Mul on mure oma 31-aastase poja pärast. Ta hävitab oma elu. Ei, ta ei tarbi narkootikume. Alkoholiga käib ringi mõõdukalt. Suitsu ei tee ega mingeid teisi sõltuvushäireid ei ole, kuid… Ta “lammutab” kõike, mis ta ümber on. Kuna see on juba kestnud mitu aastat, siis olen mõelnud, et kas see võib olla mingi vaimne häire, mida inimene ise juhtida ei suuda?
Ta ei saa aru, et tema väga halval käitumisel, ütlemisel või teol on oma tagajärjed. Ja ta ei mõista, et need tagajärjed on halvad ja mängivad tema kahjuks. Mõjutavad tema enda heaolu ja tulevikku.
Pojal oli mitu aastat väga tore ja südamlik pruut. Mina olin õnnelik ja lootsin, et nad loovad pere. Poeg aga käitus pruudiga halvasti. Ütles inetult ning tegi asju, mis lihtsalt ületab igal normaalsel inimesel kannatuste piiri. Näiteks, kui muusikat kuulas, siis keeras selle põhja. Kui naine palus muusika normaalse valjususe peale panna, siis mees seda nagu ei kuulnudki. Jätkas samas vaimus mõistmata, milles on probleem. Samas laadis hoolimatust oli kogu nende elu täis. Samal ajal võis poeg mingil teisel momendil olla väga heasüdamlik ja empaatiline. Samuti armastab ta väga lapsi ja soovis neid mu miniaga saada. Poeg teeb ka heal meelel süüa ja koristab ning on igas mõttes lahtiste kätega ja osav paljude tööde peale. Aga järgmine moment võib midagi väga inetut öelda või hoolimatult käituda. Ta nagu ei usu, et sellistel asjadel võib olla halb tagajärg. Ja oligi! Pärast mitmeaastast kooselu naine lihtsalt ei suutnud ning lõpetas suhte. Ja poeg ei saa üldse aru, miks. Ehkki talle on läbi kogu kooselu koguaeg püütud selgitada ja öeldud, kui ta käitub valesti. Ta ei näe sel mingit seost.
Teine näide. Ta on küllaltki kehv suhtleja olnud eluaeg. Aga tal on pikka aega olnud kolm kindlat sõpra. Ühtäkki hakkas ta ühe sõbraga riidu kiskuma. Mingitel imelikel pseudoteemadel. Sõber oli väga kannatlik, otsis koguaeg lepitust, aga poeg ei lõpetanud. Kuni lõpuks sõbral viskas üle ja lõpetas mu pojaga suhtlemise. Minu poeg aga ei saanud aru, miks temaga enam järsku suhelda ei soovita. Aga, kui mõistis, et sõbra poolt leppimist ei tule, hakkas allesjäänud kahte sõpra selle ühe vastu üles ässitama. Ja nii intensiivselt, inetult ja alatute võtetega, et ka nood lõpetasid mu pojaga suhtlemise. Teised sõbrad on kõik omavahel sõbrad edasi, aga minu poeg on n-ö kambast välja vistatud. Ning täitsa arusaadavatel põhjustel. Nüüd istub poeg üksinduses ja jälle ei saa aru, milles asi.
Juhiluba tegi ta mitu aastat. Algul käis ilusti sõidutundides ja teoorias. Kõik oli tehtud, aga eksamile minna ei viitsinud. Esitas mingi segase ettekäände, miks ta ei saa eksamile minna. Siis passis vahepeal mitu aastat ja alles siis hakkas uuest lube tegema. Load sai kätte lõpuks alles 26-aastaselt, ehkki alustas juba 18-aastaselt.
Kümne töölkäidud aasta jooksul on ta kolm korda vallandatud. Ehkki on esialgu väga hinnatud töömees, siis iga kord on lõppenud sellega, et ta on mõne ülemusega vaidlema läinud. Jälle mingi tühi-tähi teema. Näiteks, kas töötajad peaksid parkima oma autod töötajatele ettenähtud parklasse või kliendi parklasse. Ja iga kord mingi selline suvaline asi, mis pole üldse vaidlemist väärt, kuid tema ei suuda lõpetada. Jätkates seni, kuni ülemus teeb ettepaneku töösuhte lõpetamiseks. Vaevaliselt leiab uue töö, kus palk eelmisest kohast väiksem. Siis elab ennast teiste pereliikmete peal välja, et tal on nii väike palk. Just nagu oleks teised selles süüdi, et ta ise omal koguaeg vaipa alt ära tõmbab.
Tal on ka noorem poolvend. Isa poeg uuest kooselust. Noormehel on diagnoositud ATH, mis on siiski sellisel kujul, et ta saab igapäevaselt ilusti hakkama. Lihtsalt mõned eripärad.
Kas võib olla, et ka minu pojal on ATH? Kõik inimesed teevad vigu ja käituvad mõnikord nii, et hiljem kahetsevad. Aga minu poeg teeb neid koguaeg järjest ja ei õpi neist üldse midagi. Nagu ei üritagi midagi muuta selleks, et tulevikus enam mitte sama reha otsa astuda.
Mõnikord ma näen, et ta jälle saeb oksa millel istub. Ma püüan talle igal moel selgeks teha, et kui sa nüüd teed nii, siis sellel on selline ja selline halb tagajärg. Aga tema vaid naerab selle üle ja ei näe mingit seost sellel halval käitumisel ja sellest, mis hiljem selle tagajärjel juhtuma hakkab.
