Teema: Kas see on normaalne?

No aga räägi lapsega, küsi milles tema probleem on? Miks ta ei taha end ise riidesse panna ja miks ei taha ta õue hea meelega minna? Uuri ta käest, mis moodi tema oma õueskäike näeks.

Äkki ei sobi talle kellaaeg vms? Äkki on tal mingi tema jaoks huvitav tegevus pooleli?

Seda kuulen esimest korda,et laps ei taha õue minna.Mul 5 last ja pole kunagi probleemi olnud.Hea meelega lähevad.Ei oska ka nõu anda.
Ehk paneb sind proovile?

Ära muretse, kolmesed on tihti väga jonnakad. Kui oled juba heaga proovinud ja ei õnnestunbud, siis võid südamerahus ta jõuga riidesse toppida. Minu jaoks on see ja vahel ainus võimalus hommikuti lasteaeda minnes laps riidesse saada. Kui ma olen sunnitud ta ise vägisi riidesse toppima, siis ma lihtsalt ignoreerin jonni ja ei lase ennast mõjutada. Vahel jorrab ta terve tee autos, aga mis seal ikka. Kui lasteaeda oleme jõudnud, siis näeb ta sõpru ja tekivad tal juba igasugused ideed ja kogu jonn on unustatud. Ära põe! Peaasi on minu meelest see, et ei oleks mingit pidevat tänitamist. Paned ta lihtsalt ise riidesse ja asi vask. Nii saab ta aru, et sinuga ei maksa tsirkust teha.

Ei tea, miks sinu laps õue minna ei taha, aga mina ei tahtnud 3-aastasena lasteaeda minna. Röökisin, viskasin pikali, ei tulnud toast välja, üritasin igati pidurdada seda minekut. Mulle ei meeldinud lasteaed, mitte miski seal ei meeldinud: sunniviisiline söömine, magamine ei meeldinud, teiste lastega käsu peale mängida ei meeldinud, ma vihkasin kogu seda janti lasteaia ümnber. Ja kui nüüd keegi arvab, et mis see 3-aastane ikka teab või vihata oskab, siis mina teadsin, sain iga kord taruma, sest mind alati vägisi viidi, siiani on väga selgelt detailid meeles. See lasteaed on alles ja sõidan sealt vahel mööda, tusk ja masendus pitsitab, kui näen seda varikatuse all õuenurka, kus ma siis istusin ja olin ja keeldusin liikumast/mängimast/söömast. Ma lihtsalt ootasin õhtut, et millal nad mind koju tagasi viivad. Vahel üritasin ka ise minna (tee oli selge). Minu ideaalne päev nägi välja nii: olen üksi kodus, kõik on tööle läinud, kuulan raadiot, sätin oma äranägemise järgi mänguasju, vahel käin aias. Järelikult ma olin siis täiesti sissepoole elav ja introvert, ma ei vajanud sotsiaalset suhtlemist. Aga keegi ei küsinud kunagi, miks ma sellist lamenti teen igal hommikul, kui nägin, et lasteaeda minek hakkab jälle (mu kohaletoimetamine oli ka vanematele nii närvesööv, et mõnel päeval mind jäetigi üksi koju – õnnepäevad). Olin omapärane laps, vist asperger vms.
Oleks keegi küsinud, ma oleksin arvatavasti suutnud ära seletada, kuidas mul parem on.
Küsi oma lapselt, mis teda vaevab. Küsi mitu korda, ja oska kuulata. Esimese korraga väike inimene võib-olla ei oska ära seletada (õigemini: tema seletab oma maailma piires ära, aga meie, suured, ei oska aru saada).
Tuli ka see mõte, et võib-olla on miski sinu last õues hirmutanud, tema jaoks jääb turvaline tsoon koduuksest sissepoole.

Ma kasutaks hoopis kavaluse taktikat sellisel juhul.
Ütleksin lapsele, et täna me õue ei lähe. Ja homme ja ülehomme ka mitte… Tõenäoliselt hakkab siis laps ise tahtma õue minna. Arvata on, et tal pole vastumeelsus õue suhtes, vaid talle on see väljaminek ja riidesse panek mingi protsess või rituaal, mille puhul peab emmega mingeid \”mänge mängima\”.
Kui ühel päeva katkestad selle igapäevase rutiini-rituaali, siis saab laps aru, et midagi on valesti, midagi olulist on päevast puudu ning hakkab ise õue tahtma.

Ja kui on nii, et ta ei tahagi õue, siis lase tal istudagi paar päeva toas, küllap ta siis ikka ise mingil hetkel küsib õue.

Teine võimalus on see, et kasutad sellist taktikat, et ütled lapsele, et lähed üksinda õue ja laps peab tuppa jääma. Tõenäoliselt hakkab ta siis ise kaasa manguma ning laseb end kergemalt riidesse panna või ehk paneb koguni ise.