Ma ei ole öelnud ju, et mul pole raha ega kuhugi minna. Rahaliselt saaksin ka üksi hakkama, teenin Eesti keskmist palka. Asi on pigem hirmus, et mis reaktsioon temalt tuleks kui ütleksin välja, et soovin lahutust. Ta ei laseks mul ealeski lastega niisama minema kõndida…
Miks sa peaksid niisama ära kõndima? Ta on ju ikkagi laste isa ja jääb ka selleks edaspidi. Lahku saab minna ka mõistlikult.
Kui sa kardad, et ta muutub füüsiliselt agressiivseks ja tõesti on sul hirm oma elu ja tervise pärast, siis soovitan naiste varjupaika pöörduda. Esmalt ehk lihtsalt konsultatsiooniks, et kuidas peaks käituma.
Mina soovitaks lahku kolida.
Palju lihtsam on üksi hakkama saada, kui mingit närvihaiget veel teenindada.
Olen 3 aastat üksi lastega elanud ja ei soovi enam kooselu. Samamoodi arvati, et mees teeb tööd ja see on tema ainus kohustus, panustasime mõlemad majanduslikult võrdselt. Lastega ei tegelenud ja elementaarsed asjad nagu näiteks endale võileibade meisterdamine oli ületamatu takistus. Lisaks pidevad halvustavad kommentaarid välimuse suhtes, kuigi olin keskmisest kenam, sale. Hea et lahti sain:)
Minu mees ei ütle tavaliselt välimuse kohta halvasti aga halvustab mu isikuomadusi pidevalt nt võib ta vabalt öelda, et huvitav kas su ema hülgas su beebina, see seletaks miks sa nii külm inimene oled. Sa oled koguaeg nii negatiivne, ilma minuta sa ei saaks hakkama jne. Huvitavalt kombel on minul palju sõpru aga tal ei ole ühtegi.
ohissand…
Muide, räägi ka sõpradega, keda usaldad. Saad endale kindlasti moraalse toe.
Muideks, Eestis on palgalõhe suurimaid Euroopas. Ehk siis võrdse töö ja aja eest makstakse naistele kolmandik vähem palka. Meil on üpris šovinistlik ühiskond, aga see ei toimiks, kui naised, keda on üle poole elanikkonnast sellele kas vaikimisi või aktiivselt kaasa ei aitaks. Näiteks, vaadake, kuidas suhtutakse võrdse käitumise ja tegevuse puhul naisjuhtidesse ja meesjuhtidesse, olgu siis erasektoris või riigisektoris.
Asi on pigem hirmus, et mis reaktsioon temalt tuleks kui ütleksin välja, et soovin lahutust. Ta ei laseks mul ealeski lastega niisama minema kõndida…
Mis see lause nüüd tähendama pidi, et ei laseks? Mis see tema lasta on? Inimene lahkub suhtest siis, kui ta seda soovib. On aru saada, et tegemist vägivaldse mehega. Kas ta peksab sind ka?
Sellisest mehest räägiti viimases Star Fm Suhtes saates. Sellise mehe kirjeldamiseks olid sõnad-tõbras, litsmees, shovinist, tropp jne, kes peale lahutust ei saa mitte millegagi hakkama ning ei ela päevagi naiseta, kes teda orjama peab. Kokkuvõttes on sul tegu kõige hullema versiooniga mehest. Olen sellega täiesti nõus. Jälk lihtsalt. Miks sa küll talud sellist alandust? Löö selg sirgu ja lõpeta see mõttetu suhe.
See räägib sinu enda kohta päris palju, et sellist inimest talunud oled, temaga lapsed oled saanud ja nüüd käid kuskil foorumis kitumas, et mõistus natuke tõrgub mingi närvihaige hulluga koos elamast. Sa ei tee sellega kahju ainult endale, vaid tõmbad naiste mainet kollektiivselt alla. Kui sul nii palju häid sõpru on, miks nad sind aidanud pole siis?
Mul kunagi klassiõde kolis elukaaslasest lahku nii, et politsei oli kohal ja valvas kuni naine oma asjad kokku pani ja lahkus.
Lapsed ei anna lahutust mitte kunagi andeks. Mees selgelt üle töötanud, võtke koristaja, lastehoidja ja eraldi elamine.
Loll jutt! Unistasin kogu lapsepõlve, et vanemad lahutaks. Kodune õhkkond oli jube, sest vanemad ei armastanud teineteist ja sõimlesid pidevalt ning kostitasid teineteist inetute sõnadega. Väljastpoolt poleks keegi osanud kahtlustada, et koduseinte vahel elatakse sellist elu. Praegu, täiskasvanuna, puudub mul vanemate vastu igasugune austus. Siiani elavad koos nagu kass ja koer, iga aastaga on omavaheline suhe vaid inetumaks ja mürgisemaks läinud.
Inspireeritud teemast, kus naine ja mees soovivad lahutada sest tunded kadunud ja naine sai suure kriitikarahe osaliseks, et keskeakriis, heast elust lolliks läinud jne sest mees on koduhoidev, hea isa, aitab koduste toimetustega jne. Olen samas olukorras hetkel, kus mõistus ütleb, et midagi on väga valesti, aga süda ütleb, et pole hullu midagi. Oleme koos olnud 11 aastat, kaks last. Mees on väga tujukas ja impulsiivne, kui asjad on hästi, on kõik super, kui asjad on halvasti on kohutav. Lastega ta ei tegele (kui tuju tuleb siis mängib nendega, aga ainult siis kui tuju on), kodus ei aita mitte ühegi asjaga. Ütleb, et tema teenib minust kordades rohkem ja sellise kaliibriga inimesed ei peagi selliste igapäevaste väikeste asjadega tegelema. Oleme tuhandeid kordi sellel teemal tülitsenud sest ma tunnen kuidas lapsed, töö, majapidamine on natuke liiga koormav ühe inimese jaoks. Kui sellest rääkida üritan siis ta saab alati vihaseks ja hakkab röökivas stiilis mind süüdistama, a la kuidas tema on meie pere jaoks kõik teinud ja mina olen tänamatu naine. Vihahoos ta röögib ja ei vali oma sõnud, on öelnud mulle tänamatu hoor ja lastele tänamatu jõmpsikas. Tihti vihahoos ta ei suuda end kontrollida ja on lõhkunud asju. Väljaspoolt on ta austatud ja tuntud inimene oma ringkonnas ja mitte keegi ei aima, et ta kodus laamendab ja tujutseb. Vahel ei tule selliseid hoogusid tal ette mitu nädalat ja tundub et justkui kõik on hästi ja siis jälle juhtub see, et miski ajab vihale ja elab end peamiselt minu ja vahel ka laste peal välja. Enne lapsi ta hoidis end vaos ja laste kasvades on see ainult süvenenud. Olen püüdnud temaga rääkida ja selgitada kui kahjustav selline hullumeelne käitumine minu ja laste suhtes on ja alati ta lubab, et seda rohkem ei juhtu ja enamasti on keegi selles süüdi (tavaliselt mina) et ta ennast kontrollida ei suutnud. Olen mänginud mõttega lahutusest viimane aasta aga kardan seda sammu astuda, sest ma ei kujuta ette mis ta teeb kui ma selle välja ütlen. Ma tõesti ei taha lahutada sest otsin ideaalset printsi või kirge, ma lihtsalt olen väsinud sellest emotsionaalsest karussellist, süüdistusest, ähvardustest jne. Kõik, mida ma tahan on rahumeelne elu.
Sellise vinge positsiooniga mehe naine ja laste ema on kodune proua, kellel on nii lapsehoidja kui koristaja, anna andeks. Päev läbi laed end hooldustes, magad välja ja elu on lill.
Kui sa ka ise tööl pead käima ja siis veel sõimatakse, ärka üles! Su mees on heal juhul keskmise sissetulekuga endaga mägedes jorss! Viimase paneks lühida monoloogiga paika a la täna on sinu päev põrandad võtta või koliks lastega minema. Mingi keskpärane jorss terroriseerib sind ja sa veel kahtled oma soovides???
Kui mehel üle viskab lõplikult, kolib ise päevapealt lastega välisriiki ja asi lahendatud.
Enne lahutamist saaks kahte asia proovida:
1. Kui mees rõhutab, et tema teenib kordades rohkem ja ei pea seetõttu kodutöid tegema, siis olgu nii – hangi koduabiline või koristaja, kes käib kord nädalas ja teeb suur osa töid ära sinu eest. Siis on see tema nii palju suurem palk õiglaselt tööle pandud. Pole vaja sellel teemal enam riielda. Mul sarnane kogemus, mees korraarmastaja, mina mitte samal tasemel, kui tema. Kui laps oli väike, härisid teda näiteks sõrmejäljed aknal või plektid kuskil põrandal, sellest tuli ikka mõttetut vaidlemist. Mul sai mõõt täis ja palkasin koristaja ( olen ise see suurema sissetulekuga ) ja rahu oli majas.
2. Esita mehele ultimaatum, et tema käitumine härib sind ja lapsi, seega ta kas läheb teraapiasse selle põhjust välja selgitama või lähete lahku. Nii lihtne see ongi. Keegi ei pea taluma teise inimese häirivat käitumist. Selline ettearvamatus mõjub psüühikale väga halvasti.
Kui mehel üle viskab lõplikult, kolib ise päevapealt lastega välisriiki ja asi lahendatud.
See kompleksis mömm, kes ei tea lastest ega majapidamistöödest midagi?
Kui mehel üle viskab lõplikult, kolib ise päevapealt lastega välisriiki ja asi lahendatud.
See kompleksis mömm, kes ei tea lastest ega majapidamistöödest midagi?
Küllap uus naine teab.
Mina terve lapsepõlve ja ka täiskasvanuna nägin isa sellist käitumist, kus isa pidad ennast A-ks ja O-ks ja meie lapsed ning naine olid saamatud, tänamatud ja palju roppu sõimu väärt.. ma olin kaheksane, kui mäletan nutvat ema isa asju pakkimas ja ma nutsin lahinal, et eiiiiii, isa ei tohi minna.. ja kurat, ta ei läinudki… Ilmselt hakkas minust kahju. Aga ma nii selgelt mäletan, et mina lapsena nutsin tegelikult sellepärast, et ma ei tahtnud, et isa läheks, sest ma kartsin, et ema muutub siis nii kurvaks ja õnnetuks. Ta ju nuttis lahinal, kui isa asju pakkis.. igathes jääb see mulle elu lõpuni meelde, kui väga kahetsusväärne päev. Samuti on mul kahju ema elamata elust. Teda on koheldud, kui kaltsu. Ta on ajajooksul jooksnud psühhiaatrite ja Seewaldi vahelt, krõbistab siiani antidepressante.. nüüd, käies 60-ndaid, ta suutis lõpuks lahutada ????♀️ .. ma lapsena ütlen, et laste pärast ei tohi koos elada, kui elu nii vale on.. te õpetate lapsele, et eneseaustus pole väärt, aga tegelikult ON! Ennast peab austama! Mitte ükski laps ei ole Teile hiljem sellise lapsepõlve eest tänulik!
Mida iganes otsustate, toogu see Teile hingerahu! Palju jaksu!
Ta on ajajooksul jooksnud psühhiaatrite ja Seewaldi vahelt, krõbistab siiani antidepressante.. nüüd, käies 60-ndaid, ta suutis lõpuks lahutada ????♀️ ..
Selge, miks mees ära minna tahtis, hulluga koos elada võimatu. Laste pärast vedas läbi ennast sellest jamast.
Ta on ajajooksul jooksnud psühhiaatrite ja Seewaldi vahelt, krõbistab siiani antidepressante.. nüüd, käies 60-ndaid, ta suutis lõpuks lahutada ????♀️ ..
Selge, miks mees ära minna tahtis, hulluga koos elada võimatu. Laste pärast vedas läbi ennast sellest jamast.
mina selles peres lapsena ütlen, et ema ei olnu hull mitte kuskilt otsast. Väga rahulik naine, hoidis meid väga. Hoiab siiani.
Samas isa oli ja on siiani hull. Kuid tema ei näe enda vigu. Kogu ülejäänud maailm on tema vigades ja ebaõnnestumistes süüdi.. selleasemel, et endaga tegeleda, on temal lihtsam teisi alandada, et ennast mehena tunda.
Mul on hea meel, et ema on abi otsinud vaimse tervise osas, sest inimene püüdis säilitada selget mõistust psühhoterroriga koos elades. Minu isa ei seletanid ainult sõnadega, aga ka kätega. Polnud harv juhus, kui ema juukseidpidi köögist söimu saatel magamistuppa lohises mööda põrandat, sest ema julges meid kaitsata. Aga ema oli täiesti vait, samas isa tegi hullukisa.. terve küla ilmselt teadis..
aga minu isa mõtleb samuti, nagu teie.. ta heitis emale pidevalt ette, et see on hull, sest krõbistab ju tablakaid.. madal inimene, ei muud..
Kui sa kirjutad, et mehe selline käitumine hakkas peale lapsi siis kas mehel ei või olla nt. depressioon või stressi tase liiga suur olla? Minul on diagnoositud depressioon ja hetkel saan ravi ning kõik on korras aga enne seda võisin ärrituda tohutult kergesti ja oma lähedaste peale vihastada vahest mõttetult. Õnneks ma loomu poolest halvustama ei kukku aga ikkagi tagasi vaadates saan aru ,et paljud mu pahameele ja vihastumised olid seotud sellega, et ma tundsin ennast niivõrd augus olevat ja siis muutus mu frustratsiooni kiiresti pahameeleks. Minu teksti mõte on selles, et kerge on hukka on mõista raske mõista.
Kui kirjandust uurida siis on ka meestel väga reaalne nö. sünnitusjärgne depressioon
Mina soovitaks koos minna nõustamise või saata mees sinna. Samuti kui mees nii hea palgaga on siis palgake koristaja/lapsehoidja.
Samas kui mees ise endale mingit probleemi ei tunnista ja ennast aidata ei taha ja ei suuda siis sellisel juhul kui inimene ikkagi ründab enda peret(sh.sõnadega) ei ole midagi muud teha kui seada esikohale ennast ja oma lapsi ning ära minna toksilisest keskkonnast.
Ma ise kasvasin sellises keskkonnas. Ainuke erinevus oli see, et kui ema-isa tülitsema hakkasid siis nad olid teineteisel tavaliselt kättpidi kõri küljes. Mäletan sellest ajast peamiselt vägivalda, karjumist, hirmu.
Kõige rohkem kannatavad su lapsed. Närvikava on terveks eluks rikutud.
Kui sa kirjutad, et mehe selline käitumine hakkas peale lapsi siis kas mehel ei või olla nt. depressioon või stressi tase tõusnud olla? Minul nt.on diagnoositud depressioon ja hetkel saan ravi ja mul on kõik korras aga enne seda võisin ärritada tohutult kergesti ja oma lähedaste peale vihastada vahest mõttetult õnneks ma loomu poolest halvustama ei kuulu aga ikkagi tagasi vaadates saan aru et paljud mu pahameele ja vihastanud olid seotud sellega, et kuna ma tundsin ennast niivõrd augus olevat siis mu frustratsiooni muutus kiiresti pahameeleks. Minu teksti mõte on selles, et kerge on hukka on mõista raske mõista.
Kui kirjandust uurida siis on ka meestel väga reaalne nö. sünnitusjärgne depresioon
Mina soovitaks koos minna nõustamise või saata mees sinna. Samuti kui mees nii hea palgaga on siis palgake koristaja/lapsehoidja.
Samas kui mees ise endale mingit probleemi ei tunnista ja ennast aidata ei taha ei suuda siis sellisel juhul kui inimene ikkagi ründab enda peret(sh.sõnadega) ei ole midagi muud teha kui seada esikohale ennast ja oma lapsi ning ära minna toksilisest keskkonnast.
Ma vabandan väga, kuid kas sa ise ka oma teksti läbi lugesid? Grammatiline segapudrukapsad.
Ma vabandan väga, kuid kas sa ise ka oma teksti läbi lugesid? Grammatiline segapudrukapsad.
Milleks sellised märkused vajalikud on? Mingi vajadus enda üleolekut näidata? Ma vabandan väga, aga sellise täiesti tarbetu tähenärimise võiks varsti juba vaimse vägivalla alla klassifitseerida.
Saan täpselt aru millest, sa, teemaalgataja, räägid. Kui vähegi julged, lõpeta see suhe, sest paremaks see ei lähe ja mida aeg edasi seda vähem julgust on sul see käik teha.
Oehh minul täpselt sama teema. Mees ei tee kodus midagi, lapsega ei tee midagi. Pole elus kordagi lapsega aidanud ega talle midagi ostnud. Iga asja peale vastab,et TEMA KÄIB TÖÖL!!! Mina kõlgutan kodus jalga ja nõuan asju. Tema peab kõvasti tööd tegema, et minu suud toita. Lollus
Aga mina lähengi ära. Ootan kuni oma pensioniraha kätte saan (jah, ma olen see vaene eestlane) ja kasutan seda oma kodu sissemaksuks. Tema seda veel ei tea. Teen seda tagaselja ja lihtsalt lähen, kui asi sealmaal.
Õhtuti magama lähen, siis unistan koguaeg kuidas pojaga kahekesi oma uues kodus oleme. Rahus ja vaikuses.
<p style=”text-align: right;”>
Enne lahutamist võiks siiski abi kodutöödel/lastega ära katsetada (mehe kulul, mõistagi). Mõlemal stressi vähem, mitte et stress midagi vabandaks.
Ja mis on sellisest mehest lahutamises halba? ?? Ainult paremaks saab ju minna . Aga miks siis “enne lahutamist” veel peab midagi tegema? Lahutamine kōigepealt sellisest, nähtud juba küll.. Ja siis tegemist juba küllaga et elu paika saada.</p>
Aga mina lähengi ära. Ootan kuni oma pensioniraha kätte saan (jah, ma olen see vaene eestlane) ja kasutan seda oma kodu sissemaksuks. Tema seda veel ei tea. Teen seda tagaselja ja lihtsalt lähen, kui asi sealmaal.
Õhtuti magama lähen, siis unistan koguaeg kuidas pojaga kahekesi oma uues kodus oleme. Rahus ja vaikuses.
Selline ussitav mõtteviis on pikalt näha ja sellest see suhe ka käärib.
