Pole te esimesed ega ka viimased, kes selle läbi elavad. On teaduslikult tõestatud, et inimese vajadused muutuvad elus mitu korda, keskmiselt iga 7-8 aasta tagant.
Olete lihtsalt esimeses abielu kriisis. Laste nunnutamise aeg hakkab otsa saama- pole vaja enam nii palju potitada ja poputada. Tekib aega iseenda ja partneri jaoks ja siis lähevadki paljud paarid lahku. Kes tahab seda armumise- pesapunumise- potitamise eluetappi uuesti läbi elada, kes on lihtsalt kehva adapteeruja ja ei oska uues rollid endale rakendust leida.
Point on selles, et isegi kui lahku minnakse, ei ole seda paradiisiranda ikkagi kusagilt võtta- varsti tuleb järgmine kriis elus ja jälle mustad pilved pea kohal.
Fakt on see, et lastele on peret vaja, et kasvaksid terved inimesed. Kui paar saab rääkida ja saab lahti rääkida oma soovid ja vajadused ja tunded- siis võib õnnestuda ka koos edasi minna, lihtsalt alu ongi koguaeg muutumises.
Kas oled kokku sattunud inimesega, kes jagab sinuga põhiideed hoida peret ja hoida kokku ükspuha, mis elu toob- vot see on juba loterii.
Ega siis kuldpulmi pidavaid paare pole elu ainult hellitanud- kokku on lihtsalt sattunud inimesed, kes peavad peret tähtsaks, suudavad oludega kohaneda ja ilmselt tulevad ka sarnased huvid kasuks.
Abielu ei maksa üle idealiseerida kui igavest õnnepaleed, vaid kui otsust koos elada- nii head kui ka halvas.
Ise olen oma kaasaga ka mitmest soolamäest juba ennast läbi närinud- nii rõõmu kui ka pisaratega. Vahel ikka juhtub, et emotsioonid keevad üle. Siis olen enda jaoks valmis mõelnud, et ühtegi otsust ei tee lõplikult enne paari kuu möödumist. Mu lapsed on juba seda väärt, et stabiilset pereelu elada. Ja tavaliselt ongi nii olnud, et paari kuuga tuleb jälle helgem aeg ja pahandused lahtuvad.
Loodan, et leiad mehega ühise keele…
