Ajendatuna meeldimise märkide teemast. Mõtlesin teha teema märkidest või vihjetest, et kellelegi te kas üldse ei meeldi või enam ei meeldi. Kas saate aru, kui te kellelegi ei meeldi ja kui, siis kuidas? Kas mõne inimese puhul on sellest raskem aru saada, kui teiste puhul? Milliseid vihjeid või märke olete tähele pannud või saanud? Kuidas olete ise vihjanud või välja näidanud, et keegi teile ei meeldi?
Jah, ikka saan teinekord aru, et ma kellelegi ei meeldi. Kas just iga kord…seda ma ju ei tea.
Minust saavad teised inimesed loodetavasti aru, kui nad mulle ei meeldi. Seda muidugi tuleb ka väga harva reaalelus ette (perekoolis sagedamini), et mulle on keegi ebameeldiv, sest üldiselt inimesed mulle meeldivad.
Väga loodan ja püüan, et suudan inimestele, kes mulle ei meeldi ja kellega kindlasti pean siiski suhtlema, viisakalt väga selge arusaama jätta, et minu ligi ei maksa ronida. Kui hädavajadust pole. Vihkan kahepalgelisust, seetõttu meetod “tee silma ees head nägu” minu puhul ei toimi. Igale juhututtavale muidugi oma ebasümpaatiat demonstreerima ei hakka, või tegelikult ma ei kujunda mingi lühikese kokkusaamise korral inimestest sedasorti arvamusi üldse. Aga vältimatute ja pikaajaliste suhtluste puhul püüan selle küll võimalikult viisakalt puust ja punaseks teha, et hoidku eemale.
Näiteks ei kõneta ma kunagi (peale tere ja head aega jms) endale ebameeldivat inimest. Ei alusta juttu, ei küsi midagi. Vastan tema küsimustele võimalikult lühidalt aga sisuliselt ja asjakohaselt, ei turtsu ega pöörita silmi, aga mingit pikemalt juttu ei tule. Võin vabalt 8 tundi kahekesi samas ruumis vaikides töötada, öeldes ainult hädavajalikke viisakusväljendeid.
Kui teine hakkab pikemalt rääkima mingit sellist sõbrustamisjuttu, st mingit üldist triviaalset igapäevateemat, siis ütlen rütmiliselt ahah ja selge. Või kui see tõsi on, siis ütlen, et paraku pean tööle keskenduma või et mul on kiire või et sooviksin vaikida. Valetama ei hakka. Ega kaua aega lähe, kui teine ka aru saab ja eemale hoiab.
Hoian ennast neist inimestest nii kaugele kui saab ja suhtlen nendega nii vähe kui saab. Õnneks on neid inimesi elus olnud vaid käputäis, alla 10 kindlasti, kes oma mingite tegudega on minu sellise suhtumise ära teeninud. Või noh, see suhtumine pole minu poolt mingi kättemaks ega plaaniline tegevus – ma ei taha nendega suhelda ja valin, kellega suhtlen. See lihtsalt tekib iseenesest ja ei ole tavaliselt üldse mingi läbimõeldud käitumisjoon. Me keegi ei taha ju pikemalt vestelda inimesega, kes on meile talumatu ja põlastusväärne.
Eks üldiselt on nii ka vastupidi – need, kellele mina ei meeldi, ka ignoreerivad mind võimalikult palju. Miks peaks end koormama ebameeliva inimesega suhtlemisega? See vist ongi üldiselt nii. Tavaline elementaarne viisakus muidugi peab jääma.
Tavaliselt sellest piisab. Mõnikord harva on aga selle ebameeldivuse või põlguse põhjus nii tugev, et lugu sellest, miks see põlgus tekkis ja mida see inimene tegi, saab mõnuga seltskonnas anekdoodina rääkida. Kurbnaljakamatel või õpetlikematel juhtudel koos ees- ja perekonnanimega. Vat see jah on sihipärane tegevus, planeeritud.
Eks nii räägitakse minustki kuskil, olen üsna kindel.
Vihjeid pole vaja, aga tunnen ära küll, kui inimesega on antipaatia. Mul tõusevad kuklal karvad tagurpidi, kui ebameeldivat inimest kohtan – umbes nagu siis, kui koer vihaseks saab.
Vihjeid pole vaja, aga tunnen ära küll, kui inimesega on antipaatia. Mul tõusevad kuklal karvad tagurpidi, kui ebameeldivat inimest kohtan – umbes nagu siis, kui koer vihaseks saab.
Aja karvad maha.
Jah, ikka saan teinekord aru, et ma kellelegi ei meeldi. Kas just iga kord…seda ma ju ei tea.
Minust saavad teised inimesed loodetavasti aru, kui nad mulle ei meeldi. Seda muidugi tuleb ka väga harva reaalelus ette (perekoolis sagedamini), et mulle on keegi ebameeldiv, sest üldiselt inimesed mulle meeldivad.
Väga loodan ja püüan, et suudan inimestele, kes mulle ei meeldi ja kellega kindlasti pean siiski suhtlema, viisakalt väga selge arusaama jätta, et minu ligi ei maksa ronida. Kui hädavajadust pole. Vihkan kahepalgelisust, seetõttu meetod “tee silma ees head nägu” minu puhul ei toimi. Igale juhututtavale muidugi oma ebasümpaatiat demonstreerima ei hakka, või tegelikkult ma ei kujunda mingi lühikese kokkusaamise korral inimestest sedasorti arvamusi üldse. Aga vältimatute ja pikaajaliste suhtluste puhul püüan selle küll võimalikult viisakalt puust ja punaseks teha, et hoidku eemale.
Näiteks ei kõneta ma kunagi (peale tere ja head aega jms) endale ebameeldivat inimest. Ei alusta juttu, ei küsi midagi. Vastan tema küsimustele võimalikult lühidalt aga sisuliselt ja asjakohaselt, ei turtsu ega pöörita silmi, aga mingit pikemalt juttu ei tule. Võin vabalt 8 tundi kahekesi samas ruumis vaikides töötada, öeldes ainult hädavajalikke viisakusväljendeid.
Kui teine hakkab pikemalt rääkima mingit sellist sõbrustamisjuttu, st mingit üldist triviaalset igapäevateemat, siis ütlen rütmiliselt ahah ja selge. Või kui see tõsi on, siis ütlen, et paraku pean tööle keskenduma või et mul on kiire või et sooviksin vaikida. Valetama ei hakka. Ega kaua aega lähe, kui teine ka aru saab ja eemale hoiab.
Hoian ennast neist inimestest nii kaugele kui saab ja suhtlen nendega nii vähe kui saab. Õnneks on neid inimesi elus olnud vaid käputäis, alla 10 kindlasti, kes oma mingite tegudega on minu sellise suhtumise ära teeninud. Või noh, see suhtumine pole minu poolt mingi kättemaks ega plaaniline tegevus – ma ei taha nendega suhelda ja valin, kellega suhtlen. See lihtsalt tekib iseenesest ja ei ole tavaliselt üldse mingi läbimõeldud käitumisjoon. Me keegi ei taha ju pikemalt vestelda inimesega, kes on meile talumatu ja põlgusväärne.
Eks üldiselt on nii ka vastupidi – need, kellele mina ei meeldi, ka ignoreerivad mind võimalikult palju. Miks peaks end koormama ebameeliva inimesega suhtlemisega? See vist ongi üldiselt nii. Tavaline elementaarne viisakus muidugi peab jääma.
Tavaliselt sellest piisab. Mõnikord harva on aga selle ebameeldivuse või põlguse põhjus nii tugev, et lugu sellest, miks see põlgus tekkis ja mida see inimene tegi, saab mõnuga seltskonnas anekdoodina rääkida. Kurbnaljakamatel või õpetlikematel juhtudel koos ees- ja perekonnanimega. Vat see jah on sihipärane tegevus, planeeritud.
Eks nii räägitakse minustki kuskil midagi, ma arvan.
Oota jah, kui ise mingis nõrgas seisus oled ja vea teed ja inimesed hakkavad sind põlgama.
Lihtne. Muidugi saan aru. Üsna hiljuti saime perekonnaüritusel kokku mehe sugulastega. Mehe vennanaine on rootslanna. Tal on aastatega järjest raskem taluda, et siinsed kohalikud eestlased on oluliselt parema taustaga kui tema. Ma mõtlen kultuurikihti, mitte rikkust. Naisterahvas on vaesest nürimeelsest rootsi perest esimese põlve haritlane.
Oota jah, kui ise mingis nõrgas seisus oled ja vea teed ja inimesed hakkavad sind põlgama.
Jutt ei ole vigadest. Vigu teeme me kõik. Mõni võib-olla ongi nii pinnapealne ja põlgab mind mõne tehtud vea (või tema meelest vea) pärast – andku tuld. Õnn kaasa! Üks minu onudest näiteks ei suuda mulle andestada, et lahutasin oma esimese abielu mehest, kes mind peksis. Ju ma ikka tema meelest ise seda kolakat norisin. Tervist talle ja olen uhkusega tema põlgamise objekt.
Jutt on ikka mõjuvamatest asjadest kui mingi teadmatusest vms tehtud eksimus. Minu jaoks mõjuvamatest, sest eks mõõdikud ole kõigile erinevad.
Ajendatuna meeldimise märkide teemast. Mõtlesin teha teema märkidest või vihjetest, et kellelegi te kas üldse ei meeldi või enam ei meeldi. Kas saate aru, kui te kellelegi ei meeldi ja kui, siis kuidas? Kas mõne inimese puhul on sellest raskem aru saada, kui teiste puhul? Milliseid vihjeid või märke olete tähele pannud või saanud? Kuidas olete ise vihjanud või välja näidanud, et keegi teile ei meeldi?
Inimesel, kes koguaeg tajub, kas ta teistele meeldib või ei meeldi, on närvid kiiresti läbi. Oluline on teada, mis endale meeldib ja teha neid asju, mis elus rõõmustavad. Lähtun põhimõttest, kui midagi on sobimatut, teen suu lahti ja ütlen. Asja kohta, mis ei sobi ja selleks pole mitte kunagi inimene ise, vaid teod, mida inimene kas teeb või tegemata jätab. Ja eeldan ka teistelt, et meeldimise ja mittemeeldimise korral inimene teeb suu lahti ja ütleb. Kuni inimene suud lahti teinud pole, nii kaua võib ta tõmmelda palju tahab, sõnum kohale ei jõua. Ehk siis miskit ei meeldi, elatakse seda seesmiselt läbi, on see inimese valik. Kaudsete vahenditega “vihjata” mittemeeldivale on ka inimese enda valik. Tahab elada mürgises olemises, noo elaga, tema elu ju. Kuni suud lahti tehtud pole ja selgitatud, mida oodatakse, seni on igaühe tujud tema enda isiklik asi ja ei puutu minusse.
Ajendatuna meeldimise märkide teemast. Mõtlesin teha teema märkidest või vihjetest, et kellelegi te kas üldse ei meeldi või enam ei meeldi. Kas saate aru, kui te kellelegi ei meeldi ja kui, siis kuidas? Kas mõne inimese puhul on sellest raskem aru saada, kui teiste puhul? Milliseid vihjeid või märke olete tähele pannud või saanud? Kuidas olete ise vihjanud või välja näidanud, et keegi teile ei meeldi?
Inimesel, kes koguaeg tajub, kas ta teistele meeldib või ei meeldi, on närvid kiiresti läbi. Oluline on teada, mis endale meeldib ja teha neid asju, mis elus rõõmustavad. Lähtun põhimõttest, kui midagi on sobimatut, teen suu lahti ja ütlen. Asja kohta, mis ei sobi ja selleks pole mitte kunagi inimene ise, vaid teod, mida inimene kas teeb või tegemata jätab. Ja eeldan ka teistelt, et meeldimise ja mittemeeldimise korral inimene teeb suu lahti ja ütleb. Kuni inimene suud lahti teinud pole, nii kaua võib ta tõmmelda palju tahab, sõnum kohale ei jõua. Ehk siis miskit ei meeldi, elatakse seda seesmiselt läbi, on see inimese valik. Kaudsete vahenditega “vihjata” mittemeeldivale on ka inimese enda valik. Tahab elada mürgises olemises, noo elaga, tema elu ju. Kuni suud lahti tehtud pole ja selgitatud, mida oodatakse, seni on igaühe tujud tema enda isiklik asi ja ei puutu minusse.
Ahaaa.
Kui sulle näiteks läheneb trammis end täispissinud joodik, kes püüab sinuga suhelda, aga su selja täis oksendab, siis sa mitte ei lahku esimeses peatuses vaid soovid talle enne põhjalikult selgitada, miks sa ei soovi temaga suhelda? Selge. Võtad kohe aega ja räägid lahti, miks teie suhtest ja suhtlemisest asja ei saa, vähemalt nagu sa praeguste asjaolude valguses näed? Ja kuidas ta saaks end parandada, et teist võiksid sõbrad saada. Väga tubli!
Või kui ütleme…äi…naabrimees.. või ükskõik kes, su tiinet leebet koera lihtsalt heast peast jalaga makku taob, siis sa ka sooviksid temaga vestelda ja esitada talle oma argumendid ja selgitada oma seisukohta, et ta saaks ennast parandada? Mitte lihtsalt ei loobuks temaga suhtlemisest väljaspool absoluutselt hädavajalikke piire? On sul ikka tahtmist. Aga edu! Mina sinust erinevalt ei raatsiks sekunditki enam temaga suhtlemise peale raisata väljaspool hädavajalikke piire.
Või kui meeskolleeg on veendunud onu Heino või sulle sobimatu maailmavaate aktiivne propagandist või petaks regulaarselt oma rasedat naist ja õigustaks seda…või oleks näiteks paadunud šovinist, siis sa võtaksid ikka aega, et talle ikka põhjalikult selgitada, miks ta sulle ei meeldi? Mitte ei hoiaks eemale? Njaa.
Minul isiklikult pole vaja neile mingit sõnumit edastada, soov on eemale hoida. Kui asi on juba nii kaugel, et on vaja sõnumit edastada, kutsun politsei vms parajasti asjakohane on. Aga ega see sinu suund, et sa selgitad alati kõigile põhjalikult, miks sa temaga suhelda ei soovi, ka kindlasti paha pole. Mina ei suudaks, minu jaooks ei vääri nad mu tähelepanu, ei peaks vajalikuks. Nagu öeldud, on seliseid inimesi mu elus ka alla kümne. Aga sina pead vajalikuks neile selgitada – inimesed ongi erinevad.
Ja kaugeltki ma ei eelda, et keegi tuleks ja selgitaks mulle, et ma ei meeldi talle, sest misiganes.
Ajendatuna meeldimise märkide teemast. Mõtlesin teha teema märkidest või vihjetest, et kellelegi te kas üldse ei meeldi või enam ei meeldi. Kas saate aru, kui te kellelegi ei meeldi ja kui, siis kuidas? Kas mõne inimese puhul on sellest raskem aru saada, kui teiste puhul? Milliseid vihjeid või märke olete tähele pannud või saanud? Kuidas olete ise vihjanud või välja näidanud, et keegi teile ei meeldi?
Seda on palju lihtsam aru saada, kui seda kui kellelegi meeldid.
Püüdsin ette kujutada, miks peaks ma soovima teada, et ma kellelegi ei meeldi? Kui me ei sobi, siis me lihtsalt ei suhtle ja ma tahaks küll loota, et minu suhtluskonnas pole inimesi, kellele ma kohe üldse ei meeldi. Natuke rohkem või vähem kui mõni teine inimene, seda muidugi, aga no et kohe silt külge “Ei meeldi”?
Kui nüüd töökaaslasi või muud taolist seltskonda mõelda, keda ise valida ei saa, siis seal jällegi pole ju üldse oluline, kas mina inimesena meeldin – meeldima peab mu töö. Mõni töökaaslane, jällegi, meeldib rohkem kui teine, aga suurema massi kohta ma ei kujunda mingit arvamust, kas nad mulle meeldivad. Ma ei tunnegi neid piisavalt.
Ajendatuna meeldimise märkide teemast. Mõtlesin teha teema märkidest või vihjetest, et kellelegi te kas üldse ei meeldi või enam ei meeldi. Kas saate aru, kui te kellelegi ei meeldi ja kui, siis kuidas? Kas mõne inimese puhul on sellest raskem aru saada, kui teiste puhul? Milliseid vihjeid või märke olete tähele pannud või saanud? Kuidas olete ise vihjanud või välja näidanud, et keegi teile ei meeldi?
Inimesel, kes koguaeg tajub, kas ta teistele meeldib või ei meeldi, on närvid kiiresti läbi. Oluline on teada, mis endale meeldib ja teha neid asju, mis elus rõõmustavad. Lähtun põhimõttest, kui midagi on sobimatut, teen suu lahti ja ütlen. Asja kohta, mis ei sobi ja selleks pole mitte kunagi inimene ise, vaid teod, mida inimene kas teeb või tegemata jätab. Ja eeldan ka teistelt, et meeldimise ja mittemeeldimise korral inimene teeb suu lahti ja ütleb. Kuni inimene suud lahti teinud pole, nii kaua võib ta tõmmelda palju tahab, sõnum kohale ei jõua. Ehk siis miskit ei meeldi, elatakse seda seesmiselt läbi, on see inimese valik. Kaudsete vahenditega “vihjata” mittemeeldivale on ka inimese enda valik. Tahab elada mürgises olemises, noo elaga, tema elu ju. Kuni suud lahti tehtud pole ja selgitatud, mida oodatakse, seni on igaühe tujud tema enda isiklik asi ja ei puutu minusse.
Ahaaa.
Kui sulle näiteks läheneb trammis end täispissinud joodik, kes püüab sinuga suhelda, aga su selja täis oksendab, siis sa mitte ei lahku esimeses peatuses vaid soovid talle enne põhjalikult selgitada, miks sa ei soovi temaga suhelda? Selge. Võtad kohe aega ja räägid lahti, miks teie suhtest ja suhtlemisest asja ei saa, vähemalt nagu sa praeguste asjaolude valguses näed? Ja kuidas ta saaks end parandada, et teist võiksid sõbrad saada. Väga tubli!
Või kui ütleme…äi…naabrimees.. või ükskõik kes, su tiinet leebet koera lihtsalt heast peast jalaga makku taob, siis sa ka sooviksid temaga vestelda ja esitada talle oma argumendid ja selgitada oma seisukohta, et ta saaks ennast parandada? Mitte lihtsalt ei loobuks temaga suhtlemisest väljaspool absoluutselt hädavajalikke piire? On sul ikka tahtmist. Aga edu! Mina sinust erinevalt ei raatsiks sekunditki enam temaga suhtlemise peale raisata väljaspool hädavajalikke piire.
Või kui meeskolleeg on veendunud onu Heino või sulle sobimatu maailmavaate aktiivne propagandist või petaks regulaarselt oma rasedat naist ja õigustaks seda…või oleks näiteks paadunud šovinist, siis sa võtaksid ikka aega, et talle ikka põhjalikult selgitada, miks ta sulle ei meeldi? Mitte ei hoiaks eemale? Njaa.
Minul isiklikult pole vaja neile mingit sõnumit edastada, soov on eemale hoida. Kui asi on juba nii kaugel, et on vaja sõnumit edastada, kutsun politsei vms parajasti asjakohane on. Aga ega see sinu suund, et sa selgitad alati kõigile põhjalikult, miks sa temaga suhelda ei soovi, ka kindlasti paha pole. Mina ei suudaks, minu jaooks ei vääri nad mu tähelepanu, ei peaks vajalikuks. Nagu öeldud, on seliseid inimesi mu elus ka alla kümne. Aga sina pead vajalikuks neile selgitada – inimesed ongi erinevad.
Ja kaugeltki ma ei eelda, et keegi tuleks ja selgitaks mulle, et ma ei meeldi talle, sest misiganes.
No mina isiklikult su toodud näidete puhul ütleks kõigepealt inimesele, et minu arust on ta tropp, sest…. ja siis edasi ignoreeriks. Aga kui sinu arust on passiiv-agressiivne selgitusteta vältimine kuidagi tulemuslikum, siis muidugi jätka. Isiklikult eelistan inimestega selgelt ja otsekoheselt suhelda, ka ebameeldivatel teemadel, oma närvide säästmiseks eelkõige. Nii pole ohtugi, et ebameeldiv inimene üha uuesti ja uuesti külje alla ujuda üritab.
No mina isiklikult su toodud näidete puhul ütleks kõigepealt inimesele, et minu arust on ta tropp, sest…. ja siis edasi ignoreeriks. Aga kui sinu arust on passiiv-agressiivne selgitusteta vältimine kuidagi tulemuslikum, siis muidugi jätka. Isiklikult eelistan inimestega selgelt ja otsekoheselt suhelda, ka ebameeldivatel teemadel, oma närvide säästmiseks eelkõige. Nii pole ohtugi, et ebameeldiv inimene üha uuesti ja uuesti külje alla ujuda üritab.
Ehk siis sa pead vajalikuks teisele enne ignoreerimist öelda, et ta on tropp. Selleks, et vältida uuesti külje alla ujumist – et sul endal oleks lihtsam. Kas sa arvad, et ta ise ei tea, et nii ei tehta?
Mina ei raiska oma aega sellistega vestlemise peale. Mida see mulle või talle annaks, kui teda natuke sõimata? Kuidas see maailma paremaks teeks? Et kui sa ütled talle, et ta on tropp, siis kohe saab aru ja eales enam nii ei tee? Et seni peksis koeri lihtsalt arvamusest, et nii on okei? Oled tõsti nii naiivne?
Minule pole seda vaja. Käib klõps ja seda inimest pole enam minu jaoks olemas. Nagu enne kirjutasin, et soov ebameeldivate inimestega suhtlemist viia alumise minimaalse piirini, see käib automaatselt.
Aga kui sinu maailmas muudab see midagi paremaks, kui sa natuke inimesi (ka asja eest) sõimad, enne ignoreerimist, siis ma tegelikult saan aru. Olen seliseid inimesi näinud, kes ei saa rahu, kuni on “vastu andnud”.
Minu sees lihtsalt vägisõnasid ei ole ja ma ei ole ka kasvatatud vaimus, et kui sa ebameeldivat inimest ei sõima, siis ta ennast ka ei paranda. Aga kui ikka lajatad paar vägisõna, siis kohe saab aru, et ahaaaaaaa näe…teise inimese peale oksendamine polegi okei, miks keegi seda mulle varem ei selgitanud! 🙂
Nagu enne juba ju rääkisime, siis jutt ei ole vigadest, mida keegi on kogemata teinud. Jutt on ikka sihipärasest tegevusest, mil inimene raudkindlalt ise ka teab, et teeb midagi hirmus valesti ja teeb ikka. Mõnust, vihast, kadedusest, õelusest, karjerismist, sadismist, ahnusest, hoolimatusest, enese teistest kõrgemale asetamisest, nartsissismist, ka äärmuslikust rumalusest – põhjuseid võib olla erinevaid.
Nad juba ju teavad ise ka, et on “tropid” ja mõnelgi juhul õhutab sinu vihapurse neid veel hoogsamalt edasi toimima – juhul kui nende eesmärk oligi soov sind endast välja ajada ja ehk isegi sõimlema ja naeruväärselt käituma panna. Provotseerida, näiteks.
Seda nende tasemele laskumise rõõmu ma neile ei tee. Vat kui inimene teeb kogemata vea, siis on teine asi, siis selgitame ja ajame asja jutti, Aga praegu me ei räägi vigadest, mida tehti kogemata, teadmatusest.
Mehel on sugulane, kellega nad lapsepõlves palju koos olnud. Olen ammu aru saanud, et mina talle ei meeldi ja nüüdseks on selleks saanud vastastikune antipaatia. Algas see nii, et ta lihtsalt ALATI sõitis mu jutust üle, ma olin nagu mingi tähelepandamatu kärbes. Suures jutuvadas jäi see paljudele kindlasti täiesti märkamatuks, k.a mu mehele. Samas võis see sugulane tulla lambist ja mind kallistada, et kuiiii tore ma ikka olen. Selleks ajaks oli ta muidugi üksjagu võtnud, nii et ei mõjunud usutavalt 😉 Tänaseks püüan teda vältida, kuidas aga saan. Miks pean olema seltskonnas, kus ma ei tunne end hästi. Asja pahupool on lihtsalt see, et ega mees siis ilma minuta ka suurt lähe.
Aga kui sinu maailmas muudab see midagi paremaks, kui sa natuke inimesi (ka asja eest) sõimad, enne ignoreerimist, siis ma tegelikult saan aru. Olen seliseid inimesi näinud, kes ei saa rahu, kuni on “vastu andnud”.
Sõimamine ja vastu andmine on puhtalt sinu fantaasia vili. Üldiselt tasub, eriti negatiivsete asjade puhul, ennast väljendada emotsionaalseks muutumata.
Aga su tiraadid on igavad ja oled nii oma tarkust täis, et ma rohkem ei viitsi sellel teemal diskuteerida.
Aga kui sinu maailmas muudab see midagi paremaks, kui sa natuke inimesi (ka asja eest) sõimad, enne ignoreerimist, siis ma tegelikult saan aru. Olen seliseid inimesi näinud, kes ei saa rahu, kuni on “vastu andnud”.
Sõimamine ja vastu andmine on puhtalt sinu fantaasia vili. Üldiselt tasub, eriti negatiivsete asjade puhul, ennast väljendada emotsionaalseks muutumata.
Aga su tiraadid on igavad ja oled nii oma tarkust täis, et ma rohkem ei viitsi sellel teemal diskuteerida.
Sa ju soovitasid esmalt inimesele kindlasti öelda, et ta on tropp. Las jääb, liigume edasi.
Ei olegi vaja vihjata, ma tean seda isegi väga hästi, et ma ei meeldi kellelegi.
Mehel on sugulane, kellega nad lapsepõlves palju koos olnud. Olen ammu aru saanud, et mina talle ei meeldi ja nüüdseks on selleks saanud vastastikune antipaatia. Algas see nii, et ta lihtsalt ALATI sõitis mu jutust üle, ma olin nagu mingi tähelepandamatu kärbes. Suures jutuvadas jäi see paljudele kindlasti täiesti märkamatuks, k.a mu mehele. Samas võis see sugulane tulla lambist ja mind kallistada, et kuiiii tore ma ikka olen. Selleks ajaks oli ta muidugi üksjagu võtnud, nii et ei mõjunud usutavalt ???? Tänaseks püüan teda vältida, kuidas aga saan. Miks pean olema seltskonnas, kus ma ei tunne end hästi. Asja pahupool on lihtsalt see, et ega mees siis ilma minuta ka suurt lähe.
Tegelikult on hoopis nii, et sa meeldid talle väga. Selleks, et oma meeldivust sinu vastu mitte välja näidata käitub ta kainena ristivastupidi.
Purjus peaga ei suuda ta enam oma emotsioone talitseda ja sellepärast tulebki kallistama.
