Teema: Kas see on vaimne vägivald?

Teisel juhtumil poleks sa pidanud meest vahemeheks paluma vaid omaenda lapsega tõsiselt nelja silma all vestlema. Selle probeemi, et sinu laps sind ei kuula, pead sa esmajoones ikka ise lahendama. Õpi.

Esimene juhus on see, et teil polnud vestust, sa lihtsalt jagasid korraldusi.

Su mehe suuvärk on selline, et ma isegi ei teretaks sellist ossi, veel vähem seksiks ja saaks lapsi sellisega. Naine, kus su eneseuhkus on? Ja sellist jõmikat kutsud sa veel oma ja lapse suhteid klaarima? Mida sellise suuvärgi ja suhtumisega mees normaalsetest suhetest üldse teada saab…mitte midagi.

ei, see ei ole vaimne vägivald.
ega kõik konfliktsed olukorrad pole vaimne vägivald. ära võta ohvri asendit, see ei vii sind küll kuhugi selliste asjade puhul

Kas lahutamine on jutuks olnud? Miks üks tark mees tahab küll jura ajava naisega koos elada. Küsi, kas tal on peas midagi viga, et ta nii mõtetuga koos tahab elada.

Küsi mehelt, kellega sa peaksid siis oma peresiseseid asju arutama? Kas sõbrannade või psühholoogiga. Mis selle kooselu mõte siis on.
Tervele perele teata, et alates homsest sina enam toitu ei valmista. Kui kõik on okse ja rõve, siis siit maalt. Aitab. Tehke ise.

Olen kaks last üles kasvatanud ning toidu kohta ei ole lubanud iial selliseid sõnu kasutada ning üldse ema vastu tänamatust üles näidata. Mind ajas see marru. See on kivi sinu enda kapsaaeda, selliseks oled nad ise kasvatanud.
Ära meest küll enam vahekohtunikuks kutsu, mehele endale on seletust vaja kuidas perega suhelda. Vaata ämmale otsa, kuskilt on selline suhtlemispuudulikus alguse saanud. Korralik oss muidugi, pesed ta pesu ja rahuldad ta seksuaalseid vajadusi samal ajal kui sa ise oled tema jaoks ümmargune null.

Mees on minu arvamust mööda tõsiselt madalalaubaline. Kui laps selliseid sõnu kaustab, selliste sõnadega väljendab oma arvumust, siis on ilmselt kogu kodune suhtlus olnud pidevalt intelligentusest kauge. Mina pole ise rahulik natuur ja diplomaatiaoskus puudub, kuid selliselt rääkida on täiesti lubatamatu ja sedasi ütlev laps leiab otsekoha tee oma tuppa järelemõtlema oma sõnu.
Mehe kohta ütleks perekooli klassika-lahuta!

Su esimene näide on nii ja naa, eks mehed üritavad võidelda selle eest, et neid tallaaluseks ei peetaks ja see nähvamibe võis olla rohkem sõbrannale näitamise jaoks. Teine juhtum peegeldas teie peresuhteid rohkem ja ega see olukord sul paremaks ei muutu, need on alles õied. Pojad kopeerivad täpselt isa suhtumist emasse ja naistesse üldisemalt. Oled lõpuks kõigi käskida, kamandada teenija, kes tänu asemel solvanguid kuulda saab. Ja ära arva, et sina oled koleerik, sa lihtsalt üritad ilmselge ülekohtuga võidelda, tead ise ka, et kui alistud, siis murdud päriselt. Olin ise samas olukorras, pidev halvustamine mehe ja hiljem ka laste poolt. Nägin juba tulevikku ette ja lahkusin suhtest, lapsed võtsin kaasa ning sain ise nad oma reeglite järgi segamatult kasvatada, ilma et ossiks muutunud mees meid segaks.

#3447788:

Kuidas kehtestada sel juhul? Vitsa ei anna ju.

Enda kehtestamisest on sadu tasuta artikleid inernetis, kursused ja raamatud pealekauba. Kuidas sinu meelest need teised emad hakkama said, kelle lapsed näiteks koolis mõnelt teiselt lapselt roppused üle võtsid ja kodus neid kasutama hakkasid? See kõik on õpitav, selle nimi on ka lapse kasvatamine ja seda osata on ema töö.

Mina aga kõndisin oma naisega ringi ja korraga nägime pandavat tibi. Ütlesin naisele, et vaata kui kenad seksikad riided tal seljas on. Raamivad ilusti keha ära ja on täitsa roogitav räim. Naine aga mühatas vastu, et täiesti mõttetu tšikk ja mis ma mõtlen mingeid seksikaid riideid välja, et tema ei hakka iialgi sellist jama kandma. Et sellised asjad ei mahtuvatki talle selga, et kandku ma ise, kui nii väga tahan.

Nüüd mõtlen, et kas naine rakendas minu peal vaimset vägivalda. Kuidagi ei saa otsa kätte.

Mulle tundub see jutt tavaline paarikese vaidlemine. Lapse jutt toidu kohta on muidugi kõike muud kui ilus. Toit ei ole okse ja toitu tuleb austada.

#3447826:

#3447807:

#3447788:

Kuidas kehtestada sel juhul? Vitsa ei anna ju.

Enda kehtestamisest on sadu tasuta artikleid inernetis, kursused ja raamatud pealekauba. Kuidas sinu meelest need teised emad hakkama said, kelle lapsed näiteks koolis mõnelt teiselt lapselt roppused üle võtsid ja kodus neid kasutama hakkasid? See kõik on õpitav, selle nimi on ka lapse kasvatamine ja seda osata on ema töö.

Nii ja nüüd jõuamegi nende raamatute jms soovituste juurde – vanemad peavad hoidma ühte joont! Ning mis on keelatud, on keelatud môlema vanema poolt ja vastupidi. Siin on ju asju just selles, et isa arvamus/ tolerats on täiesti teine.

Aga selle üle ei vaielda laste kuuldes

Inimsed on ikka nii erinevad. Mina vihkan seda kui mul on lapsega mingi eriarvamus, mida lahendada püüan ja siis mees sekkub ja hakkab veel omalt poolt midagi targutama.
Mis puudutab kiviaia näidet, siis selliseid asju arutame pereringis, mitte ei kaasa kolmandaid isikuid. Olen ise mehe lennukatele plaanidele paar korda “vee peale tõmmanud”, sest kujutan ette töömahtu, mis teostamisega kaasneb.

#3447796:

Mees ei taha aeda teha, talle ei meeldi mõte sellisest aiast ja veel vähem ise selle tegemisest. Meie peres on nii, et kui mina midagi tahan, siis ma ise ka selle asja tegemise korraldan, mitte ei sunni meest tegema asja, mis talle üldse ei meeldi. Ei protsess ega tulemus. Mu abikaasa on professionaalne logistik, mitte aiaehitaja. Kui ma seda aiajuppi väga tahaks, otsiks küla pealt ehitusmehe, kes selle teeks, ja maksaks talle.

Naised sageli eeldavad, et mees teeb kodus erinevaid ehitusöid. Kui mehel on oskusi, siis lihtsamaid töid võiks ise teha, aga tal peab olema selleks tahtmine, sest survestada ja sundida pole mõtet, eriti kui mõni töö on tegijale vastumeelne ja mõttetu. Vastasel juhul võib see rikkuda omavahelisi suhteid, kui üks aina korrutab ja heidab ette, miks sa midagi veel ei tee ja millal sa siis lõpuks teed ja teine vaidleb vastu ja otsib endale õigustusi. Taluvuspiir on kõigil erinev, mõni suhtub rahulikult ja hakkab tegema, kui meelde on tuletatud juba kümnes kord, teine läheb juba teisel korral närvi ja hakkab vastu vaidlema, aga siis tuleks öelda ka stopp ja võiks otsida ehitusmehe, mitte käima oma soovidega pinda. Omavaheline suhtlemine ei peaks jõudma sellisesse etappi, kui kaob austus ja lugupidamine üksteise vastu ja hakatakse sõnadega kohta kätte näitama või solvama, nagu mees sarnases stiilis ja toonis (krt jälle hakkad oma jura ajama, vôta ise oma traktor ja tegele ise kui sa nii kôva mutt oled).

esimene näide on nagu meilt. minul tuleb ideid nagu varrukast. jõudu jääb väheks, loodan mehele. mees ei viitsi neid täita ja tunneb et ma käsutan teda.
sest talle tundub et ma näitan näpuga ja tema peab muudkui sitsima.
teise näite puhul ma ütleks lapsele et nii pole üldse viisakas rääkida. söök ei ole okse. kui ei maitse, siis nii ütle et ei maitse. ta ju ei tahaks ka kui kunagi mingi söögi teeb, et keegi nii ütleks tema tehtu kohta.

Lastega suhtlemise osas soovitan liituda FB grupiga “Positiivne vanemlus”. Õppida tunnete väljendamise, peegeldamise kohta. Lastega ei pea suhe olema võimuvõitlus, vaid üksteisega arvestamine ja aktsepteerimine. Eks sinu üksik lastega suhtlemise näide on kontekstist välja rebitud ja ülejäänud olukorda ning suhtlemismustreid me ju ei tea, aga üldsoovitus, et laps mõistaks, mida see ütlus tähendab, on pigem väljendada enda tundeid, näiteks – mind teeb kurvaks, kui sa minu tehtud toidu kohta nii ütled. Ma nägin sellega vaeva ja tahtsin teid rõõmustada. Muidugi ei oska lapsed kohe reageerida, mõista ja vabandust paluda, aga kui ei anna neile võimalust sinu tundeid mõista, siis ei saa nad selles osas ka areneda.

Soovitan ka raamatuid “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid” ja koolitust “Imelised aastad” (sh ka raamat).

Mehega soovitan paariterapeudi juurde minna, kui ta vähegi sellega nõus võib olla. Isegi kui lahku peaksite minema, on teil omavahel vaja laste, vara jagamise jm teemal tsiviliseeritult suhelda, nii et neid oskuseid tuleb arendada igal juhul, mõlemal.