Teema: Kas see on okei, kui mees..

#4252271:

Mille järgi sa neid mehi üldse endal valid, et iga kord satub olema mingi autokraatlik türann? Pehme iseloomuga mehi peaks tänapäeval ju piisavalt jaguma. Õigus jah, neil pehmodel pole ju tavaliselt kuigi palju raha …

Mitte raha pole, vaid julgust. Kes tuleb üksida seisvat naist hooga sebima, ülbik või pehmo? Kuidas naised pehmodega suhtesse saavad, kui pehmod naist nähes ligi astuda ei julge?

Mees saab enda käitumisest aru, kui hakkad täpselt samal moel rääkima – süüdistavalt, resoluutselt, järsult ja soovitatavalt täiesti suva koha pealt, et igal juhul ebaõiglaselt kõlaks. Kasutad isegi samu maneere, väljendeid. Või aasid nendega söögilauas või niisama – et näiteks mees tuleb särki või piima küsima, paned kohe puusalt tema enda sõnadega üle maja. Pärast küsid, et kuidas kõlab kah?!? Et mis ei meeldi, su enda suhtlusstiil we?

Märgade silmade ja õrna südamega keset tuba piiksudes ei saavuta üheski sõjas mitte midagi. Ta ei tee väljagi su probleemist.

Ok suvalise probleemi osas pisardan ära ja saan lahenduseta ka hakkama,  aga eluliselt tähtsal teemal on vaja (mehelt) veidi järsemaid toone õppida. Eriti lihtne, kui õpetaja samast ruumist võtta on.

Vaikselt piiksudes ei saa mees probleemi tõsidusest aru.

Mul on nii, et asjad on prioriteetides – eluliselt tähtsad teemad, mis on mulle talumatu. Seal tulista järsult ja resoluutselt probleemi välja ja mõned korrad veel kui läks meelest, aga ei mingit piiksumist. Ja veendun, et sõnum jõudis kohale ja tuleb arvestada.

Siis on igapäeva-tühi-tähi. Neid piiksu kohvi kõrvale, ütlen niisama ja elame edasi. Laheneb või ei lahene, elu läheb rõõmsalt edasi ja saame hakkama.

Ja näiteks kui piiksu kohvi kõrvale midagi, et need Liistud või lapsega jäi see või too tegemata, siis mees saab aru, et polnud üleliia elu-surma küsimus ja teinekord jälgime, tegeleme. Et siis ma ka sassi ei aja – sokkide pärast sõda ei pea ja kui mõne naiskolleegiga liiga sõbralikuks läheb, ma väga sõbralikult ei pöördu.

Vastan küsimusele – ei, see ei ole okei, kui mees naist pidevalt nutma ajab ja ei ole valmis oma suhtlemisviisi natukenegi muutma.

Minu eelmine kaaslane oli ka ütlemises järsk ja arvamustes egoistlik ja seda suhet lõpetades seadsin endale eesmäegiks, et edaspidi suhtlen ainult meestega, kes on heatahtlikud ja sõbralikud. Ja ma võin kinnitada, selliseid mehi ON. Sa pead ise lihtsalt otsustama, millist käitumist ja milliseid mehi sa enam taluda ei kavatse ja seda piiri siis ka hoidma ja neid oma elust eemale hoidma.

Tundliku ja emotsionaalse loomuga inimene jääbki selliseks, see ei muutu. Ainsad, mis minul seda alla tõmbasid, olid antidepressandid. Pole muud moodust, kuidas kõike, mida sa tunned, vähemaks keerata. Tuleb enda ümber leida inimesed, kelle juures sa saad olla vabalt sina ise ja kes aktsepteerivad sinu emotsioone. Vastasel juhul jäädki suurt osa endast eitama ja end “valesti” tundma, sest teised ei käitu sinuga arvestavalt.

#4252253:

Ma olen ennast juba nii kinni mõelnud, oleksin nii tänulik kui aitaksite kaasa mõelda ja avaldaksite oma arvamust.

Ma olen loomult alati olnud pigem emotsionaalne ja tundlik tüüp. Kui suhtes tuleb ette arusaamatusi, siis mina lahendaksin neid alati rahulikult rääkides, proovides mõista…. või siis mõni inimene lihtsalt ongi tundlikum ja kui on õige mees, siis ta arvestaks sellega, mitte ei ärrituks?

Ma mehena kui mulle naine meeldib, olen temasse armunud või armastaks, siis ma sooviksin südamest, et naine oleks rõõmus ja heas tujus. Räägiksin rahulikult ja prooviks ka mõista. No vähemalt üritaks.

#4252253:

lapsepõlvest mingid hirmud ja traumad jne, tegelen, aga see ei käi üleöö

Lapsepõlvest on traumad, aga nende lahendamine ei käi üleöö? Kui kaua see nende lahendamine siis veel aega võtab? Elu lõpuni või? Vaene mees sel juhul.

#4252296:

Vastan küsimusele – ei, see ei ole okei, kui mees naist pidevalt nutma ajab ja ei ole valmis oma suhtlemisviisi natukenegi muutma.

Minu eelmine kaaslane oli ka ütlemises järsk ja arvamustes egoistlik ja seda suhet lõpetades seadsin endale eesmäegiks, et edaspidi suhtlen ainult meestega, kes on heatahtlikud ja sõbralikud. Ja ma võin kinnitada, selliseid mehi ON. Sa pead ise lihtsalt otsustama, millist käitumist ja milliseid mehi sa enam taluda ei kavatse ja seda piiri siis ka hoidma ja neid oma elust eemale hoidma.

Jah, mul u samamoodi. Kui märkan, et füüsiliselt  tugevam pool kasutab nõrgema poole ehk minu suhtes agressiivset, järsku, tugevat ja madalat hääletooni, siis see on talumatu.

Samas, kui minust nõrgem, ehk poeg karjub, vihaseks saab, ukse kinni lööb on väga ok.

Ehk et ainult see, kui nõrgem on tugevama vastu verbaalselt agressiivne, on talutav minu arvates. Mul on elus nii õnnestunud, et mees jääb alati rahulikuks, isegi kui mina juba  kriiskan.

Lahutades oli agressiivse suhtlusstiiliga veidi igal moel autoritaarne peika. No ei sobinud… Tema argumendid vaidluses olid argumendid, minu omi naeruvääristas jt näited. Läksin lahku.

Praegune abikaasa vaidleb väga vähe, on nn klassikaline pehmo, või siis mitteklassikaline, sest ta naudib minu majapidamiskorraldusi. On teemasid, kus oleme eriarvamusel ja teeme igaüks oma äranägemise järgi. Märkan, et igal oma loogika ja ma ei probleemitse neil teemadel, et peab olema täpselt nii nagu mina tahan või vajan.

Suurtes asjades oleme ühte meelt, mees tahab teha nii, et mina õnnelik olen. Kõigile mu ideedele ütleb jah, teeme… Kuigi ma pooltel kordadel ei oota nõustumist ega kaasa tulemist (arutlen, et testida ja tagasisidet saada, kas mõte või idee kõlab loogiliselt ja oleks üldse teemaks).. ma varem ei teadnud elus, et sellise mehe võiks leida… Usun, et ta on üsna erandlik.

#4252274:

#4252271:

Mille järgi sa neid mehi üldse endal valid, et iga kord satub olema mingi autokraatlik türann? Pehme iseloomuga mehi peaks tänapäeval ju piisavalt jaguma. Õigus jah, neil pehmodel pole ju tavaliselt kuigi palju raha …

Mitte raha pole, vaid julgust. Kes tuleb üksida seisvat naist hooga sebima, ülbik või pehmo? Kuidas naised pehmodega suhtesse saavad, kui pehmod naist nähes ligi astuda ei julge?

Selles pole pehmod süüdi. Vaata praegust ajastut ja suhtumist lähenemiskatsetesse. See on miiniväli. Ülbikud on muidugi julged, aga nende kohta võib ka lugeda skandaali ja krimirubriikidest seksuaalse ahistamise kontekstis…

Räägid enda traumadest, aga äkki on ka mehel mingid traumad, kui nii käitub. Või pole õpetatud naistega suhtlema, mis on alahinnatud oskus tegelikult, mis on õpitav. On võimalus, et naised on kergelt kätte tulnud ja ta ei hinda vaeva, mida paljud mehed näevad, et üleüldse mingi naine endale saada.
Emotsionaalne olla on täiesti okei, nagu ise kirjutad, emotsionalne inimene suudab siiski rääkida ja arusaamatusi lahendada, see ei tähenda, et inimene on impulsiivne oma käitumises ja hakkab nugadega vehkima .Oleneb muidugi konkreetsest tülist, mis teil toimub, praegu on ühepoolne jutt.

Mees peab muutuma ja sulle vastu tulema? Aga kas sina oled valmis muutuma ja mehele vastu tulema? Kuidas talle meeldib, et sa selline viril ja nutune oled koguaeg? Kas sa siis ei armasta teda ja ei taha talle parim naine olla – täpselt seda sa ootad mehelt ju.

PS! Teist inimest muuta pole võimalik, saad muuta ainult ennast ja oma suhtumist või otsustad lahkuda.

Olen ise ka sellises suhtes. Ei ole kerge. Ilmselt elu kuidagi viib vastandeid kokku. Väga tõsi on see, et sarnase inimesega on suhe kerge aga võibolla sutike igav, erineva inimesega aga raske  kuid huvitav. Loobuda ei raatsi veel, sest muud asjad suhtes on head. Aga ikka tahaks ju ka seda osa, et tema sõnad haiget ei teeks. Aeg ajalt tekib sellest sügavaid emotsionaalseid kriise, kus maailm kukub kokku ja tundub, justkui ta üldse ei hooli. Pärast saan aru, et ikka hoolib aga ei oska nii näidata nagu mul oleks vaja.

Mis ma siis vahepeal olen targemaks saanud. Ta ei saa aru, et tema sõnad haiget teevad. Ta ütleb enne kui mõtleb ja ei saa aru, et ütlemise toon oli järsk, süüdistav. Lihtsalt ei saagi aru ja kõik, tema räägib asjast ja mitte nagu pehmo vaid nagu konkreetne inimene enda arust. Ja olen väga palju selgitanud, et haiget saan mitte sõnade sisu vaid nende tooni pärast. Aga tema solvub, sest arvab, et vaidlus käis ütlemise sisu kohta. Ei käinud, sisu võib tihti õige olla. Ma olen kurb, et ta minuga sellisel toonil saab rääkida, tunnen siis, et ta ei hooli. Miljon korda selgitatud ja pisut hakkab ehk juba kohale jõudma.

Endaga olen tööd teinud, et seda reaktsiooni, kurbust maha võtta. Omaette huvitav nipp on mõttes p…e saata. Võtab terava nurga maha. Vahel aitab, kui ütlen- miks sa minuga sellise tooniga räägid. Kuna see tooni teema on nii palju leierdatud, siis võtab see lause tolleks hetkeks suhtlemise pehmemaks, aga eraldub, eemaldub võibolla ka solvub ikka. Sellega olen õppinud toime tulema- lasen tal koopas ära käia ja ei muretse sellel ajal, sest tean, et pärast on jälle hästi. Aga tunnen, et olen rohkem vait ja väldin väga paljude teemade jutuks võtmist et neid kriise ära hoida. Ega see kokku hea pole. Headel aegadel saame ikka räägitud.

Üht olen ka tähele pannud, et minu reaktsioon sõltub mu tsüklist. Ehk siis enamiku kuust saan tema oleku ja tooniga hakkama nii, et see mind enam tasakaalust välja ei vii. Justkui suudan sellest üle olla ja ei saa haiget. Aga vahel päevade paiku olen tundlikum ja siis ajab karika täis ja käib meil jälle see laksakas läbi. Võibolla suudan nende perioodidega kuidagi tegeleda paremini, kui seda nüüd oskan tähele panna. Võibolla suudan talle selgeks teha, kuidas ta minuga siis käituma peaks.

Abi, nõustajat tema kindlasti ei ole valmis leidma. Ei usu, et oleks isegi mõtet seda välja pakkuda. Pigem oma eeskujuga näidata või loota sõprade eeskujust, et ta näeb, et inimeseed on abi saanud. Sest ilmselgelt inimesel on enda sees pinged kui ta niimoodi välja elab. Olen mõelnud, et hakkan ise käima psühholoogil, et toime tulla paremini oma emotsioonidega. sest ilmselt saan muuta oma reaktsiooni või siis saan tugevamaks ja suudaksin sama järsult vastu öelda või saan tugevamaks ja leian oma tee eraldi. Halba ikka ei tee. Ma ei usu ka väljavahetamisse, perfektseid inimesi pole olemas, igaühega mingi oma teema millest kujuneb järgmine peamine suhteprobleem.

#4252420:

Viimases kahes suhtes tegid partnerid mind maha. Pidasid minu tundeid, emotsioone mõttetuteks. Ohh kui palju mind materdati, peeti mitte oluliseks.

Täna korrutan endale, ” mul on õigus tunneteks, mul on õigus emotsioonideks”

Mitte kellegil ei ole õigus dikteerida, mida ma tunnen ja mida mitte.

Sama õigus on ka Sinul.

Muidugi on sul õigus asja lahendamise ja arutamise asemel pillida ja nuuksuda, et keegi sinu suurt ja erakordset isiksust ei mõista, aga keegi ei ole kohustatud seda kuulama.