Teema: Kas räägiksite oma ema ja isaga ebavõrdsest kohtlemisest?

#3911402:

Aga sa ei tea seda ju. Võib-olla mõni sinu omadest on samuti aastaid hambaid kiristanud nagu teemaalgataja, lihtsalt jutuks pole julgenud võtta. Äkki oleks mõnel koosistumisel mõistlik küsida, kuidas nad tunnevad, kas on vahet tehtud? Ehk on nii hästi kasvatatud lapsed küll, et vastavad ausalt, mitte ei kiida naerunäoga takka, et pärast Perekoolis podiseda.

Muidugi teame. Korduvalt tehtud. Seda va perekonnaga rääkimise asja. Loomulikult ei topi me ühele lapsele korteriraha salaja või ei sponsoreeri teise õpinguid salaja. Ega nad ohmud ole, et neile ei või öelda, et nüüd saab Pille ka korteri jaoks toetust nagu teie saite. Sendi täpsusega aruandlust pole ei vajalikuks pidanud ega pole ka keegi küsinud. Pigem pakuvad vanemad (ja materiaalselt edasijõudnumad) lapsed ise lisatuge noorematele õpingute ajaks või kolimiseks, pulmadeks vms. Omad õed-vennad ju.

Ja me oleme näinud, kuidas nad jagasid omavahel kolme pärandust – meie loobusime mehega – seega teame ikka küll, kuidas nad seda teevad. Ka meie peremaja kraam sai jagatud ühe vestluse ja õhtuga.

Oleme neile andnud sooja südamega, väga palju neil enam oodata ka pole 🙂 Kinnisvara asjus. Kui lapsed välja kolisid, me ei jäänud ju peremajja kahekesi üksteist huikama ja mööda korruseid taga otsima, kolisime ja jagasime raha juba laste (ja enda 🙂 ) vahel ära.

Maalide, mööbli, ehete ja raamatute ning pudi-padi tasemel teevad nad nagu varemgi, kui pärandusi on saadud – kas järjest esemeid nimetades ja/või meetodil “kuidas kalamehed jagavad saaki” (teise nimega “kuidas head lapsed jagavad kingiks saadud erinevaid komme”). Ehk ühed teevad oma arusaamise järgi võrdseid “saagihunnikud” ja siis kõik, alustades teistest, valivad, millist nö hunnikut nad soovivad. Vajadusel saab vastastikkusel kokkuleppel mõne eseme vahetada, kuigi ei meenu . Seni pole nad viisakusest väljunud ning oleks rumal arvata, et see nüüd äkki juhtub.

Ja meil on testamendid.

Küsimus pole ju ainult rahas. Reeglina on selline eelistamine kõiges. Mari rabab endal hinge seest, et 3 last kantseldada, aga teda ei kiida keegi, peab kuulama, kui raske ikka Mallel on, kogu päeva peab oma 1 lapsele süüa tegema. Või kuulama, kui tubli Malle ikka on, et käis korra emale süüa toomas, seda, et Mari üle päeva käib puid lõhkumas ja linu kuivama panemas, ei mainitagi. Kui siis lapsed lähevad kooli, kiidetakse, et näe, Malle laps läks Obinitsa tehnikumi, kui tubli, et Mari laps sai sisse ülikooli, ei mainitagi mitte. See kõik teeb loomulikult haiget.

Aga päranduse teema on VÄGA oluline. Esiteks pole mitte mingit pärandust, vaid vanemate vara on müümiseks, et nende elu vanaduses kindlustada. Ja see tuleks TA kohe õe ja vanematega selgeks rääkida, mitte pärandusest unistada (kummalgi!). Sest kui kinnisvara saab nüüd Malle nimele, kolib ta sinna sisse kui vanemad hooldekottu lähevad ja kurdab, kui raske tal on majanduslikult, ja jälle, Mari maksab. Malle pikutab ja naudib juttu oma eluraskustest…

#3911165:

Oleme õega üle 50, ta mõni aasta noorem, kuid aina rohkem häirib, et meie vanemad on terve elu teda toetanud ja see jätkub. Kui asusin kõrgkooli õppima (abiellusin kohe peale keskkooli), ütlesid vanemad, et sa oled nüüd abielus ja nende abi ei tule. Õde on pooleli jätnud 2 erinevat kõrgkooli (ütles, et ei olnud motivatsiooni jätkamiseks), kuid vanemate abi talle on jätkuv. Nüüd on ema mures, et õel pole sobivat tööd (käib suvekuudel toitlustuses abiks, muidu aastaid kodune). Vanemad on aidanud kasvatada õe (nüüd juba täiskasvanud) last. Isale tagastatud maad sai õde endale, lisaks on välja tulnud vanemate talle antud laenud. Ise olen üritanud tubli olla, raskuste kiuste hästi hakkama saada ja püüdnud mitte abi küsida, kuigi mu tervis ei ole olnud hea (puue lapseeast). Lapsi olen kasvatanud ise ja laenu võtnud pangast. Õe puhul on tegemist õpitud abitusega, oskab asju küsida: teil ATV, meie perel oleks ka väga sellist vaja; teil muruniiduk, meile kuluks see rohkem ära. Isal jäi tervis kehvemaks, ei saa autoga sõita ja juba auto õe tütrele antud. Isa praegu räägib, et õel nii raske, peab kogu päeva perele süüa tegema … Õppetund on see, et oma lapsi kohtlen võrdselt, see ei sõltu nende edukusest ja tublidusest. Ebavõrdsus teeb väga haiget. Jah, ma olen solvunud, sest mu õde on vanematele olulisem, tähtsam. Nüüd on vanemad vanad ja tunda on, et õele vaja pärandust ja mina peaksin viisakusest loobuma. Kas te räägiksite vanematega oma tunnetest?

Loomulikult teeb selline käitumine haiget. Maailmas ongi kõik ebavõrdne, vähesed on õiglased ja heatahtlikud, suure südamega, empaatilised.

Selline vahettegemine on ka madalama hariduse tunnus, inimesed ei oska analüüsida oma käitumist ega hinnata seda, et teevad haiget oma lastele.

Ma ka eriti ei usu, et rääkimine vanemate suhtumises midagi muudaks, pigem nad solvuksid. Aga olulisim tundub praegu see, et nad ei hakkaks mingeid suuremaid lollusi tegema, mis teemaalgatajale majanduslikult kulukaks võiks minna, näiteks ei kingiks juba eluajal oma vara õele ära vms.  Kui vara alles ja see midagi väärt on, siis on võimalik see müüa ja hooldekoduarveid sellest tasuda. Nii et tegelikult tuleks vist mingi vestlus ikka pidada.

Minu vanemad toetasid mind ülikooli ajal ja veidi ka esimese korteri ostmisel, olen neile selle eest väga tänulik ja leian, et see oli igati piisav. Samas on mul aga vend, kes elab vanemate korteris (vanemad ise kolisid mingil hetkel suvilasse), kus ta pole ise vist kunagi kommunaalmakseid maksnud ja lisaks pole ta viimased 10 aastat viitsinud tööl käia, ema jagab temaga siis oma pensioni (isa hoiab kõrvale ja ei pea seda õigeks). Nüüd ongi nii, vanemad tegelikult ei saa enam hästi hakkama, kommunaalkulud kõik tõusevad, vaja ravimeid ja toidulisandeid jms, ma tunnen ise, et peaksin ehk nüüd neid toetama, aga… kui ema seejuures oma raha venna jõudeelu toetamiseks jagab, siis seda ka nagu ei tahaks, pigem koguksin siis juba oma lastele stardikapitali ja paneksin natuke igaks juhuks ka hooldekodu jaoks kõrvale. Emaga olen muidugi püüdnud rääkida, aga tulemusteta.

Ja eelmiste vastustega seoses: ma arvan, et nendel lastel, kelle vanemad on jõukamad ja oma pensionipõlve kindlustanud (st on olemas ka raha või passiivne sissetulek võimaliku hooldekodukoha jaoks) ning kõigile lastelegi midagi hoovõtuks andnud, ei olegi selliseid muresid. Probleem on ikka neil, kes ise pingutades kuidagi hakkama saavad, aga samas näevad, et raha, mille vanemad võiksid enda tuleviku kindlustamiseks säästa, läheb mõnusat elu elava õe või venna kuludeks . Need “tublid” lapsed peavad ju tulevikus ikka ise vanemaid toetama (vaatamata vanemate ebamõistlikele otsustele), see tuleb nende endi ja nende laste arvelt ning teeb meele mõruks küll, nimetage seda siis kadeduseks, kui soovite.

Mul endal selline julgus puuduks, aga kui julged siis räägiks. Ütleks, et õde toetatakse kogu aeg, kas sellel on ka mingi põhjus, mida sina ei tea.

Endal on sama seis, õde elab vanemate korteris, nii talle kui ka ta täiskasvanud pojale andsid vanemad autod. Kui on vaja remondi vms, siis kohe pakutakse, isa on lapsest saati eelistanud õde. Mina olen saanud ainult sõimata, õde koguaeg kiidetakse, kuigi minu arvates on ta täitsa loru.

Olen tänulik vanematele selles osas, et aitasid mind eluaseme laenu sissemaksega, mis on suur abi.

Aga jah, pealtäha olen väga tubli ja toimekas, rabelen kahe lapse kõrvalt, et paremini hakkama saada, aga tundub, et vanemate silmis ikka saamatu.

Aga see-eest on mul sõbrad, kes mind vähemalt kiidavad kogu aeg:)

See on ülitavaline asi, imevähe on vanemaid, kelle lapsed käsi südamel saavad öelda, et neid on koheldud võrdselt igas mõttes ja armastatud võrdselt (Vanemate endi hinnang ei päde, paljud taovad rinnale, kuidas nad pole lastel vahet teinud ja ei saa ebavõrdsusest arugi, ei oska või ei taha näha.)

Mina ei hakkaks minevikus surkima ja 50aastane suudab vast oma lapsepõlvetraumadest juba lahti lasta vaikselt. Küll aga teeks selgeks, mis toob tulevik, kes ja kuidas vanemate eest hoolitseb, kui ja kas seda vaja tuleb, kuidas jagatakse vara jms, vanematel võiks olla ka kodune testament (mida siis uuendada 6k järel).

#3911923:

Aga võib-olla lööks vanemad kohe maha – ei pea päev-päeva järgi kügelema selle päranduse ja võimaliku hooldekodu pärast.

Mis tähendab kügelema?

#3911928:

Mis tähendab kügelema?

Googelda: eki kügelema

#3911316:

Nii palju ma räägiks kindlasti oma vanematega, et kuna nemad on sinu õde täiskasvanuna palju toetanud ja kui vanemad vajavad millalgi abistamist, siis sinu poolt abi ei tule, või siis nt 1/10 võrreldes õe abiga.

Sellega ei pea nö ette ähvardama, et “kui teil peaks abi vaja minema, siis mina ei aita, sest…” See tekitab ainult negatiivseid tundeid ja pigem viib selleni, et vanemad on endiselt pimedad selle osas kui palju rohkem nad siiani oma nooremat tütart on toetanud vanemaga võrreldes ning edaspidi toetavadki nooremat veel rohkem, sest vanem ju juba ütles välja, et tema küll vanemaid abistama ei hakka.

Hooldekodu arvetega sama asi, paljud siin soovitavad, et loobu pärandusest ja ära hooldekodu eest maksa, sest pärandust sa ju ei saanud. Mõlemal lapsel on ülalpidamise kohustus võrdselt ja omavalitsus tuleb sulle ikkagi turja ning hakkab vanemate hooldamiseks raha nõudma, neid ei huvita, et teid on terve elu ebaõiglaselt koheldud ja õde on rohkem abi saanud.

Võib ka nii minna, et vanemad kingivad juba oma eluajal kõik varad nooremale tütrele ja see lööb need kõik laiaks enne kui vanemad hooldekodusse jõuavadki. Ja siis võetakse jällegi sinult, sest õele peab mingi miinimum kätte jääma, et elada, aga sina oled toimetulev täiskasvanu.

Mõelge nüüd kadedusest kaugemale! Äkki teie enda hakkama saamine ongi seotud teie enda karmaga või ülesandega siin elus. Väiklane ja tobe on see metsik kadedus. Olete ise lapsevanemad, siis käitute ka teie nii nagu teie soovite, aga mitte nii nagu lapsed soovivad. Kui palju on neid lapsi kes oma vanemad puruvaeseks kuusealla toimetavad jne. Naised vist ongi palju kadedamad olendid kui mehed. Rohkem küüned enda poole ja palju vähem suuremeelsust.

#3912209:

Teema kõlab väga tuttavalt, see on siin juba olnud: https://foorum.perekool.ee/teema/vanemad-kes-suhtuvad-tutardesse-erinevalt/.

Tundub küll ühe ja sama inimese poolt tehtud. Eelmisest teemast möödas 1,5a. Kui sul see ebavõrdsus nii hinge närib, eks räägi siis ometi vanematega. Ega sa muidu enne rahu ei saa.

#3912116:

Vanematega sel teemal rääkimine suurt kuhugi ei vii. Ilmselgelt on nad olukorra enda peas niimoodi mõtestanud, et kõik on õiglane ja põhjendatud ja sa ei lähe neid 50 aastat hiljem ümber veenma, et see tegelikult nii ei ole. Rääkimine toob ainult tüli ja pahameelt sinu vastu. Muidugi oleks tore kui nad saaksid valgustunuks ja vastaksid sulle, et tõesti, me pole ise tähelegi pannud, aga kui sa nüüd lahti seletasid, siis oleme muidugi sulle liiga teinud ja edaspidi anname allesjäänud varad hoopis sulle, et olukorda parandada. Aga seda vastust ei tule sealt eales.

Ebavõrdne kohtlemine on kahtlemata ebaõiglane, aga südant ei saa sundida. Kui nemad tunnevad vajadust üht lastest rohkem toetada, siis ei saa neid takistada. Nende teenitud raha ja varad kuuluvad neile ja kas nad kulutavad seda iseenda, loomade varjupaiga või lapse/laste peale, on ainult nende otsus.

Ainus, mida sina omalt poolt saad teha, on omaenda lapsi võrdselt kohelda. Teisi inimesi muuta ei ole võimalik. Vanemate kohustus on oma lapsed täiskasvanuks kasvatada ja enamikes peredes on lastel seejuures enam-vähem võrdsed olud ja võimalused. Pärast täisealiseks saamist ei ole vanematel tegelikult kohustust aidata või mitte. Siis sõltub juba nende oma vabast tahtest.

Kui palju pead sa oma siia ilma tekitatud inimestele valu tegema, et neid ebavõrdselt kohelda? Vanematel on kohustus ka täisealist last ülal pidada, kui ta õpib näiteks. Osades riikides ei ole nii, et vanemad teevad, mida iganes oma varandusega. Peavad jagama võrdselt laste vahel ja kui midagi oli väga palju, siis vist sai kellelegi rohkem, muidu mitte. Kas oli Prantsusmaal?

#3912282:

Kui palju pead sa oma siia ilma tekitatud inimestele valu tegema, et neid ebavõrdselt kohelda? Vanematel on kohustus ka täisealist last ülal pidada, kui ta õpib näiteks. Osades riikides ei ole nii, et vanemad teevad, mida iganes oma varandusega. Peavad jagama võrdselt laste vahel ja kui midagi oli väga palju, siis vist sai kellelegi rohkem, muidu mitte. Kas oli Prantsusmaal?

No mis tähtsust on sellel, kuidas kusagil mujal on?!

Selle teema peale arvan, et mida vähem metsa ja maastiku lõhkuvaid ATV-sid maailmas, seda parem. Väga tore, et su vanemad sulle ATV-d ei osta ning õde võiks enda oma ka maha müüa ja raha asjalikumalt kasutada. 

Muruniiduk on ka muidugi kahe otsaga – las see hein kasvab, bioloogiline mitmekesisus jne… 

Kadedus on päris hirmus isikuomadus. Täiesti mõttetu. Kahju, et su vanemate “kasvatusmeetod” on seda toetanud. Aga ma oleks ikka veidi enesekriitiline – ütled, et sa poel oma laste suhtes ebaõiglane… aga kuldreegel on ka see, et kuigi me tahame oma vanemate vigu mitte korrata, siis sageli me seda oma eluga just teeme…  Ehk oleks aeg hakata elust rõõmu tundma, olla rõõmus iseenda saavutuste üle ning ka selle üle, et su õel on olemas toetus ja tugi. Igaüks elagu oma elu ikka ise. Ei ole vaja muretseda selle üle, mis sul saamata on jäänud. Samahästi võiksid olla pettunud, et sa printsessiks ei sündinud. Kuidas see sind aitab?

Tean ka teemaalgatajaga vastupidist juhtumit – hoopis esimene laps ja varakult abielluja sõltub vanemate abist. Tormati verinoorelt abielluma, saadi kihku-kähku lapsed, oldi nendega hõivatud, kui nooruse tormid möödas ja endas selgusele jõutud, siis avastati, et partner on vale, tuli lahutada ning puupaljana vanemate juurde “koti” peale maanduda. Samas pere teised lapsed olid ratsionaalsemad ning seeläbi ka täiesti iseseisvad, sest tegid asju n-ö õiges järjekorras, nagu perekoolis on tavaks öelda (haridus-töö-kodu-partner-pere).

Eks siin on mingi psühholoogiline aspekt juures – see laps, kes on loonud tugeva emotsionaalse sideme ja pidevalt ees virvendab, see püsib vanematel ka rohkem meeles ning saab hädise oleku tõttu rohkem abi.