Teema: Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?

Räägiksin, aga ainult rääkimise pärast. Vanemad sellest aru ei saa, sest kui pole siiani aru saanud, ei hakka ka nüüd saama, aga see on oluline et sa saad endast selle välja. Nii et ära looda mingit mõistlikku reageeringut. Ja rääkima peab pigem kiretult, infona, mitte emotsiooni sisse pannes, sest siis võetaksegi kahjuks emotsioon vastu ja hakatakse selle kallal saagima- et vaata kuidas ta mulle ütles.

Aga kas sa oled kunagi üldse abi palunud vanematelt? Et vb kui küsid, siis ka aitaksid?

Muide, see pärast keskkooli abiellumine – jah, nii käivadki asjad. Kui kange tahtmine suuri inimesi mängida, siis koheldaksegi nii. Kui mu lapsed tahaksid 18 abielluda, ütleksin ja, et kui tagab täiskasvanu elu elada, siia täie rauaga, mitte meie kulul. Muidugi ei tähendaks see täiesti mitteabistamist, aga põhilise elatusraha peaks ikka ise teenima.

Mõtle korraks. Võibolla on vanemad hoopis uhked, et sind ei pea aitama? Ja näevadki teist last saamatuna, mitte lemmiklapsena?

Mu äi-ämn on ka harjunud meest nö saamatuks pidama, kuna keskkooli ajal oli nagu oli, töltas suva töökohtadel jne, samas kui õed priimaõpilased. Aga praegu 40selt on tal ainsana perest mag. kraad, üle keskmise tasuga töökoht, minuga kois maja, saame reisida jne. Aga vanemad ikkamuretsevad, et kuidas ta ikka hakkama saab – lapsepõlvest külge jäänud, kuigi hoopis ta õde vajaks rohkem abi ja muretsemist (aga tema just selline, kes elusees ei küsiks ja ka kui pakutakse, lükkab tagasu)

Muidugi räägiks. Ammu juba oleks küsinud, kas see on nende meelest õiglane käitumine ja kuidas see mind tundma paneb. Seda ütleks ka, et neil ammu aeg enda heaolu esikohale seada, mitte kedagi üleval pidada.

mina ütlen alati kõik kohe välja

Siin vahepeal oli õige mõte, et kuidas vanemate hooldus saab olema korraldatud kui seda peaks kunagi vaja minema? Kui õde selle enda peale võtab (kolib vanemate juurde või kolivad nemad tema juurde vms), sest vanemad on kogu elu teda aidanud, siis jumal temaga. Ega see ka lihtne pole.

Aga kui õde ei kavatsegi õlga alla panna, ka mitte rahaliselt (hooldekodu arved), siis pärandist mina kindlasti ei loobuks. Mingi osa kuludest tahaks ikkagi sellisel juhul tagasi saada.

Pigem vaata seda asja tuleviku seisukohalt. Minevikus olnud ebavõrdsust ei muuda enam miski ja vaevalt nad üldse sellest nii aru saavad kui sina, aga sa saad praegu selle eest hoolitseda, et tulevikus ebavõrdsus veel hullemaks ei lähe- kui oled üksi jäetud hooldekodu arvetega, sest õel raha ju pole ja pärandist ka loobusid.

Appi, 50-aastane tahab vanematelt toetust? 😀
Millal sa muidu suureks saad ja ise oma vanu vanemaid toetama plaanid hakata?

Nii palju ma räägiks kindlasti oma vanematega, et kuna nemad on sinu õde täiskasvanuna  palju toetanud ja kui vanemad vajavad millalgi abistamist, siis sinu poolt abi ei tule, või siis nt 1/10 võrreldes õe abiga.

Aga omalt poolt võin veel sellist asja lisada, et ka meie peres on see kadeduse teema momendil üleval. Mu vanem vend arvab ka, et temaga on ebaõiglaselt käitutud, sest vanemad jagasid see aasta meile mõlemale kodu ostmisteks raha ja minu summa oli suurem. Aga seda ta ei näe, et tema elas kauem kodus, talle osteti elektroonikat, maksti tema kool kinni ja kolme kuune suvereis. Et tõesti teinekord me ei taha märgatagi, kui palju meid endeid aidatakse.

Täiesti tüüpiline olukord. Enamustele lastele tundub, et nendega ollakse ebaõiglane ja enamus vanemaid ilmselt ei kohtlegi lapsi võrdselt, sest nad ei oska seda. Samuti on päris keeruline seda õiglust mõõta. Näiteks, kui üks laps on kõrge sissetulekuga ja teisel napib raha mantli ostmiseks, siis kas anda mõlemale 100 eurot või anda ainult sellele, kel sooja riiet vaja on. Minu tütar väidab ka, et ma hoian teda vähem, kuigi ma ise nii ei arva. Mulle on alati silma hakanud, et vanemad, eriti ema, toetab alati mu venda ja on minuga suht ülekohtuselt kriitiline, ja ma ei pea silmas raha.

Või siis näide, kus lapsel ei ole hambaravi raha ja ema ei paku ka seda raha ei laenuna ega ka mitte kingina, aga endale soetab esemeid, milleks otsest vajadust pole. Samas, miks ei või ema nautida oma rahanatukest ja lubada endale oste, mis lihtsalt hea tuju teevad. Kas emal on kohustus toetada täisealist last hammaste ravimiseks?

Kadedus? No miks ei peaks olema kade, kui tundub, et elu on ebaõiglane. Ikka võib kade olla natuke. Mõistan teemaalgatajat igati. Kellegil pole liiga palju seda raha ja kui saamatule õele antake midagi, siis tahaks veidi tublim õde sama saada, sest on nii tubli olnud ja tunneb, et on selle pisku ärateeninud. Aga ema ilmselt vaatab nii, et sul pole puudust, aga õel onabi vaja, sest ta ei saa hakkama.

Kas rääkida? Ma ei usu, et sel mõtet on. Kui oled nii tark, et suudad seda ilma tülitsemiseta serveerida, siis võid ju öelda, aga sellest midagi ei muutu. Ise olen pigem impulssiivne emaga suheldes, sest tal endal pole pidurit. Isa on selline pehmeke, et talle ma pole kunagi midagi ette heitmas käinud, sest see tunduks kuidagi kohatu. Näed, olen ka ebaõiglane oma avnematega 😀

Kuidas see võrdne jagamine üldse käib? Et kui ühel lapsel on mantlit vaja, siis annad sama summa ka teisele lapsele? Jah, kui raha on palju, ei oleks see probleem, aga enamikul meist ei ole teda palju. Kas siis oleks mòistlikum anda sellele ühele 200 eurot mantliostuks vòi kummalegi 100? Aga kui lapsi on rohkem, kolm või neli? Siis igale ühele 50 eurot ja mantlit ei saa lõpuks keegi? Peaasi, et oleks võrdne? Jumala õnn ikka, et mul ainult üks laps on, ei kanna keegi rusikat taskus, et ema ei aita piisavalt.

Vanemad võtavad ilmselt enda kohustusena oma saamatut või ka näiteks puudega last kogu elu toetada. Mõneti ongi justkui vanemate kohustus oma järglaseid seni toetada, kuni need ise endaga hakkama saavad ja enam pole vaja toetada. Kui mõnda last ei ole võimalik täiesti iseseisvaks kasvatada, siis toetadki teda elu lõpuni. Ega see mingi tore asi ei ole kui üks lastest selline saamatu välja kukub, aga parata suurt midagi ei ole. Iseasi, kas sellele saamatule peab tingimata kõik oma majad ja muu vara andma.

Ei ole plaaniski hakata raamatuid või maale jagama õigluse põhimõttel. Jagame oma vara täpselt nii nagu tahame. Tahame, anname kõik koerte varjupaigale, mis on muidugi nali. Mingit käed pikal seismist ei toimu. Lapsed teavad, et testamendid on tehtud, aga nad ei tea, kas või millal me neid muudame. Anname ka enne surma, kui on ja siis kui tahame ja saame. Ei loe sente, et Anne sai 50 eur, siis Priit peab ka saama. Usume, et meie lapsed vaataksid meid ülimalt imestunult, kui hakkaksime viima Tiinale, kel lapsi pole, samasuguste käpikute raha, nagu sai lastele Jaak, kellel on 4 last.
Korterid on neile juba hangitud, õigemini toetatud ja KINDLASTI mitte võrdselt. Katsu sa võrdselt toetada eluaseme ostu lastel, kellest üks tahab elada Pukas, teine Tallinnas, kolmas Urissaares, neljas New Yorkis ja viies Elvas. Mis oleks võrdsus? Sama summa? Aga kuskil Pukas (kohanimed on näitikud) saaks ta terve maja selle raha eest, mis oleks 10% Tallinna õnnetu 2-toalise hinnast või 0,06% NY korterikese hinnast. Kusjuures mugavused ja elamispind oleksid ikka erinevad – ebavõrdsed. Või oleks võrdsus sama protsent? Siis me oleksime pidanud ütlema oma osadele lastele, et sa kahjuks pead nüüd Tallinnast, kus sa haiglas töötad, ära kolima, Varbola ja Rapla vahele kuskile. Või Ihamaru kanti vanasse kolhoosimajja, sest vaat me peame võrdsed olema.
Milline rumalus ja kadedus.

Meie omadel nagu ei tundu seda olevat.

Mina ei räägiks vanematega. Tundub lihtsalt tüli kiskumine. Nad ei tunnista iialgi, et lapsi erinevalt võtavad.

Tulevikus vabatahtlikult pärandist ei loobuks. Muide, kas õega oled rääkinud, mis tema arvab?

Vanemate raha, vanemata otsus, mida sellega teha.

Ilmselt vanemate süda on  muretu sinu pärast. Sa oled saanud eluga hakkama. Aga õde ei saa, tema pärast on vaja muretseda. Arvan et nad muretsevad päranduse ka õele, sest sa saad ju hakkama.

Muidugi sa võiks öelda et see on ebaõiglane. Aga arvan et saad vastuseks-sind pole vaja aidata, oled ju saanud alati hakkama ja saad edaspidigi.