Esileht Kodunurk Kas see on normaalne või on minust saamas haiglaslik koguja?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 52 )

Teema: Kas see on normaalne või on minust saamas haiglaslik koguja?

Postitas:
Kägu

Mul on nii raske asju ära visata ja aidake palun selgust saada, et kas see on normaalne? Elan üksi ühetoalises korteris ja seega mul ei ole enda arvates väga palju asju. Kõik mahub kappidesse ära kuigi kapid on pilgeni täis. Püüan kappe korrastada ning mul on süümepiinad seoses asjade ära annetamisega või viskamisega. Sorteerisin riideid ja pooled riided on topiliseks, õhukeseks ja auguliseks kulunud ja neid kuhugi annetada ei saa, aga ära visata ka ei taha, sest seal on ju täiesti toimivad lukud, nööbid. Need saaks välja lõigata ja võib-olla õnnestuks mõnele käsitööhuvilisele ära anda. Ma ei kujuta ette, kas see oleks vaeva väärt ja kas keegi tahaks kuskil Facebooki grupis neid? Kõige korrastamine võtab nii palju aega ja iga asja ja pakendi ja karbi juures jään mõtlema, et kas seda saaks kuidagi taaskasutada. Asju ostan ka peamiselt taaskasutusest ning püüan elada võimalikult keskkonnasäästlikult. Vaatan Instagramis igasuguseid ilutsejaid ja mõtlen, et neil on iga pildi peal mingid uued riided ning ei paista üldse muretsevat taaskasutuse üle. Ilusad riided annetavad ära, kulunud riideid neil vist ei olegi ja viskavad tõenäoliselt lihtsalt ära ja ei muretse selle pärast. Lisaks hirmutab mind selline mõte, et kui ma ostan näiteks uued riided ja vanad ära viskan, siis mingil hetkel maksab elu mulle selle eest kätte. Näiteks tulevad rahaliselt rasked ajad ja siis mul on seda raha hädasti vaja, mille ma riietele kulutasin. Tegin selle teema riiete näitel, aga nii on igasuguste muude asjadega ka. Kas mul on elu aeg vaene olemisest mingi trauma või mis mul viga on? Teenin normaalset palka, aga olen aru saanud, et selline hirm rahaliste raskuste ja keskkonnahoiu pärast hoiab mind elus tagasi. Ma ei peaks ju nii palju muretsema. Kas see on normaalne, kuidas sellest üle saada? Aitäh!

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa räägid keskkonna pärast muretsemisest ja muudkui ostad uusi asju juurde? Kapid pilgeni täis ja uuskasutusse anda ei raatsi?  Jube mure keskkonna pärast ikka küll.

+7
-17
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Ma ei tea, kas see Sind lohutama peaks, aga olen täpselt samasugune. Kahtlustan, et minu puhul on see küll veidi seotud sellega, et olin laps 80-ndatel ja noor 90-ndatel ning elasingi pidevalt oludes, kus midagi polnud saada (sh riideid) ja seetõttu pidi kõike ka varuma ja hoidma, et äkki läheb vaja. Mul ei ole praegu raske asjadest loobuda, kui saan need viia näit. uuskasutuskeskusse või kellelegi ära anda, aga mul on väga raske visata prügikasti asja, mida minu hinnangul saaks keegi kusagil veel kuidagimoodi kasutada. Aga samuti nagu sul ei ole mul aega ega viitsimist sellega nii põhjalikult tegeleda, seega mul lihtsalt seisavad need asjad.

Ja tõepoolest, need kaks aspekti, mida Sa välja tood – soov hoida keskkonda ja hirm rahaliste raskuste pärast- on minus ka väga tugevalt olemas. Ma saan reaalselt ju aru, et need vanad asjad ei päästa mind kuidagi, kui ma tõepoolest raskustesse satun, aga nad annavad vist mingi veidra turvatunde. Mul peavad olema kõigist olulistest asjadest mingid varud – rahavarud, toiduvarud, sokivarud (maximast -40% soetatud muidugi!) jne. Riidevarusid küll jooksvalt ei täienda, sest ma olen aru saanud, et need ei kulu mul lihtsalt ära ja ma saaksin olemasolevatega vabalt veel 30 aastat hakkama, moevoolud mind eriti ei huvita.

Üldiselt ma arvan küll, et meil Sinuga, teemaalgataja, on kergel kujul mingi häire. Aga teisest küljest arvan, et kuni see asjadehulk kokkuvõttes ei suurene, ei ole see otseselt probleem, ma võtangi seda nagu enda kiiksu lihtsalt – inimestel on ju igasuguseid veidraid hobisid ja harjumusi. Mis osas see Sind elus tagasi hoiab? Ma arvan, et keskkonnahoid muutubki järjest olulisemaks ja see aeg, mil kõik muudkui ühest otsast uusi asju soetasid ja teisest vanu prügisse loopisid, on mööda saamas, see ei olegi jätkusuutlik ju.

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nööpe ja lukke sul küll vaja ei lähe, neid pole küll mõtet eest hakata ära lõikama ja koguma. Auklikke riideid ei ole ka mõtet hoida.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina lõikan kiirelt ja rohmakalt need lukud- nööbid kulunud rõivaste küljest ära ja säilitan eraldi. Kasutan neid ise õmmeldes vahel, Ülejäänud rõivad lähevad kaheks- prügikasti, kui on mitteimav riie, tuttavale töökohta garaaži õli imendaniseks. Korralikud riided annan taaskasutuseks. Kogun kottidesse ja viin vaid korra aastas ära, ma kuigi palju rõivaid ei osta.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peamine mure tundub olevat kulunud riided. Need võib viia H2M-i koos lukkude ja nööpidega, kus suunatakse taastöötlusse, mis võimalik. VÕid viia jäätmejaama.
Ka lukud kuluvad, kes see tahab su aastaid kantud seeliku lukku? Nööpe võibolla tõesti, aga kui sa pole kaugeltki käsitööliste ringkonnas ise, siis ära mõtle nende eest ja hakka kuhugi asjatundmatult toppima.
Alles jäta need asjad, mida sa reaalselt ISE taaskasutaks.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teist korda abielus. Esimeses abielus abikaasa korjas kõik töötavad lukud ja nööbid vanadelt riietelt eest. Riided kasutas põrandapesuks vms ja alles siis viskas ära. Väga vaesest perest minust olulliselt vanem mees, kes ise ka õmbles jne. Sellest mehest lahutasin 28 aastat tagasi. Need lukud ja nööbid on seni suurte karpidena alles ning hoolimata sellest, et olen neid ka sugulastele pakkunud, ei taha neid keegi. Materjalid ju muutuvad ajaga ja miks peaks keegi oma seelikule soovima mingit kasutatud vana lukku.
Ainsad asjad, mis käiku on läinud, on kõik paelad, rihmad ja nöörid. Aga vanad pandlad, plastnööbid, ülesharutatud kummid, lukud, haagid, trukid jne viska lihtsalt ära. Või pane kilekotti ja vii kuskile taaskasutusse – veel parem.

Praegune abikaasa (26 aastat koos) kogub jopesid. “Hea vanas eas metsa selga panna”. Ma saan aru, et on 1-2 varujopet, millega enam isegi külapoodi ei kõlba minna. Aga temal on neid umbes 14. Osa õhemaid, paksemaid, veekindlaid, pikemaid, kergemaid, sportlikke jopesid ja kevad-sügis ja talve omi. Nagu neid aastatega on koledaks kantud. Ka minu omi ei luba ära visata. Seega ma loobin neid välja salaja. Muidu oleks neid 55 ehk. Kui küsid, kas ta on “vanas eas” (ta on 62) ühtki neist tallele pandud jopedest kasutanud, siis vastus on, et jah, üht.

+23
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

On häid nõuandeid siin sulle antud. Ikka soovitaks ka sama. Kui on kuskil sinu kandis see H ja M, siis vii kulunud asjad, mida teise ringi poodi ei saa viia, sinna. Imavad trikooasjad, mis ära kantud, kasuta mustade asjade puhastuseks kodus ja siis viska minema. Ja kui ülearu juurde ei osta, siis saavutad tasakaalu. Muidugi sa peaksid suutma saada lahti painavast mõttest, et neid ära kasutatud asju hoida tuleviku keeruliste aegade jaoks. Sellega pead tegelema. Näiteks püüad mõelda, et see ei maksa sulle kätte, kuna sa niigi ei osta palju, ei osta moe pärast ja kasutad kulumiseni ja edasigi neid asju. Peale selle mõtle seda, et see vabastab sind, kui sa suudad sellest mõttest lahti lasta ja teeb su kodu ja olemise hiljem avaramaks.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on sama hirm, et äkki muutun vanas eas mingiks kogujaks, sest juba praegu on raske asju ära visata. Ja ma sunningi end teadlikult seda tegema. Muidugi ma ei loobi kõike prügisse, aga viin veel kantavad riided Uuskasutuskeskusesse, täiesti kulunud riided H&Mi jne. Seda ma teen küll, et kraamin asjad mingisse kotti kokku ja siis see kott seisab mul nö. prooviperioodil – et kas läheb neid asju veel vaja või ei. Loomulikult mitte kunagi ei lähe ja siis mõne aja pärast ikkagi viskan välja.

Mentaalselt kergemaks teen selle äraviskamise see, et teedki seda täie teadlikkuse juures ja kasvõi ütled endale kõva häälega, et selle asja aeg on nüüd ümber ja see tuleb ära visata. Marie Kondo meetod veel näiteks ütleb, et ütle sellele asjale aitäh selle eest, et ta on sind teeninud ja lase temast lahti. See tundub natuke tobe, aga tegelikult aitab, just sellise ebamäärase süütunde vastu.

PS igasugu nööpide alleshoidmisest… ma olin ka laps 80-datel ja mu vanaema ja ema olid väga suured käsitöö tegijad. Vanaemal oli mitu suurt karpi kõikvõimalikke nööpe kogutud… tead, isegi 80-datel ei läinud neid vaja ja peale vanaema surma viskasime need ikkagi minema.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lihtsalt tuleb süda külmaks teha ja need “veidi topiline ju on aga äkki kunagi on millekski vaja” riided kas H&M kogumiskasti või prügisse ära viia. Elu on näidanud, et tavaliselt ei lähe siiski vaja. Pigem mõelda läbi kodus olevad asjad, nende vajadusedja funktsioonid ja uus soetada alles siis kui eelmine katki läheb või läbi kulub.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei ole üldiselt mingi eriline esoteerikahuviline, aga üks juhuslikult loetud feng shui mõte saadab mind küll juba 10 aastat.
Kõik, mida nähes või millele mõeldes käib sul korrakski peast läbi mõte, et see on kas kole, vales kohas, katki, asjatu või sekundi murdosakesekski kuidagi segab, on väga halb feng shui. Saa neist asjadest lahti.
Näiteks. Ema kinkis kunagi kauni kruusi, sellesse tuli mõra, kasutada ei saa või ei julge. Sa ei viska seda ära, sest ikkagi ema ja ikkagi ilus. Iga kord, kui su pilk libiseb sellele tassile, käib 1/100 osaks sekundist sul seest läbi kahjutunne, et tass katki ja ema äkki juba vana või üldse lahkunud.
Väga paha feng shui.
Viska see katkine asi ära.
Või libiseb pilk köögirätikule ja meenub murdosakeseks hetkekks pilt, kuidas tõprast eksmees seda kasutas. Kui tabad end juba kolmandat korda sellelt mõttekillult, viska ära ja asenda uuega, millega ei kaasne mingeid jamasid pisiaistinguid. Välja kõik katkine ja kõik, mis haiget teeb, ka ainult viivuks.

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muus osas nagu minu meelest ei ole häire, aga see, et kardad, et “elu maksab kätte”, kui endale mõne uue asja ostad, on ebausk ja see on küll häire. Inimestel on igasugu rituaale ja uskumusi. Kolm korda üle õla sülitada jms, mis kedagi ei sega. Aga kui ebausk igapäevaelu keeruliseks muudab, nt ei julge enam riideid osta endale, siis on küll häire ja abi saab psühholoogilt nt.
Kui sulle tundub, et nii hull asi siiski pole, et spetsialisti juurde minna, võid proovida ise oma ebausu nö ümber mõelda.
Nt et kui sul praegu on hea palk ja rahapuudust pole, ongi hea garderoobi uuendada, siis on uuemad riided varuks olemas. Mõtle, kui hirmus, kui on ainult vanad ja viledad ja raha on otsas. Küll sa siis veel kahetsed, et omal ajal, kui veel võimalik oli, uusi ei ostnud. Sel viisil mõeldes, oled selle kättemaksuhimulise eluga ka rahu teinud, sest oled ka halvimaks valmistunud.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu
  1. Aitäh vastuste eest! Olengi tavaliselt asjad viinud kasutuskõlbmatud asjad H&M-i ja korralikud Uuskasutusse. Ehk peakski hakkama ise õmblemist õppima lõpuks, oleks endal süda rahul kui saab mõnestki asjast midagi meisterdada
+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nt et kui sul praegu on hea palk ja rahapuudust pole, ongi hea garderoobi uuendada, siis on uuemad riided varuks olemas. Mõtle, kui hirmus, kui on ainult vanad ja viledad ja raha on otsas. Küll sa siis veel kahetsed, et omal ajal, kui veel võimalik oli, uusi ei ostnud. Sel viisil mõeldes, oled selle kättemaksuhimulise eluga ka rahu teinud, sest oled ka halvimaks valmistunud.

Teemaalgataja olen. Pole varem nii mõelnudki, hea mõte!

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

kui sa ise käsitööga ei tegele, siis mingeid nööpe ja lukke ei ole küll mõtet lõikama hakata.

Ise ma tegelen veidi käsitööga, näiteks olen lapsele õmmelnud kaltsunukke, siis nende juures ma olen ära kasutanud vanu nööpe. Vanadele lukkudele ei ole ma seni veel iial mingit rakendust leidnud ja seega ma neid ka ei lõika riietelt ära.

Trikotaažist esemeid, mida enam ei kanna, olen andnud tuttavale, kes teeb ise kaltsuvaipasid.

Aga on minulgi mingi hulk asju varuks, mida olen ostnud, et ühel päeval ma teen või olen. Lõngad. Kangad. Raamatud. Mõnikord tuleb tuhin peale, siis tõesti õmblen ka, aga ma ei ole püsiv hobiõmbleja, hea kui korra kvartalis mingi ühe asja teen valmis. Raamatuid ka iga päev ei loe, on perioode, kui päris pikalt ei ole selleks jaksugi, aga raamatuid mul on mitu riiulitäit, aeg ajalt ostan juurde. Viimasel ajal allahindluselt, kui mingi varem 20-eurone raamat on müügis 3-euroga. 😀 Raamatukollektsioon vast ei kuulu kogumise-maania alla, aga kui need lihtsalt uuena riiulisse panna ja sinna need jäävadki, siis ega see hea ei ole. Ma ise lohutan end, et ehk millalgi pensipõlves…

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Praegune abikaasa (26 aastat koos) kogub jopesid. “Hea vanas eas metsa selga panna”. Ma saan aru, et on 1-2 varujopet, millega enam isegi külapoodi ei kõlba minna. Aga temal on neid umbes 14. Osa õhemaid, paksemaid, veekindlaid, pikemaid, kergemaid, sportlikke jopesid ja kevad-sügis ja talve omi. Nagu neid aastatega on koledaks kantud. Ka minu omi ei luba ära visata. Seega ma loobin neid välja salaja. Muidu oleks neid 55 ehk. Kui küsid, kas ta on “vanas eas” (ta on 62) ühtki neist tallele pandud jopedest kasutanud, siis vastus on, et jah, üht.

OMG, kui hea 😀 Mul just hetk tagasi oli veidi paha tuju, aga…

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanu nööpe kasutavad lasteaiad, koolid st lasteaia- ja klassiõpetajad, kunstiõpetajad, käsitööõpetajad) päris meelsasti, kui neid on. (Liimivad põhiliselt).

Tasub proovida ära anda kusagil fb grupis või osta oksjonil 0.10€ hinnaga – olen vaadanud, et päris hästi lähevad kaubaks.

Vanu lukke väga keegi ei kasuta, aga mine sa hullu tea, silma ette lõi kohe üks variant lukust roose. Nii et äkki leidub neilegi huviline.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei ole üldiselt mingi eriline esoteerikahuviline, aga üks juhuslikult loetud feng shui mõte saadab mind küll juba 10 aastat.

Kõik, mida nähes või millele mõeldes käib sul korrakski peast läbi mõte, et see on kas kole, vales kohas, katki, asjatu või sekundi murdosakesekski kuidagi segab, on väga halb feng shui. Saa neist asjadest lahti.

Näiteks. Ema kinkis kunagi kauni kruusi, sellesse tuli mõra, kasutada ei saa või ei julge. Sa ei viska seda ära, sest ikkagi ema ja ikkagi ilus. Iga kord, kui su pilk libiseb sellele tassile, käib 1/100 osaks sekundist sul seest läbi kahjutunne, et tass katki ja ema äkki juba vana või üldse lahkunud.

Väga paha feng shui.

Viska see katkine asi ära.

Või libiseb pilk köögirätikule ja meenub murdosakeseks hetkekks pilt, kuidas tõprast eksmees seda kasutas. Kui tabad end juba kolmandat korda sellelt mõttekillult, viska ära ja asenda uuega, millega ei kaasne mingeid jamasid pisiaistinguid. Välja kõik katkine ja kõik, mis haiget teeb, ka ainult viivuks.

Fuuu, lääneühiskond kasutab feng shuid oma äraviskamiskultuuri õigustamiseks.
Kust otsast on hea mõte visata ära lahkunud lähedase kingitud ese, kui see inimene oli kallis ja see asi sulle teda meenutab? Mõranenud kruusiga muideks saab teha kintsugit, ka väga idamaine ja filosoofiline, peaks esoteerikutele kõlbama küll.
Köögirätik ei ole süüdi, et teda kasutas tõbras või et su abielu lõhki läks. Uue köögirätihunniku otsas oled ikka endiselt lahutatud ja eksmees oli su köögis endiselt ikka sama tõbras. Selle loogika järgi peaks iga kord terve maja maha lammutama ja hoovi üles kaevama, sest igal pool on liikunud ja kõike katsunud see tõbras.
Selline esemete ära viskamine, sest korraks meenub midagi ebameeldivat, on pealiskaudne, hoolimatu ja lohakas. Päriselt teadlik ja tasakaalus inimene saab aru, et elu ei koosne uitmõtetest.
Üleliigseid asju ei tasu hamsterdada, aga ära visata tuleb asjad, mis on oma aja ära elanud ja pole enam kellelegi millekski kasutuskõlblikud. Muul juhul tasub need maha müüa või ära anda, kui ise enam ei taha.

Aga kapitalismile on muidugi kasulik, kui keskealised heal järjel tarbijad muudkui viskavad ära ja ostavad, ise nii rahul, et täiega oli ju uut vaja, mul on köögis nüüd kõik zen ja feeeenng shuuuiiiii.

+12
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on just ka palju uusi riideid varuks, et äkki tulevad keerulisemad ajad, siis on midagi kanda ja pole muret.

Sukkpükse on näiteks küll üle 20 paari vist. Ikka varuks, et oleks olemas, kui on vaja. Lastele ostan kevadel allahindlustelt riided kokku, et oleks olemas.

 

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõranenud kruusiga muideks saab teha kintsugit, ka väga idamaine ja filosoofiline, peaks esoteerikutele kõlbama küll.
Köögirätik ei ole süüdi, et teda kasutas tõbras või et su abielu lõhki läks. Uue köögirätihunniku otsas oled ikka endiselt lahutatud ja eksmees oli su köögis endiselt ikka sama tõbras. Selle loogika järgi peaks iga kord terve maja maha lammutama ja hoovi üles kaevama, ses

Sa ei saanud mõttest ÜLDSE aru. Kui sind ei sega see rätt või tass, siis muidugi jätad alles. Olen suur taaskasutaja ja näiteks riideid ei osta ma üldse igal aastalgi.
Kui aga rinnust käib valujutt läbi, kui silma alla satub misiganes asi, siis saa temast lahti. Kingi, hävita, müü, muuda.
Kui ema kingitud tass pärast ümbertöötlemist ei sega silma ega keera südames pussnuga, siis tore on. Hea feng shui 🙂

Paljud tõesti ka kolivad, sest vana koht meenutab liigagi oma surnud last, peksnud meest, vägivallatsenud ema või purunenud perekonda. Keda ei sega, ongi tema jaoks good feng shui
Ega see, mis minu hinge kriibib, kriibi sinu hinge. See on ikka inimesi pidi erinev. Ma ei tea, sina ehk sooviksid peita õhtuti pea endal hambad välja peksnud endise abikaasa pidžaamapükstesse. Minul tekitaks valu juba teadmine, et need on kapis, aga mitte kaltsukonteineris.

Aga see kõik on arusaadav vaid inimesele, kel on tunded.

+6
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nööpe ja lukke sul küll vaja ei lähe,

On vaja küll, kui oma asjade parandamisega tegeled. Mine vaata, mis lukud ja nööbid poes maksavad. Lasin oma lemmikpükstel lukku vaheda, tööraha oli 8 eurot, lukk 10. Kaltsukast saaks need püksid paari euroga, kui sobivad leiaks. Olen kaltsukast ostnud asju nööpide ja lukkude pärast, sest need on uuest peast poes kallimad kui koos riietega kaltsukast osta. Ei ole mingit mõtet neid prügikasti saata.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Riiete varukshoidmisega on üks jama: ostsin ka vahel üht-teist varuks, kuni koroonaaeg mind koju diivanile sundis ja üleminekuaastad tulid ja mu senine xs-s suurus muutus s-m suuruseks. Need õnnetud riided ei lähe mulle enam selga!
Alla võtta on ka keeruline, mul on ju toitu (komme ja muud magusat) ka alati varuks! Ega ma ise ei ostagi, kliendid tööl toovad. Hakkan ma jee dieeti pidama ja viskan kommid minema…

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen küll väga kokkuhoidlik inimene ja 10 korda mõtlen enne kui asja taaskasutusse viin, aga see lukkude ja nööpide teema tundub küll haiglane koonerdamine. Õudne mõelda, et mõni inimene elab oma ühetoalises korteris ja kapid on pilgeni mingit vana pahna täis..külmavärinad.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen samasugune. Minu nooruses oli asjade, riietega, rahaga kitsas. Harjusin säilitama ja ümber- ning ise tegema.

Nii mul ongi palju asju. Sh ka lukud-nööbid, kangajäägid, lõngad.

Mõnda asja läheb vaja ka. Nt suvel tegin lapsele kangajääkidest lebopadja mille ümbrisele õmblesin ühe vana luku.

Mingis tuhinas õmblesin puuvillase kanga jäägid padjapüürideks jne.

Riided mis kitsad olen viimasel ajal küll konteinerisse või sugulastele jaganud sh ka lasteriided. Kõik mis noorimale väikseks jääb, liigub kodust minema.

Kulunud riided viskan minema.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt see ühetoaline korter paneb ise limiidi peale – lõputult ei saa sinna kappidesse koguda.

Kas see mõte, et mingil hetkel muutub kõik nagunii tolmuks, võiks sind aidata ? 🙂 Universumi skaalal pole sel erilist tähtsust, kas see juhtub sinu eluajal või 500 aasta pärast. Kola täis elamises on väga tüütu elada, eriti kui seal ruumi nagunii ei ole.

Kui suur see kriitiline varu kriisi üle elamiseks võiks olla ? Topi hädavajalik kolme kasti ja ülejäänust katsu suuremate süümepiinadeta vabaneda.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alusta sellest, et käi vähem taaskasutuspoodides. Need on teatud tüüpi inimestele paras lõks, arvavad, et elavad säästlikult, aga muudkui ostavad taaskasutuspoodidest arutul hulgal asju.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Põhimõtteliselt, kui mingi asi on kapis üle aasta ja pole kasutanud, viska välja.

Olen mitme vanatädi kappe peale surma sorteerinud, no püha jumal, mis sealt leiab, ei hakka isegi rääkima kingitud pleedidest ja rätikutest, mis isegi veel kingipakis ja ise auklikuid käterätte kasutavad.

 

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen seni alles hoidnud vaid paremaid või uuelt ostetud lapseriideid ja mänguasju lootuses saada teine laps. Esimene laps on 5. Kui nüüd lähiaastatel uut last ei saa, läheb kõik see kraam taaskasutusse. Enda riiete osas koristan tihti kappi ja sorteerin pidevalt välja, mida enam ise ei kanna ja läheb ka taaskasutusse. Aukudega ja kulunud riideid samuti ei hoia, need lähevad otsejoones prügisse.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Põhimõtteliselt, kui mingi asi on kapis üle aasta ja pole kasutanud, viska välja.

No ja siis peale väljaviskamist on just seda asja vaja.

Tuttava vanaema, eestiaegne proua, omas ka mitmeid asju oma noorpõlvest ja ilmselt ka vanemate noorpõlvest. Ma ei tea, mis koristamistuhin nende peres peale tuli, aga millalgi nõuk aja lõpu poole viskasid nad minema kohviubade röstimise panni, mida umbes pool sajandit polnud kasutatud. Ja täpselt peale seda kadusid müügilt kohvioad, haruarva kui rohelisi ube müügil oli, neid tuli ise kodus ahjus röstida, kukkus siis välja nii halvasti või hästi kuidas kellelgi.

 

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu vanaema oli ka nööbi- ja luku- ja isegi püksikummikoguja. Ema hoidis need kõik alles. Kasutust on leidnud ainult nööbid ja seejuures väga tänuväärset – kui laps oli väike ja nõudis hirmsasti kogu aeg tähelepanu, aga oli vaja omi toimetusi ka teha, siis ma andsin need nööbid koos pika niidi ja tömbi otsaga sukanõelaga talle kätte. Tükk aega oli rahu majas, kui nööbiussi tegi.

TA-l sellest teadmisest vist väga kasu ei ole, aga mina olin tollal küll tänulik, et need nööbid olemas olid 🙂

 

 

+6
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 52 )


Esileht Kodunurk Kas see on normaalne või on minust saamas haiglaslik koguja?