Teema: Kas see on normaalne või on minust saamas haiglaslik koguja?

Mul on tutvusringkonnas mitu kogujat, mõni selline väike koguja, kes isegi realiseerib aegajalt oma varandust ja sellised, kes on asjadega asendanud teised inimesed ja ilmselt suurt osa sellest ei lähe kunagi mitte kellelgi vaja. Nende kõigi puhul märkan ebakindlust ja seda, kuidas asjadega turvatunnet tekitatakse. Nad liiguvad ringi suurte käekottide või seljakottidega, et sinna kõik vihmavarjud, kilejoped, varusokid, ja tungrauad ära mahuksid, sest äkki läheb vaja ka kui neid kaasas ei ole siis on hirm, et kindlasti juhtub midagi ja olen abitus olukorras. Neile külla minnes imestan, kuidas neid ei rõhu riiulid, mis on lookas vidinaid ja tarbetuid asju, kuidas selles keskkonnas küll tulevad uued ideed, inspiratsioon, tulevikku vaatav mõtteviis.

See kõik on suur üldistus ja ei pruugi kõikide kogujate kohta käia muidugi.

Riiete osas olen ise ka vahel patune ja olen võtnud käiku mõned põhimõtted, kui ostan uue särgi, siis vana särk läheb “annan ära” kotti. Kui on räbal, siis pesen sellega põrandat ja väga lihtne on siis ära visata.

#3930193:

See on puhtalt teaduslikult kindlaks tehtud – uuringule enam viidata ei oska – et mida ebakindlam või ärevam naine, seda suurem käekott.

Seda usun küll, et seal on korrelatsioon olemas, aga otsene põhjuslik seos pole enam nii kindel. Näiteks see loogika, et ei võta midagi kaasa või ei hoia midagi alles, sest kõike saab osta, kehtib kahe eeltingimuse olemasolul: 1) on, kust osta ja 2) on, mille eest osta. Seega saab asjade mittekaasavõtmist (ehk väikest käekotti) lubada endale jõukas inimene, kellel ongi ehk vähem põhjust ärev olla ja asjade pärast muretseda. Ja sõltub ka eluperioodist: sa tõid näite kahest naisest, kellest ühel on lapsed täiskasvanud, aga teisel vist mitte (lapse kindad käekotis). Mina vahetasin ka just siis koti suurema vastu, kui lapsed väikesed olid ja nendega tihti ringi käisin, ning samamoodi olid kotis kindad, varusokid, veepudel, mingi müslibatoon jne. – kõik need asjad, mille olemasolu minu varasema kogemuse põhjal nii mõnegi kriisi ära hoida aitas. Nüüd on lapsed suuremad ja käin jälle ilma kotita (sh ilma huulepulga ja peeglita, see viimane on asi, mida ma küll kunagi endaga kaasas pole kandnud).

#3930243:

Seega saab asjade mittekaasavõtmist (ehk väikest käekotti) lubada endale jõukas inimene, kellel ongi ehk vähem põhjust ärev olla ja asjade pärast muretseda. Ja sõltub ka eluperioodist: sa tõid näite kahest naisest, kellest ühel on lapsed täiskasvanud, aga teisel vist mitte (lapse kindad käekotis).

Mõlema lapsed on täiskasvanud, see, kelle on kindad kaasas, kannab neid juba väga palju aastaid.

Kui inimene on max 7 km kaugusel kodust Tallinnas restoranis ja ei käi üldse iga päev kodust väljas tööl, et kott kogu aeg nurgas seisaks (mõlemad peamiselt kodukontoris), siis on ikka väga vähe põhjust sõbrannaga restorani minekus kaasa pakkida hambahari, plekieemaldaja, karbike nõela ja niidiga, õun, pinsetid, maniküürikomplekt, raamat, märkmik, lisakampsun, pudel vett, paar ajakirja, kotike pähkleid, nätsud ja tic-tac, varusukkpüksid, pesukaitsed, varukimp võtmeid lisaks tavalisele kimbule, pass, töökoha uksekaart, kolm pakki ninarätikuid, niisked salvrätid jne jne. Ja siis seal tuhnides kiruda, et täna pakkisin ja nüüd ei leia enam midagi üles.

#3930436:

#3930193:

Kusjuures enne, kui ta ärevaks sai tänu ühele koledale perioodile, oli just tema see, kes käis üldse täiskasvanud naisena ilma käekotita. Raha/kaart, telefon ja võtmed taskus. Hügieeniline huulepulk ja peeglike teises ning muu kõik saab vajadusel osta.

Vabandust, vabandust. Loe see oma jutt nüüd veel kord läbi. Mida sa öelda tahad, kas ise tead? Mis asja saab vajadusel osta? Kes saab osta? Millisel vajadusel osta? Äkki õpid ennast selgemini väljendama?

Minu meelest oli küll piisavalt selgelt väljendatud: see naine, kes hiljem suure kotiga käis ja muretses, oli ka kunagi varem muretu tüüp ning võttis kodust välja minnes kaasa ainult hädavajalikud asjad ja raha, sest teadis, et kui tal tekib vajadus veel millegi järele, saab ta selle osta.

#3930304:

Kui inimene on max 7 km kaugusel kodust Tallinnas restoranis ja ei käi üldse iga päev kodust väljas tööl, et kott kogu aeg nurgas seisaks (mõlemad peamiselt kodukontoris), siis on ikka väga vähe põhjust sõbrannaga restorani minekus kaasa pakkida hambahari, plekieemaldaja, karbike nõela ja niidiga, õun, pinsetid, maniküürikomplekt, raamat, märkmik, lisakampsun, pudel vett, paar ajakirja, kotike pähkleid, nätsud ja tic-tac, varusukkpüksid, pesukaitsed, varukimp võtmeid lisaks tavalisele kimbule, pass, töökoha uksekaart, kolm pakki ninarätikuid, niisked salvrätid jne jne. Ja siis seal tuhnides kiruda, et täna pakkisin ja nüüd ei leia enam midagi üles.

Olgu, tänan selgituse eest, see kõlab tõesti ekstreemselt. Kindel, et ta sealt restoranist kuhugi edasi ei kavatsenud minna, et kodust eemale ööbima jääda? Ehk lootis uusi meestuttavaid leida vms ja tahtis igaks juhuks valmis olla?

Fb on grupp Prügi aardeks vms, seal saad kõik laiali jagada, mis üle jääb. Aga jah, mul on jälle nii, et kui keegi midagi endale sooviks, siis ma mõtlen, et kui tal seda vaja läheb, äkki läheb ikka mul ka kunagi vaja…

#3930436:

#3930193:

Kusjuures enne, kui ta ärevaks sai tänu ühele koledale perioodile, oli just tema see, kes käis üldse täiskasvanud naisena ilma käekotita. Raha/kaart, telefon ja võtmed taskus. Hügieeniline huulepulk ja peeglike teises ning muu kõik saab vajadusel osta.

Vabandust, vabandust. Loe see oma jutt nüüd veel kord läbi. Mida sa öelda tahad, kas ise tead? Mis asja saab vajadusel osta? Kes saab osta? Millisel vajadusel osta? Äkki õpid ennast selgemini väljendama?

Kuidas palun?

Kõike, mida pole kaasa, aga vaja läheb, saab Tallinna kesklinnas vajadusel osta.
Kõik saavad osta 🙂 kel raha kaasas.
Siis kui tekib mingi ebaharilik vajadus, siis saab vajadust rahuldava eseme osta. Harilikke vajadusi rahuldavad esemed nagu pluus, jalatsid, raha, telefon – on ju ikka tavaliselt ühes, kui restorani või sõbrannaga kohtuma lähed.

#3931441:

Kui rasked ajad need peavad olema, et lukke ja nööpe ei jaksa osta või neid enam ei müüdagi ning selga tuleb panna vanad augulised riided? Ja kui selline aeg juba kord on, siis kas vana lukk ja nööbid midagi enam päästavad?

Vaevalt et seda mõeldi, et ei jaksa osta. Pigem seda, et seeliku nööbi kand läheb katki hommikul selga pannes ja siis saab kiiresti karbist uue sorida ja külge õmmelda.
Nööbid ja lukud olen välja loopinud, välja arvatud tõesti mõned haagid, kui rinnahoidjal peaks vaja olema ja mõned neutraalse värviga särginööbid, et kui mees mõne triiksärgilt ära kaotab. Mina ise nööpidega ülemise otsa riideid kunagi ei kasuta.

Arvan, et asjade liigne kogumine algab ikka peast. Kui peas asjad jonksu saab, siis pole asjad enam kogu seda tähelepanu väärt. Ja see ei mõtle midagi sellist, et issand mine ravile vaid natuke sisekaemust, analüüsida mis mured on ja kuidas neid tasapisi harutama hakata.

#3930304:

siis on ikka väga vähe põhjust sõbrannaga restorani minekus kaasa pakkida hambahari, plekieemaldaja, karbike nõela ja niidiga, õun, pinsetid, maniküürikomplekt, raamat, märkmik, lisakampsun, pudel vett, paar ajakirja, kotike pähkleid, nätsud ja tic-tac, varusukkpüksid, pesukaitsed, varukimp võtmeid lisaks tavalisele kimbule, pass, töökoha uksekaart, kolm pakki ninarätikuid, niisked salvrätid jne jne. Ja siis seal tuhnides kiruda, et täna pakkisin ja nüüd ei leia enam midagi üles.

Kuidas sa küll nii täpselt tead, mis su tuttava kotis on?

#3934794:

Kui inimene kasutab olemasolevaid ehk kodus olevaid asju, siis see ei ole kogumine. Kui nende asjade hulgas on ka asju, mida ta ei kasuta, aga mida saab liigitada tema hobiks, näiteks margid, või raamatud, lillevaasid või arvelauad, mida tahes, kui ta midagi kollektrioneerib või kogub, siis see ka ei liigitu haiglase kogumise alla. Sest ta ikkagi tegeleb oma huviga, vaatab, sorteerib, hoiab tavaluiselt kenasti ja ehk ka müüb midagi või vahetab, otsib juurde, keegi teine ka hindab sarnaseid asju kuskil.

Kui ta aga mitte midagi nendega ei tee, siis on see muu juba.

Minu meelest igasugune asjade kogumine on haiglane. Jube on vaadata neid elamisi, mida telekast vahel näidatakse, kus terved toad on täis mingeid nukke , mudelautosid või kommipabereid. Õõvastav.

#3934502:

#3930304:

siis on ikka väga vähe põhjust sõbrannaga restorani minekus kaasa pakkida hambahari, plekieemaldaja, karbike nõela ja niidiga, õun, pinsetid, maniküürikomplekt, raamat, märkmik, lisakampsun, pudel vett, paar ajakirja, kotike pähkleid, nätsud ja tic-tac, varusukkpüksid, pesukaitsed, varukimp võtmeid lisaks tavalisele kimbule, pass, töökoha uksekaart, kolm pakki ninarätikuid, niisked salvrätid jne jne. Ja siis seal tuhnides kiruda, et täna pakkisin ja nüüd ei leia enam midagi üles.

Kuidas sa küll nii täpselt tead, mis su tuttava kotis on?

Osasid asju tean, sest midagi otsides ta tõstab need lauale. Eks seal põhjas ole mõndagi, mida ei tea ka. Mõni ese tuleb aegajalt jutuks a la – näe, panin enda meelest küll nätsud kotti, aga tühi karp hoopis. Õnneks on hambaniiti ja tic-taci. Kolmandaid asju ta pakub. Näiteks, et oi see praad on terav, kui sa vajad renniet, sis mul on. Lõpuks me einestame üsna sageli, st kord-kaks kuus koos ja lihtsalt on ju näha. Suure koti sees on see organiseerija, mis näiteks mündikotikese või kätedesinfitseerija või telefoni laaidmisjuhtme otsimiseks tõstetakse keset lauda. Ja see organiseerija punnitab juukseharjadest, märkmikest jne jne ning selle võrgust külgedest paistavad muud asjad. Parimatel päevadel on tal neid organiseerijaid kotis kaks pluss siis lahtiselt rahakott, ravimikott jne