Teema: Kas see on normaalne või pingutan üle?

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma hetkel tõsises hämmingus, sõitsime mehega tema vanemate juurde külla, sauna – siin ühtlasi ka tema lapsepõlve kodu ja sõbrad. Minul siis ca 4 nädalat sünnitustähtajani. Tulid sauna ka tema sõbrad, läksid esimestena, pärast neid läksin sauna mina, ja poole saunatamise pealt pistab mees pea ukse vahelt sisse ja teeb totakaid nägusid, naerab ja ütleb t¨au. Järgmine hetk, kui saunatamise lõpetasin, selgus et mees on koos sõpradega jalga lasknud. Mitte mingisugust seletust – lihtsalt need tobedad näod ja t¨au! Mitte ei saanud aru, mis toimub, hämming, helistasin siis talle, et küsida, mis see nagu tähendab? Ta muidugi ei osanud enesekaitseks midagi öelda, kui ütlesin, et krt aga kust ma pean teadma, millal ma sünnitama hakkan, äkki täna öösel ja haiglasse siit pikk tee, kes rooli läheb, kui tema jalga lasknud ja sõpradega pidu paneb – siis pika jutu käigus ütleb, et talle pole see veel kohale jõudnud! Ma ei saa aru, mida need mehed küll mõtlevad, ma pole esimest kuud rase, millal sellised asjad siis kohale jõuavad ja kui praeguseks pole jõudnud, siis kas enam üldse on lootust?
Ma tunnen end nagu väga halvasti, ma ei tea, kas peaksin nutma või naerma? Kas see on nagu normaalne? Või kas mina pingutan üle, kui mõtlen eelseisva sünnituse peale ja selle peale, kuidas sünnitusmajja tervena jõuda?
Järsku peaksin ka võtma auto ja lihtsalt kodu poole jalga laskma?[/tsitaat]

Kas naise reaktsioon on natukenegi adekvaatne?

Siin pole juttu ka sellest, et mul on halb olla ilma sinuta su vanemate juures, sinust oli ebaviisakas ära minna – kuhu see teema siin muudkui tüürib ja mis oleks ka mingigi põhjus sovumiseks.

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

Selles olukorras ei saa öelda, et naine õige ja mees siga. Jään enda juurde – pada sõimab katelt, mees oli mats, naine dramatiseeris olukorda üle. Aga mehe käitumisest on vähemalt võimalik psühholoogiliselt aru saada. Miks ta otsustas ilma teatamata ära minna – ükskõik, kas seda heaks kiita või mitte. Sellise valingu oleks ta ilmselt ka kodus naisele lahkumisplaanist rääkides kaela saanud. Mina ei näeks probleemi, kui mu mees tahaks lapsepõlvesõpradega aega veeta, poeks voodisse ja loeks. Ei hakkaks sünnitusega ähvardama ega koju sõitma. Järelikult võiks mu mees midagi kartmata mulle oma plaanidest ka teada anda.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

[/tsitaat]

Mina ei naise solvumises (jäeti üksi mehe vanemate juurde ootamatult) mingit manipuleerimist.

Ajaline sünnitus toimub nädalatel 37-42. 36 nädalat on seega ikka üsna lõpu lähedal.

Mingi osa lapsi sünnib ka enne õiget aega. Häda on selles, et mitte kõigi nende emad ei tea enne sünnitust, et just nemad enneaegse saavad.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kas naise reaktsioon on natukenegi adekvaatne?

Siin pole juttu ka sellest, et mul on halb olla ilma sinuta su vanemate juures, sinust oli ebaviisakas ära minna – kuhu see teema siin muudkui tüürib ja mis oleks ka mingigi põhjus sovumiseks.

Siin manipuleeritakse rasedusega, mis pole isegi lõpu lähedal veel niipea. Ja siis edasi veel teema arenedes sellega, et miks sina tohid pidutseda, mina ju ei saa.

Selles olukorras ei saa öelda, et naine õige ja mees siga. Jään enda juurde – pada sõimab katelt, mees oli mats, naine dramatiseeris olukorda üle. Aga mehe käitumisest on vähemalt võimalik psühholoogiliselt aru saada. Miks ta otsustas ilma teatamata ära minna – ükskõik, kas seda heaks kiita või mitte. Sellise valingu oleks ta ilmselt ka kodus naisele lahkumisplaanist rääkides kaela saanud. Mina ei näeks probleemi, kui mu mees tahaks lapsepõlvesõpradega aega veeta, poeks voodisse ja loeks. Ei hakkaks sünnitusega ähvardama ega koju sõitma. Järelikult võiks mu mees midagi kartmata mulle oma plaanidest ka teada anda.[/tsitaat]

..ka naise käitumisest või täiesti aru saada-enamusel rasedatel möllavad hormoonid, mis on täiesti normaalne meditsiinilises mõttes ja see põhjustab üleliigset tundlikkust.Siiski jään mina enda juurde kindlaks, et kui mees loob perekonna siis peab käituma ka kohusetundlikumalt.OK, tahtis pidutseda nii väga(eeldame, et ta polnud üle poole aasta seda teinud)siis täiskasvanud mees käitub lugupidavalt naise suhtes-kas eelnevalt, enne vanemate juurde sõttu lepib kokku ses suhtes või siis ootab kui naine saunast tuleb ja annab siis sõbralikul asjast teada.Olen kindel, et naine poleks viimase variandi puhul nii solvunud olnud!

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]
——–
Mis siis nüüd nii kohutavat juhtus – mees tahtis lapsepõlvesõpradega koos aega veeta. Naisega veedab ta niikuinii enamiku ajast ja hiljem lapsega. Kahju on siis sellest ühest korrast?[/tsitaat]
siin on öeldud korda kümme ja enamgi – asi pole selles, et ta läks, vaid selles, KUIDAS ta läks.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kurat – mehed ja partnerid võtate endale või koduloomad! Ausalt, kui on tegemist minu lapsepõlvesõpradega, siis minu mees ei tule nurka istuma lihtsalt põhimõtte pärast ja kui on tegemist mehe lapsepõlvesõpradega, siis ei lähe mina. Omad sõbrad, omad jutud. Ei ole nii, et hakkad koos elama ja muutud kohe siiami kaksikuteks. Pealegi paljugi mis – meenutatakse kunagisi pruute ja pidusid, pärast jälle naisel nina vingus. Teine asi on ühised sõbrad ja ühised olengud.[/tsitaat]

Meil on mehega üsna sarnane maitse, nii et me saame üsna sarnaste inimestega läbi ja mitmed tema head sõbrad on ka minu head sõbrad. Teiseks ei ole meie veel päris 50aastased, seega erilist mineviku meenutamist veel ei ole, pealegi ei ole meie seltskonnas ei naisi ega mehi, kes mingi 20 aasta taguse kepi peale nina vingu tõmbaksid (kui just sellise olengu käigus välja ei tule, et mehel kuskil vallaslaps on vms), on ka nii olnud, et mees aitab oma vanemaid ja mina lähen tema eksiga ööklubisse. Eraldi sõbrad on enamasti kategoorias \”eraldi sõbrad\” just selle pärast, et teine osapool neid või selle seltskonnaga kaasnevat miskipärast ei salli – näiteks minu mees ei jää kunagi koju, kui mulle endised klassiõed külla tulevad, sest ei jaksa seda kädistamist ära kuulata. Aga kui inimesed omavahel normaalselt läbi saavad, pole ju mingit põhjust rangelt sõpruskondi eraldi hoida.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small][/small]

Ja teemaalgatusse puutub see kuidas? Teemaalgataja mees ei tahtnud teemaalgatajat kaasa. Ka mina aktsepteerin, et erinevalt eluetapilt kogunenud tuttavatega on omad jutud – nt kogunes kunagi klassikokkutulek meie tagaaeda, ma ei tulnud selle peale ka, et mu mees peaks seal juures istuma terve õhtu ja tema ise ka mitte. Tulid talle tema kunagised kõrgkoolikaaslased pea terve rühmaga külla ja sauna – ma läksin oma sõbranna juurde selleks õhtuks. Ma ei haagi nende naljade ja meenutustega ju ja teises toas istuda on ka tobe.

Tuleb üks või kaks lähemat klassiõde – võime perega võõrustada. Tuleb 15, jutleme omavahel.[/tsitaat]
kõik see on väga normaalne ja mõistetav, sest kõik need kohtumised on ETTE TEADA ja KOKKU LEPITUD. mitte nii, et mees kutsub oma ülikooliaegsed sõbrad lihtsalt teie koju kokku ilma sulle ütlemata ja sul jääb üle ainult sündinud fakt alla neelata.

lisaks see siu jutt võitjata vaidluse ja tühja tüli tekitamise kohta. hea küll, esimene kord mainid lihtsalt kenasti, et kuule, ära kao ilma kokku leppimata ära. aga kui tehaksegi nii järgmine kord ka? minu arvates on selline ära kadumine just selline käitumine, mille puhul tuleb vile üles tõmmata kohe esimesel korral, et teist korda ei tulekski. ja see ei välista muidugi, et ka naine vaikselt oma reaktsioone, sõnu ja hoiakuid ei võiks korrigeerida, kui mees tuleb järgmine kord jutuga, et läheb sõpradega välja.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Mutsamamma kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

kõik see on väga normaalne ja mõistetav, sest kõik need kohtumised on ETTE TEADA ja KOKKU LEPITUD. mitte nii, et mees kutsub oma ülikooliaegsed sõbrad lihtsalt teie koju kokku ilma sulle ütlemata ja sul jääb üle ainult sündinud fakt alla neelata.

lisaks see siu jutt võitjata vaidluse ja tühja tüli tekitamise kohta. hea küll, esimene kord mainid lihtsalt kenasti, et kuule, ära kao ilma kokku leppimata ära. aga kui tehaksegi nii järgmine kord ka? minu arvates on selline ära kadumine just selline käitumine, mille puhul tuleb vile üles tõmmata kohe esimesel korral, et teist korda ei tulekski. ja see ei välista muidugi, et ka naine vaikselt oma reaktsioone, sõnu ja hoiakuid ei võiks korrigeerida, kui mees tuleb järgmine kord jutuga, et läheb sõpradega välja.[/tsitaat]

No korra veel, ei pea vastu.
Ma abs ei eita, et teemaalgataja mees käitus mingi kandi pealt võttes inetult. ma väidan, et teemaalgataja polnud parem, pigem hullem. Ühel on vabanduseks lapsepõlvesõbrad ja kohtumisrõõm ja spontaansus, mispuhul tihti ei olegi ette teada ja ei saagi midagi enne kokku leppida, teine on lihtsalt pidur.

Ja sinu jutt vile ülestõmbamise kohta haagib mu küsimusega, et kas inimestel on partnerid või lemmikloomad. Ma ei kujuta ette, et ma oma partneri suhtes mingit vilet üles tõmbaks või hakkaks talle vastuvaidlemist mittesallival toonil ette kirjutama, et mis on lubatud ja mis mitte, kus on lubatud käia ja kelle käest tuleb enne allkiri võtta. Ma ei tee isegi oma lastega nii – ma olen rohkem väärt kui selline madal nägelemine.

Ja kui tõesti on meheks krooniline ärakaduja (meil ei ole kusjuures mingit põhjust arvata, et teemaalgataja mees selline oleks, küsitigi ju selle ühe konkreetse juhumi kohta, mitte ei halatud üldiselt), siis vaata peeglisse ja tunnista, et valik läks nihu, mitte ära hakka teist täiskasvanut kohtlema nagu last. Sellega ei jõua küll kaugele, harmoonilise pereeluni kindlasti mitte.

Ja ma kindlasti ei minestaks, kui mehele etteteatamata kari töökaaslasi külla sajaks. Või mulle. Seda ei juhtu ju iga päev ja selle ühe korra elab üle. Elu ei peaks nii raamides olema.

Mul on niimoodi kunagi grupikokkutulek organiseerunud, et 2 tuli külla ja siis hakkasime teistele helistama ja lõpuks oli meid üle kümne. Väga lõbus oli.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

Mees hakkab vist taipama, et püünised tõmbuvad koomale. Ehk siis – mitte keegi ei saa mitte kedagi omada. Sinu suhtumine on kohutavalt omandihimuline.

Me oleme pea 20 a abielus, pole mulle elus pähe tulnud, et mees on minu omand, et ma võin teda keelata-käskida. Austame üksteist, üksteise hobisid, soove ja tegemisi. Ja ei ole mees iial mu juurest midagi ütlemata minema tõtanud või mingeid sigadusi korraldanud.

Sa olid ju turvalises kohas, tema vanemate juures? Ta oli oma vanade sõpradega koos ja hõikas sulle head aega? Sul ei olnud ju sünnitustähtaeg homme?Ta ei läinud ju niisama, kellelegi teada andmata, kuhugi tundmatusse.
Kas ta sul ikka tööl või kempsus tohib käia ilma sinu käest eelnevalt luba saamata?

Kasvage suureks! Kole raske on last kasvatada, olles ise veel nii lapsemeelne.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lugedees siinsete rasedate hädakisa, imestan, kuidas naised nii nõrgaks on jäänud? Ukuaru Minna langetas rasedana metsa ja võttis peale sünnitust kartuleid, siin aga peab mees 9 kuud naise kätt hoidma-kätel kandma, sest \”ma olen ju nii rase\”.
Mina olen Ukuaru Minna tüüpi. Kerged rasedused, sain ise kõik asjad tehtud, igal pool käidud ja oldud, mingit erikohtlemist ega poputamist ei nõudnud ega tahtnudki…Kiiresti ja kergelt neli last sünnitanud ja sünnitused olid nagu suur s..ahäda. Vahel kõhukinnisusega on palju hullem pressida ja punnida 😀
Viimasega oli mul ka verekaotus üsna suur, aga püsti tõusin, vetsus+du¨i all käisin ja vett jõin juba sünnitustoas olemise ajal (mõttetu ju seal tundide viisi niisama lesida ja beebiga tõtt vahtida, jätsin tita magama ja käisin vahepeal ära) Pärast ämmakas pahandas, et oleksid võinud abi kutsuda, et verekaotusest tingituna äkki oleksid ära minestanud kusgil…no ei minestanud ju. Ma ainult sünnitasin ju, ega ma sant ole, et mind teenindama või talutama peaks.
Mees ma sünnitusele kaasa ei tahtnud, sest olen 100% seda meelt, et sünnitus on naiste asi ja mehi sinna vahtima vaja pole. Õnneks ta ei tahtnud tulla ka. Oma haiglakoti pakkisin ise alati paar nädalat varem valmis, mees polekski osanud sinna midagi panna või teadnudki, mida ma kaasa võtta tahan või mitte.
Haiglasoleku aeg oli kõige igavam. 3 päeva niisama passida ja lakke vahtida, sest koju arstid mind kunagi samal päeval lubada ei tahtnud, kuigi olen kuulnud, et paljud saavad kohe koju. Täiesti mahavisatud aeg, kodus oleks saanud nii palju asju ära teha sel ajal…
Ma arvan, et sellepärast siin nii paljud kurdavadki, et mees ei taha enam teist-kolmandat last, kuna mees ei taha enam kogu seda kammajaad, alustades 9 kuud vinguva ja erikohtlemist vajava rasedaga, siis vägisi peale pressitud imikuga, kelle pärast ta magamatuna tööl käima peab (koos tegime, koos kasvatame esimesest elupäevast peale võrdselt-suhtmine) jne
Meie esiemadel olid selles suhtes asjad tunduvalt paremini paigas: sünnitus ja beebid-väikelapsed olid ema rida, kui juba kaela kandma hakkasid, hakkas isa nendega tegelema, tööriistade kasutamist, kündmist-külvamist õpetama.[/tsitaat]

vaata, normaalsel naisel ei ole vaja ennast niimoodi tõestada. Pakun, et sinu suhe oma emaga on väga haige ja enesehinnang null, mis väljendubki hüsteerilises tõestamisvajaduses ja kõige materdamises, mis sinu arvamusega ei ühti.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

vaata, normaalsel naisel ei ole vaja ennast niimoodi tõestada. Pakun, et sinu suhe oma emaga on väga haige ja enesehinnang null, mis väljendubki hüsteerilises tõestamisvajaduses ja kõige materdamises, mis sinu arvamusega ei ühti.[/tsitaat]

Minu suhe emaga on väga hea ja lähedane, ka mu enesehinnangul pole viga midagi. Ma lihtsalt ei salli laiskust, lodevust, vingumist pisiasjade pärast ega õpitud abitust. Ja mees hoidnuks-poputanuks mind raseduste ajal ja peale sünnitusi vägagi, kui ma vaid oleksin lasknud..aga ma ei visanud jalgu seinale ega staaritsenud. Lihtsalt elasin tavapäraselt aktiivset elu edasi, sest teisiti ma ei oska.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]rotsik kirjutas:[/small]

Ja kuhu see sind viiks? Lahutuseni veel enne sünnitust? Kas see oleks ikka kõigile osapooltele hea lahendus? Miks sa arvad, et kui naine nüüd sirge seljaga lahkub, siis mees talle kohe sõprade juurest järele kimab? /…/

Mis siis nüüd nii kohutavat juhtus – mees tahtis lapsepõlvesõpradega koos aega veeta. Naisega veedab ta niikuinii enamiku ajast ja hiljem lapsega. Kahju on siis sellest ühest korrast?[/tsitaat]
Ja mis siis nüüd nii kohutavat juhtuks, kui naine lihtsalt SAMAMOODI käituks nagu mees – spontaanselt ja oma suva järgi? Miks ta PEAKS jääma võõrasse kohta omapead, sellisesse kohta, kuhu ainult mehe pärast üldse on mindudki?
Mida oleks väärt selline mees, kes selle peale, et naine ennast koju, mugavamasse kohta, liigutas, hakkaks kohe uksi paugutama ja lahutust nõudma?
Kui mees võib, siis miks naine ei või? Spontaanne olla…
keegi ei arvagi, et mees peaks sellisel juhul naisele järele tormama sõprade juurest, point on selles, ET KA NAISEL ON ÕIGUS TEHA SEDA, MIS TALLE PAREM TUNDUB, täpselt samamoodi, kui mehelgi.
Kui sa veel aru ei saanud, siis ma kordan: NORMAALSES suhtes EI KÄI asjad nii, et üks pool lubab endale spontaansust ja elab täiel rinnal ja teine peab kogu aeg oma elu tema järgi sättima.

Ma küsin su käest uuesti – kui naine oleks mehega samamoodi käitunud, kui naise vanemate juurde oleks üksi jäetud mees, kas see oleks sinu meelest okei? Või oleks mehe solvumine sellisel puhul õigustatud?
Või kui sulle võrdsuse mõiste üle võimete käib, siis kujutle palun situatsiooni, kus nt üks sõbranna kutsub teise oma vanemate juurde külla ja siis ise kaob kohalike sõbrannadega spontaanselt minema – kas see oleks ka okei ja tore ja kas küllakutsutu peaks oma sõbranna vanemate juurde niisama sidima jäämagi? Või tohiks ta äkki siiski koju ära minna?

Uksepaugutamine ja ahelate seadmine, ja sealjuures provotseerimatu, on hoopis see mehe paljukiidetud \”spontaansus\”. Konkreetselt näidatakse naisele koht kätte: mina teen, mis tahan, ja sina ootad minu järele.

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Rase olemine, sünnitamine ega ka imiku ema olemine ei ole pisiasjad. Ning emotsionaalse toetuse ootamine kõige lähedasemalt inimeselt neis eluetappides ei ole õpitud abitus.

Jätkuvalt on väga kummaline lugeda mõtteavaldusi stiilis, et vahetult enne ja pärast emaks saamist tuleks edasi elada tavapärase aktiivsusega, sest \”teisiti ei oska\”. Kui ei oska, tuleb õppida. Emaks olemine ei ole midagi täiesti tähtsusetut, imik ei ole \”mõttetu\” olend, kellega kahekesi veedetud aeg on \”täielikult maha visatud\” (nagu kirjutasid eelmises postituses). Milline naine ja ema niimoodi räägib?

Samamoodi pole abikaasa ja laste isa poolse helluse vastuvõtmine mingi staaritsemine, vaid täiesti normaalne käitumine kõigis paarisuhetes, kus valitseb armastus ja lähedus. Mida õpetab mehe tõrjumine lastele? Et naine ei vaja tähelepanu ega hellust või ei oska armastust vastu võtta ega ka ise välja näidata? Et mees naeruvääristab end, kui tahab omapoolset armastust tegudega väljendada?

Minu jaoks tõepoolest täiesti arusaamatu peremudel. Kui sinu arvates on igasugune hoolimine peresiseselt laiskuse ja lodevuse väljendus ning emotsionaalselt toetav peresuhe \”õpitud abitus\” ehk teisisõnu sa ei anna ega võta vastu, siis miks sa abielus oled? Miks on neli last?

Ausalt, enne sinu kirjade lugemist ma ei kujutanud ette naist, kelle arvates on sünnitustoas oma vastsündinuga tutvumine mõttetu või järgmised paar päeva ainult vastsündinuga olla maailma kõige mahavisatum aeg, sest küll oleks jõudnud samal ajal aktiivselt ja vanaviisi elada. Milleks siis võtta ette nii suuri muutusi, kui ei osata või ei taheta enda juures mitte midagi muuta?

Ära solvu, aga – mõtle, mis tunne on olla sellise ema laps, kes suure suuga kuulutab, et tema jaoks on oma magava äsjasündinud lapse vaatamine lihtsalt ajaraiskamine? Või et abikaasa tähelepanuavaldusi tuleb tõrjuda ning inimene, kes vajab hingelist toetust, partnerlust ja nii edasi, on laisk ja lodev?

Kas ema, kellega suhe on väidetavalt hea ja lähedane, suhtus oma lastesse samamoodi? Et sünnitada nad möödaminnes võib, aga juba sünnitusmajas ei ole mõtet nende peale liigselt oma aega ja tähelepanu raisata? Ja loomulikult ka mitte oodata, et mees seda teeks, sest juba vanas külaühiskonnas ei huvitanud see vigisev pamp vähemalt aastakese eriti kedagi? (Mina nii ei arva ei meie ega vana-aja emade-isade kohta, kuid just nii sa alguses kirjutasid.)

PS. Teemaalgatuse kohta ka. Kui rase naine (või ka mitterase naine) solvub selle peale, et abikaasa ta ette hoiatamata jätaks oma vanemate juurde lolli näoga passima, siis milles täpselt siin väljenduvad teemaalgataja laiskus ja lodevus?[/tsitaat]

väga õigesti öeldud ja ilusti sõnastatud!

RE: Kas see on normaalne või pingutan üle?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

See jutt on väga ilus, aga mina, kellel mul on kolm last, keda palju armastan ja hellusega üle külvan, ei saa väga aru, miks mu elu enne ja pärast sünnitust kuidagi eriliselt muutuma peaks. Mina elan küll sama moodi edasi, lihtsalt kõigisse tegevustesse kaasan ka lapsed, Iga natukese aja tagant vaatan oma lastele otsa ja imetlen nende silmi ja lõhna ja kallistan, hoian süles, aga ma tõesti ei näe, mis see lastele pühendumine tähendab, et see nüüd nii kohutavalt elu peaks muutma. Sünnitusmajas oli minu meelest kaunis igav, lihtsalt istu päevad otsa ja vahi oma beebile otsa. See pakub mõnu iga natukese aja tagant, aga kogu aeg 24 h?

Ja muuseas, iga naine peab sinu kirjeldatud olukorda normaalseks, sest nad on korduvalt ja korduvalt lugenud selleteemalisi artikleid ajakirjanduses. Aga reaalses elus enamik meestest ei loe kunagi vastavaid artikleid ja ei teagi, mida tänapäeva naised normiks peavad.[/tsitaat]

Normaalses peres ja paarisuhtes ju räägitakse omavahel. Minu mees ei loe küll vastavatest artiklitest, mida TEMA abikaasa normiks peab. Seda ütlen ikka mina ise talle. Ja ma ei oota, et ta küsiks või mõtteid loeks või ära arvaks – kui ma leian, et tal on vaja teada, mida ma mõtlen, siis ma ütlen.

Mul on omal ka kolm last, elan nendega nagu sinagi – st täpselt sama kirjelduse järgi. Ma ei saa kuidagi öelda, et mu elu oleks samasugune nagu enne. Jah, ma käin tööl, kus ma olen edukas ja hinnatud, kuid töönarkomaan ma enam pole. Erinevalt endisest elust teen ma nüüd ikka ka asju, mis mulle väga ei meeldigi (värvidega mökerdamine, plastiliin), ja asju, mida peab, aga enne ei pidanud (rohkem kodus süüa, igasugused lastega seotud koosolekud) ja asju, mis meeldivad ja mis võtavad ka palju aega (toredad tegevused lastega, näiteks koos raamatute lugemine, sportimas käimine ja muu).

Seega ma ei saa mitte kuidagi öelda, et minu elu ei ole muutunud grammivõrdki. On küll muutunud ja kõvasti – nii praktilises kui emotsionaalses tähenduses. See ei tähenda, et ma oleksin kanaema, aga naine, kes kibeleb SÜNNITUSTOAST asju ajama ja on selle üle veel uhkegi, on skaala teises otsas. Minu jaoks on ta tõepoolest ebanormaalne.

Kogu aeg 24h ei olegi vaja oma vastsündinut jõllitada, aga normaalne naine esimesed tund aega pärast lapse väljumist tema kehast reeglina ikkagi viitsib ja suvatseb seda teha, ma arvan, et sina ju ka? Ma olin viimati sünnitusmajas sünnitamas vaid mõne nädala eest ja võin öelda, et loomulikult ma ei veetnud kõiki neid kolme päeva üksisilmi last seirates. Ma puhkasin, magasin, toitsin last, vestlesin teiste lastega, rääkisin külla tulnud abikaasaga ja siis selle ülejäänud aja tõepoolest vaatasin oma vastsündinud titte. See on normaalne protsess ja on tõesti väga imelik mõelda, et selle vahetu sünnitusjärgse taastumise-kohanemise asemel peaks kodus \”miljonit asja\” ajama. Mul oli väga kerge sünnitus igas mõttes, aga ikkagi ei kujuta ette, miks oleks ma pidanud pärast sünnitust kuskil mingeid asju ajama?

Ja mis puudutab seda isade-emade asja, siis emaks kasvatakse koos lapsega (ja sellepärast ju tulebki aega võtta koos titega olemiseks esimestel elupäevadel, -nädalatel ja -kuudel, hiljem aga kord päevaski lapsega juttu rääkida või midagi koos teha). Aga isaks kasvab mees siis, kui ema laseb. Ja kui ema leiab, et isal pole lastega midagi asja, siis selline mees peab võibolla tõesti ajalehest lugema, mida tänapäeval PEREVÄÄRTUSEKS peetakse. Isa-lapse suhet on muide läbi aegade väärtuseks peetud ja alati on mõistlik naine ka teadnud, et selle sideme teke (või ärahoidmine) on suuresti ema teha.

Aga ka naiste endi arusaamine emarollist ei tule kindlasti mitte mingite \”vastavate artiklite\” lugemisest, vaid oma lapsepõlvest. Minu ema näiteks on väga tegus naine, kel oli laste jaoks küllalt vähe aega, kuid kes iial ei luba endale kalki juttu stiilis \”mis ma sest titest ikka vahin\” või \”normaalne rase tassib ise puid\” või et \”ma ei talu s…hädasid\” (teiste rasedate kohta). Ka on mu vanematel normaalne ja terve paarisuhe, kus näidatakse välja hoolimist ja ei arvata, et hoolitsuse vastuvõtmine on \”staaritsemine\” või et kui sünnitusmajast koju jõudev naine esimesel nädalal vaid last imetab ja magab, ei tormagi miljonit asja ajama, et siis ta \”vedeleb, jalad seinal\”.

Ja kuna mu ema pole iial suhtunud naiserolli ja sookaaslastesse (seega vähem või rohkem kaudselt ka iseendasse) sellise põlguse ja halvakspanuga nagu eelpool kirjutanud 4 (!) lapse ema, siis ei suhtu ka mina niimoodi.