Inspireeritud teemast, kus naine ja mees soovivad lahutada sest tunded kadunud ja naine sai suure kriitikarahe osaliseks, et keskeakriis, heast elust lolliks läinud jne sest mees on koduhoidev, hea isa, aitab koduste toimetustega jne. Olen samas olukorras hetkel, kus mõistus ütleb, et midagi on väga valesti, aga süda ütleb, et pole hullu midagi. Oleme koos olnud 11 aastat, kaks last. Mees on väga tujukas ja impulsiivne, kui asjad on hästi, on kõik super, kui asjad on halvasti on kohutav. Lastega ta ei tegele (kui tuju tuleb siis mängib nendega, aga ainult siis kui tuju on), kodus ei aita mitte ühegi asjaga. Ütleb, et tema teenib minust kordades rohkem ja sellise kaliibriga inimesed ei peagi selliste igapäevaste väikeste asjadega tegelema. Oleme tuhandeid kordi sellel teemal tülitsenud sest ma tunnen kuidas lapsed, töö, majapidamine on natuke liiga koormav ühe inimese jaoks. Kui sellest rääkida üritan siis ta saab alati vihaseks ja hakkab röökivas stiilis mind süüdistama, a la kuidas tema on meie pere jaoks kõik teinud ja mina olen tänamatu naine. Vihahoos ta röögib ja ei vali oma sõnud, on öelnud mulle tänamatu hoor ja lastele tänamatu jõmpsikas. Tihti vihahoos ta ei suuda end kontrollida ja on lõhkunud asju. Väljaspoolt on ta austatud ja tuntud inimene oma ringkonnas ja mitte keegi ei aima, et ta kodus laamendab ja tujutseb. Vahel ei tule selliseid hoogusid tal ette mitu nädalat ja tundub et justkui kõik on hästi ja siis jälle juhtub see, et miski ajab vihale ja elab end peamiselt minu ja vahel ka laste peal välja. Enne lapsi ta hoidis end vaos ja laste kasvades on see ainult süvenenud. Olen püüdnud temaga rääkida ja selgitada kui kahjustav selline hullumeelne käitumine minu ja laste suhtes on ja alati ta lubab, et seda rohkem ei juhtu ja enamasti on keegi selles süüdi (tavaliselt mina) et ta ennast kontrollida ei suutnud. Olen mänginud mõttega lahutusest viimane aasta aga kardan seda sammu astuda, sest ma ei kujuta ette mis ta teeb kui ma selle välja ütlen. Ma tõesti ei taha lahutada sest otsin ideaalset printsi või kirge, ma lihtsalt olen väsinud sellest emotsionaalsest karussellist, süüdistusest, ähvardustest jne. Kõik, mida ma tahan on rahumeelne elu.
Miks sa elad sellise mehega? Lapsed on tänulikud, et ära lahutad. Minu venna esimene abielu oli väga õnnetu – abiellusid, kuna naine, keda tundis vaid 3 kuud, jäi rasedaks. Hiljem selgus, et täiesti erinevad inimesed oli, vend oli siis 22, sarved maha jooksmata. Ei haridust, elukohta. Vend armastas sõpradega pidutseda, samas oli naine keskmisest rohkem armukade, seega tekkis nõiaring – selleks, et pääseda naise süüdistamisest, ei tahtnud vend enam koju minna jne. Ei süüdista kumbagi, lahutasid, kui õetütar oli 10-aastane. Hiljem on ta minu emale (vanaemale) öelnud, kui vanemad ei oleks lahku läinud, ei suhtleks ta kummagagi, niivõrd rikuti ta lapsepõlv ära. Peale lahtust paar aasta oli pingeid ja probleeme, siis leidis vend uue ja seejärel ta tema eks ning nüüd 18 aastat hiljem saavad väga hästi läbi.