Teadaolevalt ei ole mul depressiooni elus olnud. Ma pole küll kunagi ka mingi eriline positiivsusest pakatav inimene olnud, rohkem tõsine ja kinnine, aga kindlasti mitte äärmuslikult. Viimase paari-kolme aasta jooksul ei saa ma aru, kas ja mis minuga toimub. Väga tihti tunnen täielikku tahtetust midagi teha või kuskile minna, keskenduda nt tööasjadele on raske, raamatut lugedes ei jää loetust praktiliselt mitte midagi meelde, igasugused kodused toimetused (koristamine, söögitegemine jm) tunduvad lausa füüsiliselt rasked teinekord ja pean tõsiselt pingutama, et neid üldse ette võtta. Inimestega suhelda vahel nagu tahaks (ja mõnikord isegi väga), tihti ei taha üldse. Hommikul on raske voodist tõusta, paljud asjad ärritavad. Kõige parema meelega oleks ainult omaette, rahus ja vaikuses. Samas võin vajadusel ka täitsa “normaalne” olla, näiteks suudan teistega positiivselt suhelda ja omaette olles, kui keegi mind ei sega, tunnen ennast üldiselt hästi, oma kohustustega saan ka ikkagi hakkama. Kui midagi naljakat näen, siis naeran jne. Mingeid hulle masendus- ja suitsiidimõtteid pole, väga väsinuna ennast ei tunne, magan üldiselt normaalselt. Ma tahaks teada, kas depressioon võibki olla selline “kohatine” või tähendab depressioon ikka täielikku ja pidevat masendust ja kurvameelsust? Lisan veel seda, et viimastel aastate jooksul on mul olnud ka pikem stressirohke periood, kui kaotasin lähedase inimese. Samas ütleks ma, et need kirjeldatud probleemid olid juba ennegi vähemalt mingil määral olemas.
Ei tahaks nagu leppida sellise raske olemisega, samas tundub nende normaalsete episoodide valguses, et äkki on kõik ikka lihtsalt kättevõtmise asi…
Teema: Kas see on depressioon?
Jah, lugesin su nimekirja ja nagu minu kirjutatud oleks. Täpselt samad asjad ilmnevad kõik! Ma ise kahtlustan endal neid sümptomeid ealiste iseärasustega seoses (olen 49) või siis mingit kergemat sorti borrelioosi tõttu, kuna elame paar viimast aastat maapiirkonnas ja siin on puuke nii et tapab. Iga päev ikka loodan, et läheb üle ja nagu sinagi ütlesid: vahepeal olen normaalne ja oma kohustustega saan ikka hakkama. Kuigi üha vastumeelsemalt.
No see võib olla selline kerge depressioon või kalduvus sinnapoole, aga kindlasti pole see veel sellel tasemel, et vajaks kangeid ravimeid.
Depressioonile sarnanevad sümptomid võivad väga sageli tuleneda ka mingist vitamiinide või mineraalide puudusest. Soovitan kindlasti D-vitamiini, B-vitamiini ja magneesiumi. Näiteks magneesiumiga ongi see, et selle puudus on suuremal osal inimestest mingil määral ja ühtlasi on see ka väga tugevalt just stressiga seotud – stressiolukorras tarbib keha rohkem magneesiumi, samas magneesiumipuudusest tulenev väsimus võib ajada veel rohkem stressi ja siis tekibki surnud ring.
Kui kilpnäärmehormoone pole kontrollitud, siis soovitan seda teha. Mul on ka umbes sellised sümptomid, selgus, et on kerge kilpnäärme alatalitlus ja hakkasin paar nädalat tagasi veidi kilpnäärmehormooni juurde võtma – oleks nagu parem küll, eriti just mälu ja keskendumisvõime. Kui perearstiga ei viitsi sel teemal suhelda, siis synlabis on kilpnäärmepakett 27 eur ja selle raames määratakse ka TPO antikehad, mida perearstid ei taha eriti teha. Minul oli näiteks TSH ainult veidi üle normi ja FT4 normi piires (ehkki madal), aga perearst oli nõus endokrinoloogile saatekirja andma ja endokrinoloog hormoone välja kirjutama just selle põhjal, et mul TPO Ak väga kõrged olid, mis viitab autoimmuunsele türeoidiidile.
Internetist võib muuseas leida hulgaliselt kogemusi, kuidas inimesed on aastaid depressiooni ravinud, enne kui jälile saavad, et tegelikult on kõik nende hädad põhjustatud kilpnäärme alatalitlusest. Ja veel, puukborrelioos on üks neist haigustest, mille puhul on arvatud, et see võib autoimmuunset türeoidiiti esile kutsuda. Nii et igatahes tasub kontrollida, kui Sa veel seda teinud pole.
Proovida võib ka 5-HTP. Mulle mõjub hästi.
Jah, toitun üsna tervislikult, D-vitamiini võtan kogu aeg ja pigem suuremas annuses (veres tase korras), kevadel tegin just päris pika kuuri B-vitamiinidega ja lisaks võtsin mineraalainete kompleksi, kus magneesium, tsink ja muu oluline sees. Lootsin väga, et see kõik asja paremaks muudab, aga mingit suurt ja selget mõju ei näe ikkagi. Selline tunne on, nagu peaks kogu aeg mingit rasket kivi kaasas tassima, vahepeal saab selle korraks kuskile maha panna ja siis vajub see jälle sulle selga…
Magneesiumi soovitan võtta eraldi, mingis hästiimenduvas vormis, ja suuremas doosis kui soovitatakse. Mina näiteks kannatasin ärevushoogude all, mille vastu ei aidanud ka antidepressandid. Tuntav muutus toimus siis, kui hakkasin võtma magneesiumi soovituslikust 3x suuremas koguses igapäevaselt. Kuskil nädalaga oli juba kõvasti parem olla.
Täiesti tavaline, et põhjuseks peetakse midagi tõestamatut, vaadates seejuures mööda tegelikest põhjustest, milleks võib olla ja enamasti just ongi lihtsalt ülemaaärane stress
Just stress vms on ju tõestamatu põhjus, vereanalüüsi põhjal tuvastatavad probleemid aga tõestatavad.
Pigem perimenopaus (ehk eelmenopaus), Eestis vähekäsitletud teema. Kui inglise keelt mõistad, siis guugelda. Lase naistearsti juures teha hormonaaltestid, milleks kannatada?
Kui kilpnäärmehormoone pole kontrollitud, siis soovitan seda teha. Mul on ka umbes sellised sümptomid, selgus, et on kerge kilpnäärme alatalitlus ja hakkasin paar nädalat tagasi veidi kilpnäärmehormooni juurde võtma – oleks nagu parem küll, eriti just mälu ja keskendumisvõime. Kui perearstiga ei viitsi sel teemal suhelda, siis synlabis on kilpnäärmepakett 27 eur ja selle raames määratakse ka TPO antikehad, mida perearstid ei taha eriti teha. Minul oli näiteks TSH ainult veidi üle normi ja FT4 normi piires (ehkki madal), aga perearst oli nõus endokrinoloogile saatekirja andma ja endokrinoloog hormoone välja kirjutama just selle põhjal, et mul TPO Ak väga kõrged olid, mis viitab autoimmuunsele türeoidiidile.
Internetist võib muuseas leida hulgaliselt kogemusi, kuidas inimesed on aastaid depressiooni ravinud, enne kui jälile saavad, et tegelikult on kõik nende hädad põhjustatud kilpnäärme alatalitlusest. Ja veel, puukborrelioos on üks neist haigustest, mille puhul on arvatud, et see võib autoimmuunset türeoidiiti esile kutsuda. Nii et igatahes tasub kontrollida, kui Sa veel seda teinud pole.
kui antikehad on olemas, siis selle asja nimi on Hashimoto türeoidiit ja selle puhul peaks minema 100% gluteenivabale dieedile. see lahendab algpõhjuse ära ning depressiooni ja pole vaja võtta sünteetilisi hormoone. googelda.
Kõik hakkavad soovitama mingeid imepõhjusi…
Ma küsiks lihtsalt, kas oled õnnelik, kas su elu on sulle täiesti rahuldust pakkuv? Kui sa ei saa vastata jaatavalt, siis tekibki tüdimus, väsimus, kibestumine jne.
Ma arvan, et sarnaselt tundvaid inimesi on Eestis massiliselt ning sellises koguses küll Eestis peitunud borrelioosi ega seda va türeoidiiti ei esine. Pigem on tegu ikka hormonaalse kõikumisega, ükskõik siis kas selle põhjuseks on menopaus, perimenopaus või stress. Olen minagi selline, nagu teemas kirjeldatud ning selgelt on märgata seos – kui ellu saabub mõni positiivset laengut andev sündmus, saavutad midagi, laps saavutab midagi, kellelgi lähedasel läheb hästi või tekib mõni huvitav väljakutse ellu, siis tuleb koheselt kogu elujanu, suhtlusvõime ja keskendumisvõime tagasi. Mõni aeg tagasi kurtsin ühele arstile, et maailm on kuidagi hall ja väsinud – arvasin ka tollal, et mul on mõni haigus. Arst ütles seepeale, et “uus armumine aitab”. Alles hiljem sain aru, et arstil oli jumala õigus. Vaja on sündmusi, mis vallandaks serotoniinivoo ja lisaks dopamiini. Isegi kevade ja suve saabumine annab mingi laengu. Sügisel ja talvel aga tunnen, kuidas mu sisemus sureb.
võid vaadata ka siia foorumisse: http://www.saeioleyksi.ee. vb leiad mõne mõtte.
Ma arvan, et sarnaselt tundvaid inimesi on Eestis massiliselt ning sellises koguses küll Eestis peitunud borrelioosi ega seda va türeoidiiti ei esine.
Ma ei arvagi, et teemaalgatajal see va türeoidiit olema peaks, aga kuna tegemist on tegelikult üsna levinud hädaga ja seda on lihtne ja mitte kuigi kallis vereanalüüsiga testida, siis tasuks seda siiski teha.
kui antikehad on olemas, siis selle asja nimi on Hashimoto türeoidiit ja selle puhul peaks minema 100% gluteenivabale dieedile. see lahendab algpõhjuse ära ning depressiooni ja pole vaja võtta sünteetilisi hormoone. googelda.
Ma olen päris palju guugeldanud ja jõudnud arusaamisele, et seal võib ju mingi seos olla küll, aga päris nii lihtne see ka pole. Niikaua, kuni asjakohaseid teadusartiklid puuduvad ning seda teksti produtseerivad vaid sisuliselt üksiküritajatena tegutsevad arstid (või halvemal juhul muud end arstitiitliga tituleerivad tegelased) oma isiklikel veebisaitidel, ma elu enda jaoks keeruliseks ei hakka tegema. Nende eesmärgiks on see, et sa tuleksid nende vastuvõtule, sest nad pakuvad “midagi enamat” kui tavameditsiin, ja/või ostaksid nende raamatuid ja toidulisandeid. Arvatavasti kaalun ma seda, kui mul peaks tervis oluliselt halvenema. Sünteetilist hormooni ma ei karda ja esialgu on see mulle igatahes väga hästi mõjunud, erinevus on tuntav.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
