Inspireeritud teemast, kus naine ja mees soovivad lahutada sest tunded kadunud ja naine sai suure kriitikarahe osaliseks, et keskeakriis, heast elust lolliks läinud jne sest mees on koduhoidev, hea isa, aitab koduste toimetustega jne. Olen samas olukorras hetkel, kus mõistus ütleb, et midagi on väga valesti, aga süda ütleb, et pole hullu midagi. Oleme koos olnud 11 aastat, kaks last. Mees on väga tujukas ja impulsiivne, kui asjad on hästi, on kõik super, kui asjad on halvasti on kohutav. Lastega ta ei tegele (kui tuju tuleb siis mängib nendega, aga ainult siis kui tuju on), kodus ei aita mitte ühegi asjaga. Ütleb, et tema teenib minust kordades rohkem ja sellise kaliibriga inimesed ei peagi selliste igapäevaste väikeste asjadega tegelema. Oleme tuhandeid kordi sellel teemal tülitsenud sest ma tunnen kuidas lapsed, töö, majapidamine on natuke liiga koormav ühe inimese jaoks. Kui sellest rääkida üritan siis ta saab alati vihaseks ja hakkab röökivas stiilis mind süüdistama, a la kuidas tema on meie pere jaoks kõik teinud ja mina olen tänamatu naine. Vihahoos ta röögib ja ei vali oma sõnud, on öelnud mulle tänamatu hoor ja lastele tänamatu jõmpsikas. Tihti vihahoos ta ei suuda end kontrollida ja on lõhkunud asju. Väljaspoolt on ta austatud ja tuntud inimene oma ringkonnas ja mitte keegi ei aima, et ta kodus laamendab ja tujutseb. Vahel ei tule selliseid hoogusid tal ette mitu nädalat ja tundub et justkui kõik on hästi ja siis jälle juhtub see, et miski ajab vihale ja elab end peamiselt minu ja vahel ka laste peal välja. Enne lapsi ta hoidis end vaos ja laste kasvades on see ainult süvenenud. Olen püüdnud temaga rääkida ja selgitada kui kahjustav selline hullumeelne käitumine minu ja laste suhtes on ja alati ta lubab, et seda rohkem ei juhtu ja enamasti on keegi selles süüdi (tavaliselt mina) et ta ennast kontrollida ei suutnud. Olen mänginud mõttega lahutusest viimane aasta aga kardan seda sammu astuda, sest ma ei kujuta ette mis ta teeb kui ma selle välja ütlen. Ma tõesti ei taha lahutada sest otsin ideaalset printsi või kirge, ma lihtsalt olen väsinud sellest emotsionaalsest karussellist, süüdistusest, ähvardustest jne. Kõik, mida ma tahan on rahumeelne elu.
Teema: Kas selline mehepoolne käitumine on õigustuseks, et lahutada?
Ma ei saa täpselt aru miks sind tema tähtis töö ja suur sissetulek huvitama peaks kui tundub, et sa sellest midagi kasu ei saa? Sest sinu jutust tundub, et sa käid tööl ja teed kodutööd ka ise, s.t. pole kodune ema, kellel lisaks veel palgatud kokk-koristaja-lapsehoidja jne.
Aga sinu küsimuse vastuseks – jah, see on täiesti piisav põhjus, et lahutada. Meelerahu on hindamatu. Lisaks, mida kauem sa lased sel jätkuda, seda tugevamini see kinnistub sinu lastel eeskujuna nende tulevaseks pere-eluks.
Ma tõesti ei taha lahutada sest otsin ideaalset printsi või kirge, ma lihtsalt olen väsinud sellest emotsionaalsest karussellist, süüdistusest, ähvardustest jne. Kõik, mida ma tahan on rahumeelne elu.
Tekib hirm, et ähvardustele lisaks tekib ka vägivald. Võib-olla seletaks asja lastele ära ja lahkuks lihtsalt kodust, et mehel ei tekiks võimalust hoope anda. Raske juhtum. SMS ongi viimasel ajal mahajätmiseks kasutusel.
Aga tundub, et sulle meeldib nii.
Ütleb, et tema teenib minust kordades rohkem ja sellise kaliibriga inimesed ei peagi selliste igapäevaste väikeste asjadega tegelema.
Sellise kaliibriga inimene palkab naisele abilise.
Vihahoos ta röögib ja ei vali oma sõnud, on öelnud mulle tänamatu hoor ja lastele tänamatu jõmpsikas. Tihti vihahoos ta ei suuda end kontrollida ja on lõhkunud asju.
Mõnitab, ropendab, lõhub asju, sõimab lapsi ja naist. Ei tea, kas sellest abilisest oleks ikka kasu? Jõle elukas. Mul alati lastest nii kahju.
Ja vanad lapsed teil on?
<p style=”text-align: left;”>Ei sa ei ole samas olukorras. Sa kirjeldad oma meest kui inimest,kellel on vaimse tervisega probleeme ja viharavi vajadus ning kes lastega ei tegele.</p>
Eelmises teemas oli mees,kes on hea partner ja isa. Igati super mees. Teil on täiesti erinev olukord… sinu puhul on meelehärm igati õigustatud.
Kui tahad et su lapsed sind vihkama ei hakkaks, lahuta kiiremas korras. Mul oli isa täpselt samasugune (lugupeetud shovinistlik kolhoosi esimees kes kodus tõeline türann) ja ma ei andesta emale kunagi, et ta minema ei läinud (tal oli see võimalus)
Mina olen see, kelle postitusest inspiratsiooni said 🙂
Usu mind, mitte keegi ei saa sulle öelda, milline on piisavalt ‘hea’ põhjus lahkuminekuks. See on ikka sügavalt su enda sisetunde küsimus. Keegi nendest kägudest ei hakka sinu elu elama. Sa võid küsida arvamusi, aga päris vastust sa tead ilmselt isegi. Sina oled ainus, kes peab selle otsusega pärast elama. Ainus, mida siit saad on ainest järelemõtlemiseks. Aga tegelikult ei muuda sinu olukorda ju paremaks see, kui siin 10 kägu ütleb, et ‘oi, mõtle lastele ja pea ikka vastu jne.’ või et ‘muidugi mine, see on absoluutselt adekvaatne põhjus lahutamiseks’. Kumbki vastus ei muuda su olukorda talutavamaks.
Ei soovita jätkata, kannatasin nö laste nimel 34 aastat. Nüüd üks narkomaan ja teine depressioonis ja mees leidis noorema-siledama-saledama. Olen ise süüdi,et lubasin endaga halvasti käituda. Mitte miski ei õigusta seda, ennast tuleb armastada.
Igatahes. Ja sinu olukord pole absoluutselt sarnane selle omaga, kellest “ajendatud” see teema on.
sinuga käitutakse nii, nagu sa lased endaga käituda.
Lapsed ei anna lahutust mitte kunagi andeks. Mees selgelt üle töötanud, võtke koristaja, lastehoidja ja eraldi elamine.
Lapsed ei anna lahutust mitte kunagi andeks. Mees selgelt üle töötanud, võtke koristaja, lastehoidja ja eraldi elamine
milline idiootsus, lapsed saavad väga hästi aru mis ja kus toimub ja peres, kus nende ema hooraks kutsutakse, ei saa mingist õnnelikust lapsepõlvest juttu olla.
Lapsed ei anna lahutust mitte kunagi andeks. Mees selgelt üle töötanud, võtke koristaja, lastehoidja ja eraldi elamine.
Sul lugemisoskus puudulik vist. Naine on siinkohal see kes rügab mitmel rindel. Millest see mehike nii väsinud on, räuskamisest või?
Sul lugemisoskus puudulik vist. Naine on siinkohal see kes rügab mitmel rindel. Millest see mehike nii väsinud on, räuskamisest või?
Ja mis takistab naisel lapsehoidja ja koristaja võtmist?
Ja mis takistab naisel lapsehoidja ja koristaja võtmist?
Hehee, tavaliselt takistab see, et naine ei ole ‘sellise kaliibriga’ nagu mees. Ehk siis teisisõnu – naine on mehest sõltuv.
Kui sa suhtes tunned end halvasti ja mitte tähtsaks, ei vaja ja kindlasti mingit “õigustust”. Ja kui üldse selline küsimus tekib, oled ilmselt sellesmõttes nõrk, et ei suudaks nagunii enda eest seista ja veelvähem ära minna.
Enne lahutamist võiks siiski abi kodutöödel/lastega ära katsetada (mehe kulul, mõistagi). Mõlemal stressi vähem, mitte et stress midagi vabandaks.
Kui ikka tuleb selliseid lõhkuvaid vihahooge palju ette, siis mina küll tahaks põgeneda ja üldse ei hakkaks mingit vestlust arendama, vähemalt mitte sel teemal, et läheme nüüd lahku. Pigem hoiaks eemale nii palju, kui võimalik. Kuni ei suudaks mingil põhjusel lahku minna: hea aeg, armastus, raha pole, pole veel kuhugi minna vms häda, seni teeks nii palju head nägu, kui saab, ja püüaks olla oma ettepanekutes konstruktiivne, nt et äkki võiks kaaluda koduabilise võtmist vms. Aga ma su meest ei tunne, võib-olla ta plahvatab igasuguse kuluka muudatusettepaneku peale või vähimagi vihje peale, et suhe ja teie elu pole juba praegu täiuslik. Üldiselt ma viskaks varvast, kui vähegi saaks, sest jube on tegelikult pommi otsas elada, see tegelikult sööb närve ka siis, kui on hea aeg, sest tead ju, et on ainult aja küsimus, millal see pauk tuleb.
Minu vanemad olid sellised. Muidugi mu ema oli ka kohutav surkija ja viimse piirini viija. Aga vahet pole, kes oli süüdi. Rõve oli! Eraldiseisvate inimestena on väga toredad, huvitavad ja targad inimesed, aga koos täielik katastroof ja kodused tülid olid vastikud, agressiivsed, täis lõugamist. Kolisin üle 10 aasta tagasi kodust ära ülikooli minnes ja siiamaani tunnen vahest mingit trotsi ja sisemist vimma, et ma pidin lapsepõlves olema vahekohtunik ja kalkuleerima, kummat ma nüüd praegu kaitsma pean. Sageli pidin siis taktikaliselt valima, mitte õigluse või iseenda sisetunde järgi. Sest kui juhtumisi mulle ja mu vennale tundus, et ema on olnud ebaõiglane, siis oli ju terve pere tema vastu ja sealt tuli selline draama ning nuturahe. Siia maani ta ei näe, et tema oli / on paljudes olukordades süüdi. Isa oli närviline ja oli aru saada, et ta ei armasta enam ema. Ema tundis ka seda ning siis oligi kodus mingi 15 aastat üks ja sama jura. Inimesed reaalselt vihkavad teineteist, aga kumbki midagi ette ei võta. Oma laste nimel mine minema!
Sellise kaliibriga mees võiks palgata koduabilise, mis ta räuskab.
Minu mees oli sarnane. Alkoholisõltuvuses, kogu elu peaks käima justkui tema tujude järgi. Ütles halvasti ja veel halvemini. Väljaspoolt polnud aga eriti midagi aru saada. Mina ka kartsin lahutusest rääkima hakata. Üksi ongi raske seda teha. Aga sain hakkama. Mees muutus päevapealt. Joomise jättis maha, hakkas lastele head isa tegema, minu vastu kena olema, kodustes toimetustes osalema. Aga lahtutus läks ikkagi käiku. Ega inimene niisama ei muutu. Me kõik oleme rahulikku elu väärt.
Ütleb, et tema teenib minust kordades rohkem ja sellise kaliibriga inimesed ei peagi selliste igapäevaste väikeste asjadega tegelema.
Täiesti üdini rumal väide ju, kui te mõlemad võrdselt tööl käite. Mis vahet seal on, kui palju keegi palka saab.
Aga selle üle temaga vaielda on nagunii täiesti mõttetu.
Koli ära või viska see kaliiber välja ja las siis üksi olles vaatab, kuidas toit ise pliidil valmib ja WC isepuhastub.
Selline leiab muidugi ruttu uue naise, kelle närve rikkuda, aga see on siis juba selle uue probleem.
ma ei viitsi isegi enam kalkuleerida, analüüsida, soovitada ja pooli valida. enamik mehi on täistropid ja naistele ainult kannatuseks kaelas.
positiivne uudis on see, et me ei ela islamiriigis, kus sa oled mehe omand.
seega, TA, kasuta liberaalse lääneriigi võimalusi ja lahku sellest suhtest, sind ei loobita selle eest kividega surnuks.
tuhat korda parem on olla üksi koos lastega.
Inspireeritud teemast, kus naine ja mees soovivad lahutada sest tunded kadunud ja naine sai suure kriitikarahe osaliseks, et keskeakriis, heast elust lolliks läinud jne sest mees on koduhoidev, hea isa, aitab koduste toimetustega jne. Olen samas olukorras hetkel, kus mõistus ütleb, et midagi on väga valesti, aga süda ütleb, et pole hullu midagi. Oleme koos olnud 11 aastat, kaks last. Mees on väga tujukas ja impulsiivne, kui asjad on hästi, on kõik super, kui asjad on halvasti on kohutav. Lastega ta ei tegele (kui tuju tuleb siis mängib nendega, aga ainult siis kui tuju on), kodus ei aita mitte ühegi asjaga. Ütleb, et tema teenib minust kordades rohkem ja sellise kaliibriga inimesed ei peagi selliste igapäevaste väikeste asjadega tegelema. Oleme tuhandeid kordi sellel teemal tülitsenud sest ma tunnen kuidas lapsed, töö, majapidamine on natuke liiga koormav ühe inimese jaoks. Kui sellest rääkida üritan siis ta saab alati vihaseks ja hakkab röökivas stiilis mind süüdistama, a la kuidas tema on meie pere jaoks kõik teinud ja mina olen tänamatu naine. Vihahoos ta röögib ja ei vali oma sõnud, on öelnud mulle tänamatu hoor ja lastele tänamatu jõmpsikas. Tihti vihahoos ta ei suuda end kontrollida ja on lõhkunud asju. Väljaspoolt on ta austatud ja tuntud inimene oma ringkonnas ja mitte keegi ei aima, et ta kodus laamendab ja tujutseb. Vahel ei tule selliseid hoogusid tal ette mitu nädalat ja tundub et justkui kõik on hästi ja siis jälle juhtub see, et miski ajab vihale ja elab end peamiselt minu ja vahel ka laste peal välja. Enne lapsi ta hoidis end vaos ja laste kasvades on see ainult süvenenud. Olen püüdnud temaga rääkida ja selgitada kui kahjustav selline hullumeelne käitumine minu ja laste suhtes on ja alati ta lubab, et seda rohkem ei juhtu ja enamasti on keegi selles süüdi (tavaliselt mina) et ta ennast kontrollida ei suutnud. Olen mänginud mõttega lahutusest viimane aasta aga kardan seda sammu astuda, sest ma ei kujuta ette mis ta teeb kui ma selle välja ütlen. Ma tõesti ei taha lahutada sest otsin ideaalset printsi või kirge, ma lihtsalt olen väsinud sellest emotsionaalsest karussellist, süüdistusest, ähvardustest jne. Kõik, mida ma tahan on rahumeelne elu.
Miks sa elad sellise mehega? Lapsed on tänulikud, et ära lahutad. Minu venna esimene abielu oli väga õnnetu – abiellusid, kuna naine, keda tundis vaid 3 kuud, jäi rasedaks. Hiljem selgus, et täiesti erinevad inimesed oli, vend oli siis 22, sarved maha jooksmata. Ei haridust, elukohta. Vend armastas sõpradega pidutseda, samas oli naine keskmisest rohkem armukade, seega tekkis nõiaring – selleks, et pääseda naise süüdistamisest, ei tahtnud vend enam koju minna jne. Ei süüdista kumbagi, lahutasid, kui õetütar oli 10-aastane. Hiljem on ta minu emale (vanaemale) öelnud, kui vanemad ei oleks lahku läinud, ei suhtleks ta kummagagi, niivõrd rikuti ta lapsepõlv ära. Peale lahtust paar aasta oli pingeid ja probleeme, siis leidis vend uue ja seejärel ta tema eks ning nüüd 18 aastat hiljem saavad väga hästi läbi.
Mees on väga tujukas ja impulsiivne, kui asjad on hästi, on kõik super, kui asjad on halvasti on kohutav.
Ma tunnen ennast ära selles olukorras. Just, et olla tujukas ja impulsiivne. Päris asju ma lõhkunud pole, aga mehele halvasti öelnud küll. Aga seda juhtus ehk üks või kaks korda, aga enam mitte, sest mehe reaktsioon oli minu elu muutev. Põhimõtteliselt ta teatas, et ta tahab ära kõndida (no kõndiski minema ja oli minu suunas kui külm jää päris hea mitu tundi) ja päriselt kõnnikski minema, kui meil poleks väikelapsi. Selline käitumine lõi mind ausalt öeldes jalust maha – kas mina, kes ma endast arvan, kui tore, hea lahke, lõbus, armastav, hooliv ja kõike muud head sooviv kaaslane, olen tõesti selline nõid?! Ja tegelikutl olingi… selline oma vanemate käitumisest õpitud käitumine, et kaaslasele võib nähvata mida iganes sülg suhu toob. Aga tegelikutl ei või ju!!! Ta on ikkagi teine inimene, oma sõpradega ma ju niimoodi ei käitu, oma tuttavatega ammugi mitte… Mina õppisin oma õppetunnist ja nüüd, kui tusk peale tuleb enam mehega ei nähva vaid leian muu väljundi.
Sama moodi nagu sinu mees käitub kodust väljas nagu suurepärane inimene, miks ta siis sinu ja lastega kodus niimoodi ei käitu? Kui ta seda ei suuda endale tunnistada, siis on muidugi raske midagi muuta. Aga see ei ole absoluutselt mingi põhjus, miks sina ja lapsed peaksid seda kõike välja kannatama. Minu mees teatas mulle selgelt, et tema ei kannata ja kuna ma teda väga armastan, siis oli mul ainult üks valik: lõpetada. Pane oma mees ka selle ühe valiku ette (kui pole veel hilja, sest ta on harjunud su leebusega) või mine minema. Oluline on enesele kindlaks jääda ja oma väärikust (ja ka laste väärikust) kõrgemaks hinnata kui misiganes suhe.
sest ta on harjunud su leebusega
See “leebus” on siiski vaid ühe poole subjektiivne arvamus, ei maksa vist unustada?
Kõik teemaalgatajad on oma jutu järgi leebed ja armastusväärsed inglid, aga mis tegelikult on, ei tea ju keegi. Ja selline saagija suudab aati teha perekooli teema, et tema on illikuku ja mees on siga.
Reaalsus on alati pisut teine.
Oluline on enesele kindlaks jääda ja oma väärikust (ja ka laste väärikust) kõrgemaks hinnata kui misiganes suhe.
Väärikus-shmäärikus; ükskõik, mis lastest saab, peaasi et oma ego pääseks võidule? Kui ei suuda kokku jääda ja konflikte siluda, on see laste kasvatamise mõttes igal juhul parandamatu ebaõnnestumine, kompensatsiooni sellele hilisemalt saavutada pole võimalik. Konflikt ja selle lahendamise õppimine on normaalne elu osa, siin lihtsalt joostakse selle eest ära (madal stressitaluvus ja võimetus stressisituatsioone tulemuslikult maandada). See ongi miski, mida lapsed õpivad perekonnas.
Täiesti üdini rumal väide ju, kui te mõlemad võrdselt tööl käite. Mis vahet seal on, kui palju keegi palka saab.
Tööl käimine ja töö tegemine, mille eest raha makstakse, on kaks erinevat asja. Kui makstakse oluliselt rohkem, siis järelikult on ka töö rohkem väärt.
Kuni ei suudaks mingil põhjusel lahku minna: hea aeg, armastus, raha pole, pole veel kuhugi minna vms häda, seni teeks nii palju head nägu, kui saab, ja püüaks olla oma ettepanekutes konstruktiivne, nt et äkki võiks kaaluda koduabilise võtmist vms. Aga ma su meest ei tunne, võib-olla ta plahvatab igasuguse kuluka muudatusettepaneku peale või vähimagi vihje peale, et suhe ja teie elu pole juba praegu täiuslik. Üldiselt ma viskaks varvast, kui vähegi saaks, sest jube on tegelikult pommi otsas elada, see tegelikult sööb närve ka siis, kui on hea aeg, sest tead ju, et on ainult aja küsimus, millal see pauk tuleb.
“raha pole, pole veel kuhugi minna”
Puhtatõuline kullakaevur?
