Esileht Pereelu ja suhted Kas see on normaalne või pingutan üle?

Näitan 26 postitust - vahemik 91 kuni 116 (kokku 116 )

Teema: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.[/tsitaat]

ah et Ukuaru Minna on sinu iidol. no tore siis. tuletan sulle meelde, et tahtsid end ära tappa 😀 ja ei näinud oma abileu jooksul ühtki õnnelikku päeva. See oli tõesti õnnelik pereelu, millest juhinduda.
sinu lastest kasvavad Akslid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma hetkel tõsises hämmingus, sõitsime mehega tema vanemate juurde külla, sauna – siin ühtlasi ka tema lapsepõlve kodu ja sõbrad. Minul siis ca 4 nädalat sünnitustähtajani. Tulid sauna ka tema sõbrad, läksid esimestena, pärast neid läksin sauna mina, ja poole saunatamise pealt pistab mees pea ukse vahelt sisse ja teeb totakaid nägusid, naerab ja ütleb t¨au. Järgmine hetk, kui saunatamise lõpetasin, selgus et mees on koos sõpradega jalga lasknud. Mitte mingisugust seletust – lihtsalt need tobedad näod ja t¨au! Mitte ei saanud aru, mis toimub, hämming, helistasin siis talle, et küsida, mis see nagu tähendab? Ta muidugi ei osanud enesekaitseks midagi öelda, kui ütlesin, et krt aga kust ma pean teadma, millal ma sünnitama hakkan, äkki täna öösel ja haiglasse siit pikk tee, kes rooli läheb, kui tema jalga lasknud ja sõpradega pidu paneb – siis pika jutu käigus ütleb, et talle pole see veel kohale jõudnud! Ma ei saa aru, mida need mehed küll mõtlevad, ma pole esimest kuud rase, millal sellised asjad siis kohale jõuavad ja kui praeguseks pole jõudnud, siis kas enam üldse on lootust?
Ma tunnen end nagu väga halvasti, ma ei tea, kas peaksin nutma või naerma? Kas see on nagu normaalne? Või kas mina pingutan üle, kui mõtlen eelseisva sünnituse peale ja selle peale, kuidas sünnitusmajja tervena jõuda?
Järsku peaksin ka võtma auto ja lihtsalt kodu poole jalga laskma?[/tsitaat]

Kas naise reaktsioon on natukenegi adekvaatne?

Siin pole juttu ka sellest, et mul on halb olla ilma sinuta su vanemate juures, sinust oli ebaviisakas ära minna – kuhu see teema siin muudkui tüürib ja mis oleks ka mingigi põhjus sovumiseks.

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

Selles olukorras ei saa öelda, et naine õige ja mees siga. Jään enda juurde – pada sõimab katelt, mees oli mats, naine dramatiseeris olukorda üle. Aga mehe käitumisest on vähemalt võimalik psühholoogiliselt aru saada. Miks ta otsustas ilma teatamata ära minna – ükskõik, kas seda heaks kiita või mitte. Sellise valingu oleks ta ilmselt ka kodus naisele lahkumisplaanist rääkides kaela saanud. Mina ei näeks probleemi, kui mu mees tahaks lapsepõlvesõpradega aega veeta, poeks voodisse ja loeks. Ei hakkaks sünnitusega ähvardama ega koju sõitma. Järelikult võiks mu mees midagi kartmata mulle oma plaanidest ka teada anda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.[/tsitaat]

Esiteks ei ole normaalne, et rase naine metsa langetab või pärast sünnitust kartuleid võtab. Normaalne ei ole ka kibelda sünnitusmajast koju, et \”kolme päevaga jõuaks ju nii palju asju ära teha\”. Normaalne on ikka mõni aeg enne sünnitamist ja jupp aega pärast pühenduda sellele, et keha saaks vähe aega puhata (rasedus kurnab seda, hilisem imetamine ja öised ülevalolekud samuti) ja samuti on normaalne emal pühenduda oma lapsele. Mitte aga leekida sünnituslaualt asju ajama ja tegutsema.

Kui sellel Minnal muud üle ei jäänud kui ise metsa teha ja vahetult pärast sünnitust kartuleid võtta, siis polnud parata. Siiski on kõigis ühiskondades ette nähtud nurgavoodiaeg (mida nüüd ei veedeta enam nurgavoodis, aga vahetu sünnitusjärgne periood on siiski ema-lapse sideme tekkimiseks ja ema keha taastumiseks mõeldud).

Teiseks julgen arvata, et sinu neli last ei ole mingi materjal, mille põhjal üldistada. Julgen arvata, et su sünnitusel abiks olnud ämmakas on vastu võtnud ikka hulga rohkem tittesid kui neli või nelikümmend ja näinud neid verekaotusest minestavaid naisi küll ja veel. Ei, nad kõik ei ole sinuga võrreldes s…hädad.

See toob mind kolmanda, kõige tähtsama punktini. Katsu natuke tagasi tõmmata seda empaatiavõimetut kahe rusikaga vastu rinda tagumist. Muidu on nii, et need neli last ei julge ega taha sulle kui emale mitte midagi rääkida, sest vastuseks tuleb alati toretsev targutamine, kui tubli sina ikka oled ja millised s…hädad on ikka need, kes raseduse ajal metsa ei tee. (?!) Katsu mõista, et normaalse naise jaoks on rasedus, sünnitus ja emadus midagi päris suurt ja võimast ja muudab nende elus vägagi palju. Ja ema, kes valjuhäälselt kinnitab, et tema jaoks ei muuda sisuliselt midagi, hindab oma last järelikult nulliks.
See, kas sina oled midagi kogenud, ei määra seda, kas see asi on üldse olemas või võimalik. Näiteks vähk, minestamine pärast verekaotust sünnitusel, kuus ühesoolist last, lotovõit (jätka ise).

Neljandaks, nagu sulle juba ka öeldud on. Meie esiemadel olid enda emad abiks ja meie esiemade mehed rügasid tõesti varavalgest hilisõhtuni välitöid teha ja hiljem talvehooajal tubaseid meestetöid. Seda ei saa võrrelda tänase ajaga, mil nii mehed kui naised käivad palgatööl ja külaühiskond on kadunud, ning keegi meist pole kõrvalt näinud hulka rasedusi (ja sünnitusi) enne, kui kord ise lapsed saame. Mitte ühelgi ajal ei ole naine sünnitanud ettevalmistuse ja abita, pole olnud ka imikuga ettevalmistuse ja abita. Lihtsalt see, kes aitab ja kuidas, on ajas muutunud. Nii et mõtle ikka ka, mida sa räägid.

Viiendaks. Ühes äärmuses on raseda naise kätel kandmine, teises äärmuses on sõpradega süüdimatult jooma tõmmata, kui oled oma 36 nädalat raseda naise OMA vanemate koju tarinud. Kuldne kesktee jääb sinna vahele. Näiteks minu mees lasi mul raseduste ajal päris palju hommikuti ja vajadusel ka päeval magada, tegi raskemad poeskäigud ise jne. Normaalne, hooliv mees nii talitabki. Minna tüüpi naistel ilmselt ei ole hoolivaid mehi, sest ükski hooliv mees ei lase rasedal naisel tassida, rassida, puid lõhkuda ja ööpäevase tite kõrvalt \”kodus kõike tegema\” tõtata või ei saada teda 6-nädalase imiku kõrvalt tööle, sest \”emapalka veel polnud ja teenistuses ei tohi auku jääda\” (viimane näide teisest teemast). Kui naisel ei ole toetavat meest kõrval, siis uhkeldada pole küll paraku millegagi, pigem on see koht, kus tuleks sellele naisele kaasa tunda.

Mul on kolm last. Oma mehe ja abikaasaga. Meil oleks kahtlemata ainult üks laps, kui ta oleks säärane mees nagu siin eelkirjeldatud näidetes.

Ja ma lugesin nüüd veel kord kogu tsiteeritud jutu läbi ja sain aru, et enim hämmingut tekitab see enda ürgnaiseks pidamine ja asjaolu, et peres on NELI last. Ometi leiab ema juba sünnitusmajas, et beebiga tõtt vahtida on \”mõttetu\” ja kolm päevagi ainult oma tita seltskonnas on \”täielikult mahavisatud aeg\”. Tõepoolest väga kummaline on lugeda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

[/tsitaat]

Mina ei naise solvumises (jäeti üksi mehe vanemate juurde ootamatult) mingit manipuleerimist.

Ajaline sünnitus toimub nädalatel 37-42. 36 nädalat on seega ikka üsna lõpu lähedal.

Mingi osa lapsi sünnib ka enne õiget aega. Häda on selles, et mitte kõigi nende emad ei tea enne sünnitust, et just nemad enneaegse saavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
rotsik

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Huvitav-huvitav, kui naine ja mees läheksid naise vanemate juurde sauna ja ühel hetkel naine ilma küsimata ja ette hoiatamata sõbrannadega jalga laseks, kas siis mehel oleks õigus pahaseks saada või mitte? Kas mees tunneks ennast võõras kohas, kus ta eeldas, et on koos kaasaga, mugavalt?

Selline käitumine on ebaviisakas IGAL JUHUL. Sellest EI OLE võimalik psühholoogiliselt aru saada, või kui on, siis on see patoloogia. Ja naise reaktsioon ei ole ebaadekvaatne, see on lihtsalt natule vales vinklis. St mitte rasedus ei ole oluline, vaid mees on mats mis mats.

Mina sõidaksin koju – miks ma peaksin selliselt käituvat meest ootama jääma? Tema teeb mis tahab, siis teen mina ka, mis tahan, ei ole ikka küll nii, et ainult üks teeb mis tahab ja teine on kohustatud tema järele ootama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas naise reaktsioon on natukenegi adekvaatne?

Siin pole juttu ka sellest, et mul on halb olla ilma sinuta su vanemate juures, sinust oli ebaviisakas ära minna – kuhu see teema siin muudkui tüürib ja mis oleks ka mingigi põhjus sovumiseks.

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

Selles olukorras ei saa öelda, et naine õige ja mees siga. Jään enda juurde – pada sõimab katelt, mees oli mats, naine dramatiseeris olukorda üle. Aga mehe käitumisest on vähemalt võimalik psühholoogiliselt aru saada. Miks ta otsustas ilma teatamata ära minna – ükskõik, kas seda heaks kiita või mitte. Sellise valingu oleks ta ilmselt ka kodus naisele lahkumisplaanist rääkides kaela saanud. Mina ei näeks probleemi, kui mu mees tahaks lapsepõlvesõpradega aega veeta, poeks voodisse ja loeks. Ei hakkaks sünnitusega ähvardama ega koju sõitma. Järelikult võiks mu mees midagi kartmata mulle oma plaanidest ka teada anda.[/tsitaat]

..ka naise käitumisest või täiesti aru saada-enamusel rasedatel möllavad hormoonid, mis on täiesti normaalne meditsiinilises mõttes ja see põhjustab üleliigset tundlikkust.Siiski jään mina enda juurde kindlaks, et kui mees loob perekonna siis peab käituma ka kohusetundlikumalt.OK, tahtis pidutseda nii väga(eeldame, et ta polnud üle poole aasta seda teinud)siis täiskasvanud mees käitub lugupidavalt naise suhtes-kas eelnevalt, enne vanemate juurde sõttu lepib kokku ses suhtes või siis ootab kui naine saunast tuleb ja annab siis sõbralikul asjast teada.Olen kindel, et naine poleks viimase variandi puhul nii solvunud olnud!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mina sõidaksin koju – miks ma peaksin selliselt käituvat meest ootama jääma? Tema teeb mis tahab, siis teen mina ka, mis tahan, ei ole ikka küll nii, et ainult üks teeb mis tahab ja teine on kohustatud tema järele ootama.[/tsitaat]

Ja kuhu see sind viiks? Lahutuseni veel enne sünnitust? Kas see oleks ikka kõigile osapooltele hea lahendus? Miks sa arvad, et kui naine nüüd sirge seljaga lahkub, siis mees talle kohe sõprade juurest järele kimab? Mina ei usu, sest naise etteheited mehele ei pea vett, mees ei tule ebaratsionaalsete süüdistuste peale ja kui tulebki, siis mitte armastusest ja süütundest, vaid soovist tüli vältida.. Kas sellist sunnitud tulemist peaks tahtma? Ja kui tõesti ei tulegi – mis siis edasi saab? Ka sellele peaks enne ustepaugutamist mõtlema.

Mees jõuab elu jooksul veel tunduvalt hullemaid olukordi kokku keerata eeldatavasti, kui üks õhtu lapsepõlvesõpradega. Samuti naine. Iga sellise asja peale, mis sulle ei meeldi, lahkud sirge seljaga ja mees ka?

Ma ei imesta, et perekonnad ei püsi, kui partnereid nii lühikese rihma otsas kogu aeg hoida ja iga asja peale uksi paugutada.

Mis siis nüüd nii kohutavat juhtus – mees tahtis lapsepõlvesõpradega koos aega veeta. Naisega veedab ta niikuinii enamiku ajast ja hiljem lapsega. Kahju on siis sellest ühest korrast?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Mutsamamma

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
——–
Mis siis nüüd nii kohutavat juhtus – mees tahtis lapsepõlvesõpradega koos aega veeta. Naisega veedab ta niikuinii enamiku ajast ja hiljem lapsega. Kahju on siis sellest ühest korrast?[/tsitaat]
siin on öeldud korda kümme ja enamgi – asi pole selles, et ta läks, vaid selles, KUIDAS ta läks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Mutsamamma kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

siin on öeldud korda kümme ja enamgi – asi pole selles, et ta läks, vaid selles, KUIDAS ta läks.[/tsitaat]

Me teame, et naine oli saunas, mees pistis pea ukse vahelt sisse ja ütles t¨au.

Siis tuli naine saunast välja, helistas mehele ja küsis, et kuidas mees mõtleb, et ta sünnitama saab, kui ta nüüd kohe sünnitama hakkab jne, mispeale mees ausalt tunnistas, et ta pole sellele mõelnud – miks ta olekski pidanud, kui selleni on veel terve kuu aega. Mispeale läks suuremaks tüliks.

Kuidas mees oleks saanud ‘normaalselt’ minna? Õige vastus – normaalne oleks perekooli jaoks olnud, kui mees ei olekski läinud. Aga kas see oleks ka mehe soovide suhtes aus olnud? Kas naine mõtles kordagi mehe soovide peale? Kuidas saab ta nõuda, et mees tema soovidega arvestaks, kui ta vastu ei arvesta? Kas rasedus vabandab tõepoolest kõike?

Milleks see tüli üldse – sellest ei saagi ma jätkuvalt aru. Läks siis läks. Sünnitama naine eeldatavasti ei hakanud, muidu poleks ta saanud perekoolis meile juhtunust rääkida. Järelikult see põhjus mehe keelamiseks oligi algusest peale jabur.

Oleks mees sauna tulnud ja hakanud seletama, et kuule kallis, ma tahan sõpradega välja minna – siis oleks naine rääkinud sedasama sünnitamisejuttu seal saunas ja meest keelanud – kas see oleks olnud kuidagi parem variant? Siis oleks mees vbl mossitades koju jäänud. Sünnitama poleks naine ikkagi hakanud ja mees oleks saanud pikalt meelde tuletada, kuidas naine ei lasknud tal sõpradega minna.

Aga ega ma vist ei veena siin kedagi, et lihtsam oleks olnud lasta sel mehel oma sõpradega see pidu ära panna ja mitte hakata ennast üles keerama ja tõstma tüli, kus võitjaid ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
RebaseMaie

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kurat – mehed ja partnerid võtate endale või koduloomad! Ausalt, kui on tegemist minu lapsepõlvesõpradega, siis minu mees ei tule nurka istuma lihtsalt põhimõtte pärast ja kui on tegemist mehe lapsepõlvesõpradega, siis ei lähe mina. Omad sõbrad, omad jutud. Ei ole nii, et hakkad koos elama ja muutud kohe siiami kaksikuteks. Pealegi paljugi mis – meenutatakse kunagisi pruute ja pidusid, pärast jälle naisel nina vingus. Teine asi on ühised sõbrad ja ühised olengud.[/tsitaat]

Meil on mehega üsna sarnane maitse, nii et me saame üsna sarnaste inimestega läbi ja mitmed tema head sõbrad on ka minu head sõbrad. Teiseks ei ole meie veel päris 50aastased, seega erilist mineviku meenutamist veel ei ole, pealegi ei ole meie seltskonnas ei naisi ega mehi, kes mingi 20 aasta taguse kepi peale nina vingu tõmbaksid (kui just sellise olengu käigus välja ei tule, et mehel kuskil vallaslaps on vms), on ka nii olnud, et mees aitab oma vanemaid ja mina lähen tema eksiga ööklubisse. Eraldi sõbrad on enamasti kategoorias \”eraldi sõbrad\” just selle pärast, et teine osapool neid või selle seltskonnaga kaasnevat miskipärast ei salli – näiteks minu mees ei jää kunagi koju, kui mulle endised klassiõed külla tulevad, sest ei jaksa seda kädistamist ära kuulata. Aga kui inimesed omavahel normaalselt läbi saavad, pole ju mingit põhjust rangelt sõpruskondi eraldi hoida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]RebaseMaie kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Meil on mehega üsna sarnane maitse, nii et me saame üsna sarnaste inimestega läbi ja mitmed tema head sõbrad on ka minu head sõbrad. Teiseks ei ole meie veel päris 50aastased, seega erilist mineviku meenutamist veel ei ole, pealegi ei ole meie seltskonnas ei naisi ega mehi, kes mingi 20 aasta taguse kepi peale nina vingu tõmbaksid (kui just sellise olengu käigus välja ei tule, et mehel kuskil vallaslaps on vms), on ka nii olnud, et mees aitab oma vanemaid ja mina lähen tema eksiga ööklubisse. Eraldi sõbrad on enamasti kategoorias \”eraldi sõbrad\” just selle pärast, et teine osapool neid või selle seltskonnaga kaasnevat miskipärast ei salli – näiteks minu mees ei jää kunagi koju, kui mulle endised klassiõed külla tulevad, sest ei jaksa seda kädistamist ära kuulata. Aga kui inimesed omavahel normaalselt läbi saavad, pole ju mingit põhjust rangelt sõpruskondi eraldi hoida.[/tsitaat]

Ja teemaalgatusse puutub see kuidas? Teemaalgataja mees ei tahtnud teemaalgatajat kaasa, ju olid siis omad tegemised. Ka mina aktsepteerin, et erinevalt eluetapilt kogunenud tuttavatega, kellega igapäevaselt ei suhtle, on omad jutud – nt kogunes kunagi klassikokkutulek meie tagaaeda, ma ei tulnud selle peale ka, et mu mees peaks seal juures istuma terve õhtu ja tema ise ka mitte. Tulid talle tema kunagised kõrgkoolikaaslased pea terve rühmaga külla ja sauna – ma läksin oma sõbranna juurde selleks õhtuks. Ma ei haagi nende naljade ja meenutustega ju ja teises toas istuda on ka tobe.

Tuleb üks või kaks lähemat sõbrannat/sõpra – võime perega võõrustada. Tuleb 5 töökaaskast korraga, jutleme omavahel.

Aga ma nüüd rohkem ei viitsi, elage oma elud keeruliseks kui muidu ei saa.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Mutsamamma

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]

Ja teemaalgatusse puutub see kuidas? Teemaalgataja mees ei tahtnud teemaalgatajat kaasa. Ka mina aktsepteerin, et erinevalt eluetapilt kogunenud tuttavatega on omad jutud – nt kogunes kunagi klassikokkutulek meie tagaaeda, ma ei tulnud selle peale ka, et mu mees peaks seal juures istuma terve õhtu ja tema ise ka mitte. Tulid talle tema kunagised kõrgkoolikaaslased pea terve rühmaga külla ja sauna – ma läksin oma sõbranna juurde selleks õhtuks. Ma ei haagi nende naljade ja meenutustega ju ja teises toas istuda on ka tobe.

Tuleb üks või kaks lähemat klassiõde – võime perega võõrustada. Tuleb 15, jutleme omavahel.[/tsitaat]
kõik see on väga normaalne ja mõistetav, sest kõik need kohtumised on ETTE TEADA ja KOKKU LEPITUD. mitte nii, et mees kutsub oma ülikooliaegsed sõbrad lihtsalt teie koju kokku ilma sulle ütlemata ja sul jääb üle ainult sündinud fakt alla neelata.

lisaks see siu jutt võitjata vaidluse ja tühja tüli tekitamise kohta. hea küll, esimene kord mainid lihtsalt kenasti, et kuule, ära kao ilma kokku leppimata ära. aga kui tehaksegi nii järgmine kord ka? minu arvates on selline ära kadumine just selline käitumine, mille puhul tuleb vile üles tõmmata kohe esimesel korral, et teist korda ei tulekski. ja see ei välista muidugi, et ka naine vaikselt oma reaktsioone, sõnu ja hoiakuid ei võiks korrigeerida, kui mees tuleb järgmine kord jutuga, et läheb sõpradega välja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Nimetad seda ise tagasi roomamiseks? 🙂

Ma kusjuures alguses mõtlesingi, et kaon lihtsalt ära. Samas mina olen inimene, kes eelistab teistest teerulliga mitte üle sõita ja lahendada asju läbirääkimiste teel.
[/tsitaat]

Miks sa läbirääkimisi alles uusaasta varahommikul bussijaamas otsustasid alustada?

Sa oleksid võinud ju talle helistada sealt, kus eelnevalt viibisid ja bussijaama mineku draama vahele jätta.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Mutsamamma kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kõik see on väga normaalne ja mõistetav, sest kõik need kohtumised on ETTE TEADA ja KOKKU LEPITUD. mitte nii, et mees kutsub oma ülikooliaegsed sõbrad lihtsalt teie koju kokku ilma sulle ütlemata ja sul jääb üle ainult sündinud fakt alla neelata.

lisaks see siu jutt võitjata vaidluse ja tühja tüli tekitamise kohta. hea küll, esimene kord mainid lihtsalt kenasti, et kuule, ära kao ilma kokku leppimata ära. aga kui tehaksegi nii järgmine kord ka? minu arvates on selline ära kadumine just selline käitumine, mille puhul tuleb vile üles tõmmata kohe esimesel korral, et teist korda ei tulekski. ja see ei välista muidugi, et ka naine vaikselt oma reaktsioone, sõnu ja hoiakuid ei võiks korrigeerida, kui mees tuleb järgmine kord jutuga, et läheb sõpradega välja.[/tsitaat]

No korra veel, ei pea vastu.
Ma abs ei eita, et teemaalgataja mees käitus mingi kandi pealt võttes inetult. ma väidan, et teemaalgataja polnud parem, pigem hullem. Ühel on vabanduseks lapsepõlvesõbrad ja kohtumisrõõm ja spontaansus, mispuhul tihti ei olegi ette teada ja ei saagi midagi enne kokku leppida, teine on lihtsalt pidur.

Ja sinu jutt vile ülestõmbamise kohta haagib mu küsimusega, et kas inimestel on partnerid või lemmikloomad. Ma ei kujuta ette, et ma oma partneri suhtes mingit vilet üles tõmbaks või hakkaks talle vastuvaidlemist mittesallival toonil ette kirjutama, et mis on lubatud ja mis mitte, kus on lubatud käia ja kelle käest tuleb enne allkiri võtta. Ma ei tee isegi oma lastega nii – ma olen rohkem väärt kui selline madal nägelemine.

Ja kui tõesti on meheks krooniline ärakaduja (meil ei ole kusjuures mingit põhjust arvata, et teemaalgataja mees selline oleks, küsitigi ju selle ühe konkreetse juhumi kohta, mitte ei halatud üldiselt), siis vaata peeglisse ja tunnista, et valik läks nihu, mitte ära hakka teist täiskasvanut kohtlema nagu last. Sellega ei jõua küll kaugele, harmoonilise pereeluni kindlasti mitte.

Ja ma kindlasti ei minestaks, kui mehele etteteatamata kari töökaaslasi külla sajaks. Või mulle. Seda ei juhtu ju iga päev ja selle ühe korra elab üle. Elu ei peaks nii raamides olema.

Mul on niimoodi kunagi grupikokkutulek organiseerunud, et 2 tuli külla ja siis hakkasime teistele helistama ja lõpuks oli meid üle kümne. Väga lõbus oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Mõttetu vaidlus-2 leeri, ühed kinnstuvad ikka enam omasse arvamusse ja teised enda omasse.
Sul teemalagataja jääb ole kuulata oma sisetunnet, kumba leeri sina kuulud ja talitada edaspidi vastavalt nii kuidas süda ütleb.
Pole siin ilmas ühtki nii tarka, kes absoluutset tõde võib kuulutada..

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Mees hakkab vist taipama, et püünised tõmbuvad koomale. Ehk siis – mitte keegi ei saa mitte kedagi omada. Sinu suhtumine on kohutavalt omandihimuline.

Me oleme pea 20 a abielus, pole mulle elus pähe tulnud, et mees on minu omand, et ma võin teda keelata-käskida. Austame üksteist, üksteise hobisid, soove ja tegemisi. Ja ei ole mees iial mu juurest midagi ütlemata minema tõtanud või mingeid sigadusi korraldanud.

Sa olid ju turvalises kohas, tema vanemate juures? Ta oli oma vanade sõpradega koos ja hõikas sulle head aega? Sul ei olnud ju sünnitustähtaeg homme?Ta ei läinud ju niisama, kellelegi teada andmata, kuhugi tundmatusse.
Kas ta sul ikka tööl või kempsus tohib käia ilma sinu käest eelnevalt luba saamata?

Kasvage suureks! Kole raske on last kasvatada, olles ise veel nii lapsemeelne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mees hakkab vist taipama, et püünised tõmbuvad koomale. Ehk siis – mitte keegi ei saa mitte kedagi omada. Sinu suhtumine on kohutavalt omandihimuline.

Me oleme pea 20 a abielus, pole mulle elus pähe tulnud, et mees on minu omand, et ma võin teda keelata-käskida. Austame üksteist, üksteise hobisid, soove ja tegemisi. Ja ei ole mees iial mu juurest midagi ütlemata minema tõtanud või mingeid sigadusi korraldanud.

Sa olid ju turvalises kohas, tema vanemate juures? Ta oli oma vanade sõpradega koos ja hõikas sulle head aega? Sul ei olnud ju sünnitustähtaeg homme?Ta ei läinud ju niisama, kellelegi teada andmata, kuhugi tundmatusse.
Kas ta sul ikka tööl või kempsus tohib käia ilma sinu käest eelnevalt luba saamata?

Kasvage suureks! Kole raske on last kasvatada, olles ise veel nii lapsemeelne.

[/tsitaat]

Minu meelest on just väga lapsik see suhtumine, et sünnitustähtaeg ei olnud ju homme, aga ei hakanud ju sünnitama, aga ega sa mu peremees ei ole, aga miks nii lühike kett.

Tavaline teismelise jutt. Saabub teismeline vastu hommikut koju ja kehitab õlgu: Aga ei juhtunud ju midagi. Aga ei juhtugi ju tavaliselt midagi! Piira erutust, mammi…

Mina ei saa just nimelt aru, kuidas SELLISE suhtumisega saab abielus olla, lapsi kasvatada jne.

Väärikas inimene käitub kõigiga väärikalt. Ta ei sea teiste inimesena kohtlemisele mingeid tingimusi. Ta ei targuta nagu teismeline. Ta näitab oma pereliikmete vastu üles kõige elementaarsemat austust.

Minu abikaasa, kellega olen küll abielus vaid 6 aastat, pole ka pole kunagi hõiganud saunaukselt \”tsau\” ja jooksnud lapsepõlvesõpradega joomingule, sellal kui mina viimase vindi peal rasedana (mida 36 nädalat ikka kindlasti on) passin TEMA vanemate juures. Aga ta pole jätnud seda ja kõike muud sellist tegemata mitte sellepärast, et mina olen ingel, vaid sellepärast, et TEMA on väärikas täiskasvanud inimene, kes põhimõtteliselt ei kohtle oma naist nii nagu teismeline poiss oma ema.

Igasugune \”ise oled süüdi\” jutt on lapsik ja ka rumal. Las ma arvan – mõni mees joob ka kindlasti sellepärast, et kaine peaga ei suuda oma naist taluda? Kohe kindlasti mitte sellepärast, et ta on alkohoolik?

Ja üksi mehe vanemate juures ei ole turvaline koht, kui me räägime emotsionaalsest turvatundest. Füüsiline turvatunne on rasedale tagatud igas asustatud punktis.
Jutt sellest, et \”olid ju turvalises kohas\” on jälle täpselt selline teismelise repliik. Et mina lähen nüüd sõpsidega välja ja las minu emme tegeleb sinu pseudoprobleemidega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.[/tsitaat]

vaata, normaalsel naisel ei ole vaja ennast niimoodi tõestada. Pakun, et sinu suhe oma emaga on väga haige ja enesehinnang null, mis väljendubki hüsteerilises tõestamisvajaduses ja kõige materdamises, mis sinu arvamusega ei ühti.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Minu arust pole midagi hullu, kui mees sõpradega pittu läheb kui naine rase on. Aga hull on jätta naine üksi vanemate juurde ja ise minema tõmmata. Oleks siis veel koduski.
Mina sõidaks sealt vanemate juurest minema. Sõidaks oma vanemate juurde näiteks. Koju ei läheks enne kui aur on välja läinud. Mehele ka paras üksi kodus istuda ja mõelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

vaata, normaalsel naisel ei ole vaja ennast niimoodi tõestada. Pakun, et sinu suhe oma emaga on väga haige ja enesehinnang null, mis väljendubki hüsteerilises tõestamisvajaduses ja kõige materdamises, mis sinu arvamusega ei ühti.[/tsitaat]

Minu suhe emaga on väga hea ja lähedane, ka mu enesehinnangul pole viga midagi. Ma lihtsalt ei salli laiskust, lodevust, vingumist pisiasjade pärast ega õpitud abitust. Ja mees hoidnuks-poputanuks mind raseduste ajal ja peale sünnitusi vägagi, kui ma vaid oleksin lasknud..aga ma ei visanud jalgu seinale ega staaritsenud. Lihtsalt elasin tavapäraselt aktiivset elu edasi, sest teisiti ma ei oska.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Ma vastan teemaalgatajale tema küsitud vastuse – jah, pingutad üle!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt
Postitas:
rotsik

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]rotsik kirjutas:[/small]

Ja kuhu see sind viiks? Lahutuseni veel enne sünnitust? Kas see oleks ikka kõigile osapooltele hea lahendus? Miks sa arvad, et kui naine nüüd sirge seljaga lahkub, siis mees talle kohe sõprade juurest järele kimab? /…/

Mis siis nüüd nii kohutavat juhtus – mees tahtis lapsepõlvesõpradega koos aega veeta. Naisega veedab ta niikuinii enamiku ajast ja hiljem lapsega. Kahju on siis sellest ühest korrast?[/tsitaat]
Ja mis siis nüüd nii kohutavat juhtuks, kui naine lihtsalt SAMAMOODI käituks nagu mees – spontaanselt ja oma suva järgi? Miks ta PEAKS jääma võõrasse kohta omapead, sellisesse kohta, kuhu ainult mehe pärast üldse on mindudki?
Mida oleks väärt selline mees, kes selle peale, et naine ennast koju, mugavamasse kohta, liigutas, hakkaks kohe uksi paugutama ja lahutust nõudma?
Kui mees võib, siis miks naine ei või? Spontaanne olla…
keegi ei arvagi, et mees peaks sellisel juhul naisele järele tormama sõprade juurest, point on selles, ET KA NAISEL ON ÕIGUS TEHA SEDA, MIS TALLE PAREM TUNDUB, täpselt samamoodi, kui mehelgi.
Kui sa veel aru ei saanud, siis ma kordan: NORMAALSES suhtes EI KÄI asjad nii, et üks pool lubab endale spontaansust ja elab täiel rinnal ja teine peab kogu aeg oma elu tema järgi sättima.

Ma küsin su käest uuesti – kui naine oleks mehega samamoodi käitunud, kui naise vanemate juurde oleks üksi jäetud mees, kas see oleks sinu meelest okei? Või oleks mehe solvumine sellisel puhul õigustatud?
Või kui sulle võrdsuse mõiste üle võimete käib, siis kujutle palun situatsiooni, kus nt üks sõbranna kutsub teise oma vanemate juurde külla ja siis ise kaob kohalike sõbrannadega spontaanselt minema – kas see oleks ka okei ja tore ja kas küllakutsutu peaks oma sõbranna vanemate juurde niisama sidima jäämagi? Või tohiks ta äkki siiski koju ära minna?

Uksepaugutamine ja ahelate seadmine, ja sealjuures provotseerimatu, on hoopis see mehe paljukiidetud \”spontaansus\”. Konkreetselt näidatakse naisele koht kätte: mina teen, mis tahan, ja sina ootad minu järele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu suhe emaga on väga hea ja lähedane, ka mu enesehinnangul pole viga midagi. Ma lihtsalt ei salli laiskust, lodevust, vingumist pisiasjade pärast ega õpitud abitust. Ja mees hoidnuks-poputanuks mind raseduste ajal ja peale sünnitusi vägagi, kui ma vaid oleksin lasknud..aga ma ei visanud jalgu seinale ega staaritsenud. Lihtsalt elasin tavapäraselt aktiivset elu edasi, sest teisiti ma ei oska.[/tsitaat]

Rase olemine, sünnitamine ega ka imiku ema olemine ei ole pisiasjad. Ning emotsionaalse toetuse ootamine kõige lähedasemalt inimeselt neis eluetappides ei ole õpitud abitus.

Jätkuvalt on väga kummaline lugeda mõtteavaldusi stiilis, et vahetult enne ja pärast emaks saamist tuleks edasi elada tavapärase aktiivsusega, sest \”teisiti ei oska\”. Kui ei oska, tuleb õppida. Emaks olemine ei ole midagi täiesti tähtsusetut, imik ei ole \”mõttetu\” olend, kellega kahekesi veedetud aeg on \”täielikult maha visatud\” (nagu kirjutasid eelmises postituses). Milline naine ja ema niimoodi räägib?

Samamoodi pole abikaasa ja laste isa poolse helluse vastuvõtmine mingi staaritsemine, vaid täiesti normaalne käitumine kõigis paarisuhetes, kus valitseb armastus ja lähedus. Mida õpetab mehe tõrjumine lastele? Et naine ei vaja tähelepanu ega hellust või ei oska armastust vastu võtta ega ka ise välja näidata? Et mees naeruvääristab end, kui tahab omapoolset armastust tegudega väljendada?

Minu jaoks tõepoolest täiesti arusaamatu peremudel. Kui sinu arvates on igasugune hoolimine peresiseselt laiskuse ja lodevuse väljendus ning emotsionaalselt toetav peresuhe \”õpitud abitus\” ehk teisisõnu sa ei anna ega võta vastu, siis miks sa abielus oled? Miks on neli last?

Ausalt, enne sinu kirjade lugemist ma ei kujutanud ette naist, kelle arvates on sünnitustoas oma vastsündinuga tutvumine mõttetu või järgmised paar päeva ainult vastsündinuga olla maailma kõige mahavisatum aeg, sest küll oleks jõudnud samal ajal aktiivselt ja vanaviisi elada. Milleks siis võtta ette nii suuri muutusi, kui ei osata või ei taheta enda juures mitte midagi muuta?

Ära solvu, aga – mõtle, mis tunne on olla sellise ema laps, kes suure suuga kuulutab, et tema jaoks on oma magava äsjasündinud lapse vaatamine lihtsalt ajaraiskamine? Või et abikaasa tähelepanuavaldusi tuleb tõrjuda ning inimene, kes vajab hingelist toetust, partnerlust ja nii edasi, on laisk ja lodev?

Kas ema, kellega suhe on väidetavalt hea ja lähedane, suhtus oma lastesse samamoodi? Et sünnitada nad möödaminnes võib, aga juba sünnitusmajas ei ole mõtet nende peale liigselt oma aega ja tähelepanu raisata? Ja loomulikult ka mitte oodata, et mees seda teeks, sest juba vanas külaühiskonnas ei huvitanud see vigisev pamp vähemalt aastakese eriti kedagi? (Mina nii ei arva ei meie ega vana-aja emade-isade kohta, kuid just nii sa alguses kirjutasid.)

PS. Teemaalgatuse kohta ka. Kui rase naine (või ka mitterase naine) solvub selle peale, et abikaasa ta ette hoiatamata jätaks oma vanemate juurde lolli näoga passima, siis milles täpselt siin väljenduvad teemaalgataja laiskus ja lodevus?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Rase olemine, sünnitamine ega ka imiku ema olemine ei ole pisiasjad. Ning emotsionaalse toetuse ootamine kõige lähedasemalt inimeselt neis eluetappides ei ole õpitud abitus.

Jätkuvalt on väga kummaline lugeda mõtteavaldusi stiilis, et vahetult enne ja pärast emaks saamist tuleks edasi elada tavapärase aktiivsusega, sest \”teisiti ei oska\”. Kui ei oska, tuleb õppida. Emaks olemine ei ole midagi täiesti tähtsusetut, imik ei ole \”mõttetu\” olend, kellega kahekesi veedetud aeg on \”täielikult maha visatud\” (nagu kirjutasid eelmises postituses). Milline naine ja ema niimoodi räägib?

Samamoodi pole abikaasa ja laste isa poolse helluse vastuvõtmine mingi staaritsemine, vaid täiesti normaalne käitumine kõigis paarisuhetes, kus valitseb armastus ja lähedus. Mida õpetab mehe tõrjumine lastele? Et naine ei vaja tähelepanu ega hellust või ei oska armastust vastu võtta ega ka ise välja näidata? Et mees naeruvääristab end, kui tahab omapoolset armastust tegudega väljendada?

Minu jaoks tõepoolest täiesti arusaamatu peremudel. Kui sinu arvates on igasugune hoolimine peresiseselt laiskuse ja lodevuse väljendus ning emotsionaalselt toetav peresuhe \”õpitud abitus\” ehk teisisõnu sa ei anna ega võta vastu, siis miks sa abielus oled? Miks on neli last?

Ausalt, enne sinu kirjade lugemist ma ei kujutanud ette naist, kelle arvates on sünnitustoas oma vastsündinuga tutvumine mõttetu või järgmised paar päeva ainult vastsündinuga olla maailma kõige mahavisatum aeg, sest küll oleks jõudnud samal ajal aktiivselt ja vanaviisi elada. Milleks siis võtta ette nii suuri muutusi, kui ei osata või ei taheta enda juures mitte midagi muuta?

Ära solvu, aga – mõtle, mis tunne on olla sellise ema laps, kes suure suuga kuulutab, et tema jaoks on oma magava äsjasündinud lapse vaatamine lihtsalt ajaraiskamine? Või et abikaasa tähelepanuavaldusi tuleb tõrjuda ning inimene, kes vajab hingelist toetust, partnerlust ja nii edasi, on laisk ja lodev?

Kas ema, kellega suhe on väidetavalt hea ja lähedane, suhtus oma lastesse samamoodi? Et sünnitada nad möödaminnes võib, aga juba sünnitusmajas ei ole mõtet nende peale liigselt oma aega ja tähelepanu raisata? Ja loomulikult ka mitte oodata, et mees seda teeks, sest juba vanas külaühiskonnas ei huvitanud see vigisev pamp vähemalt aastakese eriti kedagi? (Mina nii ei arva ei meie ega vana-aja emade-isade kohta, kuid just nii sa alguses kirjutasid.)

PS. Teemaalgatuse kohta ka. Kui rase naine (või ka mitterase naine) solvub selle peale, et abikaasa ta ette hoiatamata jätaks oma vanemate juurde lolli näoga passima, siis milles täpselt siin väljenduvad teemaalgataja laiskus ja lodevus?[/tsitaat]

väga õigesti öeldud ja ilusti sõnastatud!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Rase olemine, sünnitamine ega ka imiku ema olemine ei ole pisiasjad. Ning emotsionaalse toetuse ootamine kõige lähedasemalt inimeselt neis eluetappides ei ole õpitud abitus.

Jätkuvalt on väga kummaline lugeda mõtteavaldusi stiilis, et vahetult enne ja pärast emaks saamist tuleks edasi elada tavapärase aktiivsusega, sest \”teisiti ei oska\”. Kui ei oska, tuleb õppida. Emaks olemine ei ole midagi täiesti tähtsusetut, imik ei ole \”mõttetu\” olend, kellega kahekesi veedetud aeg on \”täielikult maha visatud\” (nagu kirjutasid eelmises postituses). Milline naine ja ema niimoodi räägib?

Samamoodi pole abikaasa ja laste isa poolse helluse vastuvõtmine mingi staaritsemine, vaid täiesti normaalne käitumine kõigis paarisuhetes, kus valitseb armastus ja lähedus. Mida õpetab mehe tõrjumine lastele? Et naine ei vaja tähelepanu ega hellust või ei oska armastust vastu võtta ega ka ise välja näidata? Et mees naeruvääristab end, kui tahab omapoolset armastust tegudega väljendada?

Minu jaoks tõepoolest täiesti arusaamatu peremudel. Kui sinu arvates on igasugune hoolimine peresiseselt laiskuse ja lodevuse väljendus ning emotsionaalselt toetav peresuhe \”õpitud abitus\” ehk teisisõnu sa ei anna ega võta vastu, siis miks sa abielus oled? Miks on neli last?

Ausalt, enne sinu kirjade lugemist ma ei kujutanud ette naist, kelle arvates on sünnitustoas oma vastsündinuga tutvumine mõttetu või järgmised paar päeva ainult vastsündinuga olla maailma kõige mahavisatum aeg, sest küll oleks jõudnud samal ajal aktiivselt ja vanaviisi elada. Milleks siis võtta ette nii suuri muutusi, kui ei osata või ei taheta enda juures mitte midagi muuta?
[/tsitaat]

See jutt on väga ilus, aga mina, kellel mul on kolm last, keda palju armastan ja hellusega üle külvan, ei saa väga aru, miks mu elu enne ja pärast sünnitust kuidagi eriliselt muutuma peaks. Mina elan küll sama moodi edasi, lihtsalt kõigisse tegevustesse kaasan ka lapsed, Iga natukese aja tagant vaatan oma lastele otsa ja imetlen nende silmi ja lõhna ja kallistan, hoian süles, aga ma tõesti ei näe, mis see lastele pühendumine tähendab, et see nüüd nii kohutavalt elu peaks muutma. Sünnitusmajas oli minu meelest kaunis igav, lihtsalt istu päevad otsa ja vahi oma beebile otsa. See pakub mõnu iga natukese aja tagant, aga kogu aeg 24 h?

Ja muuseas, iga naine peab sinu kirjeldatud olukorda normaalseks, sest nad on korduvalt ja korduvalt lugenud selleteemalisi artikleid ajakirjanduses. Aga reaalses elus enamik meestest ei loe kunagi vastavaid artikleid ja ei teagi, mida tänapäeva naised normiks peavad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See jutt on väga ilus, aga mina, kellel mul on kolm last, keda palju armastan ja hellusega üle külvan, ei saa väga aru, miks mu elu enne ja pärast sünnitust kuidagi eriliselt muutuma peaks. Mina elan küll sama moodi edasi, lihtsalt kõigisse tegevustesse kaasan ka lapsed, Iga natukese aja tagant vaatan oma lastele otsa ja imetlen nende silmi ja lõhna ja kallistan, hoian süles, aga ma tõesti ei näe, mis see lastele pühendumine tähendab, et see nüüd nii kohutavalt elu peaks muutma. Sünnitusmajas oli minu meelest kaunis igav, lihtsalt istu päevad otsa ja vahi oma beebile otsa. See pakub mõnu iga natukese aja tagant, aga kogu aeg 24 h?

Ja muuseas, iga naine peab sinu kirjeldatud olukorda normaalseks, sest nad on korduvalt ja korduvalt lugenud selleteemalisi artikleid ajakirjanduses. Aga reaalses elus enamik meestest ei loe kunagi vastavaid artikleid ja ei teagi, mida tänapäeva naised normiks peavad.[/tsitaat]

Normaalses peres ja paarisuhtes ju räägitakse omavahel. Minu mees ei loe küll vastavatest artiklitest, mida TEMA abikaasa normiks peab. Seda ütlen ikka mina ise talle. Ja ma ei oota, et ta küsiks või mõtteid loeks või ära arvaks – kui ma leian, et tal on vaja teada, mida ma mõtlen, siis ma ütlen.

Mul on omal ka kolm last, elan nendega nagu sinagi – st täpselt sama kirjelduse järgi. Ma ei saa kuidagi öelda, et mu elu oleks samasugune nagu enne. Jah, ma käin tööl, kus ma olen edukas ja hinnatud, kuid töönarkomaan ma enam pole. Erinevalt endisest elust teen ma nüüd ikka ka asju, mis mulle väga ei meeldigi (värvidega mökerdamine, plastiliin), ja asju, mida peab, aga enne ei pidanud (rohkem kodus süüa, igasugused lastega seotud koosolekud) ja asju, mis meeldivad ja mis võtavad ka palju aega (toredad tegevused lastega, näiteks koos raamatute lugemine, sportimas käimine ja muu).

Seega ma ei saa mitte kuidagi öelda, et minu elu ei ole muutunud grammivõrdki. On küll muutunud ja kõvasti – nii praktilises kui emotsionaalses tähenduses. See ei tähenda, et ma oleksin kanaema, aga naine, kes kibeleb SÜNNITUSTOAST asju ajama ja on selle üle veel uhkegi, on skaala teises otsas. Minu jaoks on ta tõepoolest ebanormaalne.

Kogu aeg 24h ei olegi vaja oma vastsündinut jõllitada, aga normaalne naine esimesed tund aega pärast lapse väljumist tema kehast reeglina ikkagi viitsib ja suvatseb seda teha, ma arvan, et sina ju ka? Ma olin viimati sünnitusmajas sünnitamas vaid mõne nädala eest ja võin öelda, et loomulikult ma ei veetnud kõiki neid kolme päeva üksisilmi last seirates. Ma puhkasin, magasin, toitsin last, vestlesin teiste lastega, rääkisin külla tulnud abikaasaga ja siis selle ülejäänud aja tõepoolest vaatasin oma vastsündinud titte. See on normaalne protsess ja on tõesti väga imelik mõelda, et selle vahetu sünnitusjärgse taastumise-kohanemise asemel peaks kodus \”miljonit asja\” ajama. Mul oli väga kerge sünnitus igas mõttes, aga ikkagi ei kujuta ette, miks oleks ma pidanud pärast sünnitust kuskil mingeid asju ajama?

Ja mis puudutab seda isade-emade asja, siis emaks kasvatakse koos lapsega (ja sellepärast ju tulebki aega võtta koos titega olemiseks esimestel elupäevadel, -nädalatel ja -kuudel, hiljem aga kord päevaski lapsega juttu rääkida või midagi koos teha). Aga isaks kasvab mees siis, kui ema laseb. Ja kui ema leiab, et isal pole lastega midagi asja, siis selline mees peab võibolla tõesti ajalehest lugema, mida tänapäeval PEREVÄÄRTUSEKS peetakse. Isa-lapse suhet on muide läbi aegade väärtuseks peetud ja alati on mõistlik naine ka teadnud, et selle sideme teke (või ärahoidmine) on suuresti ema teha.

Aga ka naiste endi arusaamine emarollist ei tule kindlasti mitte mingite \”vastavate artiklite\” lugemisest, vaid oma lapsepõlvest. Minu ema näiteks on väga tegus naine, kel oli laste jaoks küllalt vähe aega, kuid kes iial ei luba endale kalki juttu stiilis \”mis ma sest titest ikka vahin\” või \”normaalne rase tassib ise puid\” või et \”ma ei talu s…hädasid\” (teiste rasedate kohta). Ka on mu vanematel normaalne ja terve paarisuhe, kus näidatakse välja hoolimist ja ei arvata, et hoolitsuse vastuvõtmine on \”staaritsemine\” või et kui sünnitusmajast koju jõudev naine esimesel nädalal vaid last imetab ja magab, ei tormagi miljonit asja ajama, et siis ta \”vedeleb, jalad seinal\”.

Ja kuna mu ema pole iial suhtunud naiserolli ja sookaaslastesse (seega vähem või rohkem kaudselt ka iseendasse) sellise põlguse ja halvakspanuga nagu eelpool kirjutanud 4 (!) lapse ema, siis ei suhtu ka mina niimoodi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Näitan 26 postitust - vahemik 91 kuni 116 (kokku 116 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas see on normaalne või pingutan üle?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.