Teema: Kas see on kiusamine õpetaja poolt

Teema pealkiri ja sisu ei haaku omavahel.
Esmalt võta loomulikult viisakalt õpetajaga ühendust, uuri põhjusi, miks laps ülesannetega toime ei tule. Õpetaja näeb last koolis hoopis teises olukorras kui sina kodus. Võibolla ei suuda laps keskenduda kui palju lapsi ümber? Võibolla ei mõista tööjuhiseid? Teises klassis ju klassiõpetaja annab enamusi tunde- kas teiste ainetega pole probleemi? Ma ei tahaks uskuda, et kahed õpetajapoolsest kiusamisest tulenevad.

Pealkiri on teemale vale saanud. Ega see pole ju kiusamine, kui laps ei suuda tööd paremini teha ja kehva töö eest 2 pannakse. Küsimus on hoopis, et miks laps ei suuda tööd paremini teha ja selles osas oleks kindlasti hea ja õige õpetajaga suhelda. Võibolla on keskendumisraskused, võibolla on tundides lihtsalt hajevil olnud. Kas klass on rahulik ja kas laps koolis kaasa teeb? Muidugi tuleb matemaatikas tugev põhi alla saada ja on üsna tavaline, et mõnel võtab see rohkem aega ja nõuab rohkem vaeva kui teistel. Uuri ka seda, millist abi õpetaja ja kool saavad pakkuda ja mida lapsega ise kodus saaks teha, et tema õppimist toetada.

<p style=”text-align: left;”>Siin õpetaja (mitte küll sinu lapse oma)! Juba üsna mitu aastat on õpetajatel ainu kohustused ning lastel ja lapsevanematel ainult õigused. Iga halb hinne on kohe isiklik kius lapse suunas. Lastele ei tohi anda kodutööd, neid kurja pilguga vaadatagi, rääkimata mingist korrale kutsumisest. Kontrolltöö ajal tuleb lubada ikka raamatust (või telefonist) natuke piiluda ja üleüldse lapsele kõik võimalikult lihtsaks ja lõbusaks teha. Ja kui siis laps ikka kahe saab, on loomulikult õpetaja süüdi! Uskumatu punt on ikka need lapsevanemad. Ma ütleks, et töö on tellija materjalist!</p>

Saa kõigepealt õpetajaga kokku ja kuula mida tema arvab.

Kui õpetaja tundub kiuslik, suhtle edasi õppealajuhatajaga.

Mis kool see üldse on, kus II klassi õpilsetele kahtesid pannakse? Mul käib laps riiklikus koolis ja seal ei panda algklassides üldse hindeid, ainult sõnaline tagasiside.

Kindlasti peaks õpetajaga rääkima, et mis teema selle matemaatikaga on. Ja kui selgub, et õpetaja kiuslik, räägibki lapsele, et ta on loll ja muud ei vääri hindeks kui 2, siis see ei ole okei.

Lapsele võib sellises olukorras ju koduõpetaja võtta matemaatikas järeleaitamiseks, aga kui õpetaja on sattunud selline juhmakas, kes enda probleeme lapse peal välja elab, siis niisugusel juhul ei aita see ka, kui laps matemaatika selgeks saab, sest kiuslik õpetaja jääbki kiusama. Niisuguses olukorras pole lõpuks muud, kui kooli vahteada.

Meie koolis on ka komme laduda kahtesid ja märkusi, mitte suhelda, et mis probleem võiks olla. See pole absoluutselt konstruktiivne. Kool on kestnud kuu aega ja juba kolm kahte. Midagi on viltu. Pöördu õpetaja poole (mitte õpetajat ründavalt ja last õigustades) ja see asi tuleb lahendada. Kui siin lapsevanemaid kiruti, siis tõesti, neid on igasuguseid. Aga on ka igasuguseid õpetajaid, kelle meetodeid jälgides tõusevad ihukarvad püsti. Minu poiss on teinud neli õhtut järjest vene keele kirjatehnikat ja saanud neli kahte. Põhjendus, et tähed on koledad, tee uuesti. Neli korda järjest. Juba kuu ajaga on see vanem vene proua tekitanud õpilastes oksemaitse vene keele suhtes, sest sõimab ja karjub iga tund. Lisaks kahed, kahed, kahed. Mitte kuskile see ei vii.

Eliitkoolis on õppimine populaarne. Kas tegemist tava- või eliitkooliga? Tempo erinevus olemas.

Ei maksa unustada, igal erialal liigub ka igasuguseid. Kuidas teistel lastel hinded? Kui nõrgemapoolsed, siis tuleb kaebama minna, ja kõrgele.

Teine klass – seal on lapsed alles nii väikesed juntsud, et rohkem tegeldakse (st tuleks tegelda!) veel õpiharjumuse kujundamisega, iseseisvalt töötama õpetamisega, koolirõõmule ja motivatsioonile alusbaasi rajamisega.

Või kust mujalt tulevad need 5.-6.-jne klassi Eesti lapsed, kelle koolirõõm on puhas null, ainus soov ennast kuidagi läbi tundide vedada ja õpetajale mitte ette jääda?

Olen ise ka pedagoog, aga ka lapsevanem. Ja olen väga seda meelt, et probleemide korral (järjestikused kahed seda on) tuleb koolil ja kodul koostööd tegema asuda. Tuleb selgitada välja, mis on põhjus. Mitte lihtsalt lasta olukorral eskaleeruda, kuni selle lahendamine käib juba lõpuks kõigil üle jõu.

Mina ise, olles esimeses-teises klassis õpetaja, püüdsin lastele kahtesid mitte panna. Panin neljasid-viisi, ja kui oli silmnähtavalt aru saada, et see laps lihtsalt ei viitsi üldse pingutada, sai talle vahel ka mõni kolm pandud. Aga kahe asemele panin märkuse, mis sisaldas tagasisidet, mis vajas lapse töös parandamist. Ei ole vaja lastes väikesest peale kujundada sildistavat teadmist, et ta on “loll” ega tea midagi – aga just seda järjestikuste kahtede ladumine lapsega teeb.

Teise klassi esimesel koolikuul pärast seda, kui terve eelmise aasta on lapsed distantsõppel olnud, on kolme kahe rittaladumine õpetaja poolt kiusamine.

Ma ei viitsi hakata kommenteerima teema pealkirja…

Niisiis, meil on olukord, kus kodus näitab õpilane, et ta suudab matemaatikaülesandeid lahendada. Aga koolis on järjest haledad läbikukkumised. Kas ei meenuta see olukord teilegi väga olukorda, kus sportlane trennis näitab treenerile, et oskab ja suudab, aga saadetakse sportlane võistlustele – hale läbikukkumine ja silmad häbi täis… Siis öeldakse tavaliselt, et “psühholoogiline pool vedas alt”.

TA – kas sa pole mõelnud võimalusele, et ka sinu lapse matemaatika soorituste erinevuse põhjuseks kodus ja koolis on asjaolu, et laps läheb matemaatika töö ajal liiga ärevaks ega suuda mõelda? Et lihtsalt närvid veavad sinu last alt – ja ongi jälle “kaks”?

Paraku on matemaatika aine, mis nõuab justnimelt kainet pead ja keskendumist. Kui inimene on endast väljas (nutab või on nutuäärel), siis keskendumis-ja mõtlemisvõime on tugevalt häiritud.

Jutuda võis see kõik näiteks nii: laps läks esimese “kahelise” matemaatika töö ajal millegipärast närvi, ei suutnud keskenduda-mõelda. Tulemus oli “kaks”.  Järgmist matemaatika tööd tegema minnes laps mäletas, kuidas eelmine kord läks kõik nässu ning ta oli veelgi enam närvis… Ja tulemus oli see, mida ta just kõige enam kartis – jälle ebaõnnestunud sooritus ja uus “kaks”.

Nüüd laps nutabki juba kodus, kuna teda valdab meeleheide ja lootusetus – õpin ja saan aru, aga koolis ei suuda tõestada, et oskan.

Kui kahtlus on, et läbikukkumised võis põhjustada psühholoogiline probleem, tuleks uurida kõigepealt lapselt endalt, kas ta mäletab, mida ta tundis nende “kahega” lõppenud tööde kirjutamise ajal? Kas ta oli väga närvis? Kas tal oli teise ja kolmanda töö ajal suur hirm, et ta saab jälle “kahe”? Kui laps jaatab või siis tõmbub küsimuste peale endasse ega anna selget vastust – siis on veelgi tõenäolisem, et ebaõnnesumiste põhjus on psühholoogiline.

Siis tuleks lapse probleemist tevitada ka õpetajat. Ei, õpetaja ei saa muidugi hakata panema halva töö eest paremaid hindeid. Aga õpetaja võiks vähemalt TEADA, et õpilasel on probleem ja matemaatika “kahed” ei tulene lihtsalt laiskusest, vähesest kodusest õppimisest vms.

Edasi tuleks anda lapsele oskused ja tehnikad oma ärevuse üle valitsemiseks.  See võib vajada psühholoogi abi.

Mina küll suhtleks õpetajaga, et aru saada milles probleem – kas peame rohkem õppima või teine mure. Laps ka teises klassis, aga neil 2 saamiseks peab tõesti pingutama, hetkel on ikka nii, et kui ei õpi, siis saad “!” või 4-.

#3866355:

Laps käib teises klassis. Eelmise aasta lõpul distantsõppe ajal nägin, et laps on aeglane, aga mitte rumal. Nüüd esimese kuuga matemaatikas juba kolm “kahte”. Kodus õpime ja tundub, et saab aru, mida teeme. Järgmisel päeval taas “2”.

Nüüd on tekkinud trots, ei taha õppida, nutab vihiku taga.

Tundub, et tunnis ei jõua tempoga kaasa minna.

Lihtsalt arutamiseks: kas minna õpetajaga rääkima või otsida koduõpetaja. Meediast käib iga nädal läbi, et iga õpilane on indiviid, kõigiga tuleks arvestada ja lasta omas tempos areneda. (nt kasvõi Maailma kõige targem rahvas, kus eelmises saates luuletustki õpiti tuia-tuia tempoga. Matemaatika on ju samamoodi, et põhja peaks tugeva alla saama, et edasi liikuda

Kulla ahviarmastuses lapsevanem, juba see “meie kodus õpime” ütleb kõik ära.

Teie õpite? Miks sina koos temaga koos õpid?

Normaalsed tragid algklassilapsed õpivad ammugi iseseisvalt.

Sinu laps vajabki järeleaitamist, ta ei saa ainest teistega võrdväärselt aru. Ega siis õpetaja ei pea ühe erivajadusega lapse pärast kogu ülejäänud klassi arengut pidurdama või kuidas sa seda ette kujutad?

Sinu asi on koduõpetaja võtta, kui piisab sellest. Kui ei, siis sobivam kool leida.

#3866587:

Minu meelest on küll kummaline, kui õpetaja 2. klassi lapsele järjest kahtesid laob, selle asemel et välja selgitada, milles probleem on, et laps tunnis õpetatust aru ei saa. Teemaalgataja, kas õpetaja teiega kuidagi kontakteerunud on? Või ongi nii, et paneb kahe ja laseb olukorral rahumeeli eskaleeruda?

Kas teises klassis mitte kujundav hindamine ei ole? Ehk siis isegi mainida ei tohi, et midagi on valesti, see on lapsevanena meelest kohe kius ja “2”?

#3866690:

Praegu endale tundub küll, et juba teisel kooliaastal on selleks vara.

Mis ma ütlesin – ongi see saamatute põlvkond hädas – 2.klass on vara hindamiseks!

Laskun siis sinna pimedasse keskaega ehk nõukaperioodi, kus said 2.klassi lapsed hindeid. Ja paberkandjal tunnistused!
Parimad pandi autahvlile ja kusjuures nad nopitigi klassist välja, mitte ei nõutud kogu seltskonna ülespildistamist ja autahvlile panekut, et keegi ei tunneks ennast halvasti (`a la kogu lasteaiarühma/klassi sünnipäevale kutsumine).

Kas olete näinud töid, mille eest kaks on? Vahel on probleem hoopis selles, et laps ei oska tööjuhendit lugeda. Kodus koos õppides vanem loeb ette ja selgitab, siis saab laps aru. Teise klassi lapsele kahtede ladumisest küll mingit kasu pole. Kindlasti uuri õpetajalt, milles asi.