Perekoolist on nii mõnigi kord läbi käinud väide, et “see on ju kohe aru saada, kui keegi meeldib”. Umbes nii, et käitumine ja pilgud täitsa üheselt reedavad. Aga kas olete päriselt ka ilma, et teine oleks seda öelnud või kuidagi läheneda proovinud, saanud aru, et meeldite kellelegi? Või teisi inimesi vaadates näinud, et ahah – tema meeldib ju sellele seal… Mõtlen just selliseid olukordi, kus ei üritata sihilikult flirtida, vaid pigem püütakse mitte välja näidata.
Mina küll ei saa väita, et ma teaksin, kui ma kellelegi meeldinud olen. Eks ikka mõnikord on tekkinud tunne, et äkki… aga see ÄKKI on seal nii suur, et pigem ikka kujutan endale ette. Kui mulle endale keegi meeldib, siis võib küll juhtuda, et olen nagu puuga pähe saanud. Muidu julgest ja naljatlevast minast saab ühtäkki väga tagasihoidlik isik, kes on keele alla neelanud ning põgeneb esimesel võimalusel, sest kui ma seda ei tee, siis teen endal margi kindlasti täis, kuigi sellest piinlikkusest pole pääsu, sest teatud olukordades on ka vaikides ärakõndimine piinlik.
Kes väidab, et tema saab meeldimisest kohe aru, siis küsiksin, mis on see miski, mis reedab?
Teema: Kas saad aru, kui kellelegi meeldid?
Kui keegi suhtleb minuga rohkem kui teiste inimestega ning soovib minust rohkem teada, siis seni on see tähendanud seda, et ma talle ka meeldin. Mul sama moodi – kui keegi meeldib, siis hoian ikka selle inimese lähedale ja üritan temaga rääkida.
Pilk jälgib kogu aeg sind. See pidev vaatamine ongi mu arust kõige reetvam.
Mina ei ole kunagi aru saanud. Ei oska kuidagi silmavaatest aru saada, ega ridade vahelt lugeda. On küll tuttavaid meessoost, kes kooliajast, kes tööalaselt, minu abikaasa on kõigiga tuttav ja ei näe neist kedagi mingi ohuna. Ühe tuttava kohta mõned aastad tagasi ütles aga, et see lööb mulle külge. Naersin, küsisin, et milles see avaldub, kas poes teretamises või, viisakuste vahetamine oli nagu iga teise tuttavaga, mees kehitas õlgu ja ütles, et ei teagi, aga pilk oli selline teistmoodi. Suur oli minu üllatus, kui ühel heal õhtul kirjutas mulle see tuttav facebookis ja ütles, et vaatab juba ei tea mitmendat korda mu pilte, küll on kahju, et ma vallaline pole ja siis silmapilgutamise emotikon.
Minu jaoks on see küll alati arusaadav, nii enda kui teiste puhul.
Enamik mehi tahab sahmakat mitte armulugu.
Romantika jäägu filmidesse ja seebikatesse.
Mina olen küll täiesti tuhm selle koha pealt. Üks kolleeg, kes teistega viskas nalja ja suhtles vabalt, hakkas minuga rääkides alati puterdama ja punastama, no siis jah sain aru, et vaene mees on vist natuke sisse võetud 🙂 teistel juhtudel on alles siis ähmaselt kohale jõudnud, kui konkreetselt lähenetakse, no näiteks võetakse käest kinni või suudeldakse. Mingid pilgud, kehakeel jms on täiesti tume maa mu jaoks, aga eks ma olengi natuke selline sotsiaalselt kohmakas ja autistlike joontega. Veab teil, kes neid märke lennult tabavad!
Meeldimise märke ma ei oska tähele panna ega nn lugeda kohe kindlasti, kellegi teise tunnetest pole mul üldse halli aimugi. Mõtlen sel juhul, et ju on lihtsalt jutukas või sõbralik inimene kui näitab positiivseid emotsioone. Või kui näen, et on kurb, vihane-mõtlen, et ju on kurb ja vihane. Absoluutselt ei oska seda endaga seostada, et minu pärast on jutukas ja ma võin meeldida või et minu pärast kurb ja vihane ja olen solvanud. Kuni keegi mulle midagi otse näkku ütlema ei tule, elangi täiesti õndsas teadmatuses. 😀 😀 Ma võin isegi mõelda, et ei tea, mis sel Matil või Jutal hakanud on, maru veidralt käitub viimasel ajal, kuid MIKS, seda ei tea ja ei lähe ka küsima. Teen nägu, et ei tea, sest ma ju ei teagi kui pole ise kuulnud või ise näinud. Inimene võib veidralt käituda, mistahes põhjusel ja kuna ma ei oska seda endaga seostada, siis meeldimist kahtlustaksin viimasena.
Kui öeldaks kaudselt isegi näkku, ei pruugi mulle ikka kohale jõuda, sest ma ei oska seda endaga seostada ja mõtleksin vaid, et mis juttu ta üldse ajab ja miks mind sellega tüütab? Mulle tuleb päris otse öelda, et olen sinust huvitatud ja x ajast sinusse armunud, muidu ma kindlalt ei saagi aru ja kehakeelt või jumal teab, mida, ma ammugi lugeda ei oska ja vihjetest ka aru ei saa. Veel parem oleks üldse jätta selle jutu vahele, et keegi kellelegi meeldib ja hakata koos vabal ajal midagi tegema, mille käigus SELGUB, et ma sellele inimesele meeldin. Siin polegi midagi keerulist, kõik on üsna mustvalge.
Elu on näidanud, et mõne inimese puhul tekib ettekujutus meeldimisest kohe, kui lahkelt ja sõbralikult räägid. Osad peavad isegi tavalist inimlikku suhtlemist millekski eriliseks ja millekski enamaks. Ja kui räägid inimesega lahkelt ja sõbralikult, tähendab oled huvitatud ja see kellega räägid meeldib eriliselt. Nii et selle meeldimisega võib nii pusse panna, et vähe pole. Nii et oluline on, et sina ise teaks, kes sulle meeldivad ja kes mitte ja see on ainus, millele saad kindel olla. Kui teine inimene sulle otseselt meeldimist ei väljenda, siis ongi ta kõigiga selline sõbralik ja lahe ja see ei tähenda iseenda jaoks mitte midagi. Ei ole mõtet teisele kuud ja päikesed selga mõelda ja siis avastada, et teine mäleta su nimegi.
Jah, arvan, et ikka saan aru. Aga praegu hakkasin mõtlema, et tavaliselt olen enda jaoks oluliste meestega tutvunud nii, et noh, saame tuttavaks, hakkame rääkima jne, siis vaid korra on tekkinud suhe töökaaslasega, s.t. pikemat aega pilkude mängu, suhtlemist, kohvinurga flirti jne. Kuni võiduka finaalini ikka.
Oli tore ja erutav see protsess:)
Elu on näidanud, et mõne inimese puhul tekib ettekujutus meeldimisest kohe, kui lahkelt ja sõbralikult räägid. Osad peavad isegi tavalist inimlikku suhtlemist millekski eriliseks ja millekski enamaks. Ja kui räägid inimesega lahkelt ja sõbralikult, tähendab oled huvitatud ja see kellega räägid meeldib eriliselt. Nii et selle meeldimisega võib nii pusse panna, et vähe pole. Nii et oluline on, et sina ise teaks, kes sulle meeldivad ja kes mitte ja see on ainus, millele saad kindel olla. Kui teine inimene sulle otseselt meeldimist ei väljenda, siis ongi ta kõigiga selline sõbralik ja lahe ja see ei tähenda iseenda jaoks mitte midagi. Ei ole mõtet teisele kuud ja päikesed selga mõelda ja siis avastada, et teine mäleta su nimegi.
Oled sa püüdnud hetkel, kui sa aru said, et teised midagi ette kujutavad, nendega sellest rääkida? Oled silma vaadanud ja öelnud välja, et sul nende suhtes huvi täielikult puudub ja nad eriti ei meeldigi sulle? Sa vaid suhtled nendega? Ma küll ei tea, kuidas saab peale seda keegi veel midagi ette kujutada. Enamus inimesi saavad ikka aru, kui neile nii öeldakse. Vähesed erandid ehk jäävad. Iseasi, kui sa pole seda kunagi teinud, siis tõesti ei imesta. Teised pole mõtetelugejad. Soovitan proovida.
Oled sa püüdnud hetkel, kui sa aru said, et teised midagi ette kujutavad, nendega sellest rääkida? Oled silma vaadanud ja öelnud välja, et sul nende suhtes huvi täielikult puudub ja nad eriti ei meeldigi sulle? Sa vaid suhtled nendega? Ma küll ei tea, kuidas saab peale seda keegi veel midagi ette kujutada. Enamus inimesi saavad ikka aru, kui neile nii öeldakse. Vähesed erandid ehk jäävad. Iseasi, kui sa pole seda kunagi teinud, siis tõesti ei imesta. Teised pole mõtetelugejad. Soovitan proovida.
Sa mõtled, et enne, kui teine on oma huvi otseselt välja näidanud, lihtsalt nagu viisakas vestlus ja siis üks lajatab, aga tegelikult sa ei meeldi mulle selles mõttes? Et juba ennetavalt tõrjud lähenemiskatset, mida pole tehtudki. Selliste inimeste kohta öeldakse ju kõige rohkem, et ärgu kujutagu endale midagi ette.
Oled sa püüdnud hetkel, kui sa aru said, et teised midagi ette kujutavad, nendega sellest rääkida? Oled silma vaadanud ja öelnud välja, et sul nende suhtes huvi täielikult puudub ja nad eriti ei meeldigi sulle? Sa vaid suhtled nendega? Ma küll ei tea, kuidas saab peale seda keegi veel midagi ette kujutada. Enamus inimesi saavad ikka aru, kui neile nii öeldakse. Vähesed erandid ehk jäävad. Iseasi, kui sa pole seda kunagi teinud, siis tõesti ei imesta. Teised pole mõtetelugejad. Soovitan proovida.
Sa mõtled, et enne, kui teine on oma huvi otseselt välja näidanud, lihtsalt nagu viisakas vestlus ja siis üks lajatab, aga tegelikult sa ei meeldi mulle selles mõttes? Et juba ennetavalt tõrjud lähenemiskatset, mida pole tehtudki. Selliste inimeste kohta öeldakse ju kõige rohkem, et ärgu kujutagu endale midagi ette.
Mõtle, teed lähenemiskatse ja sulle öeldakse, et kujutad ette, oled sõber, mingit kehakeelt polnud. Miks ei võiks ennetada ebamugavaid olukordi? Läheneda ja korvi saada on õudne.
Niisama tühjast kohast ei lajata midagi. Suhtled nagu tavaliselt. Lajatad otsekoheselt sellele, kelle vastu sul huvi puudub ja sinu poolt meeldimist ei ole, aga näed, et tema poolt on ja asi hakkab käest ära minema ja teine kujutab ette midagi enamat. See on lihtsalt aus nii enda kui teise vastu.
Oled sa püüdnud hetkel, kui sa aru said, et teised midagi ette kujutavad, nendega sellest rääkida? Oled silma vaadanud ja öelnud välja, et sul nende suhtes huvi täielikult puudub ja nad eriti ei meeldigi sulle? Sa vaid suhtled nendega? Ma küll ei tea, kuidas saab peale seda keegi veel midagi ette kujutada. Enamus inimesi saavad ikka aru, kui neile nii öeldakse. Vähesed erandid ehk jäävad. Iseasi, kui sa pole seda kunagi teinud, siis tõesti ei imesta. Teised pole mõtetelugejad. Soovitan proovida.
Sa mõtled, et enne, kui teine on oma huvi otseselt välja näidanud, lihtsalt nagu viisakas vestlus ja siis üks lajatab, aga tegelikult sa ei meeldi mulle selles mõttes? Et juba ennetavalt tõrjud lähenemiskatset, mida pole tehtudki. Selliste inimeste kohta öeldakse ju kõige rohkem, et ärgu kujutagu endale midagi ette.
Mõtle, teed lähenemiskatse ja sulle öeldakse, et kujutad ette, oled sõber, mingit kehakeelt polnud. Miks ei võiks ennetada ebamugavaid olukordi? Läheneda ja korvi saada on õudne.
Niisama tühjast kohast ei lajata midagi. Suhtled nagu tavaliselt. Lajatad sellele, kelle vastu sul huvi puudub ja sinu poolt meeldimist ei ole, aga näed, et tema poolt on ja asi hakkab käest ära minema.
Milleks nii kaua oodata, kuni käest läheb?
Pole ka mõtet öelda, et ma olin niisama sõbralik ja ei tea mina, kuidas tema midagi muud ette endale kujutas. Kui aga oled välja öelnud, et sinu poolt pole huvi ega meeldimist, kuid suhelda niisama võiksid, ei jää midagi arusaamatuks.
Aastaid tagasi käisin pikkadel tantsukursustel. Aeg-ajalt soovis õpetaja, et vahetaksime tantsupartnereid ja nii sai tantsitud lõpuks kõigi kursustel osalenud meestega. Sealt tegin huvitava tähelepaneku: mees, kelle puudutus oli minu jaoks külm, sellega ei suhelnud ka muidu; kellel neutraalne, sellega oli tavaline viisakas läbisaamine. Kahe mehega oli aga tantsides tunda nende soojust. Ühe puhul olin teda juba enne pidanud väga südamlikuks inimeseks, teine oli meeldiv üllatus, kellega otsustasin lähemalt tutvuda, ja kuigi meist paari ei saanud, osutus ta toredaks kaaslaseks. Tegin enda jaoks järelduse, et inimest puudutades on võimalik saada baasinformatsiooni, kas üldse tasub lähemalt tutvuda.
Sellest, kuidas pilgud jäävad pikemalt püsima, kui muidu sotsiaalne norm on, samuti sellest, kui püütakse olla meeldimisobjekti lähedal, istuda kõrvale,võib küll aimu saada, et mingit sorti meeldimine on.
Perekoolist on nii mõnigi kord läbi käinud väide, et “see on ju kohe aru saada, kui keegi meeldib”. Umbes nii, et käitumine ja pilgud täitsa üheselt reedavad.
Mis sul juhtus, et järsku seda seltskonda siin sõna-sõnalt uskuma kukkusid?
Pooled siinsetest millegi väitjatest on ju puhta puudega tegelased.
Hmm, minu puhul on pigem nii, et juhul, kui ei otsi tegelikult kaaslast, aga lihtsalt on meeldimine tekkinud, siis ma pigem ei suuda pikalt otsa vaadata, sest ma ei soovi, et teine teaks, kardan just, et pilgust loeb välja… Samuti ei otsi ma pidevalt kontakti, või õigemini olen sel puhul veidi lõhestunud: tahaks kontakti otsida, samas ei taha teist sellega ahistada. Ühises seltskonnas võin lõõpida ja särada, aga otse selle inimesega rääkides on päris suur tõenäosus, et teen ennast lolliks, seega üritan väga vait olla. Kui meeldiva inimesega kahekesi ühte ruumi jään, lähen pigem ära. Sellest võiks mõni ehk välja lugeda, et see inimene on just ainus, kellega ma isegi viisakuse poolest suhelda ei viitsi ????
Mul on vastupidi, annan selgelt huvist märku. Võtan näiteks ise ühendust ja kutsun välja või algatan kuidagi ise suhtlemise ja ütlen suht otse, et keegi mulle meeldib või näitan seda välja nii, et midagi muud sellest arvata ei saa. Paar korda olen ka korvi viisakalt saanud, mida ma ei põe.
Ei saa. Sest erinevaid inimesi on palju, erinevaid käitumisi ja erinevaid tõlgendusi neile. Absoluutselt iga kord kui ma olen arvanud, et meeldin kellelegi, on see osutunud illusiooniks. Absoluutselt iga jumala kord.
Arvan, et saan sekundiga aru. Üldiselt ma ei lase seda alati tõestada seepärast ei saa ka päris kindel olla aga kui olen aru saanud ja omal ka huvi on pole kunagi eksinud.
Kuu tagasi käisin vallalisena suures pulmas. Minu vastas istus vallaline mees. Sama sekund kui ta lauda istus sain ma aru, et tal on huvi. Ja no oli ka. ????
Arvan, et saan sekundiga aru. Üldiselt ma ei lase seda alati tõestada seepärast ei saa ka päris kindel olla aga kui olen aru saanud ja omal ka huvi on pole kunagi eksinud.
Kuu tagasi käisin vallalisena suures pulmas. Minu vastas istus vallaline mees. Sama sekund kui ta lauda istus sain ma aru, et tal on huvi. Ja no oli ka. ????
Kas oli huvi kotid tühjaks pumbata või oli huvi voodist kaugemale?
Küsimus oli – kas tunned ära, kui on huvi ja tundis küll -huvi oli. Missugune huvi, seda saavad asjaosalised hiljem teada. See ei puutu praegult teemasse.
Ma ei saa küll enamasti midagi aru, mulle peab ikka otse ütlema. Aga on olnud ka selliseid, kes ei ütle midagi, aga ajavad kohe käed külge, no selliste peale on kohe kindel ei. Mulle ei meeldi, kui mind ilma veetlevalt verbaalse sissejuhatuseta rebima hakatakse. Üheöösuhe võib ju ka teatud tingimustes tore olla, aga ma ei soovi, et see oleks robustne rähklemine.
Perekoolist on nii mõnigi kord läbi käinud väide, et “see on ju kohe aru saada, kui keegi meeldib”. Umbes nii, et käitumine ja pilgud täitsa üheselt reedavad. Aga kas olete päriselt ka ilma, et teine oleks seda öelnud või kuidagi läheneda proovinud, saanud aru, et meeldite kellelegi? Või teisi inimesi vaadates näinud, et ahah – tema meeldib ju sellele seal… Mõtlen just selliseid olukordi, kus ei üritata sihilikult flirtida, vaid pigem püütakse mitte välja näidata.
Mina küll ei saa väita, et ma teaksin, kui ma kellelegi meeldinud olen. Eks ikka mõnikord on tekkinud tunne, et äkki… aga see ÄKKI on seal nii suur, et pigem ikka kujutan endale ette. Kui mulle endale keegi meeldib, siis võib küll juhtuda, et olen nagu puuga pähe saanud. Muidu julgest ja naljatlevast minast saab ühtäkki väga tagasihoidlik isik, kes on keele alla neelanud ning põgeneb esimesel võimalusel, sest kui ma seda ei tee, siis teen endal margi kindlasti täis, kuigi sellest piinlikkusest pole pääsu, sest teatud olukordades on ka vaikides ärakõndimine piinlik.
Kes väidab, et tema saab meeldimisest kohe aru, siis küsiksin, mis on see miski, mis reedab?
Olen saanud terve elu aru, kui kellelegi meeldin. Kohtusin pimekohtingu kaudu oma praeguse sõbraga ja meile oli mõlemale selge kohtingu 5.minutil, et järgneb teine deit – mehe algatusel.
Pärast teist deiti küsis mees, kas mul on nädalavahetuseks plaane, vastasin et ei , ei ole. Tema ütles selle peale, et siis on selge, nv-l oleme koos.
Pärast seda oleme koos olnud nüüdseks kohe kaheksa kuud ja mees ütleb, et meeldisin talle esimesest sekundist peale, nüüd on juba tugevamad tunded mängu tulemas.
Saan aru, väga hästi saan aru. Aga üldiselt ma ignoreerin ja annan endast parima, et “salahuvi” teiselt poolt nö avalikuks huviks ei muutuks. Nimelt olen õnnelikus abielus ja meeldin liiga paljudele meestele. Siis ongi lihtsam ignoreerida. Enamasti kasutangi oma meest ja last nö kaitsekilbina – kohe kui “salahuviga” juttu tuleb rääkida poetan sobival hetkel siiski õnneliku pereelu jututeemade vahele. Ütleme nii, et 90% jäädakse siis viisakaks ning rohkemat ei järgne. Mõnel juhul on aga vastaspool eriliselt taktitu või lihtsalt endast heal arvamusel ning ei loe ka minu üsna ilmselge vihje huvipuuduse kohta. Eks siis peab otsekohesemalt ütlema, aga see on eriti ebamugav, kui tegemist on nt tööalase tutvusega vms.
Aga, mis reedab…..ilmselt on need asjad meeste ja naiste puhul erinevad. Vaiksemad mehed üldjuhul reedavad ennast vaatamisega (pilk, teinekord ka pilgu ära pööramine), nendega ei teki enemasti ka probleeme. Veidi bravuurikamad reedavad siiski jutuga ja kehakeelega, astutakse sammuke liiga lähedale, mõni peale klaasi veini arvab, et ka füüsiline kontakt on okei (niisama käe, õla puudutamine, või näiteks käe seljale panemine ust avades jne). Kuid üldiselt, eks see ikka selline sisetunde küsimus on ka, kui inimesi jälgid.
Ei saa. ma lihtsalt ei mõtle sellistele asjadele ning kui mul endal “romantiline” huvi puudub (ja enamasti se nii on), siis ma seda ei pane tähele. Kui endal on, siis ei usalda oma tähelepanekuid jälle üldse.
Muidugi on signaale, mis võivad tähendada “huvi”, nt silmavaatamised, huulte vaatamine, püüe kasvõi juhuslikult puudutada – aga minu praegune elukaaslane on nendes asjus täiesti saamatu ja tema puhul polnud mingeid sedasorti signaale. Tagantjärele mõeldes: mida intensiivsem oli tema “huvi” minu vastu, seda kinnisem ja eemalehoidvam ta tundus. Ise võin sarnaselt käituda – kui armunud, siis kohmakas ja pigem tõrjuv, sest mine tea…
Aga mulle on mitu meest aastaid hiljem tunnistanud, et olid minusse armunud – ja minu jaoks on see olnud täielik üllatus. V-o seetõttu, et ma ei näinud neis midagi enamat kui semu või mõnusat kaaslast.
Teiste puhul – mingi sisemine meel vahel ütleb, aga kuna see mind väga ei huvita, siis ma sellele suurt tähelepanu ei osuta. Hiljem, kui keegi kellegagi käima hakkab, mõtled küll, et ahjaa, nägin küll, et midagi seal susises.
Mina ei ole ka mitte muhvigi aru saanud. Vahel imestan, et üldse mehele sain 😀 Olen 45 ja viimaste aastate jooksul on mullegi mitu meest tunnistanud, et olid 20ndates minusse armunud, ent kuna minupoolset huvi ei näinud, siis ei julgenud lähenemiskatseid teha. Olin noorena tagasihoidlik ja flirtida ei osanud, see võis jätta ehk ka pisut uhke mulje, ehkki see oli täiesti ekslik. Mul mõned suhted läbi aegade ikka tekkisid, ju siis need noormehed olid julgemad ka minutaolisele lähenema.
Aastaid tagasi käisin pikkadel tantsukursustel. Aeg-ajalt soovis õpetaja, et vahetaksime tantsupartnereid ja nii sai tantsitud lõpuks kõigi kursustel osalenud meestega. Sealt tegin huvitava tähelepaneku: mees, kelle puudutus oli minu jaoks külm, sellega ei suhelnud ka muidu; kellel neutraalne, sellega oli tavaline viisakas läbisaamine. Kahe mehega oli aga tantsides tunda nende soojust. Ühe puhul olin teda juba enne pidanud väga südamlikuks inimeseks, teine oli meeldiv üllatus, kellega otsustasin lähemalt tutvuda, ja kuigi meist paari ei saanud, osutus ta toredaks kaaslaseks. Tegin enda jaoks järelduse, et inimest puudutades on võimalik saada baasinformatsiooni, kas üldse tasub lähemalt tutvuda.
Jah, minu jaoks on ka tantsimine üks hea indikaatortegevus – üsna kiiresti saan aru, kas mehega tekib tõmbumine, tõukumine või on neutraalne olek.
Ühe korra elus olen armunud esimesest pilgust – oligi reaalselt nii, et nägin meest esimest korda ühel üritusel kaugelt, tema nägi mind, max 5 min hiljem kõndisime teineteise suunas ja saime tuttavaks. See oli ka mu elu kõige kirglikum suhe, kahjuks me olime oma vaadetelt ikka üsna erinevad ja kokku ei jäänud. Aga tõmme oli vägev, et nii kaugelt tunda andis.
Niisama vesteldes ma meeldimisest aru ei saa, mul on ka endal mitmeid meessoost sõpru ja töökaaslasi, kes meeldivad mulle ja kellega ma meeleldi pikalt vestlen või koos olen, aga igasugune seksuaalne huvi mul nende vastu puudub, nendel loodetavasti minu vastu ka.
Mina ei märka selliseid asju, sest pole neist meestest meestena huvitatud. Puudub igasugune soov mõnele mehele peale enda oma meeldida ja seega ma ei vaatagi neid nagu meesterahvaid.
