Esileht Pereelu ja suhted Kas siin on kahe lapsega üksikemasid?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )

Teema: Kas siin on kahe lapsega üksikemasid?

Postitas:
Kägu

Jagage oma lugusid, miks üksi jäite, kuidas hakkama saate, nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Kas teid aitab keegi laste hoidmisel, et iseendale vahel aega võtta? Kuidas on lahkuminek lastele mõjunud? Kui vanad lapsed on?

+1
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Veidi vale rubriik. Peaks pereelus olema.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

.

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

.

?

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Veidi vale rubriik. Peaks pereelus olema.

No jumal küll, kah asi mille pärast viriseda. 😁

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täiesti lapsevaba, aga mees on. Elu on ilus.

0
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei jaga .sa paned selle D
elfisse ülesse ja teenid raha aga mulle ei viska üldse nutsu.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei jaga .sa paned selle D

elfisse ülesse ja teenid raha aga mulle ei viska üldse nutsu.

😁😁😁😁

0
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga jaga ise oma lugu.

Iga kord kui keegi teeb mingi sellise teema, kus ta ainult esitab mingeid küsimusi, ise midagi vastu pakkumata, tekib paratamatult mulje, et mingi “ajakirjanik” üritab kerge vaevaga lugu kätte saada. ja ei teki mitte mingisugust soovi sellisele midagi vastata.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina võin küll jagada. Lapsed 5 ja 9. Lahus nüüdseks 2 aastat. Majanduslikult saame hästi hakkama, kuna juba enne laste saamist omandasin hea hariduse ja töötasin korraliku palgaga ametikohal. Kõrvalt ajan ka äri, aga see on rohkem hobi pealt teenimine.
Lapsed on isa juures 2 nädalavahetusel kuus ja koolivaheajad. Ja see on minu jaoks täiesti vaba aeg, mida mul varem ei olnud. Luksus! Kui juhtub olema välislähetusi, siis hoiab mu ema või isa minu juures lapsi. Lastele on mõjunud hästi, sest kodus on tülide asemel harmoonia ja ka isaga saavad nüüd paremini läbi.
Minule on mõjunud kõige paremini, sest saan lõpuks elada oma unistuste elu ja tean kindlalt, et enam uuesti meest enda kõrvale ei taha. Ilma on ikka nii mõnus ja vaba!

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võin ka jagada, kuigi suuremas plaanis on elu nagu eelmisel vastajal. Meil lihtsalt vaid ema ja lapsed, isa pole üldse laste elus (va materiaalne pool), aga kõik muu on täpselt sama. Hakkama saame väga hästi, isegi paremini, sest arvestama pean vaid enda ja lastega ja saan oma käike ning materiaalseid kulutusi vastavalt meie vajadustele teha. Eluase oma, auto (eelmise aastatuhande oma küll, aga sõidab) oma, töökoht kindel ja töötuks jäämist pole karta. Ma hetkel väiksemaga veel kodune, plaanin alles 2,5-aastaselt ta lasteaeda panna, seega hoidjat pole eriti tarvis, need paar korda aastas, kui 30min käin hambaarstil, siis on ema või sõbranna kaasas olnud.

Olen ka eelmise vastaja viimase lõiguga sama meelt, et soovin olla vaid oma lastega, meest enda kõrvale isegi ei igatse, mitte mingil moel. Kolmekesi on tõsiselt mõnus!

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

kolme lapsega üksikema ca 10 aastat, suuremad täiselaseks saamas juba. Ma ei tea, mis minul viga, aga üksi elada on piin. Õhtuti kerid käed ümber õlgade, sest pole, kes kaissu võtab, vajan füüsilist ja emotsionaalset lähedust ja selle puudumine teeb meele haigeks. Nii poolik tunne on olla. Meeltesegaduse hoos on paaril korral suhtes mehed rajalt võetud, libastuvad hirmuäratavalt kergesti…
Kui lapsed väiksed, siis kasutasin lapsehoidjat, nii sõbrannasid, sugulasi kui ka raha eest, sest otsustasin kooli uut eriala õppima minna. Oli ka raskemaid aegu, aga mida tähendab mitte hakkama saamine? Oleme elus, maha ei surnud, seega saime hakkama.

+6
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina samuti kahe lapsega üksikema. Poolteist aastat. Mees läks teise juurde. Alguses oli hingeliselt nii raske, väga halvasti mõjus see lahutus. Materiaalselt saame kenasti hakkama. Isa lastega tegeleb, rahaliselt toetab samuti. Tegelen lastega, kohtun sõbrannadega, aga ühtegi meest minu ellu ei kuulu. Ma ei ole väga silmapaistev kunagi olnud. Vahest mõtlen, et oleks tore kellegagi kohtuda, aga kui ei ole, siis mis parata. Kooselu enam ei tahaks.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kahe lapsega üksikemad võiks kirjutada ka sellest, kuidas on lood selle va seksivärgiga?
Kas seda on piisavalt või pole üldse?

+1
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja-jah. Enam ühtegi suhet ei taha jne.
Tõele näkku vaadates, tegelikult ei ole peaegu ühtegi meest kes mitme lapsega üksikemaga suhet tahaks. Niisama panemine on teine asi.

+3
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

No minu arust ei ole üksikemad need kelle laste elus, mingil määral laste isa ikka esineb, kas siis annab raha või veedab aega, võtab enda juurde jne.
Mul oleks suur koorem õlgadelt võtud, kui laste isa suvatseks maksta mis talt kohtu kaudu välja on nõutud või siis kasvõi annaks mulle kuus päevagi või mõne tunnigi päris oma aega…
Sa ei ole üksikema, kui laste isa nende elus positiivsel kombel figureerib.
Aga võin öelda, et mul oma 2 lapsega on rahaliselt kõige raskem, abi oleks vaja just hooajariiete, mänguasjade, jalanõude… ostmisel. Kõik kulub lihtsalt toidu ja arvete peale ära, ning ka see toiduraha on hoolega loetud ja arvestatud, midagi kõrvale panna lihtsalt ei anna.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma vist pole üksikema, mehest lahus 1,5 aastat, mõlemad oleme üksi. Lapsed elavad minuga, kooli läheduse pärast, mingit lastejagamist pole me vormistanud, laste isa võtab neid enda juurde nädalavahetuseti ja puhkuse-koolivaheaja ajal. Vahel nädala sees ka. Rahaliselt toetab
Materiaalselt on mul ok, oma korter, maakodu, hea töökoht. Omandan teist magistrikraadi.

Kaaslast mul pole, tahaks küll suhet. Kooselu vb mitte.
Vahel seksime eksmehega, samas koos enam elada ei taha temaga kunagi.

+2
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja-jah. Enam ühtegi suhet ei taha jne.

Tõele näkku vaadates, tegelikult ei ole peaegu ühtegi meest kes mitme lapsega üksikemaga suhet tahaks. Niisama panemine on teine asi.

Mis mõttes? Minul oli 2 last kui praeguse mehega kohtusin. Neist üks veel väikelaps ja sügava puudega. Õnnelikus kooselus 15 aastat juba.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

8 aastat 2 last oma kodu, auto, lõpetasin ülikooli lastega üksi olles. Majanduslikult saame vägagi hästi hakkama. Eks algul oli olukord uus ja harjumatu ikka. Aga täna jõuan küll igale poole, lastel on hobid ja huviringid ja mul on oma aega päris palju. Kohustused kodus on jagatud, kergemaid õhtusööke teevad ka lapsed ja aitavad näiteks koristad jne. Mehi on ikka olnud, paar pikemaajalist suhet sh (ca 3 aastat) , kuid mingit vajadust ja tahtmist kellegagi koos elada mul ju pole ja eks sellepärast on ka mu nn suhted purunenud mehed on tahtnud enamat, ühist kodu, lapsi jne. Üksi on jube mõnus ja aegajalt kellegiga chillida leiab ikka 😉.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üksi on jube mõnus ja aegajalt kellegiga chillida leiab ikka 😉

See “aegajalt kellegiga chillimise” võimalus väheneb drastiliselt vanuse kasvades.

0
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on lapsed teadlikult plaanitud üksi. Sobivat meest ei ole leidnud ega oska enam ammu tahta ka, tunnen end üksi hästi.

Emotsionaalselt probleeme pole. Majanduslikult saan samuti suuremate muredeta hakkama, aga see on vahest ainuke valdkond, kus ma tunnen vahel hingepõhjas väikest okast, et tugevasti üle keskmise sissetuleku juures saan endale ja lastele lubada napilt keskpärast elu ja see ei muutu kunagi. Pole mul kelleltki elatist nõuda ega ole ette näha, et üksikvanema lapse toetus üle 19 € kuus tõuseks. Muidugi ma olen sellega arvestanud ja see oli mu oma otsus, suurt probleemi toimetulekuga samuti pole, pigem ma tunnen, et see lihtsalt riivab veidi mu õiglustunnet. Iga laps peaks justkui olema ühiskonnale oluline ja ma panustan tööd rabades ja lapsi kasvatades enda meelest nii palju, aga see ei vääri vähimatki tunnustust ega peaaegu mingit toetust. Alates kolmest lapsest peres on riigipoolne rahaline tugi ikka väga suur, aga üksikvanema n-ö soovitatav norm ei saa ju kuidagi olla kolm last — juba kakski last on üksiku inimese poolt minu arvates märkimisväärne panus võrreldes sellega, et käiksin vaid tööl, elaksin iseendale ja jätaksin oma ülalpidamise vanas eas puhtalt ühiskonna mureks, mis oleks ju üksiku inimese puhul samuti igati mõistetav ja aktsepteeritav valik. Mind see küll enam otseselt ei puuduta, aga ikkagi solvab veidi ka see, et VH üks lisakuu laieneb ainult lapse isale, lapsepuhkuse päevad jaotatakse edaspidi nii, et kui pole isa, kes oma päevi välja võtta saaks, jääb perele (lastele!) vähem võimalust vanematega puhkepäevi saada jne. Pisikesed asjad, aga veidi riivavad. Nagu oleks üksikvanemal ja tema lastel elu korraldamine kuidagi kergem ja lastel vanemaga kodusolemise aega vähem vaja kui kahe vanemaga peredes. Muidugi ma saan aru, et kõiki erandolukordi ei suuda arvestada ükski seadus, ja kuni on hulgaliselt neid, kes on valmis soodustuste nimel riiki petma ja end lapse isa olemasolu korral üksikvanemaks vormistada laskma, ei muutu ausa üksikvanema jaoks tõenäoliselt midagi paremaks. Aga jah, natuke haiget teeb küll see seaduste kaudu väljenduv ühiskonna hoiak. Minu puhul pole ju küsimus, kas ma oleksin võinud lapsi kasvatada üksi või nende isaga koos, vaid kas mu lapsed üldse olemas on või mitte. Isa ei saaks neil kuidagi olla juba seaduse järgi. Seejuures on lapsed märkimisväärselt tublid ja on igati põhjust uskuda, et neist saavad edaspidi tegusad ja kasulikud ühiskonnaliikmed.

Selline hala. Aga igapäevaelu on kena ja mingeid suuri raskusi ei ole.

Minu vanemad vajadusel aitavad ikka, aga niisama iseendale puhketundide võtmiseks ma seda üldjuhul ei kasuta. Palun neid appi eeskätt siis, kui tõesti teisiti pole võimalik elu korraldada.

+5
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Viimane kommnentaar on minu jaoks tõesti hala. Kui raha vähe, siis riik ka maksab ju lapse kohta 100 eurot kuus. Selleks peab muidugi algselt elatist nõudma.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on lapsed teadlikult plaanitud üksi. Sobivat meest ei ole leidnud ega oska enam ammu tahta ka, tunnen end üksi hästi.

Emotsionaalselt probleeme pole. Majanduslikult saan samuti suuremate muredeta hakkama, aga see on vahest ainuke valdkond, kus ma tunnen vahel hingepõhjas väikest okast, et tugevasti üle keskmise sissetuleku juures saan endale ja lastele lubada napilt keskpärast elu ja see ei muutu kunagi. Pole mul kelleltki elatist nõuda ega ole ette näha, et üksikvanema lapse toetus üle 19 € kuus tõuseks. Muidugi ma olen sellega arvestanud ja see oli mu oma otsus, suurt probleemi toimetulekuga samuti pole, pigem ma tunnen, et see lihtsalt riivab veidi mu õiglustunnet. Iga laps peaks justkui olema ühiskonnale oluline ja ma panustan tööd rabades ja lapsi kasvatades enda meelest nii palju, aga see ei vääri vähimatki tunnustust ega peaaegu mingit toetust. Alates kolmest lapsest peres on riigipoolne rahaline tugi ikka väga suur, aga üksikvanema n-ö soovitatav norm ei saa ju kuidagi olla kolm last — juba kakski last on üksiku inimese poolt minu arvates märkimisväärne panus võrreldes sellega, et käiksin vaid tööl, elaksin iseendale ja jätaksin oma ülalpidamise vanas eas puhtalt ühiskonna mureks, mis oleks ju üksiku inimese puhul samuti igati mõistetav ja aktsepteeritav valik. Mind see küll enam otseselt ei puuduta, aga ikkagi solvab veidi ka see, et VH üks lisakuu laieneb ainult lapse isale, lapsepuhkuse päevad jaotatakse edaspidi nii, et kui pole isa, kes oma päevi välja võtta saaks, jääb perele (lastele!) vähem võimalust vanematega puhkepäevi saada jne. Pisikesed asjad, aga veidi riivavad. Nagu oleks üksikvanemal ja tema lastel elu korraldamine kuidagi kergem ja lastel vanemaga kodusolemise aega vähem vaja kui kahe vanemaga peredes. Muidugi ma saan aru, et kõiki erandolukordi ei suuda arvestada ükski seadus, ja kuni on hulgaliselt neid, kes on valmis soodustuste nimel riiki petma ja end lapse isa olemasolu korral üksikvanemaks vormistada laskma, ei muutu ausa üksikvanema jaoks tõenäoliselt midagi paremaks. Aga jah, natuke haiget teeb küll see seaduste kaudu väljenduv ühiskonna hoiak. Minu puhul pole ju küsimus, kas ma oleksin võinud lapsi kasvatada üksi või nende isaga koos, vaid kas mu lapsed üldse olemas on või mitte. Isa ei saaks neil kuidagi olla juba seaduse järgi. Seejuures on lapsed märkimisväärselt tublid ja on igati põhjust uskuda, et neist saavad edaspidi tegusad ja kasulikud ühiskonnaliikmed.

Selline hala. Aga igapäevaelu on kena ja mingeid suuri raskusi ei ole.

Minu vanemad vajadusel aitavad ikka, aga niisama iseendale puhketundide võtmiseks ma seda üldjuhul ei kasuta. Palun neid appi eeskätt siis, kui tõesti teisiti pole võimalik elu korraldada.

Imelik inimene oled. Ise tegid mingid doonorlapsed ja nüüd peab keegi toetama? Miks?

+8
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Imelik inimene oled. Ise tegid mingid doonorlapsed ja nüüd peab keegi toetama? Miks?

Jah, ise tegin ja teeksin hetkegi kõhklemata uuesti. Lapsed on väga suur rõõm, aga ka suur töö ja vastutus.

Ma ei ole kunagi kuskil kelleltki midagi nõudnud, seltskonnas vingunud vmt. Aga siin teemas küsiti ka emotsioonide kohta — ja ma otsustasin ausalt vastata. Olen oma laste üle väga õnnelik, aga olen neid üksi kasvatades ka ülipalju pingutanud ja tunnen, et ühiskond tunnustab minu panust keskmisest vähem, ehkki ma olen oma ülesandega hästi hakkama saanud. Lapsed on targad, töökad ja iseenda ja teiste inimestega heades suhetes, igati vääriline panus ühiskonnale. Aga vaikimisi viskab ühiskond (õnneks mitte meid isiklikult tundad inimesed) sulle ikka nina peale nagu Sinagi, et ah, on “mingid doonorlapsed” — kuigi lapsed pole millegi poolest halvemad kui kes tahes teine laps ning vaeva olen neid kasvatades näinud kõvasti. Mina tunnen küll, et peale isikliku rõõmu lastest olen ma neid kasvatades andnud ka kõigiti täisväärtusliku panuse ühiskonna järelkasvu heaks. Ja mind paratamatult veidi solvab, kui seda justkui mikskiks ei peeta võrreldes teiste inimeste panusega.

Aga suurt puudust me jah ei kannata ja laias plaanis on kõik hästi. Need, kes mind ja mu lapsi isiklikult tunnevad, näevad niigi, et oleme tublid. 🙂

Kui nüüd vaadata sellest aspektist, et kuidas on meie elu võrreldes lahutatud perede eluga, siis väga suur boonus on, et ei ole mingit leina, viha ega muid halbu emotsioone, lastel pole hülgamistraumat ega lahutuse kogemust. Ei ole kohtuskäike, elatis- ja hooldusõiguse vaidlusi ega muud masendavat. Teisalt, puhtpraktilise poole poolt mingit elatist ega elatisabi vmt pole loota, samuti ei ole lootust, et vahel isa võtaks lapsed ja saaksin puhkeaega. Kokkuvõttes on minu olukord muidugi igati parem.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No ega siis alati kõike ei saa, inimene on rahulolematu loom 🙂

Sinul, kel lastel polegi isa, sa ei pea kunagi mehe tagant koristama, meest lohutama, temaga arvestama söögitegemisel… see jääb ju ka kõik ära.
Vihastada mehe peale ka ei saa, jälle lihtsam.
Minul 3 last oma mehega ja 15 aastat pereelu ja kohati on küll kopp täiega ees, juba sellest, kuidas kõigil on omad soovid ja muudkui arvesta ja arvesta ja arvesta. Ega ma pehmeke ka ei ole, ikka vahel lükkan nad kõik ukse taha ja olen kodus üksi, süüa ei tee, chillin ja loen raamatut.

Jah, kolme lapse toetus on abiks, samas see jookseb kontolt läbi, sest reaalselt ongi kulusid rohkem. Kolmandaks on see poliitiline otsus, kuidas panna pered lapsi saama, vali siis teisi erakondi, kes sinu eest seisaks. Või mis on sinu ettepanek, kuidas eestlasi rohkem sündima saada? (p.s meie kolmas tuli ootamatult ja varem kui kolmanda lapse programm käima lükati).Kokkuvõttes on kõik last sündinud ikka armastuse pärast.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, ise tegin ja teeksin hetkegi kõhklemata uuesti. Lapsed on väga suur rõõm, aga ka suur töö ja vastutus.

Ma ei ole kunagi kuskil kelleltki midagi nõudnud, seltskonnas vingunud vmt. Aga siin teemas küsiti ka emotsioonide kohta — ja ma otsustasin ausalt vastata. Olen oma laste üle väga õnnelik, aga olen neid üksi kasvatades ka ülipalju pingutanud ja tunnen, et ühiskond tunnustab minu panust keskmisest vähem, ehkki ma olen oma ülesandega hästi hakkama saanud. Lapsed on targad, töökad ja iseenda ja teiste inimestega heades suhetes, igati vääriline panus ühiskonnale. Aga vaikimisi viskab ühiskond (õnneks mitte meid isiklikult tundad inimesed) sulle ikka nina peale nagu Sinagi, et ah, on “mingid doonorlapsed” — kuigi lapsed pole millegi poolest halvemad kui kes tahes teine laps ning vaeva olen neid kasvatades näinud kõvasti. Mina tunnen küll, et peale isikliku rõõmu lastest olen ma neid kasvatades andnud ka kõigiti täisväärtusliku panuse ühiskonna järelkasvu heaks. Ja mind paratamatult veidi solvab, kui seda justkui mikskiks ei peeta võrreldes teiste inimeste panusega.

Aga suurt puudust me jah ei kannata ja laias plaanis on kõik hästi. Need, kes mind ja mu lapsi isiklikult tunnevad, näevad niigi, et oleme tublid. 🙂

Kui nüüd vaadata sellest aspektist, et kuidas on meie elu võrreldes lahutatud perede eluga, siis väga suur boonus on, et ei ole mingit leina, viha ega muid halbu emotsioone, lastel pole hülgamistraumat ega lahutuse kogemust. Ei ole kohtuskäike, elatis- ja hooldusõiguse vaidlusi ega muud masendavat. Teisalt, puhtpraktilise poole poolt mingit elatist ega elatisabi vmt pole loota, samuti ei ole lootust, et vahel isa võtaks lapsed ja saaksin puhkeaega. Kokkuvõttes on minu olukord muidugi igati parem.

Sa oled tänamatu inimene. Riik, mida sa siin siunad, on võimaldanud sulle need doonorlapsed ehk siis sinu TUJUDE täidemineku. See oli sinu enda vaba valik, imelik on nüüd oodata mingit annetust nende laste kasvatamiseks. Tead, need toetused tulevad laias laastus meie enda maksudest. Sa ei oska olla tänulik selle üle, et meie arstiabi üldse võimaldas sul oma tujusid realiseerida.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jah, ise tegin ja teeksin hetkegi kõhklemata uuesti. Lapsed on väga suur rõõm, aga ka suur töö ja vastutus.

Ma ei ole kunagi kuskil kelleltki midagi nõudnud, seltskonnas vingunud vmt. Aga siin teemas küsiti ka emotsioonide kohta — ja ma otsustasin ausalt vastata. Olen oma laste üle väga õnnelik, aga olen neid üksi kasvatades ka ülipalju pingutanud ja tunnen, et ühiskond tunnustab minu panust keskmisest vähem, ehkki ma olen oma ülesandega hästi hakkama saanud. Lapsed on targad, töökad ja iseenda ja teiste inimestega heades suhetes, igati vääriline panus ühiskonnale. Aga vaikimisi viskab ühiskond (õnneks mitte meid isiklikult tundad inimesed) sulle ikka nina peale nagu Sinagi, et ah, on “mingid doonorlapsed” — kuigi lapsed pole millegi poolest halvemad kui kes tahes teine laps ning vaeva olen neid kasvatades näinud kõvasti. Mina tunnen küll, et peale isikliku rõõmu lastest olen ma neid kasvatades andnud ka kõigiti täisväärtusliku panuse ühiskonna järelkasvu heaks. Ja mind paratamatult veidi solvab, kui seda justkui mikskiks ei peeta võrreldes teiste inimeste panusega.

Aga suurt puudust me jah ei kannata ja laias plaanis on kõik hästi. Need, kes mind ja mu lapsi isiklikult tunnevad, näevad niigi, et oleme tublid. 🙂

Kui nüüd vaadata sellest aspektist, et kuidas on meie elu võrreldes lahutatud perede eluga, siis väga suur boonus on, et ei ole mingit leina, viha ega muid halbu emotsioone, lastel pole hülgamistraumat ega lahutuse kogemust. Ei ole kohtuskäike, elatis- ja hooldusõiguse vaidlusi ega muud masendavat. Teisalt, puhtpraktilise poole poolt mingit elatist ega elatisabi vmt pole loota, samuti ei ole lootust, et vahel isa võtaks lapsed ja saaksin puhkeaega. Kokkuvõttes on minu olukord muidugi igati parem.

Sa oled tänamatu inimene. Riik, mida sa siin siunad, on võimaldanud sulle need doonorlapsed ehk siis sinu TUJUDE täidemineku. See oli sinu enda vaba valik, imelik on nüüd oodata mingit annetust nende laste kasvatamiseks. Tead, need toetused tulevad laias laastus meie enda maksudest. Sa ei oska olla tänulik selle üle, et meie arstiabi üldse võimaldas sul oma tujusid realiseerida.

Eesti seadused erinevalt mõne teise riigi omadest võimaldavad niisugust asja, seda küll. Aga viljastamisega seotud meditsiiniteenused maksin ma kinni täiesti oma isiklikust rahakotist ja odav ei olnud see teps mitte. Ei IUI prorseduure ega doonorrakkude kasutamist riik meil mitte kuidagi ei toeta. Kurtmiseks ei näe selles kontekstis siiski põhjust, aga enamalt jaolt siiski inimesed järglaste saamiseks peale maksma ei pea. Ka siin olen ma rahaliselt pigem tavalisest rohkem panustanud.

Mul ei olegi tegelikult midagi hullu kurta, aga närvi ajab just seesama, siinsetest vastustest kumav suhtumine — kui abielupaarile sünnivad lapsed, ei vaidlusta keegi, et peale iseendale laste võimaldamise on see pere oma pingutusega andnud panuse ka riigile ja ühiskonnale. Ehkki lapsed said nad tegelikult täpselt samamoodi eeskätt iseenda soovist ja enesele rõõmuks ehk siis TUJU pärast, nagu Sina ütled. Aga vat minusugune hoidku mokk maas, olgu ainult kõige eest piiritult tänulik (eks ma üldiselt ju saatusele tänulik olengi) ja alandlik, et üldse elada lubatakse. On solvav jah. Sest rabanud olen ma mitme eest, riigile makse maksan pea kahe keskmist palka teeniva kodaniku jagu ning minu lastest tulevad samuti kõigi märkide järgi tublid maksumaksjad ja head inimesed. Ja tõesti arvan, et ei mina ega mu lapsed pole kuidagi vähem väärtuslikud kodanikud. Jah, meie seadused on mulle andnud võimaluse üksi lapsi kasvatada ja tänu selle eest, aga selle väljakutse vastuvõtmine pole lihtsalt mingi süllekukkunud lotovõit, vaid suur töö ja vaev. Rohkem vast ikka iseendale, saatusele ja tublidele lastele põhjust tänulik olla. 🙂

Sinul, kel lastel polegi isa, sa ei pea kunagi mehe tagant koristama, meest lohutama, temaga arvestama söögitegemisel… see jääb ju ka kõik ära.
Vihastada mehe peale ka ei saa, jälle lihtsam.
Minul 3 last oma mehega ja 15 aastat pereelu ja kohati on küll kopp täiega ees, juba sellest, kuidas kõigil on omad soovid ja muudkui arvesta ja arvesta ja arvesta.

Arvad, et ilma meheta oleks lihtsam kolme lapse ema olla? Noh, Sa võid ju proovida. Eks kindlasti olegi selliseid peresid, kus mees on lisalapse eest, mitte teine täiskasvanu majas, aga kas see nüüd on just see peremudel, mida tahta ja igatseda. Kui mehest kodus mingit kasu pole, vaid ainult tüli, ons mõtet teda pidada? Või jõuame lõppkokkuvõttes siiski järeldusele, et kahekesi ikkagi on lihtsam?

Ega ma pehmeke ka ei ole, ikka vahel lükkan nad kõik ukse taha ja olen kodus üksi, süüa ei tee, chillin ja loen raamatut.

Tore, et Sul selline võimalus on. 🙂 Minul esimese 10 a jooksul ei olnud, nüüd on lapsed kasvanud ja vahel tõesti õnnestubki tunnike ka iseendale näpistada.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, kas sa tegid lapsed riigile? Õudne jutt.. riik, sinu panus, väärtuslikud kodanikud, ühiskond, maksumaksjad jne… Ma ei oskaks oma lastest või pereelust üldse selliseid lauseidki moodustada, kus need sõnad sees. Sa nagu mingi masin. Mida sa nüüd ühiskonnalt ja riigilt vastu ootad? Oled kangelane? Absurd.

Isegi oma lapsi kirjeldad nagu mingi masin: Lapsed on targad, töökad ja iseenda ja teiste inimestega heades suhetes, igati vääriline panus ühiskonnale.

Kes nii oma lastest räägib?

+3
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga vat minusugune hoidku mokk maas, olgu ainult kõige eest piiritult tänulik (eks ma üldiselt ju saatusele tänulik olengi) ja alandlik, et üldse elada lubatakse. On solvav jah. Sest rabanud olen ma mitme eest, riigile makse maksan pea kahe keskmist palka teeniva kodaniku jagu ning minu lastest tulevad samuti kõigi märkide järgi tublid maksumaksjad ja head inimesed. Ja tõesti arvan, et ei mina ega mu lapsed pole kuidagi vähem väärtuslikud kodanikud. Jah, meie seadused on mulle andnud võimaluse üksi lapsi kasvatada ja tänu selle eest, aga selle väljakutse vastuvõtmine pole lihtsalt mingi süllekukkunud lotovõit, vaid suur töö ja vaev. Rohkem vast ikka iseendale, saatusele ja tublidele lastele põhjust tänulik olla.

Jeerum küll, mida sa vigised? Sa olid eeldatavasti Eesti seaduste ja sotsiaalsüsteemiga kursis ENNE, kui tegid otsuse lapsed ilma isata saada. Nii et kõik, absoluutselt kogu sinu ja su laste elukorraldus on 100% sinu enda vaba valik. Seda ei saa enamasti teised üksikemad väita, kes on rasestunud loomulikul teel, uskudes mehe lubadusi, olles suhtes, abielus ja mida iganes, kuid kelle juurest mehed jalga lasevad ja elatist ei maksa. Need emad pole seda endale ise valinud, sinu kiun on küll aga arusaamatu.
Mul ka käivad neelud ühe hiigelsuure ameerika maasturi järele, kuigi ma tean, kui palju see kütust võtab. No ma ei saa rahu, ostan ikka ära, nii hullult sügeleb. Aga siis olen kütusetanklas alati nii solvunud, kohe hinge kriibib ja…naabrimuti Nissan Micra kulutab palju vähem kütust, miks see nii on ja kas see on ikka minu suhtes õiglane? Polegi mu maastur mingi süllekukkunud lotovõit, krt, peab vaeva nägema ja higi valama ja…Böööö

+1
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga vat minusugune hoidku mokk maas, olgu ainult kõige eest piiritult tänulik (eks ma üldiselt ju saatusele tänulik olengi) ja alandlik, et üldse elada lubatakse. On solvav jah. Sest rabanud olen ma mitme eest, riigile makse maksan pea kahe keskmist palka teeniva kodaniku jagu ning minu lastest tulevad samuti kõigi märkide järgi tublid maksumaksjad ja head inimesed. Ja tõesti arvan, et ei mina ega mu lapsed pole kuidagi vähem väärtuslikud kodanikud. Jah, meie seadused on mulle andnud võimaluse üksi lapsi kasvatada ja tänu selle eest, aga selle väljakutse vastuvõtmine pole lihtsalt mingi süllekukkunud lotovõit, vaid suur töö ja vaev. Rohkem vast ikka iseendale, saatusele ja tublidele lastele põhjust tänulik olla.

Jeerum küll, mida sa vigised? Sa olid eeldatavasti Eesti seaduste ja sotsiaalsüsteemiga kursis ENNE, kui tegid otsuse lapsed ilma isata saada. Nii et kõik, absoluutselt kogu sinu ja su laste elukorraldus on 100% sinu enda vaba valik. Seda ei saa enamasti teised üksikemad väita, kes on rasestunud loomulikul teel, uskudes mehe lubadusi, olles suhtes, abielus ja mida iganes, kuid kelle juurest mehed jalga lasevad ja elatist ei maksa. Need emad pole seda endale ise valinud, sinu kiun on küll aga arusaamatu.

Natuke naljakas lugeda seda moraalitsemist, tänapäeval tehakse enamus lapsi mitte abielus olles ja suur osa meeste “lubadusi” ei ole ka mingid lubadused, vaid naised lihtsalt tahavad eeldada, et mees tahab last, kuigi sageli see pole tõde, mida näitab omakorda väike abiellumiste hulk. Ma küll ei leia, et selline soovmõtlemine oleks nüüd kuidagi targem ja parem käitumine, kui üldse ilma meheta lapse saamine.

+2
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 30 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas siin on kahe lapsega üksikemasid?