Esileht Pereelu ja suhted Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 72 )

Teema: Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?

Postitas:
sikimiki

Oleme õega üle 50, ta mõni aasta noorem, kuid aina rohkem häirib, et meie vanemad on terve elu teda toetanud ja see jätkub. Kui asusin kõrgkooli õppima (abiellusin kohe peale keskkooli), ütlesid vanemad, et sa oled nüüd abielus ja nende abi ei tule. Õde on pooleli jätnud 2 erinevat kõrgkooli (ütles, et ei olnud motivatsiooni jätkamiseks), kuid vanemate abi talle on jätkuv. Nüüd on ema mures, et õel pole sobivat tööd (käib suvekuudel toitlustuses abiks, muidu aastaid kodune). Vanemad on aidanud kasvatada õe (nüüd juba täiskasvanud) last. Isale tagastatud maad sai õde endale, lisaks on välja tulnud vanemate talle antud laenud. Ise olen üritanud tubli olla, raskuste kiuste hästi hakkama saada ja püüdnud mitte abi küsida, kuigi mu tervis ei ole olnud hea (puue lapseeast). Lapsi olen kasvatanud ise ja laenu võtnud pangast. Õe puhul on tegemist õpitud abitusega, oskab asju küsida: teil ATV, meie perel oleks ka väga sellist vaja; teil muruniiduk, meile kuluks see rohkem ära. Isal jäi tervis kehvemaks, ei saa autoga sõita ja juba auto õe tütrele antud. Isa praegu räägib, et õel nii raske, peab kogu päeva perele süüa tegema … Õppetund on see, et oma lapsi kohtlen võrdselt, see ei sõltu nende edukusest ja tublidusest. Ebavõrdsus teeb väga haiget. Jah, ma olen solvunud, sest mu õde on vanematele olulisem, tähtsam. Nüüd on vanemad vanad ja tunda on, et õele vaja pärandust ja mina peaksin viisakusest loobuma. Kas te räägiksite vanematega oma tunnetest?

+49
-8
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
paan

Räägiksin, aga ainult rääkimise pärast. Vanemad sellest aru ei saa, sest kui pole siiani aru saanud, ei hakka ka nüüd saama, aga see on oluline et sa saad endast selle välja. Nii et ära looda mingit mõistlikku reageeringut. Ja rääkima peab pigem kiretult, infona, mitte emotsiooni sisse pannes, sest siis võetaksegi kahjuks emotsioon vastu ja hakatakse selle kallal saagima- et vaata kuidas ta mulle ütles.

+32
0
Please wait...

Postitas:
Andy

See on üsna keeruline teema ja sugugi mitte erakordne, siitki küll ja küll saanud lugeda, et seda abitumat ja saamatumat last aidatakse rohkem ja isehakkamasaajaid vähem. Ma ise olen üksik laps ja mul endal on üks laps, seega probleem on võõras, aga end sinu kingadesse mõeldes, siis ma ikka räägiks vanematega. Sest ilmselgelt see sul kripeldab ja vaevalt et see niisama üle läheb. Kas sellest rääkimisest ka kasu on, ma ei tea. Aga proovida võiksid igal juhul.

+16
0
Please wait...

Postitas:
moorike

Aga kas sa oled kunagi üldse abi palunud vanematelt? Et vb kui küsid, siis ka aitaksid?

Muide, see pärast keskkooli abiellumine – jah, nii käivadki asjad. Kui kange tahtmine suuri inimesi mängida, siis koheldaksegi nii. Kui mu lapsed tahaksid 18 abielluda, ütleksin ja, et kui tagab täiskasvanu elu elada, siia täie rauaga, mitte meie kulul. Muidugi ei tähendaks see täiesti mitteabistamist, aga põhilise elatusraha peaks ikka ise teenima.

Mõtle korraks. Võibolla on vanemad hoopis uhked, et sind ei pea aitama? Ja näevadki teist last saamatuna, mitte lemmiklapsena?

Mu äi-ämn on ka harjunud meest nö saamatuks pidama, kuna keskkooli ajal oli nagu oli, töltas suva töökohtadel jne, samas kui õed priimaõpilased. Aga praegu 40selt on tal ainsana perest mag. kraad, üle keskmise tasuga töökoht, minuga kois maja, saame reisida jne. Aga vanemad ikkamuretsevad, et kuidas ta ikka hakkama saab – lapsepõlvest külge jäänud, kuigi hoopis ta õde vajaks rohkem abi ja muretsemist (aga tema just selline, kes elusees ei küsiks ja ka kui pakutakse, lükkab tagasu)

+14
-10
Please wait...

Postitas:
nufik

Vaata kui sinu vanemad vanaks jäävad ja hakkama ei saa siis oled olukorras kus pead hakkama neinde hooldekodu tasu kinni taguma kuigi sina ei ole mingit tuge neilt saanud.

Sinu õde ütleb, et temal raske ja nihverdab maksmisest kõrvale…. Ja nii maksadki sina kogu selle kulu kinni….

+40
-3
Please wait...

Postitas:
Simone2

Muidugi räägiks. Ammu juba oleks küsinud, kas see on nende meelest õiglane käitumine ja kuidas see mind tundma paneb. Seda ütleks ka, et neil ammu aeg enda heaolu esikohale seada, mitte kedagi üleval pidada.

+22
0
Please wait...

Postitas:
Andy

Tahtsin veel lisada, et mu igati mõistlik töökaaslane toetab ka juba pikalt oma täiskasvanud last, kes kuidagi tööle ei saa mindud. Kaks ülejäänud last teenivad oma ülalpidamise ise, aga seda ühte on vaja aidata, ei saa ju oma last nälga lasta surra. Kuidas see teistele kahele võib paista, äkki tunnevad ka, et neile tehakse ülekohut, kuna peavad ise hakkama saama? Keeruline lugu.

+16
0
Please wait...

Postitas:
maarjaline

mina ütlen alati kõik kohe välja

+6
0
Please wait...

Postitas:
kurimoor

üsna kindel, et su õe vaatenurk olnule on hoopis teistsugune.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Siil udus

Siin vahepeal oli õige mõte, et kuidas vanemate hooldus saab olema korraldatud kui seda peaks kunagi vaja minema? Kui õde selle enda peale võtab (kolib vanemate juurde või kolivad nemad tema juurde vms), sest vanemad on kogu elu teda aidanud, siis jumal temaga. Ega see ka lihtne pole.

Aga kui õde ei kavatsegi õlga alla panna, ka mitte rahaliselt (hooldekodu arved), siis pärandist mina kindlasti ei loobuks. Mingi osa kuludest tahaks ikkagi sellisel juhul tagasi saada.

Pigem vaata seda asja tuleviku seisukohalt. Minevikus olnud ebavõrdsust ei muuda enam miski ja vaevalt nad üldse sellest nii aru saavad kui sina, aga sa saad praegu selle eest hoolitseda, et tulevikus ebavõrdsus veel hullemaks ei lähe- kui oled üksi jäetud hooldekodu arvetega, sest õel raha ju pole ja pärandist ka loobusid.

+24
0
Please wait...

Postitas:
Wanda

Meie peres on viis õde-venda. Meil oli ideaalne ja imeline lapsepõlv. Vanemad heal järjel. Vaatamata sellele olen ka täheldanud laste toetamisel ebavõrdsust. Mina abiellusin ja sain lapsed väga noorena, taasiseseisvumise ajal. Oli väga raske, aga olen 100% omal jõul end üles töötanud ja järjele saanud. Samal ajal, kui vanemad toetasid üht minu vanemat venda ja nooremat õde nii õpingutes kui ka eluaseme soetamisel. Nad on küll tavalised inimesed, mitte äpud ja õpitud abitust pole, kuid elu on läinud natukene keerulisemalt. Seetõttu on vanemad otsustanud toetada neid ja nende lapsi. Ja toetanud ehk rohkemgi, kui nende kehvem saatus seda eeldab.

Natukene kriibib, aga elan üle.

TA asemel räägiksin kindlasti vanematega. Nad ehk ise ei teadvustagi, et nad ebaõiglaselt käituvad.

Samuti võib olla ka see, et TA ise on ebaobjektiivne olukorra suhtes. On võtnud pähe, et teist õde eelistatakse, aga et tegelikult on ka talle toetust jagatud, ei meenugi. Ma näiteks pean pidevalt üht oma sugulast samal teemal maa peale tooma. Tal on kindel veendumus, et tema nooremat venda (suur vanusevahe) eelistatakse talle ja tema on täiesti vaeslapse ossa jäetud. Kui ma siis meenutan sugulasele, et tegelikult ostsid vanemad ka sulle ju  elluastumisel korteri ja isa andis oma kasutuses auto sulle, siis talle just kui nagu korraks meenub, et ah oli jah. Aga kuna see oli juba 25 aastat tagasi, aga venna toetamine toimus aastaid hiljem, siis tal nagu ununeb see ja temale antud toetus on kui tühistunud. Ja mõne aja pärast ajab jälle oma joru, kuidas venna tütred ikka said kooli lõpetamisel vanavanematelt 500 eurot kingituseks, aga tema laps sai põhikooli lõpetamisel vaid lilled ja spaa kinkekaardi.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
freyafefa

Appi, 50-aastane tahab vanematelt toetust? 😀
Millal sa muidu suureks saad ja ise oma vanu vanemaid toetama plaanid hakata?

+9
-30
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
astorias

Pereelu ja suhete alafoorum on täitsa toimiv.

+2
-12
Please wait...

Postitas:
uuskasutaja123

Nii palju ma räägiks kindlasti oma vanematega, et kuna nemad on sinu õde täiskasvanuna  palju toetanud ja kui vanemad vajavad millalgi abistamist, siis sinu poolt abi ei tule, või siis nt 1/10 võrreldes õe abiga.

+12
0
Please wait...

Postitas:
donna Anna

teema pealkiri peaks olema kadedus, see on ju asja tuum.

+7
-35
Please wait...

Postitas:
uuskasutaja123

Aga omalt poolt võin veel sellist asja lisada, et ka meie peres on see kadeduse teema momendil üleval. Mu vanem vend arvab ka, et temaga on ebaõiglaselt käitutud, sest vanemad jagasid see aasta meile mõlemale kodu ostmisteks raha ja minu summa oli suurem. Aga seda ta ei näe, et tema elas kauem kodus, talle osteti elektroonikat, maksti tema kool kinni ja kolme kuune suvereis. Et tõesti teinekord me ei taha märgatagi, kui palju meid endeid aidatakse.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kaegu007

Tahtsin veel lisada, et mu igati mõistlik töökaaslane toetab ka juba pikalt oma täiskasvanud last, kes kuidagi tööle ei saa mindud. Kaks ülejäänud last teenivad oma ülalpidamise ise, aga seda ühte on vaja aidata, ei saa ju oma last nälga lasta surra. Kuidas see teistele kahele võib paista, äkki tunnevad ka, et neile tehakse ülekohut, kuna peavad ise hakkama saama? Keeruline lugu.

Miks peaks täisealine, ilmselt terve inimene nälga surema? Inimesi innustabki tegutsema see, et ei taha peavarjuta ja söögita jääda. Kui need on olemas, miks siis pingutada ja mingeid lahendusi välja nuputada? Aga kes siis toetama hakkavad, kui vanemad surevad, õed-vennad?

+10
0
Please wait...

Postitas:
Dorada

Täiesti tüüpiline olukord. Enamustele lastele tundub, et nendega ollakse ebaõiglane ja enamus vanemaid ilmselt ei kohtlegi lapsi võrdselt, sest nad ei oska seda. Samuti on päris keeruline seda õiglust mõõta. Näiteks, kui üks laps on kõrge sissetulekuga ja teisel napib raha mantli ostmiseks, siis kas anda mõlemale 100 eurot või anda ainult sellele, kel sooja riiet vaja on. Minu tütar väidab ka, et ma hoian teda vähem, kuigi ma ise nii ei arva. Mulle on alati silma hakanud, et vanemad, eriti ema, toetab alati mu venda ja on minuga suht ülekohtuselt kriitiline, ja ma ei pea silmas raha.

Või siis näide, kus lapsel ei ole hambaravi raha ja ema ei paku ka seda raha ei laenuna ega ka mitte kingina, aga endale soetab esemeid, milleks otsest vajadust pole. Samas, miks ei või ema nautida oma rahanatukest ja lubada endale oste, mis lihtsalt hea tuju teevad. Kas emal on kohustus toetada täisealist last hammaste ravimiseks?

Kadedus? No miks ei peaks olema kade, kui tundub, et elu on ebaõiglane. Ikka võib kade olla natuke. Mõistan teemaalgatajat igati. Kellegil pole liiga palju seda raha ja kui saamatule õele antake midagi, siis tahaks veidi tublim õde sama saada, sest on nii tubli olnud ja tunneb, et on selle pisku ärateeninud. Aga ema ilmselt vaatab nii, et sul pole puudust, aga õel onabi vaja, sest ta ei saa hakkama.

 

Kas rääkida? Ma ei usu, et sel mõtet on. Kui oled nii tark, et suudad seda ilma tülitsemiseta serveerida, siis võid ju öelda, aga sellest midagi ei muutu. Ise olen pigem impulssiivne emaga suheldes, sest tal endal pole pidurit. Isa on selline pehmeke, et talle ma pole kunagi midagi ette heitmas käinud, sest see tunduks kuidagi kohatu. Näed, olen ka ebaõiglane oma avnematega 😀

+14
0
Please wait...

Postitas:
primaka

Muide, see pärast keskkooli abiellumine – jah, nii käivadki asjad. Kui kange tahtmine suuri inimesi mängida, siis koheldaksegi nii. Kui mu lapsed tahaksid 18 abielluda, ütleksin ja, et kui tagab täiskasvanu elu elada, siia täie rauaga, mitte meie kulul.

Sellel ajal, kui tema abiellus, abiellutigi kohe peale keskkooli. 22 oli viimane taks ja olid juba vanatüdruk. Ära võrdle seda praeguste 18-aastastega.

Ma arvan, et vanemad teevad nii nagu nende arvates kõige parem on ja nad ei saa arugi, et oleks mingi vahet tegemine või teise eelistamine. Sinu juttu võivad nad võtta, kui etteheidet neile. Rääkida võid, kuid kindlasti pead selle serveerima nii, et nad ei võtaks seda süüdistusena.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Vana-Ann

Kuidas see võrdne jagamine üldse käib? Et kui ühel lapsel on mantlit vaja, siis annad sama summa ka teisele lapsele? Jah, kui raha on palju, ei oleks see probleem, aga enamikul meist ei ole teda palju. Kas siis oleks mòistlikum anda sellele ühele 200 eurot mantliostuks vòi kummalegi 100? Aga kui lapsi on rohkem, kolm või neli? Siis igale ühele 50 eurot ja mantlit ei saa lõpuks keegi? Peaasi, et oleks võrdne? Jumala õnn ikka, et mul ainult üks laps on, ei kanna keegi rusikat taskus, et ema ei aita piisavalt.

+9
-4
Please wait...

Postitas:
hunden

Vanematega sellest rääkima ei hakkaks, kuid valiksin vaikse eemaldumise tee.

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Punkar

Vanemad võtavad ilmselt enda kohustusena oma saamatut või ka näiteks puudega last kogu elu toetada. Mõneti ongi justkui vanemate kohustus oma järglaseid seni toetada, kuni need ise endaga hakkama saavad ja enam pole vaja toetada. Kui mõnda last ei ole võimalik täiesti iseseisvaks kasvatada, siis toetadki teda elu lõpuni. Ega see mingi tore asi ei ole kui üks lastest selline saamatu välja kukub, aga parata suurt midagi ei ole. Iseasi, kas sellele saamatule peab tingimata kõik oma majad ja muu vara andma.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Viinakuradi abi

teema pealkiri peaks olema kadedus, see on ju asja tuum.

Kadedus siis kadedus. Mis vahet seal on kuidas seda nimetada. Ebaõiglane ja ülekohtune on see ikka!

Kui tööl oleks nii, et tehes võdset tööd saad millegipärast kolleegidest poole vähem palka, kas ka siis mõtleksid, et ah mis ma ikka lähen ülemuselt küsima, see ju äkki lihtsalt kadedus, las ma raban edasi ja vaatan päevast päeva oma muhelevaid rahulolevaid kolleege? Või ikka läheksid aru pärima?

Täitsa normaalne ju, kui ka laps küsima läheb oma vanemalt, et miks õel-vennal on nii, aga minul teisiti. Mis seal imelikku on.

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Agathe

Ei ole plaaniski hakata raamatuid või maale jagama õigluse põhimõttel. Jagame oma vara täpselt nii nagu tahame. Tahame, anname kõik koerte varjupaigale, mis on muidugi nali. Mingit käed pikal seismist ei toimu. Lapsed teavad, et testamendid on tehtud, aga nad ei tea, kas või millal me neid muudame. Anname ka enne surma, kui on ja siis kui tahame ja saame. Ei loe sente, et Anne sai 50 eur, siis Priit peab ka saama. Usume, et meie lapsed vaataksid meid ülimalt imestunult, kui hakkaksime viima Tiinale, kel lapsi pole, samasuguste käpikute raha, nagu sai lastele Jaak, kellel on 4 last.
Korterid on neile juba hangitud, õigemini toetatud ja KINDLASTI mitte võrdselt. Katsu sa võrdselt toetada eluaseme ostu lastel, kellest üks tahab elada Pukas, teine Tallinnas, kolmas Urissaares, neljas New Yorkis ja viies Elvas. Mis oleks võrdsus? Sama summa? Aga kuskil Pukas (kohanimed on näitikud) saaks ta terve maja selle raha eest, mis oleks 10% Tallinna õnnetu 2-toalise hinnast või 0,06% NY korterikese hinnast. Kusjuures mugavused ja elamispind oleksid ikka erinevad – ebavõrdsed. Või oleks võrdsus sama protsent? Siis me oleksime pidanud ütlema oma osadele lastele, et sa kahjuks pead nüüd Tallinnast, kus sa haiglas töötad, ära kolima, Varbola ja Rapla vahele kuskile. Või Ihamaru kanti vanasse kolhoosimajja, sest vaat me peame võrdsed olema.
Milline rumalus ja kadedus.

Meie omadel nagu ei tundu seda olevat.

+4
-13
Please wait...

Postitas:
Andy

Milline rumalus ja kadedus. Meie omadel nagu ei tundu seda olevat.

Aga sa ei tea seda ju. Võib-olla mõni sinu omadest on samuti aastaid hambaid kiristanud nagu teemaalgataja, lihtsalt jutuks pole julgenud võtta. Äkki oleks mõnel koosistumisel mõistlik küsida, kuidas nad tunnevad, kas on vahet tehtud? Ehk on nii hästi kasvatatud lapsed küll, et vastavad ausalt, mitte ei kiida naerunäoga takka, et pärast Perekoolis podiseda.

+25
-1
Please wait...

Postitas:
killy

Mina ei räägiks vanematega. Tundub lihtsalt tüli kiskumine. Nad ei tunnista iialgi, et lapsi erinevalt võtavad.

Tulevikus vabatahtlikult pärandist ei loobuks. Muide, kas õega oled rääkinud, mis tema arvab?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Amatöör

Mina ei räägiks, ausalt. Rikub suhted ära.  Saan aru, et hing kripeldab, kui siis ütleksin õele, et kas sul häbi ei ole vanade vanemate kulul elada, emale-isale ütlema ei hakkaks.

Meil on selline asi mehe peres – mind paneb imestama see, et tütar saab siiani vanematelt abi, mehega käivad mõlemad tööl, lapsed on täiskasvanud.  Kui meie mehega tassime ämmale ja äiale head-paremat, siis tütar tassib selliseid asju ära. Tegelikult teeb see nalja juba.  Vara läheb kõik tütre lastele, jumal sellega.Sõbranna vanemad kinkisid eluajal kogu vara ühele tütrele, teisele ei midagi – see oli küll julm, mingit põhjust üks laps kõiget ilma jätta ei olnud.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
JoshuaTree

Vanemate raha, vanemata otsus, mida sellega teha.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Punkar

Meie peres ei mina, õde ega vend ei pea arvet, keda ema-isa toetavad. Vahel üht, vahel teist, keda lapsehoiuga, keda rahaliselt, keda ühe asjaga, keda teisega. Mõnda on kindlasti rohkem toetatud kui teist. Kuna mul on endal ka lapsed, siis vahel ajab mind oma laste võrdsuse tagaajamine hulluks. Loodan, et nad täiskasvanueaks kasvavad sellest välja. Just üks laps teatas, et see on ebaõiglane, et teine lastest sai minu vana telefoni, sest ta ise lõhkus oma telefoni ära, teised kaks last peaksid siis ka uue telefoni saama. Mis on ka tõsi, lõhkus jah. Aga minul on telefonidega ainult üks eesmärk, see, et ma saan vajadusel lapse kätte ja kui laps näiteks jääb viimasest bussist maha, saab tema minu kätte. Seega ebavõrdne küll aga elus ei olegi kõik asjad mitte kunagi võrdsed paraku. Teine kord kui esimene laps on hädas, saab ka tema minult abi.  Õnneks meile õe-vennaga kasvatati sisse justkui arusaam sellest et õnn on käes siis, kui täiesti ise oma eluga toime tuled. Ja seetõttu absoluutselt ei tekkinud teist tunnet ka, kui ema-isa mingil eluperioodil venda ja vennaperet rohkem toetasid. Teisel õel hoitakse lapsi rohkem, sest nad ise olid lihtsalt targad ja jäid vanemate lähedale elama. Minu jaoks on minu õde-vend olulised ja ma ei näe mingit põhjust halvasti end tunda, vahel hoopis toetan ise üht või teist, kui vaja. Miks ma kadedust ei tunne – kuna meil toetatakse vajadusepõhiselt, või antakse asju sellele, kes konkreetset asja kõige enam väärtuslikuks peab. Saan olla 100% kindel, et kui mul on päriselt rakse ja päriselt abi vaja, tulevad nii mu ema-isa kui õde-vend mulle appi. Ilma mingi kahtluseta. Ilmselt see kadedus tekib pigem siis, kui sul ei ole seda kindlat tunnet, et nad on sinu jaoks vajadusel kindlalt olemas.

+14
0
Please wait...

Postitas:
silesale

Ilmselt vanemate süda on  muretu sinu pärast. Sa oled saanud eluga hakkama. Aga õde ei saa, tema pärast on vaja muretseda. Arvan et nad muretsevad päranduse ka õele, sest sa saad ju hakkama.

Muidugi sa võiks öelda et see on ebaõiglane. Aga arvan et saad vastuseks-sind pole vaja aidata, oled ju saanud alati hakkama ja saad edaspidigi.

+3
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 72 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?