Ma täiesti mures ja masenduses..kas see siis jõudis nyyd minuni. Ei taha ma kellegiga suhelda ega kedagi näha. Mehega ka iga päev tülitseme, kuna tema ei taha mind kodustes töödes aidata, last vaatab ka max 30min ja siis tal tegemist ja istub netis või teeb tööd. Tema põhimõte ongi,et mees teeb tööd ja kodused toimetused on naise teha,kuna ma niikuinii kodune ja puhkan loorberitel(mida minu arvates ei ole, kuna pesen iga päev põrandaid, nõusid 5xpäevas,teen süüa iga päev,pesen pesu jne jne). Mul pole aegagi et pesus käia. Olen mehele sellest rääkinud, ta aga ei kuula mind,tema hakkab vastu rääkima kui raske tal on,et meil katus pea kohal ja toit laual, mis sest et toidu ostan mina emapalga eest. Igastahes mul nyyd nii maskeas peal,et ei taha ühegi sõbrannaga rääkida,emaga ja üldse mitte kellegiga ja naeratanud mhh pole ma väga ammu..lapse peale tõstan häält ka kui ta magama ei jää ja jonnib,millest mul muidugi kohe suured süümekad ka,sest ega tema selles süüdi pole ja siis palun terve õhtu otsa talt vabandust
Teema: Kas see ongi sünnitusjärgne depressioon??
Raske on välja selgitada, kas sul depressioon on, sest üleväsimus on hetkel esikohal. Sinu probleemiks on liiga palju tööd ning liiga vähe abi mehe poolt. Peale lapse sündi ei saa nii, et mehe elu läheb edasi nagu varem ja naine rügab ennast pooloimetuks. V6tke siis koristaja, kui mees aitamast keeldub. Sinu v6hm peab minema esimesena beebile ja teisena sulle endale. Enda unarusse jätmine on ka suur masenduse tekitaja.
Oot-oot, miks sa pesed igapäev põrandaid ja 5 korda päevas nõusid. Pesu peseb vähemalt masin. Võta nüüd asja ikka rahulikumalt. Sea ikka asjad tähtsuse järjekorda-laps, ise ja siis mees. Kui ikka ei jõua, siis nende koduste töödega ka ei maksa ennast ära tappa. Mitte midagi ei juhtu kui jääb midagi tegemata. Selle depreka oled osaliselt ise omale kaela võtnud, aga jah, sul on vaja nüüd sellest välja saada. Jäta laps lihtsalt mõneks ajaks isa hoida ja mine ennast tuulutama. Kasvõi lihtsalt niisama jalutama. Oma lähedasi ära ka eemale aja, neid võib vaja minna ja neid sul olekski juba tegelikult vaja. Võta aega enda jaoks ja tunned kuidas olemine läheb paremaks.
minul oli ka sarnane lugu mehega. Võtsin lõpuks lapse ja läksin nädalaks vanemate juurde. Kui tagasi tulin oli mees justkui ära vahetatud, koristas aitas lapsega ja oli muidu tore 🙂
Jah, see tundub tõesti algava depressiooni moodi. Ja sellega ei maksa jamada.
Sellise mehepoolse suhtumise puhul aitab ainult üks asi – organiseerid endale nädalavahetuseks mingi ürituse, kuhu kindlasti on vaja minna ja kuhu last oleks tülikas või võimatu kaasa võtta ja jätad mehe lapsega kahekesi koju. Ja nimekirja vajalike toimetustega (mida sa ise igapäevaselt oled teinud) sinna juurde. Ja kui tagasi tuled, on mees arvatavasti äravahetatud. Enamus on.
Sest praegu ta EI TEA, mida sa teed. Jah, sa võid rääkida, et teed seda ja teist ja kolmandat ja enda jaoks ei jää aega. Aga niikaua, kuni seda omal nahal pole kogenud, ei saa ta sellest aru.
Enamasti on tagasi tulles veel hullem olukord. Nõud kõik kraanikausis kuhjas, mees närvis, laps samuti. Proovida muidugi võid.
Lugesin Su kirja ja arvan, et Sa oled tegelikult väga tubli naine ja ema. Minul tekkis ka mingi aeg tagasi see küsimus, et kas tõesti on see depressioon nüüd minuni jõudnud, olin nii masenduses, ega tahtnud kellegagi suhelda ja mehega tülitsesimega ka tihti, kuigi ta aitas mind väga palju. Kuna ta töötab välismaal, siis olen üle kuu sunnitud olema oma 5 kuusega üksi. Olin suures masenduses, sest pisike oli 1,5 kuud haige, istusin lihtsalt toas ja kui mees ära läks, tekkis tunne, et ma ei jõua mitte midagi tehtud. Emotsioonid kasvasid ülepea, kui ükshetk taipasin, et kui mina olen õnnelik, puhanud ja rahul, siis on ka laps terve ja rahulikum. Ja ütlen ausalt, et hakkasin elama lapse rütmis ja põrandaid pesin, siis kui aega ja tahtmist oli. Süüa ei teinud igaõhtu, sest olin lihtsalt väsinud ja mingiaeg, kui mees kodus oli, sai ta ka sellest aru.. sinu kirja lugedes tundub, et tahad, et kõik oleks korras, söök laual ja elamine korras, aga mitte midagi ei juhtu, kui jätad mõne asja tegemata ja selleasemel võtad tunnikese ühel õhtul ja lähed lihtsalt jalutama või saad sõbrannaga kokku. Mina hakkasin nahhalselt nõudma endale ühte õhtut, kui saan kasvõi vannis käia ja lihtsalt oma mõtetega olla, vbl on sul sama vaja, natukene iseenda aega ja see aeg tuleb võtta ilma süümepiinadeta.
Hmm… kas see lohutaks sind kui oleks teadmine, et mina üksikemana ei saa üldse puhata? Mind ei aita keegi, isegi mitte 30 minutit ega too ka raha koju:)
Mitte üldse paha pärast ei ütle ma, tahan siiralt aidata. Proovi mõelda positiivsemalt.
näiteks, et see on kõik mööduv periood ja kõik ei pea olema 100 prossa tehtud. jäta mõned asjad tegemata ja ära piitsuta end nii palju.
ole tubli!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
