Teema: Kas see on normaalne käitumine?

Küsi ta käest,et kui sulle meie juures need ja need asjad ei meeldi,siis miks sa üldse tahad meile külla tulla.Ütle talle,et mina küll ei taha kuskile külla minna,kui mulle seal ei meeldi.Võib olla ta ei saa üldse aru,et ta oma kommentaaridega kedagi solvab.Selgita talle,et see on maakodu ja siin käivad asjad natuke teisiti,kui linnas.Uuri veel,kas tema arust on tal kodus kõik ideaalselt korras.

See tuletab meelde minu ema. Tema oli ka täpselt selline. Lisaks toas olevatele puudujääkidele, käis ta tiiru õues ja siis istus laua taha ning hakkas üles lugema, mis valesti ja tegemata on.
Mina sain tema sellest harjumusest lahti küsimusega, kas ta külaskäikudel oma poja juurde (minu venna siis) samuti käitub. Sai hirmus pahaseks, aga sellega see asi ka lõppes. Sinule ei oska nõu anda, aga hirmsasti ajab naeru peale, kujutades 12-aastast nii rääkimas. No võib olla annad lapi ja harja ja ütled selle vana hea ütluse, et kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Arvan, et ta matkib alateadlikult kellegi teise vanema inimese käitumist. Ega ilmselt muud teha ei olegi, kui temaga rääkida, et nii ei ole ilus ja miks jne.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu lapsel käib külas 12 aastat vana sugulane (tüdruk), vahel jääb ka terveks nädalavahetuseks. Probleem on minujaoks see, et tüdrukul on komme kõike kritiseerida ja halvustada. Tavaliselt teeb ta majale tiiru peale ja siis hakkab tulema igasuguseid tähelepanekuid (miks ei ole see või teine asi korda tehtud, miks esikupõrand on liivane, miks tema kruusil on plekk) ja neid asju ütleb ta täpselt sellise tooniga, et me peaksime ennast jube halvasti tundma. Algul ei lasknud ma ennast sellest häirida, kuid nüüd kui ta helistab küllatulemise sooviga, tõusevad mul ihukarvad püsti ja see häirib mind tugevalt. Külaskäike ei taha ma aga keelata, kuna mu lapsele meeldib väga ta seltskond.

Teilt sooviks ma aga tagasisidet kuidas selle probleemiga käituda ja kas see on sellises vanuses normaalne käitumine? Kas probleem on minus, et ma võtan kõike nii isiklikult? Mida ma peaks tegema, et oma lapsest samasugust virisejat ei kasvaks? Oma laps hetkel 4 aastane.

Ps. Olen näinud selle lapse kodu ja seal ei ole ka kõik ideaalselt korras. Seega ei saa kahtlustada sissejuurutatud korraarmastust.

Minu kodu on täpselt nii korras kui seda saab olla üks maakodu, kus on suur koer, väike laps ja palju läbijalutavaid inimesi, kes kuidagi siinsete talutöödega on hõivatud[/tsitaat]

Ütle talle, et pole aega olnud teha, ole nii hea ja võta tee sina ära.

Soovitan lugeda raamatut: \”Kuidas rääkida lastega nii, et kuulaksid ja kuulata nii, et and räägiksid\”
Sealt leiad kindlasti soovitusi, kuidas selle 12 aastasele vastata, solvamata tema isikut, samas kehtestada enda õigust oma kodus ennast hästi ja mugavalt tunda.
Ausalt öeldes, mind näidetena toodud avaldused küll eriti ei riivaks, aga muidugi on oluline tähelepanekute toon ja maht ja lapse muud jutud ja olek.

Kuidas reageerida?
1.Huumoriga. Kruusil on plekk, aga pleki kõrvalt on puhas. Esikus on liiv. Me kogumegi seda sinna, varsti on meil plaanis liivakookide küpsetama hakata. jne
2. Kui tõesti tunned solvumistunnet ja kerget tooni pole võimalik hoida, siis anna sellest teada: tunnen ennast juba väga halvasti, see on juba kolmas kord, kui sa millegagi meie kodus rahul pole. Soovitan kasutada mina-teateid, googelda näidete saamiseks..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Eks põhjuseid on erinevaid, miks nii vana laps nii väikse pärast külla tahab tulla. Esiteks ta tahab oma korteri elust välja saada ja maal on ikka huvitavam. Teiseks olen märganud, et ta tegeleb mu väiksega nagu vanem õde, õpetab ja poputab teda (mõlemad lapsed on üksikud). Minu lapsele sobib väga selline seltskond, kuna ümbruskonnas on vähe lapsi. Kindlasti ei ole tegemist alaarenguga , mida siin keegi mainis. [/tsitaat]
Alaareng mitte, aga teatud sotsiaalne puudulikus tundub küll olevat. 12.-aastased reeglina enamus ajast suhtlevad siiski omavanuste sõbrannadega. Kas tal on omavanuseid sõbrannasid ka või ongi sinu laps ta ainus sõbranna?
Ja selline oma arvamuse otseütlemine viitab kohe kindlasti sotsiaalsele ebakompetentusele.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]

Alaareng mitte, aga teatud sotsiaalne puudulikus tundub küll olevat. 12.-aastased reeglina enamus ajast suhtlevad siiski omavanuste sõbrannadega. Kas tal on omavanuseid sõbrannasid ka või ongi sinu laps ta ainus sõbranna?
Ja selline oma arvamuse otseütlemine viitab kohe kindlasti sotsiaalsele ebakompetentusele.[/tsitaat]
Kuule ole nüüd. Ma olin 12-aastasena nagu õnnejunn kui sain kellegi väikelapse juurde. 15-aastasena hakkasin kooli kõrvalt lapsehoidjana tööl käima, sest sain taskuraha ja mulle meeldisid väikesed lapsed.
Omavanustega suhtlesin samamoodi, käisime sõbrannaga koos jalutamas – mina oma hoitava lapsega ja sõbranna oma õelapsega.

Aga vastates teemale – ei ole normaalne. Mina kutsuksin tüdruku järjekordse kommenteerimise puhul kõrvale ja küsiksin, et kas talle meeldib kui temaga nii räägitaks? Kui ütleb, et jah, siis katseta. Tehke koos näiteks saiakesi vmt ja siis saad kõrvalt samasuguse tooniga kommenteerida, et miks sul sellised ja sellised? Tõenäoliselt on sul juba esimese paari küsimuse peale pisarates tüdruk kõrval. Siis saadki talle selgitada, et sina tunned end täpselt sama halvasti kui tema nii teeb.