Loomulikult igavus ja rutiin tekitabki seda tunnet. Kui sa tähele paned, siis need ‘armumised’ on alati kättesaamatutesse inimestesse, nagu arst, töökaaslane, kes iganes, keda sa kunagi ei saa ja need suhted on ju suuresti ka fantaseeritud. Kellel ikka oleks töökaaslane, kellega kohe suhe tööl toimima hakkab või arst, kes tunnetab su tundeid telepaatiliselt ja vastab neile sulle sobival viisil. See ongi see, et sellest inimesest mõtlemine toob sind sinu igavusest ja rutiinist välja ja pakub sulle vaheldust.
Ma usun, et igavus ja rutiin võib tekitada seda tunnet, aga… mitte päris nii, et täna on a’la lapse planeerimine/sünd/pulmad ja überhäppi, järgmine kuu juba tahan midagi muud. Reeglina see pole siiski tavapärane. Ma ei ütle, et see on ebanormaalne, aga see pole loogiline või päris levinud siiski.
Ka mina olen olnud ühe armumise kõrvalt armunud juba järgmisesse ja siis sel hetkel on see esimene armumine ära ununenud ja selles olukorras võin suhestuda suhtes inimestega, kes ajutiselt sama tunnevad, aga ma suudan kontrollida seda tunnet või kuidagi sellest tundest üle saada. Suudan üle saada mõlema vastu sellest tundest, kui pingutan või pingutab teine, et seda ülesaamist tekitada.
Ja minu puhul ei ole nii, et olen armunud kättesaamatutesse või kaugetesse inimestesse. Nii et, mina olen juba üks, kes seda reeglit ”alati on nii” ei täida ja peale minu on ometi veel selliseid ja mitte vähe.
Nt mina naisena võin mõista, et rutiin tekitab armumistunnet, aga siis ma tuleks rutiinist välja. Teiseks ma suudan analüüsida ju olukordi ja võimalusi ja aega. Nt mina olen olnud siin see, kes räägib, et näen teismelisi, käivad käest kätte ja nagunii lähevad lahku. Teismeline nii ei mõtle, tema naudib hetke. Sama on suhetega – inimestel on alguses roosiline aeg, aga ma suudan mõelda, et see aeg võib otsa saada. Ja nii saab ju ka ratsionaalselt analüüsida. Ning alati tasub analüüsida, kui palju aega ja energiat millessegi pannakse. Nt pole eriti loogiline olla armunud arsti 2 aastat, samuti töökaaslasesse, kui ma tunnen, et see ohustab mõlema peret, mina suudan üle olla. Eriti, kui põhjus on nii mitte filmilk kui seda on rutiin. Rutiin on väga vale põhjus, eriti tänapäeval, kus maailm on suur ja lai ja võimalusi on väga palju ja eriti, kui on laps/ed, kellega saab peretunnet tekitada ja käia ja teha.