Teema: Arutelu

Küll mõnel on ikka elu nii must-valge.

Loomulikult ei armasta. Mitte ükski inimene, sh ka mees ei tee oma armastatule teadlikult haiget. Kas te kujutate nt ette inimest, kes armastab oma lemmiklooma, aga jätab ta nt mitmeks päevaks söömata-joomata, kuna endal tekkis soov ringi trallitada.

Paljud mehed/naised üldse oma kaasat armastavad?

Ja mis petmiste laine? Koroonaga seoses või?

Ning petavad ka abielunaised. Vähemalt need, kel kena välimus säilinud on, litutavad nii, et vähe pole. Meestest siiski diskreetsemalt.

Ei armasta muidugi. Lisaks ei kahetse nad ja ei ole ka nii, et kui mehel on oht oma naisest ilma jääda, siis avastab, et ikka ilma temata ei suuda elada ja tema on see õige. Naised võivad end sellega lohutada, aga reaalsus on midagi muud.

Samuti ei armasta nad armukest. Kui inimene kasutab ära üht, siis ka teist.

Mehi seob naistega vaid mugavus, vajadus, ühiskonna heakskiit, ühine kinnisvara (laenuga tihti) ja lapsed (elatist küll maksta ei tahaks). Pettev mees ei ole pereinimene, kes soovib koos naisega lapsi kasvatada. Kus ta oli, kui naine kolme lapsega üksi tegeles ja mehel asju ajada oli, ka nädalavahetustel. Mees kinkis armukesele kalleid kingitusi, käis puhkamas, pere jäi sellest osast rahast ilma…

Need mehed mõtlevad vaid enda heaolule ja kasule.

Armastuse kohta ei tea, see on minu jaoks segane asi. Armastusel on palju erinevaid nägusid ja vorme, armastada saab mitut inimest samal ajal. Armastada saab ka ilma inimest omamata nö kaugelt. Armastus saab ka otsa lõppeda (või kui ta otsa lõppeb, siis kas see oli üldse armasus?). Täiesti lahtine on minu jaoks küsimus, et kas ta saab ka näiteks esineda ülepäeviti või esineda lihtsalt hetkes. Veel hullem küsimus on, kas armastus saab olla tingimuslik – armastan sind ainult nii kaua kui sa mind ei peta.

Aga päris kindlasti petisest mees/naine ei austa enda teist poolt ega iseennast.

Muuseas, paljud mehed petavad oma naisi sellepärast, et armastavad neid. Nad lihtsalt ei taha naisele kodurahu huvides oma pideva seksisooviga peale käia ja kodust õhkkkonda ära rikkuda ja siis ajavad asja vaikselt kõrvalt ära.

ma arvan, et seksida saab muidugi nii, et ei armasta, aga kui juba mingi armastus kuskil on, siis ikka teisega ringi suksuta. Kui mees on abielus aga peab armukest, ei ta siis oma naist enam armasta. Koos on mugavusest vms. Aga ühtlasi ma arvan, et ei ta armasta ka seda armukest, sest muidu pakiks kohe asjad kokku ja jookseks armukese juurde ära.

Ühtlasi ma arvan, et inimene saab terve pika elu niimoodi ära elada, et ei armastagi kedagi. See ei tähenda seda, et ma arvaksin, et ta seksuaalselt süütu oleks.

Teemaalgataja, kas sa inglise keelt oskad? Väga head ja põhjendatud selgitused on selles arutelus siin:
LINK

Mina oma kaasat armastan ja yema mind aga seksi koha pealt olen üsna pelglik ja pinges. Üks põhjus on ka lapsepõlve traumad. Nüüd kolmekümnendates olen hakkanud vaikselt ka veidike ennast avama ja avastama. Aga see on vaimselt megaraske mu jaoks. Ja ma olen ülimalt tänulik oma mehele, kes hoolitseb selle eest, ta raatsib igasugu vidinaid tellida ka minu jaoks. Jama olen tänulik, et ta ei ole armukest võtnud(olen 99.9% kindel). Tülisid on palju olnud sel teemal(arusaadav miks) ja need on eskaleerunud ka muudele tülidele. Põhjus ongi minu ujedus(ehk ka häbi- keha ei häbene) aga ma ei saagi aru mis seda põhjustab. Kui suure pingutusega olen nõus mingit trikke ja nippe kasutama, olen ennast ülimalt vaimsel tasandil ületanud.
Kas seksuoloog aitab sellest “valehäbist” üle saada?
Ma ei taha meest kaotada. Ma ju ometi armastan teda ja tahan kaasa minna aga miks ometi see nii suur vaimne pingutus olema peab? Kord nädalas on ilmselgelt vähe 8a kestnud kooselu puhul.

#3461083:

#3461078:

Mina oma kaasat armastan ja yema mind aga seksi koha pealt olen üsna pelglik ja pinges. Üks põhjus on ka lapsepõlve traumad. Nüüd kolmekümnendates olen hakkanud vaikselt ka veidike ennast avama ja avastama. Aga see on vaimselt megaraske mu jaoks. Ja ma olen ülimalt tänulik oma mehele, kes hoolitseb selle eest, ta raatsib igasugu vidinaid tellida ka minu jaoks. Jama olen tänulik, et ta ei ole armukest võtnud(olen 99.9% kindel). Tülisid on palju olnud sel teemal(arusaadav miks) ja need on eskaleerunud ka muudele tülidele. Põhjus ongi minu ujedus(ehk ka häbi- keha ei häbene) aga ma ei saagi aru mis seda põhjustab. Kui suure pingutusega olen nõus mingit trikke ja nippe kasutama, olen ennast ülimalt vaimsel tasandil ületanud.

Kas seksuoloog aitab sellest “valehäbist” üle saada?

Ma ei taha meest kaotada. Ma ju ometi armastan teda ja tahan kaasa minna aga miks ometi see nii suur vaimne pingutus olema peab? Kord nädalas on ilmselgelt vähe 8a kestnud kooselu puhul.

Lapsi ei ole teil?

lapsed aiatavad üle saada või? 😀

kindlasti mine psühholoogi/terapeudi juurde oma murega.

#3461101:

#3460957:

Muuseas, paljud mehed petavad oma naisi sellepärast, et armastavad neid. Nad lihtsalt ei taha naisele kodurahu huvides oma pideva seksisooviga peale käia ja kodust õhkkkonda ära rikkuda ja siis ajavad asja vaikselt kõrvalt ära.

Tahtmata naisolevusi maha teha oleks siiski vaja ära märkida pikad piinarikkad perioodid, mida mõned seksapiilsed mehed peavad läbi kannatama. On päevad oma nälalakestvad. Siis on naisel haiglase põiepõletikuga vabam hetk, kus mehel on (ajutiselt) muid tegemisi. Noh lihtsalt ei saa, kuigi tahtmist on piisavalt. Järgmisena sõuab peale ovukas, kus ka miskit normaalset välja ei tule. Koos migreeniga on mõnel mehel iga kuu loetud päevad oma himude normaalseks maandamiseks

Annaks jumal, et sinusugused teele ei satuks!

#3461083:

#3461078:

Mina oma kaasat armastan ja yema mind aga seksi koha pealt olen üsna pelglik ja pinges. Üks põhjus on ka lapsepõlve traumad. Nüüd kolmekümnendates olen hakkanud vaikselt ka veidike ennast avama ja avastama. Aga see on vaimselt megaraske mu jaoks. Ja ma olen ülimalt tänulik oma mehele, kes hoolitseb selle eest, ta raatsib igasugu vidinaid tellida ka minu jaoks. Jama olen tänulik, et ta ei ole armukest võtnud(olen 99.9% kindel). Tülisid on palju olnud sel teemal(arusaadav miks) ja need on eskaleerunud ka muudele tülidele. Põhjus ongi minu ujedus(ehk ka häbi- keha ei häbene) aga ma ei saagi aru mis seda põhjustab. Kui suure pingutusega olen nõus mingit trikke ja nippe kasutama, olen ennast ülimalt vaimsel tasandil ületanud.

Kas seksuoloog aitab sellest “valehäbist” üle saada?

Ma ei taha meest kaotada. Ma ju ometi armastan teda ja tahan kaasa minna aga miks ometi see nii suur vaimne pingutus olema peab? Kord nädalas on ilmselgelt vähe 8a kestnud kooselu puhul.

Lapsi ei ole teil?

On üks laps.

Olen naine ja armastan oma meest väga. Ja petan. Lihtsalt seetõttu et mehega ei ole juba üle 5 aasta seksinud (tervislikud põhjused). Mees teab seda ja ütles et aktsepteerib täiesti. Mitte mingeid tundeid armukese vastu ei ole, ongi ainult seks.

#3461101:

#3460957:

Muuseas, paljud mehed petavad oma naisi sellepärast, et armastavad neid. Nad lihtsalt ei taha naisele kodurahu huvides oma pideva seksisooviga peale käia ja kodust õhkkkonda ära rikkuda ja siis ajavad asja vaikselt kõrvalt ära.

Tahtmata naisolevusi maha teha oleks siiski vaja ära märkida pikad piinarikkad perioodid, mida mõned seksapiilsed mehed peavad läbi kannatama. On päevad oma nälalakestvad. Siis on naisel haiglase põiepõletikuga vabam hetk, kus mehel on (ajutiselt) muid tegemisi. Noh lihtsalt ei saa, kuigi tahtmist on piisavalt. Järgmisena sõuab peale ovukas, kus ka miskit normaalset välja ei tule. Koos migreeniga on mõnel mehel iga kuu loetud päevad oma himude normaalseks maandamiseks

Kui seks on olulisem, kui kõik muu, mis pereeluga kaasneb, nii et mees pole võimeline seksivabu päevi mitte kuidagi välja kannatama, siis lihtsalt püsisuhet ühegi naisega ei loo. Siis kepidki pidevalt ringi. Lihtne.

Elu ei ole ju mustvalge. Leian samuti, et petmisele kalduvad inimesed ei peaks üldse perekonda looma, oleks väga palju vähem hingehaavu ja petjal endal samuti lihtsam.
Arvan, et petja ei pruugi armastada oma abikaasat, aga kindlasti ei armasta ta armukest. Vastasel juhul koliks kohe tema juurde. On üksikuid juhuseid, kus kohe kolitaksegi armukese juurde, näheski temas kaaslast tulevikuks, aga need on üli harvad juhud. Enamus petab aastaid salaja ja see inimene ei armasta mitte kedagi, isegi ennast mitte. Osadel petjatel esineb vist ka hingepiinasid, aga kõrvalsuhet ka lõpetada ei oska,lisaks on see kõik nii lihtne tänapäeval, et paljud astuvad sellesse jamasse. Tahetakse midagi uut ja huvitavat. Targad psühholoogid kirjeldavad olukorda nii: https://vikerraadio.err.ee/819840/peresaade-marina-paula-eberth-truudusetus
Väikese osaga nõustun isegi, aga see et petmaminnakse mingi puudujäägi pärast, see on ilmselge petmise õigustamine. Mitte kunagi ei täida keegi 100% teise vajadusi, aga moraalsed inimesed ei jookse kohe “vajaduste täitjat” otsima, vastasel juhul oleks petjaid veel kordades rohkem. Petmine on lihtsalt nõme tegevus ja näitab inimese kahepalgelisust ja hoolimatust nii abikaasast kui armukesest.