Esmalt räägin söömisest. Minu 2 last on just umbes selles vanuses – 1a4k-1a8k – muutunud toiduga pirtsutajateks. Kui ühe lapse puhul on söömine enam-vähem, ta ikka sööb normaalselt nt lisanditeta riisi, kartulit, tatart, samuti kotlette, pikkpoissi, kala erineval kujul, kana jne, pigem väljendub pirtsutamine köögiviljade osas – siis vanem laps on ka päris äärmus. Olen õppinud sellega elama ja teatud reeglitega aktsepteerin, et ta paljusid asju ei söö. Hoolitsen alati selle eest, et laual oleks midagi, mida ta sööb – nt kui teen kapsahautist, siis vanim laps sööb kodujuustu. Need “teatud reeglid” on sellised, et kui toiduks on nt kartul + kaste + salat, siis vähemalt kartulit peab ta sööma. riisi/tatart valmistan nii, et mul oleks võimalik tõsta lastele ette ainult riisi või tatart ilma lisanditeta (nt teen pilaffi, liha ja porgand ja lisan ka herneid omal soovil, siis lastele nokin sealt pajast ainult riisi ja liha – sh siis vanim laps saab valida, kas sööb riisi või liha, aga emba-kumba peab sööma).
1a4k lapsega on kindlasti raskem neid reegleid teha.
Käitumine – ürita ise märgata, millest need draamad tekivad. Kui laps läheb rõõmsalt magamistuppa ja seal algab karjumine. mis eelnes karjumisele? Kas lihtsalt tuppa astudes pistis rääkima? Kas äkki lahkud liiga ruttu toast? Ei lase tal unejuttu valida vmt?
Minul noorem laps – see, kelle söömine on talutav – on ka just kergesti endast väljaminev. Tema puhul on lahenduseks see, et ma pean väga palju asju temalt küsima ja laskma tal ise otsustada, mitte automaatselt ära tegema. Isegi kui ma tean, et ta seda tahab. Nt hommikuhelvestele piima valamine – ma tean, et ta tahab seda piima sinna peale, aga kui ma küsimata valan, võib ta endast välja minna. lihtsam on küsida “Kas sa soovid piima ka?”, kui pärast tüliga tegeleda (eriti hommikul, kui lasteaeda/tööle kiire). See ei tähenda, et laps saab kõike, mida ta tahab, aga ma annan talle võimalike aktsepteeritavate lahenduste vahel valida. Nt kui ta ei soovi piima, siis las sööb kuivalt helbeid – ise teab. Jah, need on kerged autistlikud tunnused, aga ega midagi ju parata pole – tuleb õppida nendega elama.
Sa võid ju käia ka psühholoogi, neuroloogi vmt juures, aga lõpuks ega seda kuidagi rohtudega ei ravi, ikka peadki õppima lapsega toime tulema, kuidas sellise lapsega käituda, et neid konflikte vältida. Suuremaks saades neid olukordi väheneb, sul endla on käitumisharjumused sees, mingi hetk on laps ka piisavalt suur, et õpib ise oma käitumist suunama ja aktsepteerima, et alati ei lähe kõik plaani järgi.
Mõnes mõttes on need “kerged kalduvused2 väga rasked, et nagu otseselt diagnoosi pole vaja, aga ümberkaudsetele on väga raske seletada, et laps ei ole kasvatamatu, vaid ta ongi natuke teistsuguse närvikavaga. Meie oleme ka 4-aastasega jõudnud tänaseks nii kaugele, et 30-minutilised hüsteeriahood on asendunud 5-10minutiliste jonnihoogudega. See on ikka suur edasiminek, mis on 3-3,5aastaga toimunud – aja jooksul, kui nö probleemid pihta hakkasid. Nüüd ta juba suudab ka aktsepteerida mõnikord, kui nt vanem õde tahab toidu kõrvale piima ja tema siis küsib ka piima ning ma vastan “aga sa ei joo ju piima” ja talle tuleb meelde, et jah, talle maitseb piim ainult helveste peal, mitte joogina – mitte ei järgne draamat, et “tahaaaan piimaaaa” ja siis jääb see piim kõik joomata…
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 17.02 10:27; 17.02 15:10; 17.02 15:17;