Teema: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Sa ei ole ju \”viimase vindi peal\” rase, kui sünnitustähtajani veel 4 nädalat. Ma ei saa aru, miks naised tänapäeval nii nõrgakesed ja hädised on. Tahavad, et mees istuks neil käpa all ja kodus nagu mingi mömm. Ja kui mees tahab sõpradega aega veeta, siis hakatakse vehkima ultimaatumitega a la \”Vat kui hakkan kohe sünnitama\”. Kui teil on muidu toimiv suhe, vastastikune austus ja lugupidamine, klapite igati hästi, seksiga on kõik korras – siis ei teki selliseid lapsikuid probleeme. Võib-olla mees saab ka aru, et lapse sünniga muutub väga palju ja see on loomulik, et ta tahab praegu veel ringi möllata.
Mehed ja naised ei ole sarnased. Jumal tänatud!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

oi, mulle käib närvidele selline suhtumine! see, et naine rase on, annabki talle 100% õigust dikteerida, sest rasedal on niigi raske. kui laps sündinud, siis jah – ema saab sama vastu teha mehele ja tite talle hoida jätta ning uttu tõmmata kodust, sest \”oma elu tahab ka elamist\”. aga kui koos titt tehti, siis peab mees ka seal olema, et rasedat naist aidata ja toetada. karta on, et sellise suhtumisega mehest ei ole abi ka tite hooldamise juures. jobukakk, mitte tulevane isa…[/tsitaat]

rasedal on niigi raske? 😀 Misasja?
kas rasedus on tänapäeval diagnoos?
minu elu õnnelikum aeg oli kui ootasin last:))

[small]Kaz83 kirjutas:[/small]
[tsitaat]See üksi kojusõit on muuseas ka mõte, vahest siis võtab mehe ka tõsisemalt mõtlema 😉 Ma samadel põhjustel polegi tükk aega mehe vanematekodus käinud, et tavaliselt kaob ka sõpradega välja(keda pole ammu näinud muidugi) ja siis parem eelistan üldse rahulikult kodus olla või oma sõprade/pere seltsis.[/tsitaat]
Mismõttes on üksi kojusõit hea mõte? 8-kuud rase naine, tujust ära, pime, libe tee – kus see hea mõte siin on?
Teemaaljataja, mine parem magama, hommik on õhtust targem. Võib-olla hakkab mehele lihtsalt kohale jõudma, et varsti on elu hoopis teine ja ta püüab vanast elust veel viimast võtta. Ja täiesti võimalik, et mees ei taipa, et laps võib varem sündima hakata.

Päris sellist käitumist ma rasedana oma mehe poolt muidugi ei ootaks, aga samas ei taluks ma ka sellist meest, kes truu sülekoerana kogu aeg mu jalge ees passiks.
Rasedus pole tõesti mingi haigus ning mees ei pea tervele oma elule pidurit tõmbama selle pärast, et mina rase olen . Muidugi on laps n.ö. ühine projekt, aga kõik jäägu ikka mõistuse piiresse.

Mis puutub mehele \”vabade õhtute andmisse\”, siis …. sellise suhtumisega muidugi kaugele ei jõua 😀

Minuarust pole vahet, kas naine on rase või mitte, nii lihtsalt ära kaduda on ikka eriti nõme. See, et naine rase on teeb sellise teo veel ekstra nõmedaks minuarust. Mina sellise mehega küll ei tahaks koos olla, kes nii teeks, tundub väga lapsik ja egoistlik mees. Ja rasedal naisel on õigus paanitseda lõpukuudel küll sellise asja pärast, nagunii on lõpus ju pinge ja ärevus sees, et varsti minek ja kui järsku jäetakse kuskile võõrasse kohta ootamatult üksi siis mina ka oleks närvis ja paneks mõtlema küll, te mis tulevikus veel ees võib oodata.

\”Kompensatsiooniks sünnituse eest\” Tule taevas appi!

Teemaalgatajale – mehe käitumine konkreetsel juhul oli muidugi tobe ning selge see, et ta oleks võinud sinuga kenasti läbi rääkida.
Lohutuseks võin öelda, et minu mees käitus minu raseduse ajal ka kohati ikka täitsa arusaamatult (õnneks sai alati hiljem aru, et midagi vist läks veidi valesti ja saime kõik selgeks räägitud). Aga ta on suurepärane mees ja fantastiline isa ning mingi mõne intsidendi pärast ei tasu põhjapanevaid järeldusi teha.
(See SMS muidugi oli veider. Sellega ma olen nõus)

no mis sa tahaks nyyd meest 4 nädalat + paar nädalat yle enda kõrval 24/7 hoida? Esimene laps alles eksole, ei lähe midagi kiireks. Ja kuule lapsepõlvesõbrad, loomulikult on vaja minna ja mitte naise tuhvlialust mängida.

minul läks veel esimese lapsega 2 nädalat üle ka – nii et mees oleks pidanud olema siis 6 nädalat minu küljes ketis.
Aga midagi ju ei juhtunud – ega sa täna öösel ei sünnitanud. Minu arust teed tühjast tüli.
Kui ootasin teist last – siis isa keelas mul liftiga sõita – väites, et lift võib katki minna ja ma sünnitan liftis! Ütlesin isale, et ainult fimis sünnib laps 5 minutiga, tegelikult võtab see ikka mitu tundi aega ja selle ajaga mind ikka liftist välja aidatakse

Ma olen sarnases olukorras olnud, ainult et rase ei olnud.

Nimelt veetsime mehega aastavahetust ta parima sõbra juures Tartus. Olen sõbra elukaaslast mõned korrad näinud ja ka neil mõned korrad külas käinud (a’la vetsu kasutanud kui L-Eestisse satume).
Olgu öeldud, et mehega on meil pooleldi visiitsuhe, päris koos ei ela, aga mu korteri võtmed on tal olemas.

Seltskonnast tundsin ainult oma meest, ta sõpra, sõbra naist + mitukümend tundmatud nägu, hiljem ühines meiega mu parim sõbranna. Kuskil 1 paiku öösel otsustasid kaks kamraadi, et nemad kaovad salaja sealt ära ja lähevad kahekesi naisteta linnapeale pummeldama. Ma kuulsin kogemata seda juttu pealt ja avaldasin oma arvamust. Mingi hetk olid nad aga kadunud.

Jäime siis mina, sõbra naine ja parim sõbranna, neid ootama. Möödus üks tund, siis ka teine ja kolmas. Lõpuks läks mu enesetunne nii kehvaks, kraadides oli palavikku midagi 38,…C.

Kella 5 paiku hommikul otsustasin, et ei jää meest sinna võrdlemisi võõrasse kohta ootama nagu idioot. Otsustasin Tallinna bussi peale minna, lülitada telefon mõneks päevaks välja ja siis edasi vaadata mis saama hakkas. Mees ei pidanud nagunii lähiajal külla tulema, mul oli ka sessiperiood ukse ees.

Sõbranna otsustas mind bussijaama saata ja siis koju minna. Nutsin vist terve tee.. Lihtsalt nii valus oli olla. Mul poleks midagi selle vastu olnud kui ta oleks minuga rääkinud, et kallis, ega sul pole midagi selle vastu kui me sõbraga paariks tunniks linnapeale läheme. Või oleks ta mind kaasa kutsunud, oleksin hea meelega läinud. Selle asemel näitas ta minu vastu (vähemalt minu arvates) üles täielikku lugupidamatust, nagu mina ega minu olemasolu/arvamus ei oleks üldse selles suhtes oluline.

Olin aga nii loll, et helistasin talle enne bussijaama minekut, et ma nüüd lähen. Mees sõitis taksoga kibekiirelt kohale. Ütles, et ma veel jääskin, räägime. Lubas mu sõbranna ise koju saata, et ma läheks ööbimiskohta tagasi. Sõbranna oli mu mehe käitumisest veel rohkem nördinud kui mina, ta oleks mu mehe vist teepeal maha löönud ja Emajõkke visanud.

Kui tagasi jõudsime, üritasin temega rääkida. Olin talle kirja kirjutanud, palusin tal see läbi lugeda. Tema luges sealt välja, et ma jätan ta maha (sisu oli midagi sellist, et kui ta soovib nii edasi käituda nagu mina oleks mittekeegi, ei näe ma põhjust miks me koos oleme, suht selline IF-lause).
Tema aga leidis, et ta ei ole midagi valesti teinud, selline salaja väljahiilimine on täiesti normaalne ning ma kujutan endale asju ette.

Palus siis, et läheksime magama. Narr oli uuesti bussijaama minema hakata. Ärgates jõime kohvi, üritasin uuesti teemat tõstatada. Tema sama vastuse peale ütlesin, et meil pole enam millestki rääkida, andku mulle mu korteri võtmed ning ma lähen koju ära. Tema pool olevad enda asjad palusin tal mu õe juurde viia.

Siis vist härrale koitis midagi. Ma ei mäleta mis ta tegi, aga ära me leppisime.

Ei oskagi sulle, teema-algataja, midagi väga tarka soovitada. Ma üritaks talle kuidagimoodi selgeks teha mida sa tundsid. Seda enam, et te läksite tema lapsepõlvekoju, kus ta lihtsalt sisuliselt sõnagi ütlemata ära kadus. Kindlasti ei peaks mees raseda naise kõrval olema nagu truu valvekoer, aga selline asi ajaks mind vihale isegi siis, kui ma rase poleks.

Päris pauguga lahku ei soovitaks minna, oota ära mis peale lapse sündi toimuma hakkab. Samas rääkima pead sa temaga kindlasti, soovitatavalt täna õhtul kui ta on kaine. Kindlasti ei tasu ta kallal näägutada, pigem kasutada mina-sõnumeid. Samas soovitaksin edaspidi arvestada selle võimalusega, et ta võib sarnaselt mingis situatsioonis käituda.

Jah, pingutad küll üle ja mitte vähe.

Minu arust on süüdi ikka naine. Mees käitus tobedalt küll, kuid tundub, et muul viisil poleks see mees välja lubatud ja ta joogise peaga siis võttis julguse kokku ja läks ja kindlati sõbrad torkisid tagant, et ela oma elu jne ja sellest ka see sms, sest näkku ei julgenud öelda sulle.

Oleks mees küsima tulnud, oleks sa kindlasti mossitanud ja kohese sünnitamisega ähvardanud ja olekski talt kojujäämise välja pressinud.

Sul ohjad liiga kõvasti käes. Lase inimesel hingata natuke.

No kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see oleks ikka äärmiselt veider, et ma lähen oma mehega tema sugulastele või sõpradele külla ja ta lihtsalt paneb minema. Jättes minu üksi küla peale ja teadmata, millal ta tagasi tuleb. Meie peres on asjad siiani nii käinud, et kui me sõidame minu kodukohta, siis ma lepin varem mehega kokku, et ma lähen sõbrannadega välja ja siis tema organiseerib endale ise mingi tegevuse või ei tulegi kaasa. Mitte ei tee nii, et läheme mu emale külla ja siis ma lasen sõna lausumata jalga. Mees oleks vist häiritud küll, kui peaks tunde ämmaga kahekesi istuma:P

Me räägime igasugused asjad omavahel läbi. Ja siis on kõik võimalik.

hahaa. minu mees arutas sünnitähtaja hommikul, et kas minnna paariks päevaks ema juurde suvitama (200 km) või mitte. no kaalus ja kaalus ja otsustas, et ikka ei lähe, sest emal oli tegemist. mina olin kõrval vait kui sukk ja tema monoloogi ei sekkunud.
sisimas mõtlesin, ok lähen kiirabiga ja sünnitan üksi. mingi p…. ja olen nädala haiglas ja talle ega ämmale sõnagi ei ütle, enne kui taksoga koju saabun. et siis muuseas pillata, et kuna sa ära läksid, siis ma mõtlesin, et sind ei huvita. ai see oleks kättemaks old – sest teda oleks see kohutavalt haavanud pluss ämm oleks oma poja piinarikkalt tapnud 😀
ma olen siuke kange naine ka, et palun kuuleb mus suust ainult siis, kui eutanaasiat sooviks 🙂

lausa kahju, et ta ei läinud, sest laps sündiski tähtajal. samal õhtul.

see oli mitu aastat tagasi.
ja oma kanguse ja eiramisega olen nüüd kogemata kombel mehe enda külge ketti pand, et häirib juba.. mingi värk on meestega, et mängi ükskõikset ja nad jooksevad su järgi.
aga minu jaoks jättis tookordne juhus siukse mõra, et meie praeguses pealtnäha pilvitus ja imetoredas suhtes on minu jaoks ikka paar pilve sees. vist olen idealist ja põikpea, aga abielusõrmust pole selle päevast enam sõrme pannud.

Minu mees pidas 3 päeva enne esiklapse sündi oma sünnipäeva. Sõbrad uurisid päeval järele, et veel kõik OK ja tulid külla. Pidu meie oma majas ähvardas ikka katuse pealt tõsta. Öösel sõitsin autoga kodunt ära u 1km kaugele ja nautisin varahommikust päikesetõusu mere ääres (oli südasuvi) ja tukastasin. Kui ükskord tagasi läksin, oli maja vaikne ja kõik OK. See oli mehe viimane analoogne pidu. Rohkem pole saanud talle küll selliseid etteheiteid teha. Praeguseks on meil lapsi 4 ja ta on parim isa. Täpsustuseks, ei olnud kumbki meist 20 , vaid ikka kõvasti vanem. Võib-olla sp oligi see kohanemine isegi raskem.
Sp arvan, et rahune maha. Selliste teeolude juures koju ei sõidaks, eriti veel nii kaugele. Usun, et oma vanematekodus on tal pärast päris piinlik oma käitumise üle.

Tuletab mulle meelde minu meest 20 aastat tagasi. Esimene laps ja esimene rasedus, usu, mehed tõesti ei saa aru sellest rase olemisest. See ei jõua neile kohale, sest nemad ju ei ole rasedad. Ja eks sõbrad meelitasid ta õnge.
Meil oli üsna sarnane juhus, ainult et mehe sõbrad tulid meile külla. Ühel hetkel hakkasid sügelema, et neil vaja kuskil ära käia. Näod olid sellised peas, et asi oli kahtlane. Küsisin siis otse, et kas soovite kuhugi välja pralletama minna või? Minge muidugi!
Ja pidu oligi läbi – üldse ei olnud põnev välja minna kui rase naine käsib minna. Istusid ontlikult kodus terve selle õhtu ja enam mitte kunagi pole sellist olukorda olnud. Alati kui mees välja tahab minna, ta läheb. (Viimasel ajal ei juhtu seda mitte kunagi.)
Aga sina hoolitse selle eest, et ka sina käiksid väljas – esimestel elunädalaltel on lapse võimalikult tihti isaga kahekesi jätmine hädavajalik, et mõnest mehest kasvaks isa.
Mina jätsin oma esmasündinud poja 3 päevaks mehega, kui ise pidin tööl olema ja see 3 päeva tegi temaga imet – esiteks kasvas ta isaks ja teiseks ei tulnud mitu aastat piuksugi stiilis \”sina oled ju kodune ja ei tee midagi\”. Nii et soovitus sulle – laps võimalikult palju mehgega kahekesi – selline mees peab KASVAMA isaks.
Meil muide 3 last juba ja mees (kuigi tal muidu palju vigu) on isana küll väga vastutustundlik, kuigi 1. raseduse ajal tundus mulle, et temast iialgi isa ei saa.