Ma ei arva, et talgute käigus ME vormis vôimalike tööde arutelu (millest muide on ka juba varem räägitud) oleks mehe survestamine.
Miks sa küsid, kui ise vastu vaidled? Või mida sa kuulda tahad? Et jah on vägivald, on on. Kuna sa naudid seda, siis reaalselt sul pole ju selle sõnastuse diagnoosiga midagi peale hakata.
Minu laps ka mingi hetk pirtsutas ja ütles toidu kohta “ööääkk”. Selle peale ma näitasin talle Youtube-ist nälgivaid Aafrika lapsi. Luu ja nahk. Laps oli tol hetkel peaaegu kuuene.
Laps küsis siis vaikselt, et kas need videos on surnud inimesed. Ja kui ta sai aru, et mõni peab puukoort/liiva/kive(tema enda järeldus) sööma, ja elavadki nagu luukered, lõppes igasugune öäkk jutt ära.
“Ei maitse” peale proovimist on aksepteeritav aga muu mitte.
On hea, kui mõjub, aga loe neid teemasid, kus siinsed, eeldatavasti täiskasvanud käod, VIHKAVAD küll sibulat salati sees ja JÄLESTAVAD aedvilja-piimasuppi või “sõna otseses mõttes hakkavad oksele” pekki nähes. See matsikari ongi nii üles kasvanud, et muudkui lasti rõvetseda ja lammas emme jälle vaaritas uue roa.
Ma võtaks sellise jutu peale lastelt ja mehelt toidu eest ära, viskaks prügikasti…
Prügikasti mina kindlasti ei viskaks, aga paluks lauast lahkuda küll. Sain aru, et mees vedeles sel ajal üldse kuskil diivanil? No näha on, et lisaks muule kultuuritusele pole seal peres ka korralikku söögilauakultuuri.
Nüüd natuke teemast välja ja mina-juttu ka, aga meil on kord, et lauda,ei tulda määrdunud, haisvate, katkiste vm (töö)riietega, ka mitte aluspesus, bikiinides või palja kerega, ei pane lauale toitu panni või keedupotiga, ei vaata sel ajal telekat või nutiseadet, muidugi ei lärma, sahkerda, kisu teise eest ära jne. “Palun ulata…” ja saades tänamine on niigi elementaarne. Lisaks sööme noa ja kahvliga, ei tambi kartuleid kastme sees sodiks, ei matsuta, ei räägi täis suuga. Ma julgen oma alla kümnesed vabalt seltskonda viia, sest nad tunnevad etiketti (nii palju, kui laps peab teadma). Seevastu vaatan õe last (11), kes kõike seda eirab ja lisaks sööb õde lapse jäägid ning seda ka peolauas.
Aga vabandan nüüd teemavälise jutu pärast!
Ma võtaks sellise jutu peale lastelt ja mehelt toidu eest ära, viskaks prügikasti…
No ma ei tea. Mul on mees ja mitu last. Aegajalt mõni mainib, et ta ei söö ühte või teist või et ei meeldi/maitse. Mis on ka normaalne, sest ega ma ise ka kõiki toite ühtmoodi ei armasta. Tavaliselt vastan, et “kui ei meeldi ära söö” ja sellega see teema jääb. Miks ma peaks sellise märkuse peale kõiki pereliikmeid karistama ja toidu eest rebima?
On hea, kui mõjub, aga loe neid teemasid, kus siinsed, eeldatavasti täiskasvanud käod, VIHKAVAD küll sibulat salati sees ja JÄLESTAVAD aedvilja-piimasuppi või “sõna otseses mõttes hakkavad oksele” pekki nähes. See matsikari ongi nii üles kasvanud, et muudkui lasti rõvetseda ja lammas emme jälle vaaritas uue roa.
Aga ise sööd kõike, mis ette antakse ja ei julge isegi anonüümses foorumis öelda, et tegelikult pekk ei maitse sulle? Mina küll ei solvu, kui mõni mu pereliige annab teada, et talle üks või teine asi ei maitse. Üldiselt püüan valmistada asju, mida kõik söövad. Või siis planeerida nii, et pereliikmele kes tänast toitu ei söö, oleks eelmise päeva toitu järel.
Oma kodus võiksid ikka kõik pereliikmed end teretulnuna tunda ja saada maitsvat sööki. Mitte, et ema toodab midagi, mida keegi ei taha ja siis on veel kuri ka.
No ma ei tea. Mul on mees ja mitu last. Aegajalt mõni mainib, et ta ei söö ühte või teist või et ei meeldi/maitse. Mis on ka normaalne, sest ega ma ise ka kõiki toite ühtmoodi ei armasta. Tavaliselt vastan, et “kui ei meeldi ära söö” ja sellega see teema jääb. Miks ma peaks sellise märkuse peale kõiki pereliikmeid karistama ja toidu eest rebima?
See on ju kaks erinevat asja, kas su söögi kohta öeldakse viisakalt, et see mulle ei maitse või öeldakse, et see on okse ja jälk pläust.
See, kui paarisuhtes ennast hästi ei tunta, ei tähenda kohe automaatselt vägivalda. Minu meelest siinsed näited kuidagi vägivalla alla ei liigitu, pigem on mees just passiivne mühakas, mitte rafineeritult tegutsev tahtlik alandaja, ja sina, vabandust, tundud tüütu ja näägutav.
Esimeses olukorras ma ausalt VIHKAKS, kui mees minuga nii käituks, nagu sina mehega tegid. Samuti ei meeldiks mulle, kui mees mulle ütleks, et “tee midagi head süüa!”, “kuule, koristaksid äkki toad ära!”, “triigi homseks mu särk ära” vms – ma võin nii süüa teha kui triikida, aga mitte teise inimese, kel kah käed otsas, nõudmise peale. (Ja hoooooopis teine asi on, kui mees armsalt ja armastusega palub, et “kuule, mul tuli niiiiiiiii nende sinu heade vahvlite isu, kas sa viitsiksid neid millalgi teha?” Või et “kallis, kas saad appi tulla, ma triigin, aga ei saa varrukaid tehtud!”)
Teises näites ei peaks mingit pikka arutelu järgnema lapsepoolsele lausele, et miski, mille keegi on neile heast südamest valmis vaaritanud, näeb välja või maitseb nagu okse. Võib öelda, et ei soovi mingit toitu või osa sellest, aga niimoodi tahtlikult s*tasti ei põrutata. 5-10-aastased pole nii väiksed, et sellest aru ei saaks ja AMMUGI ei laseks ma mehel omatehtud sööke kommenteerida, no täiesti resoluutselt keelduksin süüa tegemast inimesele, kes minu jõupingutust halvustab. Ütleksingi nõmeda kommentaari peale, et ma ei küsinud sult, kuidas see välja näeb või maitseb, ja kui soovid ise paremaid ja ilusaid sööke teha, siis tee, mina irisejate peale oma aega ei raiska ja edaspidi teen süüa ainult iseendale. Ja teeksin ka. Ma arvan, et lastest juurduks irisemine üsna kiiresti välja ja mehest, kui ta seni ise kokandusega pole tegelenud, ka.
Sellega on nii, et kui ikka aastaid sellelaadsed olukorrad igapäevased – siis paratamatult tekib kannataja (ohvri?) tunne. Ja küsimus ongi, et kas on tavaline kooselu konflikt vôi ongi varjatud vaimne vägivald (mis on tegelikult paarisuhtes ju sellisel kujul pikaaegsel kujul lubamatu).
Teemaalgatuses kirjeldatud juhtumid ei ole perevägivald, küll aga ei tähenda perevägivalla tunnuste puudumine, et sellised pidevad konfliktid oleks okei. Ei ole. Konfliktses suhtes ei pea püsima isegi siis, kui mõlemad osapooled on aktiivselt konflikti algatajad.
Esimesel juhul sa tõesti andsid korraldusi ja mehe vastuse sisu (ehkki mitte vormistus) oli adekvaatne – tee ise. See ei ole vägivald, mees ei oska lihtsalt minasõnumeid edastada.
Teisel juhul, hm. Ma saaks mehe peale pahaseks hoopis siis, kui ta sellisel juhul minu ja lapse vahelisse vestlusesse sekkuks, sest see olekski minu ja lapse vaheline konflikt, mis on meie lahendada. Ilmselt on teil selliseid konflikte olnud varemgi ja mina näen siin hoopis väikest vihjet vanemapoolsele vaimsele vägivallale. Sest lapse ja vanema suhtes on laps alati nõrgem pool.
Mina lahendaks asja nii, et ütleksin külma rahuga, et kellele minu tehtud toit ei meeldi, võib selle vabalt söömata jätta ja ise teinekord paremini teha aga mina endaga niimoodi rääkida ei luba. Punkt. Ma ei hakkaks ise tugevama positsioonil olles teist lapsevanemat appi värbama või konflikti rohkemate inimeste vahel laiendama.
Muide, olengi nii öelnud, kui mu vanem poeg minu tehtud toitu OLULUSELT viisakamate sõnadega kritiseeris. Pärast seda sõlmisime kokkuleppe, et kaks korda nädalas valmistab seesama poeg kogu perel ise õhtusöögi, poes käib ise, kõik komponendid valib ise, mina annan selleks raha muidugi. Ja kõik söövad. Nii jäigi. Poeg sai söögitegemise harjumuse ja mina rohkem vaba aega, kõik võitsid.
Ma ei arva, et talgute käigus ME vormis vôimalike tööde arutelu (millest muide on ka juba varem räägitud) oleks mehe survestamine.
Kui te selles varem kokkuleppele ei saanud, siis selle teema tõstatamine publiku ees on küll survestamine – nn avaliku arvamuse abil.
Kui naine peab peres mehe rolli ja naise rolli mõlemad võtma, siis milleks mühakast diivanikaunistust veel tarvis.
Kas see mees siis on diivanikaunistus? See ei tule teemaalgataja jutust küll välja. Peres saab jumala vabalt ka nii asju ajada, et on tööjaotus, aga üks pool ei pea teise poole iga idee peale kohe oma tegevust, nt katuse tõrvamist, pooleli jätma ja seda koppa laenutama tormama. Saab ka nii, et üks tõrvab katust ja teine laenutab koppa.
Aga ise sööd kõike, mis ette antakse ja ei julge isegi anonüümses foorumis öelda, et tegelikult pekk ei maitse sulle?
Miks sa kommenteerid kui arugi ei saanud? On ju suur vahe, kas öelda “tänan, ma ei soovi seda/ei maitse” või teatada, et see on jälk, rõve ja hakkan oksele? Sa ei tee neil vastustel vahet?
Mina söön pekki, aga ei söö kartulit. Kui just on vaja kuidagi seda väljendada, siis ütlengi lihtsalt “tänan, ei soovi!”.
Kui naine peab peres mehe rolli ja naise rolli mõlemad võtma, siis milleks mühakast diivanikaunistust veel tarvis.
Kas see mees siis on diivanikaunistus? See ei tule teemaalgataja jutust küll välja. Peres saab jumala vabalt ka nii asju ajada, et on tööjaotus, aga üks pool ei pea teise poole iga idee peale kohe oma tegevust, nt katuse tõrvamist, pooleli jätma ja seda koppa laenutama tormama. Saab ka nii, et üks tõrvab katust ja teine laenutab koppa.
SBS katuste asemel soovitakdin PVC protanit. On soodsam, eluiga kuni 40 aastat, öko ja ei pea mingi tõrvaga möllima.
Aga see nüüd selleks.
kui te innustute millestki, siis ärge eeldage, et teine pool peab sama innustunud olema.
Ei pea, aga sageli ei öelda ju viisakalt, et sinu kiviaed mind ei huvita, kui tahad teha – te. Sageli on nii, et mees ei taha teha, aga naisel ei lase/ luba töömeest selle jaoks kutsuda (kui see kutsuks, oleks jälle tüli majas, sest mees ju ainult võttis n aastat hoogu, et seda kiviaeda teha).
kas läheksid midagi sinu jaoks mõttetut tegema? Näiteks mehe mudelautode kogu poleerima, mis võtaks tunde ja tunde ja tunde sinu aega
Mina olen püüdnud leida mehe hobide juures selle nurga, mis mind ka huvitab. Mehega koos olen nõus tema mudelautosid poleerima, üksi ainult siis, kui see tõesti mulle midagi tagasi toob (vahetuskaup siis). Või kui ma saan rahulikult seda tehes audioraamatuid kuulata ning keegi teine segama ei tuleks. Sõnaga – võin teha küll midagi mehe heaks, mis mind ei huvita, kui see “ära tasub” – kasvõi mehe siiras rõõmus.
mina siin ei näe mingit vaimset vägivalda vaid mees lihtsalt ei viitsi jaurata.
Aga lapse oleks ma söögilauast minema ajanud ja sellega oleks teema lõppenud. Pigem oled ise natuke vaimselt vägivaldne, kui sellepärast mehe kallal saagima hakkasid, et tema last ei keelanud. Sul endal pole suud peas või?
Kivide puhul samamoodi, asjad tuleb läbi arutada ja kokku leppida. On täiesti loogiline, et inimestel on eriarvamus asjadest. Ja ju ta ei osanud Su pushimist muud moodi lõpetada.
Muidugi üsna matslikult käitub ta küll jah.
