Mida rohkem detaile sellesse loosse lisandub, siis olen ka järjest enam veendunud selles, mida enne kirjutasin oma eksi kohta. Kui tekib mingi mõte, siis saab sellest kiiresti kinnisidee ja inimene, nagu teda tunned, kaob nagu ära. Sama värk nagu muusika mängimisega: kuulas muusikat, tarbis alkoholi, keeras valjemaks ja valjemaks, valas endale ühe klaasi veel, mul oli hommikul tähtis koosolek. Ta ainult naeris, kui palusin (küll hea, küll kurjaga), üritasin ka lihtsalt ennast pea padja all magama sundida, aga ta, sunnik, tuli siis mind togima ka veel. Lõpuks enam ei kannatanud, tõmbasin juhtme kõlarist välja, valasin ta viski kraanikausist alla ja no siis… lõpetasin EMOs.
Moraal: sellised käitmusmustrid eskaleeruvad!
Depressioon, alaväärsuskompleks, kerge nartsissistlik isiksushäire ja puudulik empaatia ning enesekontroll. Mitte midagi konkreetse diagnoosi alla kuuluvat, aga rohtude peale panemisele soovitaks pigem teraapiat ja füüsilist tegevust. Vb kõlab banaalselt, aga see on viis, kuidas mina oma aastatepikkustest depressiooni- ja ärevusprobleemidest jagu sain. Aga seda peab tegema terve elu, see pole mingi kirurgiline sekkumine, et naks naks ja korras. Iseasi muidugi, kas TA poeg sellist nõuannet üldse kuuldagi võtaks.