Esileht Pereelu ja suhted Kas see on normaalne või pingutan üle?

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 106 )

Teema: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Minu meelest siin teemas naise rase olemine ei puutu üldse asjasse. On lihtsalt väga matslik ja ebaviisakas minna oma sõpradega välja ja jätta oma naine oma vanemate juurde üksi, seda veel salaja, ilma ütlemata. Mina ei tea, kui kaua teemaaalgataja üldse tunneb mehevanemaid või mis suhted nendega on. Mina olen oma mehega abielus 15 aastat ja mu vanematega ta saab hästi läbi. Aga salaja oma sõbrannadega pidu panema, mehe seljataga, ei hiiliks kunagi. See on ülimalt nõme, lapsik, ebaviisakas käitumine! Häbi-häbi teemaalgataja mehele! Kindlasti sõbrad ka torkisid tagant, et kas sa mees ei olegi, oled mingi naise tuhvlialune jne. Ainult madala enesehinnanguga mees allub sõprade sellisele provokatsioonile. Enesekindel Mees ütleb, et olen siin koos oma naisega ja punkt. Ja kui tahab sõpradega koos pidu panna, siis teavitab naist sellest varakult kodus. Nii et naine saab otsustada, kas ta üldse tuleb mehe vanematekoju kaasa, kus ta peab üksi passima. Või jääb sellle asemel oma koju.
Mõned mehed ja naised, kes siin teemas on kommenteerinud, et süüdi on naine, kes hoiab mees liiga lühikese keti otsas: kuidas teile endale meeldiks, kui lähete koos oma abikaasaga tema vanemate juurde, ja sel ajal, kui teie olete saunas, on teie abikaasa uttu tõmmanud ja teie peate lolli näoga ämmale-äiale otsa vahtima?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

\”Eks see ole naiste saatus kodus oodata\”:PP
Vaat seda, kallid naised, lugege ja jätke meelde ning tehke oma mehele selgeks, et see ei ole teps mitte nii – ei ole enam või pole kunagi olnudki!
See on ikka ainult iga pere enda küsimus, kuidas asjad seal peres on. Kas naine on allaheitlik kodusootaja või võrdväärne kaasaskäija, või hoopis ise käija.
Naisel PEAVAD olema ka omad hobid ja tegemised, mis teda kodust välja viivad. Oma, mehest sõltumatu sõpruskond. Et mehel oleks koguaeg väike ohutuleke põlemas: krt, äkki seal sõprade seas on keegi, kes kasutab juhust, kui mina hakkan mäkra mängima …
Võib ju arvata, et kodusem olek on naisel loomuses. Võibolla mingil määral seda ka, aga suuresti on see ka laiskuse ja kättevõtmise küsimus. Mul on hobi, millega olen tegelenud kooliajast peale. Tegemist on vähe äkilise spordialaga, millega rasedana ja imetamise ajal enam tegeleda ei saanud. Ja kuidagi vajusin rutiini ja kodukanastusin ja mõtlesin, et enam ei hakkagi oma hobiga tegelema. Ja mu mees muidugi vaatas kohe, et jee, naine on kodus, tähendab – tema saab nüüd rohkem väljas käia!
Mind päästsid minu armsad hobisõbrad, olgu nad tänatud! Vajusid mulle koju sisse ühel päeval, kui laps oli natuke üle aasta, ja lihtsalt vedasid mu poolvägisi kaasa. Sain jälle maigu suhu ja rohkem polnud vajagi. Järgmise lapsega juba teadsin ise ette vaadata, et on oht kodukanastuda.
Naised, otsige endale ka tegevust! Kannatlikult kodus ootav naine on mehele igav ja lausa ahvatleb küla peale murdma minema.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Meestele enamasti jõuab see kohale, siis, kui laps käeas ja siis ka enamus mehi eelistab eemalt vaadata, kui laps juba u aastane, siis nad tegelevad juba hea meelega. Neil see side teistsugune, minu kogemus selline.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]hahaa. minu mees arutas sünnitähtaja hommikul, et kas minnna paariks päevaks ema juurde suvitama (200 km) või mitte. no kaalus ja kaalus ja otsustas, et ikka ei lähe, sest emal oli tegemist. mina olin kõrval vait kui sukk ja tema monoloogi ei sekkunud.
sisimas mõtlesin, ok lähen kiirabiga ja sünnitan üksi. mingi p…. ja olen nädala haiglas ja talle ega ämmale sõnagi ei ütle, enne kui taksoga koju saabun. et siis muuseas pillata, et kuna sa ära läksid, siis ma mõtlesin, et sind ei huvita. ai see oleks kättemaks old – sest teda oleks see kohutavalt haavanud pluss ämm oleks oma poja piinarikkalt tapnud 😀
ma olen siuke kange naine ka, et palun kuuleb mus suust ainult siis, kui eutanaasiat sooviks 🙂

lausa kahju, et ta ei läinud, sest laps sündiski tähtajal. samal õhtul.

see oli mitu aastat tagasi.
ja oma kanguse ja eiramisega olen nüüd kogemata kombel mehe enda külge ketti pand, et häirib juba.. mingi värk on meestega, et mängi ükskõikset ja nad jooksevad su järgi.
aga minu jaoks jättis tookordne juhus siukse mõra, et meie praeguses pealtnäha pilvitus ja imetoredas suhtes on minu jaoks ikka paar pilve sees. vist olen idealist ja põikpea, aga abielusõrmust pole selle päevast enam sõrme pannud.

[/tsitaat]

Et siis oma rumaluse ja pujäänlusega rikud iseenda elu:) ja pereelu ka. Tubli:) Ja ise nii uhke veel oma rumaluse üle.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Et siis oma rumaluse ja pujäänlusega rikud iseenda elu:) ja pereelu ka. Tubli:) Ja ise nii uhke veel oma rumaluse üle.[/tsitaat]

ja sina arvad, et on täitsa ok jätta lapse sünnitähtajal naine üksi koju? see laps kusjuures olekski kodus või kiirabiautos sündinud :), sest sünnitus oli kiire.
mina ei leia, et ma pean paluma meest sünnituse juurde. kui pole huvi asja vastu, siis milleks paluda?
aga see teeb lihtsalt haiget, et raskel hetkel pead võib-olla üksi olema. see teadmine teeb siiani haiget.
ja oli varem juttu olnud, et ma üksi sünnitada ei taha.
siin on tõesti moes kõik alla neelata, peaasi, et pereelu korras on.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

ja oli varem juttu olnud, et ma üksi sünnitada ei taha.
siin on tõesti moes kõik alla neelata, peaasi, et pereelu korras on.[/tsitaat]

Siin on lihtsalt moes ka mehe arvamuse ja soovidega arvestada, mitte ainult enda ego peale pressida.
arvatavasti su mees tegelikult ei tahtnud sünnituse juures olla, aga oli selleks lihtsalt sunnitud, kuna ei julgenud sulle vastu hakata.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Otsustasin Tallinna bussi peale minna, lülitada telefon mõneks päevaks välja ja siis edasi vaadata mis saama hakkas……….

…helistasin talle enne bussijaama minekut, et ma nüüd lähen. Mees sõitis taksoga kibekiirelt kohale. [/tsitaat]

Mis mõte on helistada, et \”ma nüüd lähen\”? Kui sa oleksid tõepoolest minna tahtnud, oleksid läinud ja telefoni sisse lülitanud alles mõne päeva pärast. Või kui ei saanud meest \”ehmatamata\” jätta, oleksid võinud saata sõnumi ja siis KOHE telefoni välja lülitada.

Aga kui teed sellise kõne, on suisa ootuspärane, et mees sulle taksoga bussijaama järele ikkagi tuleb. Sinu eneseväärikus aga sai sellega pigem veelgi kannatada.

Tahan lihtsalt öelda, et naised, olge julgemad kui on hetk, kus on vaja selg sirgu lüüa. Ärge roomake ise tagasi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

kui on sündimas laps, siis muutub MÕLEMA vanema elu. mehel ei ole mingit eraldiseisvat õigust elada nii, nagu ainult kepp puutub temasse, tited aga sünnitagu-kasvatagu keegi teine.

kui sa oled kord rebase kodustanud, tuleb sul tema eest hoolt kanda, kui oled kord naise rasestanud, siis tuleb sul oma järeltulija eest hoolt kanda, ka siis, kui see lapseke alles ema kõhus. rasedus pole haigus, aga mingi meelakkumine see ka pole. kaheksas kuu on viimasevindi rase. kas mees suudab endale andestada, kui ta pole sel hetkel olemas, kui laps sündima hakkab ja midagi läheb nihu?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Siin on lihtsalt moes ka mehe arvamuse ja soovidega arvestada, mitte ainult enda ego peale pressida.
arvatavasti su mees tegelikult ei tahtnud sünnituse juures olla, aga oli selleks lihtsalt sunnitud, kuna ei julgenud sulle vastu hakata.[/tsitaat]

kui pressid algasid, siis ta ei olnudki. poleks tahtnudki. pigem see aeg, kus saistud kodus ja mõtled, ei tea kas on juba aeg haigalsse minna. kes vaatab, et kõik asjad saaks ikka kaasa – endal juba meel hägune. ja kõige olulisem oli aeg, kui titt toodi rinnale imema – ma olin üsna ribadeks kiirest sünnitusest, verekaotus oli suur – ta aitas mu vetsu ja tõi mulle vett – see oli kõige suurem abi. mul läheb siiani silm niiskeks, kui mõtlen, kuidas ma oleks seal üksi virelend – poleks julend isegi püsti tõusta. kõik õed ja isegi sanitarid olid sel hetkel rakkes – me olime isegi sünnitustoas kauem, sest kellelgi pold aega mind palatisse juhatada, pold aega mulle palatitki sebida.
tead ja mõnel puhul sul pole valikut. tead, ma tegelt ka poleks tahtnud oma sünnituse juures olla – see oli väga raske, valus ja ma olin verekaotusest nõrk veel ülejärgmisel päeval. ma oleks ka meelsamini hoopis järve ääres suvitanud.
anname mehele valiku: äkki ta ei taha sünnituse juures olla – pereõnne nimel, muidugi mingi suvitama. siinseid teemasid vaadates – ärgu tehku töödki – raske ju ja äkki ta ei taha – teenin ise kogu nutsu. pere peab ju õnnelik olema!
fakk! mina olen ka pere?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mis mõte on helistada, et \”ma nüüd lähen\”? Kui sa oleksid tõepoolest minna tahtnud, oleksid läinud ja telefoni sisse lülitanud alles mõne päeva pärast. Või kui ei saanud meest \”ehmatamata\” jätta, oleksid võinud saata sõnumi ja siis KOHE telefoni välja lülitada.

Aga kui teed sellise kõne, on suisa ootuspärane, et mees sulle taksoga bussijaama järele ikkagi tuleb. Sinu eneseväärikus aga sai sellega pigem veelgi kannatada.

Tahan lihtsalt öelda, et naised, olge julgemad kui on hetk, kus on vaja selg sirgu lüüa. Ärge roomake ise tagasi.[/tsitaat]

Nimetad seda ise tagasi roomamiseks? 🙂

Ma kusjuures alguses mõtlesingi, et kaon lihtsalt ära. Samas mina olen inimene, kes eelistab teistest teerulliga mitte üle sõita ja lahendada asju läbirääkimiste teel.

Ma usun, et isegi vägivaldses suhtes olevatel naistel on raske suhtest lahkuda. Rääkimata suhtest, kus mingit vägivalda ei esine, mees on lihtsalt harva hoolimatu ning nurkade mahalihvimine on alles toimiv protsess. Mina ei suuda lihtsalt \”ära kõndida\” nii, et ma isegi ei saa teisele küsimusi esitada mis mind piinavad. Mis kasu oleks mul olnud sellest, et ma sõidan haigena 180km koju, olen mitu päeva väljalülitatud telefoniga ja nutan kogu selle aja voodis, teki all.

Okei, vb mees oleks mulle järgi sõitnud ja üritanud asja arutada. Aga kuna tal on mõnikord väga pikad juhtmed (ja nagu ma ütlesin, luges tema mu kirjast välja sõnumi, mida mina ei olnud sinna kirjutanud) üldse aru saamaks mis toimub. Mulle ei meeldi asju lahtiseks jätta. Kõik tülid, mis tekivad, peavad lahti räägitud olema sama päeva jooksul või vähemalt alustama leppimisega. Ma ei kannata seda, et üks inimene tõmbab vihasena kodust minema või magab kuskil diivanil/teise teki all/on pahur vms.

Samas ta teab, et meie suhe toimib range vabatahtlikuse alusel. Ma pole siiamaani kahelnud selles, et ta mind armastab. Me oleme erinevad inimesed, meil tekib arusaamatusi, kuid meil on soov ja tahe need ületada ning koos edasi minna. Nii kaua kuni suhtes oleme meie kaks (ilma kolmandate osapoolte ehk lasteta), võime me ju üksteiste nurkadega harjuda. Ega ma ka mingi täiuslik tegelane ole.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

rasedal on niigi raske? 😀 Misasja?
kas rasedus on tänapäeval diagnoos?
minu elu õnnelikum aeg oli kui ootasin last:))[/tsitaat]

Kitsarinnalised inimesed suudavadki vaadata asju vaid oma mättalt.
Tean ka naisi, kes taovad rusikaga vastu rinda ning räägivad, et kablutasid ise sünnitusmajja ja sellelt-tollelt koosviibimiselt ning tegid aeroobikat 38 nädalani. Kõigil ei kulge asjad lepasereega – kellele siis patoloogiaosakonda vaja on? Mõni suudab vaid magada ja lamada.

Aga sellise mehe käitumine on ikka vastutustundetu. Nagu laps, kes loodab, et ega midagi ei juhtu. Ilusast seletamisest oleks piisanud – et läheb, on veidi ning naaseb selleks ajaks.

Sellise suhtumisega mehele hakkaks last peale paari kuud jätma (koos pumbatud rinnapiimaga) ning leiaks omale mingi kosutava huvi. Mehel poleks mingit põhjust keelduda lapsega üksi olemisest.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Mina ütleks selle peale, et vaadake vähem Mehhiko seepi! Ja siis ütleks veel, et tule taevas appi.

Ainult Mehhiko seebis õitsevad naised meeste igavese tähelepanu paistel ja nende soove loetakse silmist. Elus võiks ikka teineteisega arvestada ja vahel ka oma soove maha surudes ja teist poolt mõistes. No ma ei tea – mehe lapsepõlvekodu ja lapsepõlvesõbrad. Ma saaks küll isegi rasedana aru, et mees tahaks nendega veidike eraviisiliselt noorust meelde tuletada. Lisaks ei hakkaks ma mehe ukse vahelt sissepistetud näost kohe mingit irvet välja lugema.

Ma kardan, et sa ikkagi oled oma rasedusega paras diktaator – ma olen näinud neid naisi, kes käituvad rasedana nii, et kõik ümbritsevad peavad neid igal hetkel ümardama eesotsas mehega. Olen minagi pidanud tuttavale rasedale köögist juua tooma ja kotti tassima, kuigi tal polnud ühetgi põhjust, miks ta ise minna ei oleks saanud või et kott oleks tervistkahjustavalt raske olnud – lihtsalt hea on kõht taeva poole teisi käsutada.

Mehed ei mõtle reeglina nii ‘tundeliselt’ kui naised ja suurem jagu naiste teemaalgatuse-taolist tundlemist on neile seega tõsiseks üllatuseks – et millest kõigest annab tüli tõsta. On võimalikl, et pahatahtlikkus ja hoolimatus polnud mehel üldse plaanis ja sinu pahameel tabas teda ootamatult ja praegu on ta vastu pahane, et mida sa tühja paanitsed.

Vbl mees teadis jälle, et tsau ukse vahel on see ainus võimalus, et ta minna saab. Oleks sisse tulnud ja seletanud, oleks äkki draamaks läinud ja sa oleks minemise ära keelanud, Oleks ütlemata minema jalutanud, oleks hoopis hull olnud.

Ausalt – ma ei saa su probleemist aru. Elage oma elu ikka nii, et tühjast tüli ei tõsta. Muidu on nagu karjapoisi ja hundiga, et kui ükskord on käes tõsine põhjus virisemiseks, siis ei kuula seda enam keegi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
RebaseMaie

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Mina saan küll probleemist aru. Ma ei kujuta ette, et mees mu üksi ämma-äia juurde jätaks. Me kohtume nendega harva, paar korda aastas, vahel korra aastas, nii et mul pole nendega suurt midagi rääkidagi, nii et väga imelik oleks avastada, et pean nendega õhtu üksi veetma, seda enam, et ta ema kasutab iga sellist olukorda ära, et hakata rääkima, mida me ikka teisiti võiksime teha, mis päädib solvumisega, kui ma ütlen, et otsustame vast ikka ise.

Kui mees tahab sõpradega välja minna ja mingil põhjusel ei taha mind kutsuda, on tal suu näos ja aju peas, nii et ta võib seda ette planeerida ja ideed minuga jagada, nii et ma ei tulegi seekord maale kaasa. Kui ma aga juba maale olen tulnud, oleks temast ääretult ebaviisakas mind üksi koju jätta ja suvalise lolli jutuga minema kaduda.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.[/tsitaat]

sa ei saa kuidagi kanda seda meie esiemade värki tänapäeva üle. ärgem jätkem mainimata, et Krõõt näiteks suri noorelt. Samuti kui nüüd heietada seda esiemade aega- naisel oli suur tugivõrgustik vanemate sugulaste näol, meil naine tihti üksi oma titaga. Ühesõnaga, su jutt on väga asjakohatu ja see, et sina oled selline nagu sa oled, ei tähenda seda, et ka teised on samasugused.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina saan küll probleemist aru. Ma ei kujuta ette, et mees mu üksi ämma-äia juurde jätaks. Me kohtume nendega harva, paar korda aastas, vahel korra aastas, nii et mul pole nendega suurt midagi rääkidagi, nii et väga imelik oleks avastada, et pean nendega õhtu üksi veetma, seda enam, et ta ema kasutab iga sellist olukorda ära, et hakata rääkima, mida me ikka teisiti võiksime teha, mis päädib solvumisega, kui ma ütlen, et otsustame vast ikka ise.

Kui mees tahab sõpradega välja minna ja mingil põhjusel ei taha mind kutsuda, on tal suu näos ja aju peas, nii et ta võib seda ette planeerida ja ideed minuga jagada, nii et ma ei tulegi seekord maale kaasa. Kui ma aga juba maale olen tulnud, oleks temast ääretult ebaviisakas mind üksi koju jätta ja suvalise lolli jutuga minema kaduda. [/tsitaat]

Aga kas on võimalik, et sa lihtsalt kannatad selle korra ära ära, saadki ämma-äiaga tuttavamaks? Mida see teemaalgataja tõstetud tüli talle annab peale selle, et okas on mõlemil pikalt hinges. Ühel sellepärast, et teine ei mõista, ja teisel sellepärast, et teine ei mõista.

Mina lihtsalt kujutan väga hästi ette, kuidas mehed vahel kergema vastupanu teed minnes välja hiilivad, sest minna tahaks ja pole nagu ühtegi väga tõsist põhjust mitteminemiseks ka, seletada samas ei taha ja teada on, et seletamata ei saa. Plass ka, kui naine hakkab mehe sõprade ees hoopis keelama, et mul ‘ainult’ 4 nädalat sünnituseni, ära mine.

Kui teemaalgataja suudab käsi südamel vanduda, et ta poleks meest keelanud, et mehel ei oleks tohtinud olla hirmu ka, et naine keelata võib, siis ma olen nõus, et mees käitus seletamata jättes tobedalt. Kui aga eksisteerib mingi võimalus, et ta siiski hakkaks meest ümber veenma, et on olnud juhtumeid, kui mees ei ole siiski tohtinud omal vabal tahtel liikuda, siis saan ma mehest rohkem aru.

Ma olen ikkagi selle tarkuse poolt, et tark on see, kes annab pisiasjades järele, et suurtes oma tahtmist saada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
RebaseMaie

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Aga kas on võimalik, et sa lihtsalt kannatad selle korra ära ära, saadki ämma-äiaga tuttavamaks? [/tsitaat]

Asi pole ju tuttavamaks saamises, asi on selles, et kui ämm on selline, kes terve selle aja peab sulle monoloogi teemal, et roheline värv ikka su nahatooniga kokku ei sobi, tahaks lõpuks oksendada. Samadel põhjustel ei taha minu mees minu vanematega üksi jääda, sest ta ei taha kuulda, mida mu isa Eesti poliitikast arvab. Kuna mina teda üksi ei jäta, on mul õigus oodata, et ka tema sellist olukorda mulle peale ei suruks.

Siin on veel üks oluline nüanss. Mina olen ämma juures üksi olnud – pärast seda, kui mees mind sõpradega baari kaasa kutsus, ütlesin, et olen väsinud ja parema meelega loen kodus raamatut, mingu ta üksi. Aga ta KUTSUS MIND KAASA. Ei olnud mingit lollimängimist, salaja minema hiilimist vms, kõik oli aus ja vastastikkusel kokkuleppel. Sellise asja vastu pole mul midagi ka tulevikus.

Aga teemaalgataja olukord, kus mees lihtsalt järsku ära kaob, on tõesti nõme. Pole vahet, kas mees läheb jooma või kasvõi lihtsalt sõbra ema tehtud pannkooke sööma, rõve on see, kuidas mees seda korraldab ja et ta keeldub vastutust võtmast.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Asi pole ju tuttavamaks saamises, asi on selles, et kui ämm on selline, kes terve selle aja peab sulle monoloogi teemal, et roheline värv ikka su nahatooniga kokku ei sobi, tahaks lõpuks oksendada. Samadel põhjustel ei taha minu mees minu vanematega üksi jääda, sest ta ei taha kuulda, mida mu isa Eesti poliitikast arvab. Kuna mina teda üksi ei jäta, on mul õigus oodata, et ka tema sellist olukorda mulle peale ei suruks.

Siin on veel üks oluline nüanss. Mina olen ämma juures üksi olnud – pärast seda, kui mees mind sõpradega baari kaasa kutsus, ütlesin, et olen väsinud ja parema meelega loen kodus raamatut, mingu ta üksi. Aga ta KUTSUS MIND KAASA. Ei olnud mingit lollimängimist, salaja minema hiilimist vms, kõik oli aus ja vastastikkusel kokkuleppel. Sellise asja vastu pole mul midagi ka tulevikus.

Aga teemaalgataja olukord, kus mees lihtsalt järsku ära kaob, on tõesti nõme. Pole vahet, kas mees läheb jooma või kasvõi lihtsalt sõbra ema tehtud pannkooke sööma, rõve on see, kuidas mees seda korraldab ja et ta keeldub vastutust võtmast.[/tsitaat]

Ok, sinu ämm on sinu ämm, teemaalgataja ämmast ei tea me midagi ja nagu ma aru saan, siis ei puutugi tema eriti asjasse.

Aga me ei tea MIKS teemaalgataja mees niimoodi ära kadus. ma lihtsalt juhin tähelepanu võimalusele, et äkki on teemaalgataja enne kunagi keelanud mehel omatahtsi minna ja nüüd, lapsepõlvesõprade ees, ei tahtnud ta seda häbi üle elada. Mõnedele meestele on selline häbi talumatu. Pealegi – kes ikka kutsub rasedat kaasa lapsepõlvesõoradega kasvõi kuhugi napsitama ja kas sel rasedal oleks seal üldse midagi teha. Ega teemaalgataja tahtnudki ju saunast niimoodi kaasa minna, ta tahtis, et mees ka ei läheks ja siin on toodud ikka suht jaburaid põhjendusi, miks mees poleks tohtinud minna (üsna vähetõenäoline eneaegne sünnitus nt ja põhimõte, et ei saa mina, ei pea ka sina saama).

Kusjuures teemaalgataja edasist käitumist teades tundub see võimalus üsna tõenäoline, Edasi ei olnud ju nii, et naine tuleb saunast välja, helistab (mis on veel täiesti arvestatav käitumine, sest ta ei tea, kus mees on), saab teada, et mees läks lapsepõlvesõpradega kuhugi omi radu pidi, ütleb ahah, millal tuled, võtab teadmiseks ja paneb toru ära. Tark naine teeks nii. Ei, siin läheb asi salaja ärasõitmiseni, lahutamiseni, nurisünnituseni. No milleks?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
RebaseMaie

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Pealegi – kes ikka kutsub rasedat kaasa lapsepõlvesõoradega kasvõi kuhugi napsitama ja kas sel rasedal oleks seal üldse midagi teha.

Kusjuures teemaalgataja edasist käitumist teades tundub see võimalus üsna tõenäoline, Edasi ei olnud ju nii, et naine tuleb saunast välja, helistab (mis on veel täiesti arvestatav käitumine, sest ta ei tea, kus mees on), saab teada, et mees läks lapsepõlvesõpradega kuhugi omi radu pidi, ütleb ahah, millal tuled, võtab teadmiseks ja paneb toru ära. Tark naine teeks nii. [/tsitaat]

Minu rasedad sõbrannad on küll käinud nii sünnipäevadel kui lihtsalt baaris istumas. Enam ju seal ei suitsetata, pole ühtki põhjust, miks nad ei võiks seltskonda nautida. Ja vahet pole, kas nad kaasa tulevad või mitte, normaalne mees kutsub oma naist ikka.

Ja mina ei saa kuidagi pidada targaks naist, kes ütleb mehele, kes on minema HIILINUD, et \”ahah, hiljem näeme\”. Tark naine poleks mingist minemahiilijast rasedakski jäänud, sest mees peab olema selline, keda saab usaldada. Ja see, et selle minemahiilimise peale vihastastakse, on normaalne, sest suhte teine osapool peab aru saama, et enne peoleminekut informeeritakse sellest oma kaaslast. Jah, väga võimalik, et naine oleks selle peale inisema kukkunud – aga täiskasvanud mees saab siiski sellega hakkama ja suudab öelda, kui ta kuskile läheb.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu rasedad sõbrannad on küll käinud nii sünnipäevadel kui lihtsalt baaris istumas. Enam ju seal ei suitsetata, pole ühtki põhjust, miks nad ei võiks seltskonda nautida. Ja vahet pole, kas nad kaasa tulevad või mitte, normaalne mees kutsub oma naist ikka.

Ja mina ei saa kuidagi pidada targaks naist, kes ütleb mehele, kes on minema HIILINUD, et \”ahah, hiljem näeme\”. Tark naine poleks mingist minemahiilijast rasedakski jäänud, sest mees peab olema selline, keda saab usaldada. Ja see, et selle minemahiilimise peale vihastastakse, on normaalne, sest suhte teine osapool peab aru saama, et enne peoleminekut informeeritakse sellest oma kaaslast. Jah, väga võimalik, et naine oleks selle peale inisema kukkunud – aga täiskasvanud mees saab siiski sellega hakkama ja suudab öelda, kui ta kuskile läheb.[/tsitaat]

Täiskasvanud mees peab naise ’inina’ nui neljaks ära kannatama, aga täiskasvanud naine ei pea suutma kokku liita, et mehe minemahiilimine võib olla tema eelnenud ’inina’ otsene tulemus.

Kurat – mehed ja partnerid võtate endale või koduloomad! Ausalt, kui on tegemist minu lapsepõlvesõpradega, siis minu mees ei tule nurka istuma lihtsalt põhimõtte pärast ja kui on tegemist mehe lapsepõlvesõpradega, siis ei lähe mina. Omad sõbrad, omad jutud. Ei ole nii, et hakkad koos elama ja muutud kohe siiami kaksikuteks. Pealegi paljugi mis – meenutatakse kunagisi pruute ja pidusid, pärast jälle naisel nina vingus. Teine asi on ühised sõbrad ja ühised olengud.

Olen nõus, et mehe selline minek on ebaviisakas, aga sellega peakski etteheide piirduma – ole kena ja ütle mulle teinekord enne kui lähed, sest mul on ebamugav olla su vanemate juures, kui ma ei tea, kus sina oled. Aga KEELATA, ähvardada ärasõiduga, nutta ja halada, kuigi tegelikult pole peale igavuse midagi mud viga – see on rohkem lasteaed kui küps suhe ja ei maksa arvata, et sellise draama peale mees teinekord minemata jätab – läheb veel salajasemalt ja ‘unustab’ telefoni ka koju.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
rotsik

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Üldiselt on ikkagi nii, et kui perekond, st mees ja naine, lähevad koos külla, siis nad tulevad sealt ka koos. Kui ei ole eelnevalt teistsugust selgesõnalist kokkulepet, siis niimoodi oma kaaslase juurest lihtsalt minema ei hiilita. Või mis see perekonna mõte õige peaks olema?
Isegi lihtsalt sõbrad – kui ühiselt tullakse, siis eeldatavasti ka ühiselt minnakse, ja kui on muud plaanid, lepitakse ses suhtes enne kokku.

Mehe selline minek oli rohkem kui ebaviisakas, see oli otseselt hoolimatu ja ühtlasi näitas see, et ta ei võta teid kahte kui perekonda. Tegelikult käitus ta antud juhul nagu tülinorija.

Eelmine kägu – see MEES käitus lasteaia tasemel. Selline jalgalaskmine on kohane kolmeaastasele, mitte täiskasvanud inimesele, kes saab varsti isaks.

Ja seda täiesti olenemata sellest, kas naine on rase või mitte.

Mis puutub elu täiel rinnal elamisse, siis ühise lapse eest tuleb ühiselt vastutada ja selline elu, kus ainult naine peab ennast last saades piirama, aga mees üritab elada vallaliseelu, on nõme.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.[/tsitaat]

ah et Ukuaru Minna on sinu iidol. no tore siis. tuletan sulle meelde, et tahtsid end ära tappa 😀 ja ei näinud oma abileu jooksul ühtki õnnelikku päeva. See oli tõesti õnnelik pereelu, millest juhinduda.
sinu lastest kasvavad Akslid?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma hetkel tõsises hämmingus, sõitsime mehega tema vanemate juurde külla, sauna – siin ühtlasi ka tema lapsepõlve kodu ja sõbrad. Minul siis ca 4 nädalat sünnitustähtajani. Tulid sauna ka tema sõbrad, läksid esimestena, pärast neid läksin sauna mina, ja poole saunatamise pealt pistab mees pea ukse vahelt sisse ja teeb totakaid nägusid, naerab ja ütleb t¨au. Järgmine hetk, kui saunatamise lõpetasin, selgus et mees on koos sõpradega jalga lasknud. Mitte mingisugust seletust – lihtsalt need tobedad näod ja t¨au! Mitte ei saanud aru, mis toimub, hämming, helistasin siis talle, et küsida, mis see nagu tähendab? Ta muidugi ei osanud enesekaitseks midagi öelda, kui ütlesin, et krt aga kust ma pean teadma, millal ma sünnitama hakkan, äkki täna öösel ja haiglasse siit pikk tee, kes rooli läheb, kui tema jalga lasknud ja sõpradega pidu paneb – siis pika jutu käigus ütleb, et talle pole see veel kohale jõudnud! Ma ei saa aru, mida need mehed küll mõtlevad, ma pole esimest kuud rase, millal sellised asjad siis kohale jõuavad ja kui praeguseks pole jõudnud, siis kas enam üldse on lootust?
Ma tunnen end nagu väga halvasti, ma ei tea, kas peaksin nutma või naerma? Kas see on nagu normaalne? Või kas mina pingutan üle, kui mõtlen eelseisva sünnituse peale ja selle peale, kuidas sünnitusmajja tervena jõuda?
Järsku peaksin ka võtma auto ja lihtsalt kodu poole jalga laskma?[/tsitaat]

Kas naise reaktsioon on natukenegi adekvaatne?

Siin pole juttu ka sellest, et mul on halb olla ilma sinuta su vanemate juures, sinust oli ebaviisakas ära minna – kuhu see teema siin muudkui tüürib ja mis oleks ka mingigi põhjus sovumiseks.

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

Selles olukorras ei saa öelda, et naine õige ja mees siga. Jään enda juurde – pada sõimab katelt, mees oli mats, naine dramatiseeris olukorda üle. Aga mehe käitumisest on vähemalt võimalik psühholoogiliselt aru saada. Miks ta otsustas ilma teatamata ära minna – ükskõik, kas seda heaks kiita või mitte. Sellise valingu oleks ta ilmselt ka kodus naisele lahkumisplaanist rääkides kaela saanud. Mina ei näeks probleemi, kui mu mees tahaks lapsepõlvesõpradega aega veeta, poeks voodisse ja loeks. Ei hakkaks sünnitusega ähvardama ega koju sõitma. Järelikult võiks mu mees midagi kartmata mulle oma plaanidest ka teada anda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.[/tsitaat]

Esiteks ei ole normaalne, et rase naine metsa langetab või pärast sünnitust kartuleid võtab. Normaalne ei ole ka kibelda sünnitusmajast koju, et \”kolme päevaga jõuaks ju nii palju asju ära teha\”. Normaalne on ikka mõni aeg enne sünnitamist ja jupp aega pärast pühenduda sellele, et keha saaks vähe aega puhata (rasedus kurnab seda, hilisem imetamine ja öised ülevalolekud samuti) ja samuti on normaalne emal pühenduda oma lapsele. Mitte aga leekida sünnituslaualt asju ajama ja tegutsema.

Kui sellel Minnal muud üle ei jäänud kui ise metsa teha ja vahetult pärast sünnitust kartuleid võtta, siis polnud parata. Siiski on kõigis ühiskondades ette nähtud nurgavoodiaeg (mida nüüd ei veedeta enam nurgavoodis, aga vahetu sünnitusjärgne periood on siiski ema-lapse sideme tekkimiseks ja ema keha taastumiseks mõeldud).

Teiseks julgen arvata, et sinu neli last ei ole mingi materjal, mille põhjal üldistada. Julgen arvata, et su sünnitusel abiks olnud ämmakas on vastu võtnud ikka hulga rohkem tittesid kui neli või nelikümmend ja näinud neid verekaotusest minestavaid naisi küll ja veel. Ei, nad kõik ei ole sinuga võrreldes s…hädad.

See toob mind kolmanda, kõige tähtsama punktini. Katsu natuke tagasi tõmmata seda empaatiavõimetut kahe rusikaga vastu rinda tagumist. Muidu on nii, et need neli last ei julge ega taha sulle kui emale mitte midagi rääkida, sest vastuseks tuleb alati toretsev targutamine, kui tubli sina ikka oled ja millised s…hädad on ikka need, kes raseduse ajal metsa ei tee. (?!) Katsu mõista, et normaalse naise jaoks on rasedus, sünnitus ja emadus midagi päris suurt ja võimast ja muudab nende elus vägagi palju. Ja ema, kes valjuhäälselt kinnitab, et tema jaoks ei muuda sisuliselt midagi, hindab oma last järelikult nulliks.
See, kas sina oled midagi kogenud, ei määra seda, kas see asi on üldse olemas või võimalik. Näiteks vähk, minestamine pärast verekaotust sünnitusel, kuus ühesoolist last, lotovõit (jätka ise).

Neljandaks, nagu sulle juba ka öeldud on. Meie esiemadel olid enda emad abiks ja meie esiemade mehed rügasid tõesti varavalgest hilisõhtuni välitöid teha ja hiljem talvehooajal tubaseid meestetöid. Seda ei saa võrrelda tänase ajaga, mil nii mehed kui naised käivad palgatööl ja külaühiskond on kadunud, ning keegi meist pole kõrvalt näinud hulka rasedusi (ja sünnitusi) enne, kui kord ise lapsed saame. Mitte ühelgi ajal ei ole naine sünnitanud ettevalmistuse ja abita, pole olnud ka imikuga ettevalmistuse ja abita. Lihtsalt see, kes aitab ja kuidas, on ajas muutunud. Nii et mõtle ikka ka, mida sa räägid.

Viiendaks. Ühes äärmuses on raseda naise kätel kandmine, teises äärmuses on sõpradega süüdimatult jooma tõmmata, kui oled oma 36 nädalat raseda naise OMA vanemate koju tarinud. Kuldne kesktee jääb sinna vahele. Näiteks minu mees lasi mul raseduste ajal päris palju hommikuti ja vajadusel ka päeval magada, tegi raskemad poeskäigud ise jne. Normaalne, hooliv mees nii talitabki. Minna tüüpi naistel ilmselt ei ole hoolivaid mehi, sest ükski hooliv mees ei lase rasedal naisel tassida, rassida, puid lõhkuda ja ööpäevase tite kõrvalt \”kodus kõike tegema\” tõtata või ei saada teda 6-nädalase imiku kõrvalt tööle, sest \”emapalka veel polnud ja teenistuses ei tohi auku jääda\” (viimane näide teisest teemast). Kui naisel ei ole toetavat meest kõrval, siis uhkeldada pole küll paraku millegagi, pigem on see koht, kus tuleks sellele naisele kaasa tunda.

Mul on kolm last. Oma mehe ja abikaasaga. Meil oleks kahtlemata ainult üks laps, kui ta oleks säärane mees nagu siin eelkirjeldatud näidetes.

Ja ma lugesin nüüd veel kord kogu tsiteeritud jutu läbi ja sain aru, et enim hämmingut tekitab see enda ürgnaiseks pidamine ja asjaolu, et peres on NELI last. Ometi leiab ema juba sünnitusmajas, et beebiga tõtt vahtida on \”mõttetu\” ja kolm päevagi ainult oma tita seltskonnas on \”täielikult mahavisatud aeg\”. Tõepoolest väga kummaline on lugeda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

[/tsitaat]

Mina ei naise solvumises (jäeti üksi mehe vanemate juurde ootamatult) mingit manipuleerimist.

Ajaline sünnitus toimub nädalatel 37-42. 36 nädalat on seega ikka üsna lõpu lähedal.

Mingi osa lapsi sünnib ka enne õiget aega. Häda on selles, et mitte kõigi nende emad ei tea enne sünnitust, et just nemad enneaegse saavad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
rotsik

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Huvitav-huvitav, kui naine ja mees läheksid naise vanemate juurde sauna ja ühel hetkel naine ilma küsimata ja ette hoiatamata sõbrannadega jalga laseks, kas siis mehel oleks õigus pahaseks saada või mitte? Kas mees tunneks ennast võõras kohas, kus ta eeldas, et on koos kaasaga, mugavalt?

Selline käitumine on ebaviisakas IGAL JUHUL. Sellest EI OLE võimalik psühholoogiliselt aru saada, või kui on, siis on see patoloogia. Ja naise reaktsioon ei ole ebaadekvaatne, see on lihtsalt natule vales vinklis. St mitte rasedus ei ole oluline, vaid mees on mats mis mats.

Mina sõidaksin koju – miks ma peaksin selliselt käituvat meest ootama jääma? Tema teeb mis tahab, siis teen mina ka, mis tahan, ei ole ikka küll nii, et ainult üks teeb mis tahab ja teine on kohustatud tema järele ootama.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas naise reaktsioon on natukenegi adekvaatne?

Siin pole juttu ka sellest, et mul on halb olla ilma sinuta su vanemate juures, sinust oli ebaviisakas ära minna – kuhu see teema siin muudkui tüürib ja mis oleks ka mingigi põhjus sovumiseks.

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

Selles olukorras ei saa öelda, et naine õige ja mees siga. Jään enda juurde – pada sõimab katelt, mees oli mats, naine dramatiseeris olukorda üle. Aga mehe käitumisest on vähemalt võimalik psühholoogiliselt aru saada. Miks ta otsustas ilma teatamata ära minna – ükskõik, kas seda heaks kiita või mitte. Sellise valingu oleks ta ilmselt ka kodus naisele lahkumisplaanist rääkides kaela saanud. Mina ei näeks probleemi, kui mu mees tahaks lapsepõlvesõpradega aega veeta, poeks voodisse ja loeks. Ei hakkaks sünnitusega ähvardama ega koju sõitma. Järelikult võiks mu mees midagi kartmata mulle oma plaanidest ka teada anda.[/tsitaat]

..ka naise käitumisest või täiesti aru saada-enamusel rasedatel möllavad hormoonid, mis on täiesti normaalne meditsiinilises mõttes ja see põhjustab üleliigset tundlikkust.Siiski jään mina enda juurde kindlaks, et kui mees loob perekonna siis peab käituma ka kohusetundlikumalt.OK, tahtis pidutseda nii väga(eeldame, et ta polnud üle poole aasta seda teinud)siis täiskasvanud mees käitub lugupidavalt naise suhtes-kas eelnevalt, enne vanemate juurde sõttu lepib kokku ses suhtes või siis ootab kui naine saunast tuleb ja annab siis sõbralikul asjast teada.Olen kindel, et naine poleks viimase variandi puhul nii solvunud olnud!

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina sõidaksin koju – miks ma peaksin selliselt käituvat meest ootama jääma? Tema teeb mis tahab, siis teen mina ka, mis tahan, ei ole ikka küll nii, et ainult üks teeb mis tahab ja teine on kohustatud tema järele ootama.[/tsitaat]

Ja kuhu see sind viiks? Lahutuseni veel enne sünnitust? Kas see oleks ikka kõigile osapooltele hea lahendus? Miks sa arvad, et kui naine nüüd sirge seljaga lahkub, siis mees talle kohe sõprade juurest järele kimab? Mina ei usu, sest naise etteheited mehele ei pea vett, mees ei tule ebaratsionaalsete süüdistuste peale ja kui tulebki, siis mitte armastusest ja süütundest, vaid soovist tüli vältida.. Kas sellist sunnitud tulemist peaks tahtma? Ja kui tõesti ei tulegi – mis siis edasi saab? Ka sellele peaks enne ustepaugutamist mõtlema.

Mees jõuab elu jooksul veel tunduvalt hullemaid olukordi kokku keerata eeldatavasti, kui üks õhtu lapsepõlvesõpradega. Samuti naine. Iga sellise asja peale, mis sulle ei meeldi, lahkud sirge seljaga ja mees ka?

Ma ei imesta, et perekonnad ei püsi, kui partnereid nii lühikese rihma otsas kogu aeg hoida ja iga asja peale uksi paugutada.

Mis siis nüüd nii kohutavat juhtus – mees tahtis lapsepõlvesõpradega koos aega veeta. Naisega veedab ta niikuinii enamiku ajast ja hiljem lapsega. Kahju on siis sellest ühest korrast?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Postitas:
Mutsamamma

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
——–
Mis siis nüüd nii kohutavat juhtus – mees tahtis lapsepõlvesõpradega koos aega veeta. Naisega veedab ta niikuinii enamiku ajast ja hiljem lapsega. Kahju on siis sellest ühest korrast?[/tsitaat]
siin on öeldud korda kümme ja enamgi – asi pole selles, et ta läks, vaid selles, KUIDAS ta läks.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Mutsamamma kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

siin on öeldud korda kümme ja enamgi – asi pole selles, et ta läks, vaid selles, KUIDAS ta läks.[/tsitaat]

Me teame, et naine oli saunas, mees pistis pea ukse vahelt sisse ja ütles t¨au.

Siis tuli naine saunast välja, helistas mehele ja küsis, et kuidas mees mõtleb, et ta sünnitama saab, kui ta nüüd kohe sünnitama hakkab jne, mispeale mees ausalt tunnistas, et ta pole sellele mõelnud – miks ta olekski pidanud, kui selleni on veel terve kuu aega. Mispeale läks suuremaks tüliks.

Kuidas mees oleks saanud ‘normaalselt’ minna? Õige vastus – normaalne oleks perekooli jaoks olnud, kui mees ei olekski läinud. Aga kas see oleks ka mehe soovide suhtes aus olnud? Kas naine mõtles kordagi mehe soovide peale? Kuidas saab ta nõuda, et mees tema soovidega arvestaks, kui ta vastu ei arvesta? Kas rasedus vabandab tõepoolest kõike?

Milleks see tüli üldse – sellest ei saagi ma jätkuvalt aru. Läks siis läks. Sünnitama naine eeldatavasti ei hakanud, muidu poleks ta saanud perekoolis meile juhtunust rääkida. Järelikult see põhjus mehe keelamiseks oligi algusest peale jabur.

Oleks mees sauna tulnud ja hakanud seletama, et kuule kallis, ma tahan sõpradega välja minna – siis oleks naine rääkinud sedasama sünnitamisejuttu seal saunas ja meest keelanud – kas see oleks olnud kuidagi parem variant? Siis oleks mees vbl mossitades koju jäänud. Sünnitama poleks naine ikkagi hakanud ja mees oleks saanud pikalt meelde tuletada, kuidas naine ei lasknud tal sõpradega minna.

Aga ega ma vist ei veena siin kedagi, et lihtsam oleks olnud lasta sel mehel oma sõpradega see pidu ära panna ja mitte hakata ennast üles keerama ja tõstma tüli, kus võitjaid ei ole.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 106 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas see on normaalne või pingutan üle?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.