50-ndates inimene peaks olema suutnud elus nii palju saavutada, et pole vaja vabal ajal arvutada, palju vanemad on õde toetanud.
Jah, vanematel on üldiselt oma lemmikud, kas siis väetimad või võimekamad, keda ehk rohkem aidatakse aga nad toetavad täiskasvanuid lapsi, kellel on oma elu siiski tavaliselt enda töö ja vaevaga teenitud vahendite arvelt ning eraldi leibkonna täiskasvanud lastele ei peaks see küll muret valmistama! Alatu on olukord siis, kui näiteks vanade juures elab laps, kes neid aitab ja elamist kaasajastab aga elamine otsustatakse jätta teisele lapsele aga kui toetatakse ja antakse näiteks laenu, siis pole küll kellelgi teisel mingit arvamust õigus avaldada. Ülalpidamiskohustus tekib lapsele juba sellega, et vanemad on ta täiskasvanuks kasvatanud, võimaldanud hariduse jne.
Aga minna pensionieelikuna vana ema juurde jutuga, et mind häirib, et sa mu õde rohkem toetad, kindlasti mina nii ei käituks!
Siin on üks suur loogikaviga. Lapsed pole ise palunud endal siia ilma sündida. Seetõttu on vanemad alati “võlgu” oma lastele. Õiglane ja südameheadus on oma lapsi võrdselt kohelda. Kui annadki ühele 50 eurot, siis pakud teisele ka. Pane tähele, et kui oled lahke, siis kasvavad ka lapsed lahkeks. Tõenäoliselt keelduvadki sellest 50st eurost.