Ma ei tea, kas see Sind lohutama peaks, aga olen täpselt samasugune. Kahtlustan, et minu puhul on see küll veidi seotud sellega, et olin laps 80-ndatel ja noor 90-ndatel ning elasingi pidevalt oludes, kus midagi polnud saada (sh riideid) ja seetõttu pidi kõike ka varuma ja hoidma, et äkki läheb vaja. Mul ei ole praegu raske asjadest loobuda, kui saan need viia näit. uuskasutuskeskusse või kellelegi ära anda, aga mul on väga raske visata prügikasti asja, mida minu hinnangul saaks keegi kusagil veel kuidagimoodi kasutada. Aga samuti nagu sul ei ole mul aega ega viitsimist sellega nii põhjalikult tegeleda, seega mul lihtsalt seisavad need asjad.
Ja tõepoolest, need kaks aspekti, mida Sa välja tood – soov hoida keskkonda ja hirm rahaliste raskuste pärast- on minus ka väga tugevalt olemas. Ma saan reaalselt ju aru, et need vanad asjad ei päästa mind kuidagi, kui ma tõepoolest raskustesse satun, aga nad annavad vist mingi veidra turvatunde. Mul peavad olema kõigist olulistest asjadest mingid varud – rahavarud, toiduvarud, sokivarud (maximast -40% soetatud muidugi!) jne. Riidevarusid küll jooksvalt ei täienda, sest ma olen aru saanud, et need ei kulu mul lihtsalt ära ja ma saaksin olemasolevatega vabalt veel 30 aastat hakkama, moevoolud mind eriti ei huvita.
Üldiselt ma arvan küll, et meil Sinuga, teemaalgataja, on kergel kujul mingi häire. Aga teisest küljest arvan, et kuni see asjadehulk kokkuvõttes ei suurene, ei ole see otseselt probleem, ma võtangi seda nagu enda kiiksu lihtsalt – inimestel on ju igasuguseid veidraid hobisid ja harjumusi. Mis osas see Sind elus tagasi hoiab? Ma arvan, et keskkonnahoid muutubki järjest olulisemaks ja see aeg, mil kõik muudkui ühest otsast uusi asju soetasid ja teisest vanu prügisse loopisid, on mööda saamas, see ei olegi jätkusuutlik ju.