Teema: Kas see on normaalne või on minust saamas haiglaslik koguja?

Ma ei tea, kas see Sind lohutama peaks, aga olen täpselt samasugune. Kahtlustan, et minu puhul on see küll veidi seotud sellega, et olin laps 80-ndatel ja noor 90-ndatel ning elasingi pidevalt oludes, kus midagi polnud saada (sh riideid) ja seetõttu pidi kõike ka varuma ja hoidma, et äkki läheb vaja. Mul ei ole praegu raske asjadest loobuda, kui saan need viia näit. uuskasutuskeskusse või kellelegi ära anda, aga mul on väga raske visata prügikasti asja, mida minu hinnangul saaks keegi kusagil veel kuidagimoodi kasutada. Aga samuti nagu sul ei ole mul aega ega viitsimist sellega nii põhjalikult tegeleda, seega mul lihtsalt seisavad need asjad.

Ja tõepoolest, need kaks aspekti, mida Sa välja tood – soov hoida keskkonda ja hirm rahaliste raskuste pärast- on minus ka väga tugevalt olemas. Ma saan reaalselt ju aru, et need vanad asjad ei päästa mind kuidagi, kui ma tõepoolest raskustesse satun, aga nad annavad vist mingi veidra turvatunde. Mul peavad olema kõigist olulistest asjadest mingid varud – rahavarud, toiduvarud, sokivarud (maximast -40% soetatud muidugi!) jne. Riidevarusid küll jooksvalt ei täienda, sest ma olen aru saanud, et need ei kulu mul lihtsalt ära ja ma saaksin olemasolevatega vabalt veel 30 aastat hakkama, moevoolud mind eriti ei huvita.

Üldiselt ma arvan küll, et meil Sinuga, teemaalgataja, on kergel kujul mingi häire. Aga teisest küljest arvan, et kuni see asjadehulk kokkuvõttes ei suurene, ei ole see otseselt probleem, ma võtangi seda nagu enda kiiksu lihtsalt – inimestel on ju igasuguseid veidraid hobisid ja harjumusi. Mis osas see Sind elus tagasi hoiab? Ma arvan, et keskkonnahoid muutubki järjest olulisemaks ja see aeg, mil kõik muudkui ühest otsast uusi asju soetasid ja teisest vanu prügisse loopisid, on mööda saamas, see ei olegi jätkusuutlik ju.

Mina lõikan kiirelt ja rohmakalt need lukud- nööbid kulunud rõivaste küljest ära ja säilitan eraldi. Kasutan neid ise õmmeldes vahel, Ülejäänud rõivad lähevad kaheks- prügikasti, kui on mitteimav riie, tuttavale töökohta garaaži õli imendaniseks. Korralikud riided annan taaskasutuseks. Kogun kottidesse ja viin vaid korra aastas ära, ma kuigi palju rõivaid ei osta.

Olen teist korda abielus. Esimeses abielus abikaasa korjas kõik töötavad lukud ja nööbid vanadelt riietelt eest. Riided kasutas põrandapesuks vms ja alles siis viskas ära. Väga vaesest perest minust olulliselt vanem mees, kes ise ka õmbles jne. Sellest mehest lahutasin 28 aastat tagasi. Need lukud ja nööbid on seni suurte karpidena alles ning hoolimata sellest, et olen neid ka sugulastele pakkunud, ei taha neid keegi. Materjalid ju muutuvad ajaga ja miks peaks keegi oma seelikule soovima mingit kasutatud vana lukku.
Ainsad asjad, mis käiku on läinud, on kõik paelad, rihmad ja nöörid. Aga vanad pandlad, plastnööbid, ülesharutatud kummid, lukud, haagid, trukid jne viska lihtsalt ära. Või pane kilekotti ja vii kuskile taaskasutusse – veel parem.

Praegune abikaasa (26 aastat koos) kogub jopesid. “Hea vanas eas metsa selga panna”. Ma saan aru, et on 1-2 varujopet, millega enam isegi külapoodi ei kõlba minna. Aga temal on neid umbes 14. Osa õhemaid, paksemaid, veekindlaid, pikemaid, kergemaid, sportlikke jopesid ja kevad-sügis ja talve omi. Nagu neid aastatega on koledaks kantud. Ka minu omi ei luba ära visata. Seega ma loobin neid välja salaja. Muidu oleks neid 55 ehk. Kui küsid, kas ta on “vanas eas” (ta on 62) ühtki neist tallele pandud jopedest kasutanud, siis vastus on, et jah, üht.

Mul on sama hirm, et äkki muutun vanas eas mingiks kogujaks, sest juba praegu on raske asju ära visata. Ja ma sunningi end teadlikult seda tegema. Muidugi ma ei loobi kõike prügisse, aga viin veel kantavad riided Uuskasutuskeskusesse, täiesti kulunud riided H&Mi jne. Seda ma teen küll, et kraamin asjad mingisse kotti kokku ja siis see kott seisab mul nö. prooviperioodil – et kas läheb neid asju veel vaja või ei. Loomulikult mitte kunagi ei lähe ja siis mõne aja pärast ikkagi viskan välja.

Mentaalselt kergemaks teen selle äraviskamise see, et teedki seda täie teadlikkuse juures ja kasvõi ütled endale kõva häälega, et selle asja aeg on nüüd ümber ja see tuleb ära visata. Marie Kondo meetod veel näiteks ütleb, et ütle sellele asjale aitäh selle eest, et ta on sind teeninud ja lase temast lahti. See tundub natuke tobe, aga tegelikult aitab, just sellise ebamäärase süütunde vastu.

PS igasugu nööpide alleshoidmisest… ma olin ka laps 80-datel ja mu vanaema ja ema olid väga suured käsitöö tegijad. Vanaemal oli mitu suurt karpi kõikvõimalikke nööpe kogutud… tead, isegi 80-datel ei läinud neid vaja ja peale vanaema surma viskasime need ikkagi minema.

Ma ei ole üldiselt mingi eriline esoteerikahuviline, aga üks juhuslikult loetud feng shui mõte saadab mind küll juba 10 aastat.
Kõik, mida nähes või millele mõeldes käib sul korrakski peast läbi mõte, et see on kas kole, vales kohas, katki, asjatu või sekundi murdosakesekski kuidagi segab, on väga halb feng shui. Saa neist asjadest lahti.
Näiteks. Ema kinkis kunagi kauni kruusi, sellesse tuli mõra, kasutada ei saa või ei julge. Sa ei viska seda ära, sest ikkagi ema ja ikkagi ilus. Iga kord, kui su pilk libiseb sellele tassile, käib 1/100 osaks sekundist sul seest läbi kahjutunne, et tass katki ja ema äkki juba vana või üldse lahkunud.
Väga paha feng shui.
Viska see katkine asi ära.
Või libiseb pilk köögirätikule ja meenub murdosakeseks hetkekks pilt, kuidas tõprast eksmees seda kasutas. Kui tabad end juba kolmandat korda sellelt mõttekillult, viska ära ja asenda uuega, millega ei kaasne mingeid jamasid pisiaistinguid. Välja kõik katkine ja kõik, mis haiget teeb, ka ainult viivuks.

1. Aitäh vastuste eest! Olengi tavaliselt asjad viinud kasutuskõlbmatud asjad H&M-i ja korralikud Uuskasutusse. Ehk peakski hakkama ise õmblemist õppima lõpuks, oleks endal süda rahul kui saab mõnestki asjast midagi meisterdada

kui sa ise käsitööga ei tegele, siis mingeid nööpe ja lukke ei ole küll mõtet lõikama hakata.

Ise ma tegelen veidi käsitööga, näiteks olen lapsele õmmelnud kaltsunukke, siis nende juures ma olen ära kasutanud vanu nööpe. Vanadele lukkudele ei ole ma seni veel iial mingit rakendust leidnud ja seega ma neid ka ei lõika riietelt ära.

Trikotaažist esemeid, mida enam ei kanna, olen andnud tuttavale, kes teeb ise kaltsuvaipasid.

Aga on minulgi mingi hulk asju varuks, mida olen ostnud, et ühel päeval ma teen või olen. Lõngad. Kangad. Raamatud. Mõnikord tuleb tuhin peale, siis tõesti õmblen ka, aga ma ei ole püsiv hobiõmbleja, hea kui korra kvartalis mingi ühe asja teen valmis. Raamatuid ka iga päev ei loe, on perioode, kui päris pikalt ei ole selleks jaksugi, aga raamatuid mul on mitu riiulitäit, aeg ajalt ostan juurde. Viimasel ajal allahindluselt, kui mingi varem 20-eurone raamat on müügis 3-euroga. 😀 Raamatukollektsioon vast ei kuulu kogumise-maania alla, aga kui need lihtsalt uuena riiulisse panna ja sinna need jäävadki, siis ega see hea ei ole. Ma ise lohutan end, et ehk millalgi pensipõlves…

Vanu nööpe kasutavad lasteaiad, koolid st lasteaia- ja klassiõpetajad, kunstiõpetajad, käsitööõpetajad) päris meelsasti, kui neid on. (Liimivad põhiliselt).

Tasub proovida ära anda kusagil fb grupis või osta oksjonil 0.10€ hinnaga – olen vaadanud, et päris hästi lähevad kaubaks.

Vanu lukke väga keegi ei kasuta, aga mine sa hullu tea, silma ette lõi kohe üks variant lukust roose. Nii et äkki leidub neilegi huviline.

Mul on just ka palju uusi riideid varuks, et äkki tulevad keerulisemad ajad, siis on midagi kanda ja pole muret.

Sukkpükse on näiteks küll üle 20 paari vist. Ikka varuks, et oleks olemas, kui on vaja. Lastele ostan kevadel allahindlustelt riided kokku, et oleks olemas.

#3927905:

Nööpe ja lukke sul küll vaja ei lähe,

On vaja küll, kui oma asjade parandamisega tegeled. Mine vaata, mis lukud ja nööbid poes maksavad. Lasin oma lemmikpükstel lukku vaheda, tööraha oli 8 eurot, lukk 10. Kaltsukast saaks need püksid paari euroga, kui sobivad leiaks. Olen kaltsukast ostnud asju nööpide ja lukkude pärast, sest need on uuest peast poes kallimad kui koos riietega kaltsukast osta. Ei ole mingit mõtet neid prügikasti saata.

Ma olen küll väga kokkuhoidlik inimene ja 10 korda mõtlen enne kui asja taaskasutusse viin, aga see lukkude ja nööpide teema tundub küll haiglane koonerdamine. Õudne mõelda, et mõni inimene elab oma ühetoalises korteris ja kapid on pilgeni mingit vana pahna täis..külmavärinad.

Üldiselt see ühetoaline korter paneb ise limiidi peale – lõputult ei saa sinna kappidesse koguda.

Kas see mõte, et mingil hetkel muutub kõik nagunii tolmuks, võiks sind aidata ? 🙂 Universumi skaalal pole sel erilist tähtsust, kas see juhtub sinu eluajal või 500 aasta pärast. Kola täis elamises on väga tüütu elada, eriti kui seal ruumi nagunii ei ole.

Kui suur see kriitiline varu kriisi üle elamiseks võiks olla ? Topi hädavajalik kolme kasti ja ülejäänust katsu suuremate süümepiinadeta vabaneda.

Põhimõtteliselt, kui mingi asi on kapis üle aasta ja pole kasutanud, viska välja.

Olen mitme vanatädi kappe peale surma sorteerinud, no püha jumal, mis sealt leiab, ei hakka isegi rääkima kingitud pleedidest ja rätikutest, mis isegi veel kingipakis ja ise auklikuid käterätte kasutavad.

#3928357:

Põhimõtteliselt, kui mingi asi on kapis üle aasta ja pole kasutanud, viska välja.

No ja siis peale väljaviskamist on just seda asja vaja.

Tuttava vanaema, eestiaegne proua, omas ka mitmeid asju oma noorpõlvest ja ilmselt ka vanemate noorpõlvest. Ma ei tea, mis koristamistuhin nende peres peale tuli, aga millalgi nõuk aja lõpu poole viskasid nad minema kohviubade röstimise panni, mida umbes pool sajandit polnud kasutatud. Ja täpselt peale seda kadusid müügilt kohvioad, haruarva kui rohelisi ube müügil oli, neid tuli ise kodus ahjus röstida, kukkus siis välja nii halvasti või hästi kuidas kellelgi.