Tere kõigile. Ma pole üliammu juba perekooli inimestega suhelnud – kurtnud oma muresid ja küsinud nõu.
Mõtlesin, et juurdlen nüüd natuke oma olematut muret. Mu elu on ilus – armastav abikaasa ja kaks poega. Olen selle tee valinud ja olen sellega ka rahul. Võib-olla siinkohal ei saa väga paljud aru, miks ja mida ma kurdan. Ega ma väga ei kurdagi. Pigem tahaks arutleda natuke süviti oma abielu mõistet. Ühesõnaga – kõik on hästi aga midagi on nagu puudu. See midagi on vist vaimne tasand. Mõistate? Me kõik areneme siin elus erinevalt ja saame maailma asjadest ka omamoodi aru. Erinev taust, erinev taju, erinev eesmärk siin elus…
Meie vanuse vahe on 10 a. Mina 30, tema 40. Ma armastan teda, tema mind. Probleeme pole. Aga ma olen oma vaimsust arendanud rohkem ja teadlikult, sest see on minu huvi – ei, ma pole usklik. Lihtsalt mind huvitavad erinevad idamaised mõtlemisviisid ja selline teine maailm – mitte maine. Tema on aga jäänud oma elutasandile. Ma olen talle mõnikord õhtuti rääkinud ja lugenud oma maailmavaadetest ja elu olemusest enda vaatevinklist. Ta kuulab ja teeb oma järeldused. Püüan talle ette manada pildi oma maailmast, aga ta vist ei ole seda mõistnud. Selge, ma ei surugi seda peale. Meil kõigil on oma mõttemaailm ja elu mõte. Aga vot siinkohal ma tunnen, et mul on temaga vahel raske koos olla. Mul pole temaga millestki eriti rääkida. Lihtsalt see igapäevane olme teema mind ei huvita see on jama. Kui ma talle olen lugenud, et naine on kõige algus ja pere emotsioonid peegeldavad naist ja tema hetke emotsioone, siis hakatakse mulle seda hiljem nina alla hõõruma ja mind süüdistama, et kui lapsed on liiga lärmakad, siis olen mina olnud mingil hetkel närviline. Tegelikult see pole nii, aga selle kirjanduse põhjal, mida ma talle ette olen lugenud, et püüda tekitada ühist jututeemat, keerab ta kõikvõimalikud laused ja teksti mõtted ainult iseenda kasuks. Mina, püüdes ise muutuda paremaks, et meie pere oleks õnnelik ei saa ma ka ju lõputult olla rõõmupall kui teised seda pole.
Aga äkki olen ma oma eluga üldse valele rajale astunud ja peaks hoopis kuidagi muudmoodi toimima. Kuidas mina saaks parem olla? Tõesti ei jaksa mehe soovide järgi elada. Nüüd on see aeg, kus minu jaoks on saanud abielust selline kooslus, kus mõlemad peavad arenema omamoodi, oma teed pidi, aga säilitama peres ühtsustunde. Mõistate? Et armastus on ja jääb, aga inimese arengut ei saa pärssida. Viimastel aastatel tunne ma, et soovin rohkem \”omasugustega\” koos olla ja vestelda. Nendega, kes ei mõtle nii maiselt nagu tavainimesed. Aga selliseid inimesi olen kohanud ainult foorumites või sotsiaalvõrgustikes ja nad on kauged. Ma ei mõtle siinkohal mehe petmist, lahutust ega muud säärast, vaid rohkem uusi tuttavaid uues või teistlaadi eluetapis. Kas keegi on teist samuti mõelnud?