Ma ka eriti ei usu, et rääkimine vanemate suhtumises midagi muudaks, pigem nad solvuksid. Aga olulisim tundub praegu see, et nad ei hakkaks mingeid suuremaid lollusi tegema, mis teemaalgatajale majanduslikult kulukaks võiks minna, näiteks ei kingiks juba eluajal oma vara õele ära vms. Kui vara alles ja see midagi väärt on, siis on võimalik see müüa ja hooldekoduarveid sellest tasuda. Nii et tegelikult tuleks vist mingi vestlus ikka pidada.
Minu vanemad toetasid mind ülikooli ajal ja veidi ka esimese korteri ostmisel, olen neile selle eest väga tänulik ja leian, et see oli igati piisav. Samas on mul aga vend, kes elab vanemate korteris (vanemad ise kolisid mingil hetkel suvilasse), kus ta pole ise vist kunagi kommunaalmakseid maksnud ja lisaks pole ta viimased 10 aastat viitsinud tööl käia, ema jagab temaga siis oma pensioni (isa hoiab kõrvale ja ei pea seda õigeks). Nüüd ongi nii, vanemad tegelikult ei saa enam hästi hakkama, kommunaalkulud kõik tõusevad, vaja ravimeid ja toidulisandeid jms, ma tunnen ise, et peaksin ehk nüüd neid toetama, aga… kui ema seejuures oma raha venna jõudeelu toetamiseks jagab, siis seda ka nagu ei tahaks, pigem koguksin siis juba oma lastele stardikapitali ja paneksin natuke igaks juhuks ka hooldekodu jaoks kõrvale. Emaga olen muidugi püüdnud rääkida, aga tulemusteta.
Ja eelmiste vastustega seoses: ma arvan, et nendel lastel, kelle vanemad on jõukamad ja oma pensionipõlve kindlustanud (st on olemas ka raha või passiivne sissetulek võimaliku hooldekodukoha jaoks) ning kõigile lastelegi midagi hoovõtuks andnud, ei olegi selliseid muresid. Probleem on ikka neil, kes ise pingutades kuidagi hakkama saavad, aga samas näevad, et raha, mille vanemad võiksid enda tuleviku kindlustamiseks säästa, läheb mõnusat elu elava õe või venna kuludeks . Need “tublid” lapsed peavad ju tulevikus ikka ise vanemaid toetama (vaatamata vanemate ebamõistlikele otsustele), see tuleb nende endi ja nende laste arvelt ning teeb meele mõruks küll, nimetage seda siis kadeduseks, kui soovite.