RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
See jutt on väga ilus, aga mina, kellel mul on kolm last, keda palju armastan ja hellusega üle külvan, ei saa väga aru, miks mu elu enne ja pärast sünnitust kuidagi eriliselt muutuma peaks. Mina elan küll sama moodi edasi, lihtsalt kõigisse tegevustesse kaasan ka lapsed, Iga natukese aja tagant vaatan oma lastele otsa ja imetlen nende silmi ja lõhna ja kallistan, hoian süles, aga ma tõesti ei näe, mis see lastele pühendumine tähendab, et see nüüd nii kohutavalt elu peaks muutma. Sünnitusmajas oli minu meelest kaunis igav, lihtsalt istu päevad otsa ja vahi oma beebile otsa. See pakub mõnu iga natukese aja tagant, aga kogu aeg 24 h?
Ja muuseas, iga naine peab sinu kirjeldatud olukorda normaalseks, sest nad on korduvalt ja korduvalt lugenud selleteemalisi artikleid ajakirjanduses. Aga reaalses elus enamik meestest ei loe kunagi vastavaid artikleid ja ei teagi, mida tänapäeva naised normiks peavad.[/tsitaat]
Normaalses peres ja paarisuhtes ju räägitakse omavahel. Minu mees ei loe küll vastavatest artiklitest, mida TEMA abikaasa normiks peab. Seda ütlen ikka mina ise talle. Ja ma ei oota, et ta küsiks või mõtteid loeks või ära arvaks – kui ma leian, et tal on vaja teada, mida ma mõtlen, siis ma ütlen.
Mul on omal ka kolm last, elan nendega nagu sinagi – st täpselt sama kirjelduse järgi. Ma ei saa kuidagi öelda, et mu elu oleks samasugune nagu enne. Jah, ma käin tööl, kus ma olen edukas ja hinnatud, kuid töönarkomaan ma enam pole. Erinevalt endisest elust teen ma nüüd ikka ka asju, mis mulle väga ei meeldigi (värvidega mökerdamine, plastiliin), ja asju, mida peab, aga enne ei pidanud (rohkem kodus süüa, igasugused lastega seotud koosolekud) ja asju, mis meeldivad ja mis võtavad ka palju aega (toredad tegevused lastega, näiteks koos raamatute lugemine, sportimas käimine ja muu).
Seega ma ei saa mitte kuidagi öelda, et minu elu ei ole muutunud grammivõrdki. On küll muutunud ja kõvasti – nii praktilises kui emotsionaalses tähenduses. See ei tähenda, et ma oleksin kanaema, aga naine, kes kibeleb SÜNNITUSTOAST asju ajama ja on selle üle veel uhkegi, on skaala teises otsas. Minu jaoks on ta tõepoolest ebanormaalne.
Kogu aeg 24h ei olegi vaja oma vastsündinut jõllitada, aga normaalne naine esimesed tund aega pärast lapse väljumist tema kehast reeglina ikkagi viitsib ja suvatseb seda teha, ma arvan, et sina ju ka? Ma olin viimati sünnitusmajas sünnitamas vaid mõne nädala eest ja võin öelda, et loomulikult ma ei veetnud kõiki neid kolme päeva üksisilmi last seirates. Ma puhkasin, magasin, toitsin last, vestlesin teiste lastega, rääkisin külla tulnud abikaasaga ja siis selle ülejäänud aja tõepoolest vaatasin oma vastsündinud titte. See on normaalne protsess ja on tõesti väga imelik mõelda, et selle vahetu sünnitusjärgse taastumise-kohanemise asemel peaks kodus \”miljonit asja\” ajama. Mul oli väga kerge sünnitus igas mõttes, aga ikkagi ei kujuta ette, miks oleks ma pidanud pärast sünnitust kuskil mingeid asju ajama?
Ja mis puudutab seda isade-emade asja, siis emaks kasvatakse koos lapsega (ja sellepärast ju tulebki aega võtta koos titega olemiseks esimestel elupäevadel, -nädalatel ja -kuudel, hiljem aga kord päevaski lapsega juttu rääkida või midagi koos teha). Aga isaks kasvab mees siis, kui ema laseb. Ja kui ema leiab, et isal pole lastega midagi asja, siis selline mees peab võibolla tõesti ajalehest lugema, mida tänapäeval PEREVÄÄRTUSEKS peetakse. Isa-lapse suhet on muide läbi aegade väärtuseks peetud ja alati on mõistlik naine ka teadnud, et selle sideme teke (või ärahoidmine) on suuresti ema teha.
Aga ka naiste endi arusaamine emarollist ei tule kindlasti mitte mingite \”vastavate artiklite\” lugemisest, vaid oma lapsepõlvest. Minu ema näiteks on väga tegus naine, kel oli laste jaoks küllalt vähe aega, kuid kes iial ei luba endale kalki juttu stiilis \”mis ma sest titest ikka vahin\” või \”normaalne rase tassib ise puid\” või et \”ma ei talu s…hädasid\” (teiste rasedate kohta). Ka on mu vanematel normaalne ja terve paarisuhe, kus näidatakse välja hoolimist ja ei arvata, et hoolitsuse vastuvõtmine on \”staaritsemine\” või et kui sünnitusmajast koju jõudev naine esimesel nädalal vaid last imetab ja magab, ei tormagi miljonit asja ajama, et siis ta \”vedeleb, jalad seinal\”.
Ja kuna mu ema pole iial suhtunud naiserolli ja sookaaslastesse (seega vähem või rohkem kaudselt ka iseendasse) sellise põlguse ja halvakspanuga nagu eelpool kirjutanud 4 (!) lapse ema, siis ei suhtu ka mina niimoodi.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 21.02 14:43; 21.02 14:45; 22.02 12:49; 23.02 00:00; 23.02 13:11;