14-aastane poeg on muutunud ääretult tundlikuks. Solvub pereliikmete ja sõprade peale, on tihti ülimalt tujukas ja emotsionaalne ja hakkab kergesti nutma. Nutab muidugi ainult kodus, väljaspool kodu mitte kunagi. Ise ütleb ka, et tuju lägeb sageli justkui ilma põhjuseta kurvaks. Samas ei ole see pidevalt nii, suudab ikka asjade üle rõõmustada ka. Aga alati ei lähe kõik nii, nagu ta loodab ja ootab ning siis on ta ääretult dramaatiline. Ja just see meeleolu pidev kõikumine – see on väsitav tema enda aga ka pereliikmete jaoks, pidevalt istume nagu viitsütikuga pommi otsas, mitte kunagi ei tea, mille peale ta solvuda võib või mis teda kurvaks teeb. Eriti tundlik on isa suhtes, isa ei tohi mitte midagi vähegi kritiseerivat öelda, mis on väga raske, sest poiss loeb kriitikat tihti välja ka sealt, kus seda ei ole.
Sõpradega seoses vihastub ja muutub kurvaks iga vähemagi tögamise peale (mida selles vanuses poisid minu meelest omavahel pidevalt teevad). Teine probleem on poiste omavaheline võistlemine. Meie oma tunneb, et ta ei ole mitte milleski KÕIGE parem ja see teda väga kurvastab. Sportlikkuses pole ta tõesti kõige tugevam, samas ega ta suurt midagi enda kehaliseks arendamiseks ei tee ka. Kaks korda nädalas käib tennisetrennis, aga muul ajal selle alaga ei tegele. Viimane suur draama oligi siis, kui läks sõbraga, kes tennisetrennis ei käi, tennist mängima ja sõbrale kaotas. Tuli vihasena koju ja nuttis terve õhtupooliku selle üle, kui ebaõiglane see on, et tema, kes trennis käib, sai sõbralt isegi sellel alal pähe. Sõber on tõesti väga sportlik, aga mis olulisem – väga enesekindel. Teise sõbraga oli selline olukord, et mõlemad harjutasid Rubiku kuubiku kokkupanemist. Meie poiss oli sellega pikemalt tegelenud ja juba päris kiireks muutunud. Sõber jõudis aga oodatust kiiremini tema tulemusele järele ja läks mööda. Meie omal jälle tuju nullis: mis mõte on mul harjutada, kui teine palju väiksema vaevaga paremaks saab …
Üldse tundub, et meie poisil jääb sooritus sageli võimetest kehvemaks just seetõttu, et ta on psühholoogiliselt nõrk ja hakkab juba ette kaotamist kartma. Minu meelest on ta paljudes asjades päris hea, aga nagu võistlemiseks läheb, leidub ikka keegi, kes talle ära teeb. Ja see on tema jaoks väga raske teema.
Oleme temaga nii palju nendel teemadel vestelnud, aga jutt on nagu hane selga vesi. Ei oska enam teda kuidagi toetada ja turgutada. Kas selles vanuses on meeleolude kõikumine ja tundlikkus tavaline? Kuidas teie lapsed ja teie ise puberteediga toime tulete? Mul on raske hinnata, kas see on normaalne või vajab laps psühholoogi abi. Enda teismeiga möödus mul probleemideta.
