Täiesti tüüpiline olukord. Enamustele lastele tundub, et nendega ollakse ebaõiglane ja enamus vanemaid ilmselt ei kohtlegi lapsi võrdselt, sest nad ei oska seda. Samuti on päris keeruline seda õiglust mõõta. Näiteks, kui üks laps on kõrge sissetulekuga ja teisel napib raha mantli ostmiseks, siis kas anda mõlemale 100 eurot või anda ainult sellele, kel sooja riiet vaja on. Minu tütar väidab ka, et ma hoian teda vähem, kuigi ma ise nii ei arva. Mulle on alati silma hakanud, et vanemad, eriti ema, toetab alati mu venda ja on minuga suht ülekohtuselt kriitiline, ja ma ei pea silmas raha.
Või siis näide, kus lapsel ei ole hambaravi raha ja ema ei paku ka seda raha ei laenuna ega ka mitte kingina, aga endale soetab esemeid, milleks otsest vajadust pole. Samas, miks ei või ema nautida oma rahanatukest ja lubada endale oste, mis lihtsalt hea tuju teevad. Kas emal on kohustus toetada täisealist last hammaste ravimiseks?
Kadedus? No miks ei peaks olema kade, kui tundub, et elu on ebaõiglane. Ikka võib kade olla natuke. Mõistan teemaalgatajat igati. Kellegil pole liiga palju seda raha ja kui saamatule õele antake midagi, siis tahaks veidi tublim õde sama saada, sest on nii tubli olnud ja tunneb, et on selle pisku ärateeninud. Aga ema ilmselt vaatab nii, et sul pole puudust, aga õel onabi vaja, sest ta ei saa hakkama.
Kas rääkida? Ma ei usu, et sel mõtet on. Kui oled nii tark, et suudad seda ilma tülitsemiseta serveerida, siis võid ju öelda, aga sellest midagi ei muutu. Ise olen pigem impulssiivne emaga suheldes, sest tal endal pole pidurit. Isa on selline pehmeke, et talle ma pole kunagi midagi ette heitmas käinud, sest see tunduks kuidagi kohatu. Näed, olen ka ebaõiglane oma avnematega 😀