, materjale ja uuringute tulemusi. Siis nad panevad paki kokku ja mõne nädala pärast saad kõik oma lapse uuringute tulemused kätte. Siis saad neid kodus rahulikult uurida ja lugeda. Mina tegin nii ja olen rahul. Vähemalt tean, mis uuringuid tehti ja mis on tulemused.

Hinnangut nagu millisesse kooli võiks laps minna või mis diagnoos tal on, ei peaks jah andma keegi muu peale raviarsti. Aga kui üks inimene on juba kord psühholoogiks hakanud, siis võiks tal nii palju empaatiavõimet olla, et muretsevale vanemale midagigi öelda. Näiteks, et meil läks testimine väga hästi, teie laps tegi nii ilusasti koostööd. Või et oi, tal vist ei olnud väga tuju kaasa teha või et väsis poole testi peal ära.
Minu lapsel oli üks logopeed, kes teda testis. Ta ei andnud meditsiinilises mõttes mingit hinnangut, aga kiitis kogu aeg, kui tore, armas ja vahva laps mul on. Iga kord, kui käisime, siis sai laps kiita, et oli väga tubli. See oli mulle nagu palsam hingele tol hetkel, ehkki diagnoosimise lõpptulemus oli muidugi see, et lapsel on sügav ravimatu haigus ja ta ei saa mitte iialgi terveks.
Psühholoog testis ka, aga ta ei öelnud midagi. Oli nagu jääkuninganna, heal juhul rääkis mingit teaduslikku juttu minu lapse diagnoosi eripäradest. Ilmselgelt ei olnud see mõeldud minu abistamiseks, vaid psühholoogi suure tarkuse ja teadlikkuse demonstreerimiseks.

mina olen selline lapsevanem, keda väga häirib, kui tagasisidet ei anta.
veel rohkem häirib mind, kui mulle endale ei anta tagasisidet, aga kolmandale isikule antakse, näiteks edastati info otse õppenõustamiskomisjoni, mitte mulle.

Ma olen oma lapse pärast kohtunud kokku umbes 10 erineva psühholoogi-eripedagoogiga, lisaks umbes 5 logopeediga. Alati olen kohest tagasisidet saanud. Võib olla see on mingi uuema aja trend, et psühholoog ei taha kohe rääkida. Aga ka see võib tõsi olla, et neil on halbu kogemusi olnud.

Viimasele käole, kui teie tuttavad elavad Tallinnas võiksid nad tulla Tallinn Harjumaa autismiühingu tugigruppi. Järgmine grupp toimub juba kahe nädala pärast, tutvuvad teiste vanematega ja näevad, et ka autismiga lapsega läheb elu edasi. Nendes tugigruppides on väga mõnus ja üksteist toetav õhkkond. Sinna saab ka lapse kaasa võtta, sellest tuleb küll varem teada anda, sest lastehoiuks palgatakse inimesed, lastele on seal eraldi ruum. Täpsemat infot saab autismtallinn.ee

Ma arvan, et teemaalgataja puhul on tegemist on kahe asutuse eripäraga. Logopeed ja tegevusterapeut ilmselt töötavad teises asutuses, kus ei ole keelatud otsest tagasisidet anda. Psühholoog aga ilmselt psühhiaatriakliinikus, kus on tagasiside andmine keelatud.

Reeglina on ju psühhiaatri vastuvõtt kohe peale hindamist 1-2 nädala jooksul. Ja mitte ükski testimine ei muuda last haigemaks ega rumalamaks, ega ei tegele lapse piinamisega. Ja isegi kui test ära tehakse, siis kui tegemist on nt autismiga, siis autismi ei saa ravimitega ravida, selle haiguse prognoos on ettearvamatu, eriti teismeliseeas. On neid väikelapsi, kel on väga selgelt jooned väljendunud, aga kes sellele vaatamata saavad tavalasteaias ja -koolis hakkama ja kes mitte kunagi diagnoosi ei saagi. Ja on neid, kes ei saa tavakoolis jne hakkama. Ka vaimupuude taset ei saa autislikul lapsel väikelapsena täpselt määrata, kuna enamasti neil esineb väikelapseeas arengust mahajäämust, sest nende jäljendamis- ja koostööoskused on vähesed. Seetõttu tehaksegi vähemalt üks kordusuuring 1a pärast, et hinnata dünaamikat ja alles siis saab diagnoosi panna. Kõige keerulisemad on piiripealsed juhtumid.

nyah nyah kirjutas:

Autismispektri häire ei võrdu ‘elulõpuni invaliid’. Õigeaegse sekkumise, hoolika kasvatuse, hooliva hariduse & kaasneda võivate tõbede ravimise korral saab sageli täitsa tubli kodaniku, kes on lihtsalt natuke omamoodi.

Allakolmeseid, kes pole just väga arengust maas, ei saa täpselt diagnoosida tõesti. Mistõttu pole mõtet anda vanematele asjata lootust ega neid enneaegu mõistuselt maha hirmutada.

Väga paljudel juhtudel võrdub siiski. Minu lapsel näiteks on niimoodi läinud. Kogu sellest õigeaegsest sekkumisest, kasvatusest, haridusest ja minu pingutustest ei olnud mitte mingit kasu. Ta on ja jääb 1-aastase tasemele. Jah, ma tean, et autismispektri kergemas otsas asuvad inimesed on tegelikult tavainimesed kergete omapäradega. Aga on ju olemas ka spektri raskem ots. Need autistid, kes seal asuvad, on sügava puudega ning iseseisvaks eluks võimetud ja seda ei ole võimalik mitte mingi kasvatuse ega teraapiaga muuta. Mulle ei meeldi, kui öeldakse, et “mis see väike autism ikka teeb” või “autism ei ole maailmalõpp”. See vähendab ja pisendab raskes olukorras olevate autistide probleeme. Ja mulle tundub, et selline suhtumine pisendab ka minu muret ja südamevalu.
Näites toodud lapse kohta – kui juba alla 3-aastasel lapsel on mingeid sümptomeid märgata, viitab see siiski autismispektri raskemale osale. Kerged autistlikud jooned enamasti ei torka silma enne, kui kooliea saabudes.

Lastepsühholoogid ja -psühhiaatrid ei tegele RAVIga, vaid ainult diagnoosimisega.

Ja kui lapsel on autismi diagnoos, siis ilmselt käiakse selle lapsega ju ka teraapiates ja kindlasti on terapeudil, kes kohtub lapse ja perega iganädalaseks rohkem aega ka lapsevanema nõustamisega tegeleda. Ja lisaks see spetsialist ka tunneb lapsevanemat tunduvalt paremini kui psühhiaatriakliiniku personal, kus kõik käib konveieril ja isegi lapse nägu ei suuda meenutada päeva lõpus.

PS autism iseenesest ei ole ka minu kui spetsialisti arvates mingi nn surmadiagnoos. Isegi siis kui see avastatakse alla kolme aastasel lapsel, enamasti ju 3a lastega pöördutaksegi, kuna pole kõnet ja siis selgubki, et tegemist on autismiga. Ja enamik neist lastest õpib rääkima ja tuleb toime enesehooldusega ja päris paljud neist on viiendaks eluaastaks juba väga palju enda eakaaslastele järgi jõudnud (ja on ka neid, kelle üldine vaimne võimekus on keskmisest kõrgem).

Jah, kui tegemist on topeltdiagnoosiga ehk siis sügav vaimupuue + autism, siis tõesti erilist arengut loota ei ole ja lapsevanemal jääb väga suur koorem. Aga siis ei ole tegelikult suurim probleem autismis, vaid sügavas vaimupuudes, sügava vaimupuudega käib peaaegu 90% juhul kaasas ka rasked autistlikud jooned. Hooldekodudes peab kaks hooldajat toime tulema nt 18 sügava ja raske vaimupuudega autistliku kliendiga ja isiklikust kogemusest ütleks, et grupis on raskeid autiste palju kergem juhendada kui üks- ühele. Sügava vaimupuudega autistlik laps, noor, täiskasvanu vajab väga palju enda igapäevaelus rutiini ja seda lihtsalt on tunduvalt kergem saavutada hooldekodus kui kodus.

.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

On asutusi, kus spetsialistil on keelatud vanematele anda ükskõik millist tagasisidet, et vältida kaebusi, vääritimõistmisi, asjatu lootuse andmist jms.

Kui spetsialist ütleb vanemale, et testimine läks hästi, siis vanemad arvavad, et kõik on korras ja lapse oskused ja teadmised on eakohased või isegi eakohasest paremad. Ja kui öelda, et lapsel ei olnud tuju kaasa teha, siis vanemad arvavad, et tegelikult nende laps ju oskab, ta täna lihtsalt ei teinud kaasa. Kõik sellised hinnangud on alati ka väga subjektiivsed.

Nii “toetav” vanemate suhtes, eks ole. Ma tegelikult oleksin lootnud, et need asutused tegelevad laste ja perede abistamise, mitte piinamisega. Aga testida last ja mitte anda vanematele tagasisidet on just nimelt piinamine ja see on ebaeetiline. Kuidas need vanemad, kes tõenäoliselt on murest suremas, peaksid hakkama saama, kui neile mitte midagi ei öelda. Isegi mitte seda, et olge tublid, varuge kannatust, loodame parimat vms.
Mul on praegu üks tuttav paar, kelle lapsel kahtlustatakse autismi. Kuna aga laps on alles 2,5 aastane, siis ei ole võimalik aru saada, kas ta on tõesti autist, on see mõni muu arenguhäire või kui sügav see on. Võimalik on ka see variant, et tal ei olegi midagi erilist viga.
Kuna nii väikest ei ole võimalik adekvaatselt diagnoosida, siis pandi pere lihtsalt pooleks aastaks ootele. Poole aasta pärast tehakse kordusuuringud ja loodetakse, et siis saab lapse seisundit täpsustada.
Aga mismoodi need noored vanemad selle pool aastat üle elavad? Vaatad iga päev oma last ja ei tea, kas tal on raske haigus, mille tõttu on ta elulõpuni invaliid või on ta terve ja normaalne nagu kõik teisedki lapsed. Ema on nagu inimvare, nutab iga päev ja isa püüab kangelane olla. Ma ei tea tõesti, kuidas nad selle üle elavad.
Niimoodi inimesi abitusse olukorda jätta ei ole õige. Kui spetsialist ei saa anda hinnangut, peaks ta vähemalt suutma pakkuda tuge. Ja pugeda mingi argpüksliku hirmu taha, et vanemad järsku tõlgendavad seda valesti, ei ole õige. Spetsialistid on hädasolevate inimeste aitamiseks, mitte vastupidi.

Saan sellest täiesti aru. Olen ise (mitte lapsega) sarnases olukorras, kus ma muudkui käin ja annan analüüse ja siis öeldakse, et me helistame (aga tegelikkuses unustatakse ja saan midagi kuulda alles mitme kuu pärast vastuvõtul ja ka siis väga abstraktselt) Olen sellest nii aru saanud, et arstidel ja muudel spetsialistidel on mingi väga kindel kord ja koolitus (eks see sõltub konkreetsest koolkonnast ka), kuidas patsiendiga infojagamine käib. Ma ka tahan oma haiguse kohta mingitki oma arsti arvamust, mis tulevikku puudutab. isegi kui see täpi ei lähe. Ütlen seda ka talle pidevalt. Ta ei väldi vastamist, aga see vastus on selline, et ta hakkab igasugust statistikat mulle rääkima. Et 50 % jääb krooniliseks, nendest 80% tuleb siis vahetevahel tagasi ja 20% ei lähe kunagi ära ega tõmbu tagasi. Küsin siis, et mis siis saab, kui ma selle 2% hulka kuulun. Siis ütleb, et siis on sellele veel vähemalt 3 ravi, ja me ales ju proovime esimest. ja ta pidevalt nagu väldib mingi prognoosi andmist. See iseenesest tekitab tunde, et midagi on jube valesti. Et mingit infot hoitakse minu eest, kuni PÄRIS kindel pole. Aga NII kindel sis ikkagi on või, et vältida prognoosi. Kasvõi nt seda, kaua ma haiguslehel pean olema.
Mõnikord ajab selline asi tigedaks (mitte teada, kas see läheb üle nagu nohu või tuleb eluaegne erivajadus). Samas ma tajun väga selgelt, et arst ei saa niimoodi oma isiklikku arvamust lihtsalt välja käia. See pole lubatud ja see ei ole ka eetiline, sest inimesel võivad tekkida valed ootused. Ta võib siis pärast kas pettuda või tunda hirmu, milleks tegelikult polnud põhjust.
See teema vajaks täiesti ühiskondlikku debati, kuidas toimida ikkagi sel juhul. Sest selline vastuse vältimine ka pole õige.

Soovitan ikkagi öelda seda kõike konkreetsele spetsialistile. Mis hirmud teil on, mis ootused teil on. Mitte süüdistavalt, aga ikkagi väljendada ennast. Elu näitab, et enamus saavad ikkagi aru, ja ütlevad midagigi rahustavat (et kui tulebki halb diagnoos, siis on ikkagi edasi tegutsemise võimalusi). Tänu sellele, et ma oma arstile neid asju öelnud olen, tunneme me ilmselt mõlemad ennast teineteisega suheldes vabamalt. Ja nii on kergem mõlemal osapoolel end paremini tunda. Ma nt ei tea, mis edasi saab, aga mul on tekkinud ikkagi tunne, et saab, mis saab, keegi on sel teel mu kõrval ja asi ei ole lootusetu.
Ma ei oska seda kuidagi paremini väljendada.
Küsige selle psühholoogi käest, et ta ütleks nii palju, kui ta öelda saab. Ma usun, et sellest on abi.
Meditsiinis on selline mõiste olemas nagu “arvamus”. Kui arst annab arvamuse, siis see selgelt ja meditsiinieetiliselt ja ka juriidiliselt erineb diagnoosist. See tähendab, et arst ei tea veel, kas see arvamus on õige, ta ei süda seda praegu tõestada ega ümber lükata, ja see võib valeks osutuda. Kui aga patsient tahab midagigi kuulda ja lepib ARVAMUSEGA, saades aru, mis see on ja mis se ei ole, siis saab selle ka välja öelda. Enamasti neil ka on mingi arvamus asjast, lähtudes kogemusest ja intuitsioonist. Kui küsidagi tema isiklikku arvamust, ja selgelt väljendada, et te teate, et see poel diagnoos, siis ehk spetsialist ei tunne, et ta ei saa midagi öelda, milles ta veel kindel ei ole.

Teine asi on see, et midagi inimlikku saab alati öelda, see on hoopis teine teema. Kasvõi, et olite tubli…. Kui spetsialist isegi seda ei suuda öelda, siis ta on lihtsalt külm või oskamatu suhtleja või lihtsalt, ma ei tea, tal on halb päev.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Nii “toetav” vanemate suhtes, eks ole. Ma tegelikult oleksin lootnud, et need asutused tegelevad laste ja perede abistamise, mitte piinamisega. Aga testida last ja mitte anda vanematele tagasisidet on just nimelt piinamine ja see on ebaeetiline. Kuidas need vanemad, kes tõenäoliselt on murest suremas, peaksid hakkama saama, kui neile mitte midagi ei öelda. Isegi mitte seda, et olge tublid, varuge kannatust, loodame parimat vms.

Kui täiskasvanu on ise hädas oma emotsioonidega, stressiga, tuleb tal pöörduda täiskasvanutega tegeleva psühholoogi-psühhiaatri poole. Lastepsühholoogi ülesanne saab olla vanemat nõustada nt selles osas, kuidas last arendada, kasvatada, aga lapsevanema depressiooni (mis võib küll olla põhjustatud osaliselt lapsega seotud probleemidest) ei saa lastepsühholoog ravida.

See on muidugi õige. Ja antud olukorrast võib olla ka abi täiskasvanul endal psühholoogiga rääkimisest (igaks juhuks ütlen, et see pole irooniana mõeldud)
AGA ikkagi on oluline, kuidas me teiste inimestega käitume, eriti sellises hapras situatsioonis. Üks asi on, milline spetsialist vanemat saab ravida. Teine asi on see, millises ühiskonnas me elame ja kuidas omavahel suhtleme. See jätab kohati väga soovida, kuidas meditsiinisüsteem ja selle satelliidid patsiendiga suhtlevad. On nii palju muid alternatiive “diagnoosile”, kuidas patsient (antud juhul patsiendi vanem) ikkagi rahulikuma südamega ära läheb.
Osaliselt on teadlikkuses kinni. Meie inimesed ei ole eriti teadlikud erinevatest meditsiinieetilistest ja -suhtluslikest terminitest. Ei olda tihti teadlikud diagnoosi ja arvamuse vahest, nagu ka tihti ei osata minna küsima “teist arvamust”. Ja arstid teavad, et ei olda teadlikud ja kardavad igaks juhuks üldse midagi öelda. Sest, mine tea, äkki pärast süüdistatakse vales diagnoosis nt. Mida kindlam on vastav spetsialist selles, et te neil asjadel vahet teete, seda suurema tõenäosusega ta ikkagi ka midagi räägib. Aga teada saab ta nii, et ütled talle seda.

Pervasiivne arenguhäire pannaksegi väikelastele, kelle puhul kahtlustatakse autismi, ATH, vaimupuuet vms. Aga lõpliku diagnoosi saabki tavaliselt laps ennem kooli, mõnikord ka alles teismelisena. ATH ja autismi diagnoosi on saadud ka täiskasvanuna.

Kui lapsel on epilepsia, siis ei saagi ju midagi prognoosida. Väga paljudel lastel ei põhjusta epilepsia tõsist ajukahjustust, aga on ka kahjuks juhtumeid, kus üks epilepsia hoog teeb eliitkooli lapsest erikooli lapse.

Logopeed ei ole arst, aga logopeedil on õigus panna teatud diagnoose, mis on seotud kõnega. Lisaks on igal spetsialistil KOHUSTUS lapsevanemale rääkida kahtlustest ja suunata lapsevanem edasi vastava spetsialisti juurde diagnoosimiseks. See et paljud lapsevanemad ei taha psühhiaatri poole pöörduda on iseasi, aga kohustus soovitada on.

PS igapäevaselt peavad kõik spetsialistid kuulma lapsevanemate süüdistusi teemadel, et miks mitte keegi ei ole varem pööranud nende tähelepanu teatud sümptomitele ja miks mitte keegi ole neile varem rääkinud kahtlustest autismile vms.