Esileht Pereelu ja suhted Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 72 )

Teema: Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?

Postitas:
Agathe

Aga sa ei tea seda ju. Võib-olla mõni sinu omadest on samuti aastaid hambaid kiristanud nagu teemaalgataja, lihtsalt jutuks pole julgenud võtta. Äkki oleks mõnel koosistumisel mõistlik küsida, kuidas nad tunnevad, kas on vahet tehtud? Ehk on nii hästi kasvatatud lapsed küll, et vastavad ausalt, mitte ei kiida naerunäoga takka, et pärast Perekoolis podiseda.

Muidugi teame. Korduvalt tehtud. Seda va perekonnaga rääkimise asja. Loomulikult ei topi me ühele lapsele korteriraha salaja või ei sponsoreeri teise õpinguid salaja. Ega nad ohmud ole, et neile ei või öelda, et nüüd saab Pille ka korteri jaoks toetust nagu teie saite. Sendi täpsusega aruandlust pole ei vajalikuks pidanud ega pole ka keegi küsinud. Pigem pakuvad vanemad (ja materiaalselt edasijõudnumad) lapsed ise lisatuge noorematele õpingute ajaks või kolimiseks, pulmadeks vms. Omad õed-vennad ju.

Ja me oleme näinud, kuidas nad jagasid omavahel kolme pärandust – meie loobusime mehega – seega teame ikka küll, kuidas nad seda teevad. Ka meie peremaja kraam sai jagatud ühe vestluse ja õhtuga.

Oleme neile andnud sooja südamega, väga palju neil enam oodata ka pole 🙂 Kinnisvara asjus. Kui lapsed välja kolisid, me ei jäänud ju peremajja kahekesi üksteist huikama ja mööda korruseid taga otsima, kolisime ja jagasime raha juba laste (ja enda 🙂 ) vahel ära.

Maalide, mööbli, ehete ja raamatute ning pudi-padi tasemel teevad nad nagu varemgi, kui pärandusi on saadud – kas järjest esemeid nimetades ja/või meetodil “kuidas kalamehed jagavad saaki” (teise nimega “kuidas head lapsed jagavad kingiks saadud erinevaid komme”). Ehk ühed teevad oma arusaamise järgi võrdseid “saagihunnikud” ja siis kõik, alustades teistest, valivad, millist nö hunnikut nad soovivad. Vajadusel saab vastastikkusel kokkuleppel mõne eseme vahetada, kuigi ei meenu . Seni pole nad viisakusest väljunud ning oleks rumal arvata, et see nüüd äkki juhtub.

Ja meil on testamendid.

+3
-9
Please wait...

Postitas:
Meibi-a

50 aastane ja ikka jageleb, eks alati pere noorim laps on pesamuna kellele siis võimaldatakse rohkem.

+2
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küsimus pole ju ainult rahas. Reeglina on selline eelistamine kõiges. Mari rabab endal hinge seest, et 3 last kantseldada, aga teda ei kiida keegi, peab kuulama, kui raske ikka Mallel on, kogu päeva peab oma 1 lapsele süüa tegema. Või kuulama, kui tubli Malle ikka on, et käis korra emale süüa toomas, seda, et Mari üle päeva käib puid lõhkumas ja linu kuivama panemas, ei mainitagi. Kui siis lapsed lähevad kooli, kiidetakse, et näe, Malle laps läks Obinitsa tehnikumi, kui tubli, et Mari laps sai sisse ülikooli, ei mainitagi mitte. See kõik teeb loomulikult haiget.

Aga päranduse teema on VÄGA oluline. Esiteks pole mitte mingit pärandust, vaid vanemate vara on müümiseks, et nende elu vanaduses kindlustada. Ja see tuleks TA kohe õe ja vanematega selgeks rääkida, mitte pärandusest unistada (kummalgi!). Sest kui kinnisvara saab nüüd Malle nimele, kolib ta sinna sisse kui vanemad hooldekottu lähevad ja kurdab, kui raske tal on majanduslikult, ja jälle, Mari maksab. Malle pikutab ja naudib juttu oma eluraskustest…

+15
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Veab teil ikka kõigil, et teil on vanemad / olete ise vanemad, kes üldse kuidagi toetavad.

Aga kui sul oleks valida. Kas olla see hakkamasaaja mitteabisaaja inimene, või mittehakkamasaaja abisaaja inimene – kumb sa tahaksid olla. Ole õnnelik ja uhke iseenda üle, ja tunne kaasa sellele, kes on abitu toimetulematu inimene, kes ilma kõrvalise abita püsti ei püsi. Või on hoopis nii, et just see pidev abistamine on inimese nii abituks ja võimetuks teinud. Täna õnne, et see ei ole sina. Sul on vedanud.

Selle peaks küll selge sõnaga välja ütlema, et abi ja pärandi saaja kannab vajadusel ka põdurate vanemate eest hoolt või kannab selle hoolekandmise kulud.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oleme õega üle 50, ta mõni aasta noorem, kuid aina rohkem häirib, et meie vanemad on terve elu teda toetanud ja see jätkub. Kui asusin kõrgkooli õppima (abiellusin kohe peale keskkooli), ütlesid vanemad, et sa oled nüüd abielus ja nende abi ei tule. Õde on pooleli jätnud 2 erinevat kõrgkooli (ütles, et ei olnud motivatsiooni jätkamiseks), kuid vanemate abi talle on jätkuv. Nüüd on ema mures, et õel pole sobivat tööd (käib suvekuudel toitlustuses abiks, muidu aastaid kodune). Vanemad on aidanud kasvatada õe (nüüd juba täiskasvanud) last. Isale tagastatud maad sai õde endale, lisaks on välja tulnud vanemate talle antud laenud. Ise olen üritanud tubli olla, raskuste kiuste hästi hakkama saada ja püüdnud mitte abi küsida, kuigi mu tervis ei ole olnud hea (puue lapseeast). Lapsi olen kasvatanud ise ja laenu võtnud pangast. Õe puhul on tegemist õpitud abitusega, oskab asju küsida: teil ATV, meie perel oleks ka väga sellist vaja; teil muruniiduk, meile kuluks see rohkem ära. Isal jäi tervis kehvemaks, ei saa autoga sõita ja juba auto õe tütrele antud. Isa praegu räägib, et õel nii raske, peab kogu päeva perele süüa tegema … Õppetund on see, et oma lapsi kohtlen võrdselt, see ei sõltu nende edukusest ja tublidusest. Ebavõrdsus teeb väga haiget. Jah, ma olen solvunud, sest mu õde on vanematele olulisem, tähtsam. Nüüd on vanemad vanad ja tunda on, et õele vaja pärandust ja mina peaksin viisakusest loobuma. Kas te räägiksite vanematega oma tunnetest?

Loomulikult teeb selline käitumine haiget. Maailmas ongi kõik ebavõrdne, vähesed on õiglased ja heatahtlikud, suure südamega, empaatilised.

Selline vahettegemine on ka madalama hariduse tunnus, inimesed ei oska analüüsida oma käitumist ega hinnata seda, et teevad haiget oma lastele.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ise olen üksik laps ja mul endal on üks laps, seega probleem on võõras

Enamikes peredes, kus on lapsi rohkem kui üks, käib suuremal või vähesel määral laste eristamine ja vahetegemine. Peaaegu alati saab keegi rohkem tähelepanu, aega, kiitust, nõuandeid, raha jne. Kõik inimesed ei saa kunagi ühtemoodi läbi. Kui väidetakse, et püütakse erinevast suhtumisest hoiduda ja kunagi vahet ei tehta, siis lihtsalt ei tajuta seda ja ei saada aru.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ka eriti ei usu, et rääkimine vanemate suhtumises midagi muudaks, pigem nad solvuksid. Aga olulisim tundub praegu see, et nad ei hakkaks mingeid suuremaid lollusi tegema, mis teemaalgatajale majanduslikult kulukaks võiks minna, näiteks ei kingiks juba eluajal oma vara õele ära vms.  Kui vara alles ja see midagi väärt on, siis on võimalik see müüa ja hooldekoduarveid sellest tasuda. Nii et tegelikult tuleks vist mingi vestlus ikka pidada.

Minu vanemad toetasid mind ülikooli ajal ja veidi ka esimese korteri ostmisel, olen neile selle eest väga tänulik ja leian, et see oli igati piisav. Samas on mul aga vend, kes elab vanemate korteris (vanemad ise kolisid mingil hetkel suvilasse), kus ta pole ise vist kunagi kommunaalmakseid maksnud ja lisaks pole ta viimased 10 aastat viitsinud tööl käia, ema jagab temaga siis oma pensioni (isa hoiab kõrvale ja ei pea seda õigeks). Nüüd ongi nii, vanemad tegelikult ei saa enam hästi hakkama, kommunaalkulud kõik tõusevad, vaja ravimeid ja toidulisandeid jms, ma tunnen ise, et peaksin ehk nüüd neid toetama, aga… kui ema seejuures oma raha venna jõudeelu toetamiseks jagab, siis seda ka nagu ei tahaks, pigem koguksin siis juba oma lastele stardikapitali ja paneksin natuke igaks juhuks ka hooldekodu jaoks kõrvale. Emaga olen muidugi püüdnud rääkida, aga tulemusteta.

Ja eelmiste vastustega seoses: ma arvan, et nendel lastel, kelle vanemad on jõukamad ja oma pensionipõlve kindlustanud (st on olemas ka raha või passiivne sissetulek võimaliku hooldekodukoha jaoks) ning kõigile lastelegi midagi hoovõtuks andnud, ei olegi selliseid muresid. Probleem on ikka neil, kes ise pingutades kuidagi hakkama saavad, aga samas näevad, et raha, mille vanemad võiksid enda tuleviku kindlustamiseks säästa, läheb mõnusat elu elava õe või venna kuludeks . Need “tublid” lapsed peavad ju tulevikus ikka ise vanemaid toetama (vaatamata vanemate ebamõistlikele otsustele), see tuleb nende endi ja nende laste arvelt ning teeb meele mõruks küll, nimetage seda siis kadeduseks, kui soovite.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. Iga taiskasvanud inimene peab ise elus hakkama saama, majanduslikult ja vaimselt. See on muidugi raske, ja koik ei suuda.

Erandiks on muidugi, kui inimene on haige, invaliid voi tal on korraga mitu vaikest last.

Sp ei saa aru neist, kes vanemate, kes veel 70 aastat vanadki pole, vara noolivad. Hale, ma pohimotteliselt jataks sellise lapse testamendiga koigest ilma voi jataks talle nii vahe kui voimalik.

Sinu olukorras ma ei raagiks vanematele midagi, sest et nagu keegi siin ytles, et kui nad saaksid aru, siis nad nii ei teekski. Aga parandusest ma ise ei loobuks, las nemad olla need, kes selle otsuse teevad. Nende vara, nende otsus.

Muidugi, kui see ei ole sinu peas kinni, nagu keegi kommenteeris. Aga ma ei usu, sest kui sa juba nii tunned, siis oledki kibestunud. Hoia eemale. Hoolduskulud rangelt oega pooleks, kui need yldse tekivad.

 

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

xx

Mul endal selline julgus puuduks, aga kui julged siis räägiks. Ütleks, et õde toetatakse kogu aeg, kas sellel on ka mingi põhjus, mida sina ei tea.

Endal on sama seis, õde elab vanemate korteris, nii talle kui ka ta täiskasvanud pojale andsid vanemad autod. Kui on vaja remondi vms, siis kohe pakutakse, isa on lapsest saati eelistanud õde. Mina olen saanud ainult sõimata, õde koguaeg kiidetakse, kuigi minu arvates on ta täitsa loru.

Olen tänulik vanematele selles osas, et aitasid mind eluaseme laenu sissemaksega, mis on suur abi.

Aga jah, pealtäha olen väga tubli ja toimekas, rabelen kahe lapse kõrvalt, et paremini hakkama saada, aga tundub, et vanemate silmis ikka saamatu.

Aga see-eest on mul sõbrad, kes mind vähemalt kiidavad kogu aeg:)

 

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

minu vanemad on ka mu venda palju toetanud – aidanud kodulaenu maksta, andnud söögiraha, laenu (tagastamatut, olen talle seda isegi andnud…). Vend lihtsalt on kehv majandaja, ajutiselt töötu ja teisest kultuuriruumist naine arvab, et tema palk on talle hilpude ja kosmeetika ostmiseks, mehe palk on pere vajadusteks.

Vanemad ütlesid, et nad on selle abi kokku arvestanud, ja selle võrra on tulevikus venna pärandiosa väiksem. Mitte et ma pärandit ootaks pikisilmi, aga tore et nad selliselt asja võtavad ja võrdsust püüavad saavutada.

 

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on ülitavaline asi, imevähe on vanemaid, kelle lapsed käsi südamel saavad öelda, et neid on koheldud võrdselt igas mõttes ja armastatud võrdselt (Vanemate endi hinnang ei päde, paljud taovad rinnale, kuidas nad pole lastel vahet teinud ja ei saa ebavõrdsusest arugi, ei oska või ei taha näha.)

Mina ei hakkaks minevikus surkima ja 50aastane suudab vast oma lapsepõlvetraumadest juba lahti lasta vaikselt. Küll aga teeks selgeks, mis toob tulevik, kes ja kuidas vanemate eest hoolitseb, kui ja kas seda vaja tuleb, kuidas jagatakse vara jms, vanematel võiks olla ka kodune testament (mida siis uuendada 6k järel).

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

See on ülitavaline asi, imevähe on vanemaid, kelle lapsed käsi südamel saavad öelda, et neid on koheldud võrdselt igas mõttes ja armastatud võrdselt (Vanemate endi hinnang ei päde, paljud taovad rinnale, kuidas nad pole lastel vahet teinud ja ei saa ebavõrdsusest arugi, ei oska või ei taha näha.)

Mina ei hakkaks minevikus surkima ja 50aastane suudab vast oma lapsepõlvetraumadest juba lahti lasta vaikselt. Küll aga teeks selgeks, mis toob tulevik, kes ja kuidas vanemate eest hoolitseb, kui ja kas seda vaja tuleb, kuidas jagatakse vara jms, vanematel võiks olla ka kodune testament (mida siis uuendada 6k järel).

Aga võib-olla lööks vanemad kohe maha – ei pea päev-päeva järgi kügelema selle päranduse ja võimaliku hooldekodu pärast.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga võib-olla lööks vanemad kohe maha – ei pea päev-päeva järgi kügelema selle päranduse ja võimaliku hooldekodu pärast.

Mis tähendab kügelema?

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Veider lugeda, et enamus hindab suhet vanematega rahas. Hooldekoduarved ha pärandus…

Ometi pole kordagi juttu, et vanemad ei hooliks. Ainult jutt teise lapse rahalisest toetamisest, mitte ronfavabematest.

No ma ei tea, kui kürges eas vanemate hoolitsemiseks tuleb esnalt müelsa, oalju nad lapsele raha on andnud, siis on ju nad lapse üles kasvatanud, riided ostnud, süüa andnud..

Aga ei, kui sa elulõpuni mulle raha ei anna, siis minaka ei aita.

Pealegi – pange täheke, juttu oli teisele õele antud LAENUST, mitte niisama tagstamatust abist.

Teemaalgataja 100% pole lihtsalt ise küsinud! Mu ema on ka ühele mu üele korduvalt laenu andnud. Ja ma ei kadetse, kui mul pole vaja läinud. Esmakordselt pool aastat tagasi palusin remondist puudujääva osa, ja kujutage ette – sain ka.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis tähendab kügelema?

Googelda: eki kügelema

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie suguvõsas saab pärandus tavaliselt sellele, kes elas eaka vanema juures ja hooldas teda, või maksis hooldekodu arveid. Ehk siis panustas ja toetas eakat vanemat kõige rohkem. Olukord, kus teine õde saab majad ja autod, aga sinule jääb hooldekodu arvete tasumine, ei ole küll õige (kui see peaks tõsi olema).

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii palju ma räägiks kindlasti oma vanematega, et kuna nemad on sinu õde täiskasvanuna palju toetanud ja kui vanemad vajavad millalgi abistamist, siis sinu poolt abi ei tule, või siis nt 1/10 võrreldes õe abiga.

Sellega ei pea nö ette ähvardama, et “kui teil peaks abi vaja minema, siis mina ei aita, sest…” See tekitab ainult negatiivseid tundeid ja pigem viib selleni, et vanemad on endiselt pimedad selle osas kui palju rohkem nad siiani oma nooremat tütart on toetanud vanemaga võrreldes ning edaspidi toetavadki nooremat veel rohkem, sest vanem ju juba ütles välja, et tema küll vanemaid abistama ei hakka.

Hooldekodu arvetega sama asi, paljud siin soovitavad, et loobu pärandusest ja ära hooldekodu eest maksa, sest pärandust sa ju ei saanud. Mõlemal lapsel on ülalpidamise kohustus võrdselt ja omavalitsus tuleb sulle ikkagi turja ning hakkab vanemate hooldamiseks raha nõudma, neid ei huvita, et teid on terve elu ebaõiglaselt koheldud ja õde on rohkem abi saanud.

Võib ka nii minna, et vanemad kingivad juba oma eluajal kõik varad nooremale tütrele ja see lööb need kõik laiaks enne kui vanemad hooldekodusse jõuavadki. Ja siis võetakse jällegi sinult, sest õele peab mingi miinimum kätte jääma, et elada, aga sina oled toimetulev täiskasvanu.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanematega sel teemal rääkimine suurt kuhugi ei vii. Ilmselgelt on nad olukorra enda peas niimoodi mõtestanud, et kõik on õiglane ja põhjendatud ja sa ei lähe neid 50 aastat hiljem ümber veenma, et see tegelikult nii ei ole. Rääkimine toob ainult tüli ja pahameelt sinu vastu. Muidugi oleks tore kui nad saaksid valgustunuks ja vastaksid sulle, et tõesti, me pole ise tähelegi pannud, aga kui sa nüüd lahti seletasid, siis oleme muidugi sulle liiga teinud ja edaspidi anname allesjäänud varad hoopis sulle, et olukorda parandada. Aga seda vastust ei tule sealt eales.

Ebavõrdne kohtlemine on kahtlemata ebaõiglane, aga südant ei saa sundida. Kui nemad tunnevad vajadust üht lastest rohkem toetada, siis ei saa neid takistada. Nende teenitud raha ja varad kuuluvad neile ja kas nad kulutavad seda iseenda, loomade varjupaiga või lapse/laste peale, on ainult nende otsus.

Ainus, mida sina omalt poolt saad teha, on omaenda lapsi võrdselt kohelda. Teisi inimesi muuta ei ole võimalik. Vanemate kohustus on oma lapsed täiskasvanuks kasvatada ja enamikes peredes on lastel seejuures enam-vähem võrdsed olud ja võimalused. Pärast täisealiseks saamist ei ole vanematel tegelikult kohustust aidata või mitte. Siis sõltub juba nende oma vabast tahtest.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõelge nüüd kadedusest kaugemale! Äkki teie enda hakkama saamine ongi seotud teie enda karmaga või ülesandega siin elus. Väiklane ja tobe on see metsik kadedus. Olete ise lapsevanemad, siis käitute ka teie nii nagu teie soovite, aga mitte nii nagu lapsed soovivad. Kui palju on neid lapsi kes oma vanemad puruvaeseks kuusealla toimetavad jne. Naised vist ongi palju kadedamad olendid kui mehed. Rohkem küüned enda poole ja palju vähem suuremeelsust.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teema kõlab väga tuttavalt, see on siin juba olnud: https://foorum.perekool.ee/teema/vanemad-kes-suhtuvad-tutardesse-erinevalt/.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teema kõlab väga tuttavalt, see on siin juba olnud: https://foorum.perekool.ee/teema/vanemad-kes-suhtuvad-tutardesse-erinevalt/.

Tundub küll ühe ja sama inimese poolt tehtud. Eelmisest teemast möödas 1,5a. Kui sul see ebavõrdsus nii hinge närib, eks räägi siis ometi vanematega. Ega sa muidu enne rahu ei saa.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma natuke kahtlen, kas on ikka nii, et inimene on 50-aastaseks ära elanud ja pole siiani kordagi vanematega sel teemal rääkinud. Minu ema näiteks on samuti alati leidnud, et tema õde on rohkem aidatud, tunnustatud ja armastatud, aga tema puhul voolab see kibestumus kogu aeg uksest ja aknast välja, ta närib ja näägutab sel teemal pidevalt oma vanemate kallal, halab sel teemal sõpradele ja oma lastele ja nähvab õele. Samamoodi leiab iga mõne aja tagant, et peaks vanematega maha istuma ja neile oma tunnetest rääkima, aga tegelikkuses on kõigil sellest teemast kõrimulguni, ühelegi osapoolele ei tule üllatusena.

Rahaliselt on mu vanavanemad mõlemaid tütreid ja nende lapsi minu meelest enam-vähem võrdselt toetanud, aga lähedasemad on tõesti oma noorema tütrega, neil lihtsalt iseloomud sobivad paremini. Minu ema on keeruline isiksus, kellega läbi saada, lisaks see kibestumus.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanematega sel teemal rääkimine suurt kuhugi ei vii. Ilmselgelt on nad olukorra enda peas niimoodi mõtestanud, et kõik on õiglane ja põhjendatud ja sa ei lähe neid 50 aastat hiljem ümber veenma, et see tegelikult nii ei ole. Rääkimine toob ainult tüli ja pahameelt sinu vastu. Muidugi oleks tore kui nad saaksid valgustunuks ja vastaksid sulle, et tõesti, me pole ise tähelegi pannud, aga kui sa nüüd lahti seletasid, siis oleme muidugi sulle liiga teinud ja edaspidi anname allesjäänud varad hoopis sulle, et olukorda parandada. Aga seda vastust ei tule sealt eales.

Ebavõrdne kohtlemine on kahtlemata ebaõiglane, aga südant ei saa sundida. Kui nemad tunnevad vajadust üht lastest rohkem toetada, siis ei saa neid takistada. Nende teenitud raha ja varad kuuluvad neile ja kas nad kulutavad seda iseenda, loomade varjupaiga või lapse/laste peale, on ainult nende otsus.

Ainus, mida sina omalt poolt saad teha, on omaenda lapsi võrdselt kohelda. Teisi inimesi muuta ei ole võimalik. Vanemate kohustus on oma lapsed täiskasvanuks kasvatada ja enamikes peredes on lastel seejuures enam-vähem võrdsed olud ja võimalused. Pärast täisealiseks saamist ei ole vanematel tegelikult kohustust aidata või mitte. Siis sõltub juba nende oma vabast tahtest.

Kui palju pead sa oma siia ilma tekitatud inimestele valu tegema, et neid ebavõrdselt kohelda? Vanematel on kohustus ka täisealist last ülal pidada, kui ta õpib näiteks. Osades riikides ei ole nii, et vanemad teevad, mida iganes oma varandusega. Peavad jagama võrdselt laste vahel ja kui midagi oli väga palju, siis vist sai kellelegi rohkem, muidu mitte. Kas oli Prantsusmaal?

0
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siin vahepeal oli õige mõte, et kuidas vanemate hooldus saab olema korraldatud kui seda peaks kunagi vaja minema? Kui õde selle enda peale võtab (kolib vanemate juurde või kolivad nemad tema juurde vms), sest vanemad on kogu elu teda aidanud, siis jumal temaga. Ega see ka lihtne pole.

Aga kui õde ei kavatsegi õlga alla panna, ka mitte rahaliselt (hooldekodu arved), siis pärandist mina kindlasti ei loobuks. Mingi osa kuludest tahaks ikkagi sellisel juhul tagasi saada.

Pigem vaata seda asja tuleviku seisukohalt. Minevikus olnud ebavõrdsust ei muuda enam miski ja vaevalt nad üldse sellest nii aru saavad kui sina, aga sa saad praegu selle eest hoolitseda, et tulevikus ebavõrdsus veel hullemaks ei lähe- kui oled üksi jäetud hooldekodu arvetega, sest õel raha ju pole ja pärandist ka loobusid.

Ja kui vanemad teevad selle lemmiklapse kasuks testamendi, mis sa siis teeks? Pole sul millestki loobuda ega vastu võtta.

See veel üsna leebe juhus, kui pärandus jäetakse võrdselt mõlemale lapsele.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju pead sa oma siia ilma tekitatud inimestele valu tegema, et neid ebavõrdselt kohelda? Vanematel on kohustus ka täisealist last ülal pidada, kui ta õpib näiteks. Osades riikides ei ole nii, et vanemad teevad, mida iganes oma varandusega. Peavad jagama võrdselt laste vahel ja kui midagi oli väga palju, siis vist sai kellelegi rohkem, muidu mitte. Kas oli Prantsusmaal?

No mis tähtsust on sellel, kuidas kusagil mujal on?!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui palju pead sa oma siia ilma tekitatud inimestele valu tegema, et neid ebavõrdselt kohelda? Vanematel on kohustus ka täisealist last ülal pidada, kui ta õpib näiteks. Osades riikides ei ole nii, et vanemad teevad, mida iganes oma varandusega. Peavad jagama võrdselt laste vahel ja kui midagi oli väga palju, siis vist sai kellelegi rohkem, muidu mitte. Kas oli Prantsusmaal?

No mis tähtsust on sellel, kuidas kusagil mujal on?!

Tähtsus on ikka selles, et riik sekkub juba sellesse, et vanemad peavad olema laste osas võrdsed, ka oma elu lõpul. Et ei lubata nii teha, et üks laps maksab hooldekoduarveid ja teine võtab päranduse. Õiglane seadus mu meelest.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle teema peale arvan, et mida vähem metsa ja maastiku lõhkuvaid ATV-sid maailmas, seda parem. Väga tore, et su vanemad sulle ATV-d ei osta ning õde võiks enda oma ka maha müüa ja raha asjalikumalt kasutada. 

Muruniiduk on ka muidugi kahe otsaga – las see hein kasvab, bioloogiline mitmekesisus jne… 

Kadedus on päris hirmus isikuomadus. Täiesti mõttetu. Kahju, et su vanemate “kasvatusmeetod” on seda toetanud. Aga ma oleks ikka veidi enesekriitiline – ütled, et sa poel oma laste suhtes ebaõiglane… aga kuldreegel on ka see, et kuigi me tahame oma vanemate vigu mitte korrata, siis sageli me seda oma eluga just teeme…  Ehk oleks aeg hakata elust rõõmu tundma, olla rõõmus iseenda saavutuste üle ning ka selle üle, et su õel on olemas toetus ja tugi. Igaüks elagu oma elu ikka ise. Ei ole vaja muretseda selle üle, mis sul saamata on jäänud. Samahästi võiksid olla pettunud, et sa printsessiks ei sündinud. Kuidas see sind aitab?

 

+1
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

1. lapsed on alati need tublimad.

Kui võtan enda, mehe ja tutvusringkonna – siis tõesti, kõik kes on 1. lapsed, on kuidagi oma elu ise üles ehitanud.

Mina olen oma lastele kogu aeg rääkinud, et mitte kunagi poled elud ja olud võrdsed.  Aafrika lastest kuni Briti kuningakojani ega ka naabri Mari ja naabri Martini vahel.

Liiga palju on perekondlikke tülisid vara ja kellegi meelest ebavõrdse kohtlemise pärast, samas pole olemas võrdset kohtlemist, kui ühel on vaja 50 €, siis ei pea teisele samal ajal 50 € andma jms. Terve mõistus on siin abiks.

Mul on vedanud, mu vennal on raskem olnud. Mehe peres on mees on väga eduaks, mehe õde üks saamatu hull. Minu peres on poeg ja tütar, ei saagi mingit võrdsust pidevalt taga ajada, ega kui üks saab värviraamatu poest siis teine (10a vanem) ei soovi ju seda 🙂

Tehaksegi vahet, kõigil ja kõigel.  Rääkida vanematega ei näe ma mitte mingit mõtet – kurvastad vanainimesi või halvemal juhul tuleb tüli. Kui muidugi, nagu keegi eelpool soovitas, ei suuda sa äärmiselt kenasti vestelda, et keegi ei solvuks.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tean ka teemaalgatajaga vastupidist juhtumit – hoopis esimene laps ja varakult abielluja sõltub vanemate abist. Tormati verinoorelt abielluma, saadi kihku-kähku lapsed, oldi nendega hõivatud, kui nooruse tormid möödas ja endas selgusele jõutud, siis avastati, et partner on vale, tuli lahutada ning puupaljana vanemate juurde “koti” peale maanduda. Samas pere teised lapsed olid ratsionaalsemad ning seeläbi ka täiesti iseseisvad, sest tegid asju n-ö õiges järjekorras, nagu perekoolis on tavaks öelda (haridus-töö-kodu-partner-pere).

Eks siin on mingi psühholoogiline aspekt juures – see laps, kes on loonud tugeva emotsionaalse sideme ja pidevalt ees virvendab, see püsib vanematel ka rohkem meeles ning saab hädise oleku tõttu rohkem abi.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

50-ndates inimene peaks olema suutnud elus nii palju saavutada, et pole vaja vabal ajal arvutada, palju vanemad on õde toetanud.

Jah, vanematel on üldiselt oma lemmikud, kas siis väetimad või võimekamad, keda ehk rohkem aidatakse aga nad toetavad täiskasvanuid lapsi, kellel on oma elu siiski tavaliselt enda töö ja vaevaga teenitud vahendite arvelt ning eraldi leibkonna täiskasvanud lastele ei peaks see küll muret valmistama! Alatu on olukord siis, kui näiteks vanade juures elab laps, kes neid aitab ja elamist kaasajastab aga elamine otsustatakse jätta teisele lapsele aga kui toetatakse ja antakse näiteks laenu, siis pole küll kellelgi teisel mingit arvamust õigus avaldada. Ülalpidamiskohustus tekib lapsele juba sellega, et vanemad on ta täiskasvanuks kasvatanud, võimaldanud hariduse jne.

Aga minna pensionieelikuna vana ema juurde jutuga, et mind häirib, et sa mu õde rohkem toetad, kindlasti mina nii ei käituks!

 

+5
-5
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 72 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?