Teema: Kas saada neljas laps (enda tühjaks rääkimise teema)?

Minul kolm last vanuses 9a, 1.10a ja beebi 9kuune. Mõtlen neljandast lapsest lähi ajal. Siis oleks ka kõik nendega. Hakkama saaksime hästi kuigi ka suuremat autot oleks vaja siis. Sul juba test positiivne ehk beebi on olemas. Kas sul oleks südant et aborti teha ja hiljem kahetseda et ei sünnitanud teda? Kui hakkama saaksite siis kindlasti sünnita

Kui vana sa, teemaalgataja, oled? Mina sinu asemel last ära ei kaotaks. Mul on kolm last, kindlasti oleks tahtnud neljandat ka, kahjuks tervise tõttu enam seda ette võtta ei saa.
Tööd jõuad sa veel aastakümneid teha. Äkki saad aastake lapsega kodus olla ja siis tööle naasta, lapse hoidmisel on äkki võimalus kasutada vanavanemate abi?
Edu sulle otsuse langetamisel.

Kägu kirjutas:

Täna tegin positiivse rasedustesti. Kolmas laps on 2a 10k, läksin septembris uuesti tööle. Vanemahüvitis oleks seega miinimum. Mehe palk ok, nälga me ei jääks, kuid tuleks osta suurem auto, titeasjad kõik ära antud.

Kuidagi lihtsalt ei viitsi jälle selle titemajandusega tegeleda, noorim laps alles hakkas normaalselt magama. Teised tahavad ka tähelepanu, õpiabi jmt. Samas ainult selle tõttu aborti teha, et ei viitsi titega jännata, on ka nagu paha tunne…

anna ta mulle! tahan niiväga last, aga ei õnnestu:(
tegin noorena aborti ja kahetsen seda IGA PÄEV.

Ära küsi foorumist nii isiklikel teemadel nõu. Mõelge perega asi selgeks. Mis kasu sa sellest saad, kui keegi ütleb, et tema pole hetkegi kahetsenud ja milleks sulle neli last.
Kas ja milleks, seda tead sa ise.
Ülerahvastatus tekib kolmanda maailma arvelt. Meie, euroopa ja ameerika rahvastik on vananemas. Seega, maailma rahvale küll ära mõtle. Ikka enesele.
Meie pere ühine otsus on selline, et niisama me aborti ei tee. Kui tegime lapse, siis vastutame oma tegude eest. Med. näidustus oleks muidugi teine asi.

Ma mõtlesin, et mees ajab peale ja sina kõhkled. Aga sa ju oled juba rase! Sul ju juba ON see laps. Ja sa tuled küsima, kas ehk tappa ta ära, sa ei viitsi titeasjadega jamada enam?
Ja siis leidub neid, kes ütlevad, et jah, ma oma tapsin, pole kahetsenud kordagi.
Tõesti, mis sajandil me elame? Keskajas?

Kägu kirjutas:

Ma mõtlesin, et mees ajab peale ja sina kõhkled. Aga sa ju oled juba rase! Sul ju juba ON see laps. Ja sa tuled küsima, kas ehk tappa ta ära, sa ei viitsi titeasjadega jamada enam?
Ja siis leidub neid, kes ütlevad, et jah, ma oma tapsin, pole kahetsenud kordagi.
Tõesti, mis sajandil me elame? Keskajas?

Hüsteerik ongi platsis. Vastuseks su küsimusele: ei, me ei ela keskajas, me elame just nimel 21. sajandis. Keskajal pidid kõik soovimatud rasedused lõppema sünnitusega või kui naine otsustas teisiti, oli tal suur risk nurgaabordi tagajärjel surra verejooksu või infektsiooni. Praegu on need riskid nullilähedased.
21. sajandil saab naine ilma riskideta ise otsustada oma keha ja lapsesaamise üle. Muuseas, rasedaks jäädakse ka spiraaliga – sinu arvates on meie 21. sajandil siis ikka KOHUSTUS sünnitada või? Ka juhul, kui mitte keegi pole algusest peale seda last tahtnud, ei ema ega isa?
Sina vist tõesti elad oma mõttemaailmaga keskajas edasi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma mõtlesin, et mees ajab peale ja sina kõhkled. Aga sa ju oled juba rase! Sul ju juba ON see laps. Ja sa tuled küsima, kas ehk tappa ta ära, sa ei viitsi titeasjadega jamada enam?
Ja siis leidub neid, kes ütlevad, et jah, ma oma tapsin, pole kahetsenud kordagi.
Tõesti, mis sajandil me elame? Keskajas?

Hüsteerik ongi platsis. Vastuseks su küsimusele: ei, me ei ela keskajas, me elame just nimel 21. sajandis. Keskajal pidid kõik soovimatud rasedused lõppema sünnitusega või kui naine otsustas teisiti, oli tal suur risk nurgaabordi tagajärjel surra verejooksu või infektsiooni. Praegu on need riskid nullilähedased.
21. sajandil saab naine ilma riskideta ise otsustada oma keha ja lapsesaamise üle. Muuseas, rasedaks jäädakse ka spiraaliga – sinu arvates on meie 21. sajandil siis ikka KOHUSTUS sünnitada või? Ka juhul, kui mitte keegi pole algusest peale seda last tahtnud, ei ema ega isa?
Sina vist tõesti elad oma mõttemaailmaga keskajas edasi.

Hüsteerik oled Sa ise. Ometi üks inimene, kel on veel säilinud meie haiges maailmas mingi kriitiline mõtlemisvõime ja kes julgeb seda väljendada, kartmata, et teda hulluks äärmuslaseks tembeldatakse.
Teemaalgatajale: vastus on Sinus eneses olemas, Sinu tõde ja südametunnistus ei asu väljaspool Sind ennast, Perekoolis kindlasti mitte. Jaksu!

Kägu kirjutas:

Uskumatu, et inimesed küsivad nii isiklikku asja lobafoorumist: kas saada laps?! Kuidas teie emad ja vanaemad küll hakkama said?

Kas ma teeksin täna kastme musta või rohelise pipraga, ah?

Ta ei küsi ju selleks, et teised talle ütleks, et mida teha. Keegi ei saa talle seda vastust anda, teemas ju kirjas, et see on pigem “hingelt ära”, ehk enda tühjaks rääkimise teema. Teinekord aitab oma mõtete kirja panemine endas selgusele saada ja otsus teha.

Ma olen samamoodi nagu teemaalgataja otsustanud, et rohkem lapsi ei taha, ei jaksa, ei viitsi, tunnen, et kahe väikelapsega tegelemine ammutab mind täiesti tühjaks. Ka mees ei taha rohkem lapsi. Loodan, et rasestumisvastased vahendid meid alt ei vea ja kunagi ei pea olema sama valiku ees kui teemaalgataja. Kuigi sisimas tean, et minu valik oleks abort. Üks asi, on see, et tean, et ma ei jaksaks, pole siiani taastunud kahe lapsega järjestiku magamata öödega aastatest, teiseks olen 40 a, seegi oleks minule oluline otsuse langetamisel. Minu lapsed on tulnud pärast aastatepikkust triibupüüdmist, peetumisi, viljatusravi, aga sellegipoolest ei tunne ma, et kui peaks mingi õnnetu juhuse tõttu vahendid alt vedama ja rasedaks jääma, et lihtsalt selle pärast, et lapsed on tulnud raskelt, peaks hambad ristis veel ühe saama, isegi kui ei jaksa ega tunne, et see oleks õige valik perele.

Keegi siin kirjutas, et ega vahet ju enam pole, kas 3 või 4 last. Ma ei saa aru, kuidas ei ole vahet? Iga laps nõuab ju tähelepanu, tegelemist, energiat ja valmisolekut vanematelt. See, et enne juba peres lapsed on, ei tähenda ju, et iga järgmine kuidagi inertsist üles kasvatatud saaks, ilma et vanem panustama ei peaks.

Minu jaoks oli väga suur vahe, kas 2 või kolm last. 2 saab korraga süles hoida, käest kinni võtta. 2 täiskasvanu kohta 2 last oli stressivaba. Kolmas oli väga suur muutus ja alles siis hakkasin aru saama, et laste kasvatamine võib tegelikult ka stressav olla. Laps ise oli kullatükk beebieast saati. Ma usun, et neljanda lapse kasvatamine oleks minu täiesti energiast tühjendanud.
Aga ma tunnen ka väga rahulikku ja rõõmsat 6 lapse ema. Oluline on teha vahet, et kas ei viitsi või ei suuda. Me kõik tunneme end ise kõige paremini. Oluline on ise otsus teha ja mitte lasta end mõjutada nende inimeste arvamusest, kes ise sinu lapsi ei kasvatama ei hakka. Eriti ajuvaba on see soovitus laps sünnitada ja siis ära anda. Inimesed ajavad õilsat juttu siin, aga ise enda soovitusi ilmselt ei järgiks. Teist inimest on hea õpetada.

Kägu kirjutas:

Milleks teil neid lapsi nii palju vaja on? Või miks peaks maailm tahtma neid juurde, niigi ülerahvastatus, äkki aitab juba kolmest lapsest.

Eestis on kohutav ülerahvastus. Just. Eestlased ärgu sünnitagu. Las kogu see ülejäänud osa maailmast, kus rahvas pole piisavalt haritud ja rikas, kus inimesed ei oska ega saagi oma rasedusi planeerida, kus pole enam juba süüa ega värsket vett ja õhku – just, las need sünnitavad. Nii ongi täitsa loogiline.

Keegi siin kirjutas, et ega vahet ju enam pole, kas 3 või 4 last. Ma ei saa aru, kuidas ei ole vahet? Iga laps nõuab ju tähelepanu, tegelemist, energiat ja valmisolekut vanematelt. See, et enne juba peres lapsed on, ei tähenda ju, et iga järgmine kuidagi inertsist üles kasvatatud saaks, ilma et vanem panustama ei peaks.

Mina olen küll kolmanda lapse puhul märganud, et kordades vähem peab vanem panustama, sest pere toimib kuidagi loomulikult viisil. Näitena, avastasin üks päev, et mu kolmene oskab sõnu kokku lugeda, selgus, et õdede “mängukool” on abiks olmud. Mina pole selle üldse aega kulutanud. Kui esimese ja teise väikese vahega lapsega oli kogu arendamise-tegelemise koormus minu peal, siis kolmanda puhul jaguneb see kogu perele. Laps on sama rõõmus koos õdedega mängimise üle, kui koos minuga mängimise üle. Nii, et suuresti toimib küll inertsina. Vanemad lapsed õpetavad kõik need asjad, mis sa ise oled kunagi neile õpetanud, nooremale ka edasi. Kuni lauakommeteni välja. Seletavad laua taga pisemale, kuidas peab sööma, pahandavad wc-s kui väiksem serva täis pissib jne.

Minul oli sarnane kõhklus aasta tagasi kolmanda lapse suhtes. Ühel hetkel lihtsalt rase, kuigi olin otsustanud, et rohkem kui kahte last ma ei taha. Lõi ikka seest õõnsaks küll. Kõige parem nõu, mida tollal sain, oli et kuula oma südame häält. Oma südames ma muidugi tahtsin seda last. Kuigi olukord oli raske, sain hakkama ning praeguseks on mul kolmas laps aastane. Elan üksi oma lastega. Ja saan väga hästi hakkama. Ja olen ikka väga õnnelik oma laste laste üle. Asi ei olegi olukorras, vaid selles, kuidas ise olukorda suhtuda.

Ma olen ka vahel mõelnud, et mis tunne võiks olla, kui saan teada, et ootan neljandat last. Kolmas laps 1a10k vana. Rohkem lapsi ei planeeri. Selle kolmandagagi on meeletult tegemist, sest ta on äärmiselt aktiivne ja uudishimulik laps. Ta suudab päeva jooksul mitmeid pahandusi teha, asju lõhkuda jne. Ise tunnen, et olen juba vana (37) selle kõige jaoks ja kuidagi energiat ei jätku. Õnneks teatud momentidel on vanematest lastest kasu. Kasvõi vaatavad nooremat, kui ma koeraga jalutamas käin. Lisaks elab mul ema ka lähedal, kes saab vajadusel last vaadata. Aga kui ma mingi ime läbi jääks neljandat ootama, siis ma isegi ei tea, mis tunne tekiks. See oleks vist mingi rõõmu ja hirmu vahepealne tunne. Ma isegi ei tahaks mõeldagi, et peaks uuesti sünnituse läbi elama. Aga kui laps oleks juba kõhus, siis mina aborti ei teeks. Ja ma tegelikult tean, et abikaasa oleks neljanda üle rõõmus. Ta mõnikord on märkusi teinud, et üks võiks veel olla ja siis nooremal mängukaaslane. Ma ei taha kuuldagi sellest midagi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Tegelikult ei ole lõpuks vahet, kas kolm või neli.

Minu meelest on väga suur vahe. Kasvõi näiteks autosse mahub kolm last ära, aga nelja puhul peab juba mingi 7-kohaline masin olema.

Kõikide inimeste jaoks ei ole tähtis kvantiteet, vaid kvaliteet loeb ka. Ei ole nii, et mida rohkem, seda uhkem. Kolm last, seda enam kui viimane neist on veel väike, nõuavad tähelepanu ja hoolt. Nad tahavad kõik tükikest emast ja kõigile tegelikult meeldiks kui ema vahel ainult temaga aega veedaks, mitte terve suure kambaga korraga.

Eks oleneb muidugi sellest ka kui vanad esimesed kaks on, juhul kui nemad hakkavad juba varsti pesast välja lendama, võiks ju iseenesest nooremale mänguseltsiline olla. Küll aga pole garantiid, et nad tegelikult üldse läbi hakkavad saama, selliseid õdesid-vendi on ju ka. Beebiiga on päris pikk ja tähendab enamasti emale palju magamata öid. Pead ise mõtlema, kas oled selleks kõigeks valmis või eelistaksid tööl edasi käia ja kolme lapse ema olla.

Kas saaksid lastega üksi hakkama? Mehel on küll sissetulek hea, aga on teil elukindlustused jne tehtud? Mis saab siis kui mehega peaks midagi juhtuma?

Juhul kui sa enam lapsi ei soovi, tasub munajuhad sulgeda või lasta mehel vasektoomia teha (see on oluliselt lihtsam toiming).

Mõtle oma otsus rahulikult läbi ja tegutse sisetunde järgi. Siin ei ole õigeid ega valesid valikuid, õige ongi nii nagu sulle sobib. Sinu elu ju!

Mul oli hiljuti sarnane dilemma: kas paigaldada peale kolmanda lapse sündi spiraal või saada ka neljas laps. Otsustasime neljanda lapse kasuks ja ei kahetse absoluutselt!

Kõige raskem oli kahe lapsega, kolmanda tulek muutis elu justkui hoopis kergemaks. Neljanda tulek ei muutnud samuti midagi muud kui pidime ühe voodi juurde ostma.

7-kohalise auto ostsime juba kolmandat last oodates, kuna on vähe autosid mis oleksid piisavalt mahukad et mahutada 3 last korralikes turvatoolides üksteise kõrvale ning ühtlasi mahutada käru ning terve pere asjad kui on minek nädalavahetuseks maale.

Meie elu on väga mõnus ning meie ema-isana palju tervemate närvidega kui paljud ühe-kahe lapse vanemad. 🙂

Last ma ei mõrvaks mingil juhul.

Uus elu on armastuse vili. Kahju, kui teie tita ei ole oma ema ja isa poolt nende perre oodatud. Kurb lugeda, kui vanemad seavad esikohale oma mugavuse. Ja kahjuks toetab seda seisukohta ka eesti meditsiin, kes peab soovimatut last hävitamisele kuuluvaks haiguseks.

Minu kaastunne.