Teema: Kas siin on mõni äkilise iseloomuga naine?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul selline pisike küsimus,et kas siin eksisteerib ka mõni närvihaige või äkiline inimene.Mul oli reaalne olukord alles kui ma lausa mehega kähmlema läksin,et ta nõudepesumasinast asju välja ei võtnud!Absurdne olukord aga siiski ajas nii vihale,et nõud lendasid.Nädalas korra tund aega jõuaks nagu täismees koristada ka!Absoluutselt ei kannata sellist ainsana kodukana mängimist!Vahel ikka lendab mul kaas korralikult pealt ära!!!!Kehva päev.[/tsitaat]

…ja kehva iseloom.

Mina kipun ka äkki plahvatama lambist. Jube ebameeldiv. Olen hakkanud seda kogema sellest ajast kui laps sai kuskil aastaseks. Olen muidu ka emotsionaalne, aga sellist äkkviha pole varem kogenud. Õnneks ma kallale otseselt ei lähe, aga silme eest lööb ettehoituseta täiesti mustaks. Siis karjun ja põrutan käe või jalaga vastu põrandat või seina. Korra lõin käega nii kõvasti vastu vannitoa põrandat, et käsi valutas pärast.
Lapsest on kahju, tema pole ju süüdi, et ta on laps ja segadust korraldab. Enamuse aega hoian end vaos ja püüan kenasti ja vaikselt asju klaarida- sõltuvalt perioodist kukun kisama ülepäeviti või paar korda kuus.
Olen käinud psühholoogi juures, see eriti ei aidanud. Arvan, et see on tekkinud liigsest emotsioonide allasurumisest- lapsega on ju kogu aeg mingi sehkendamine, koristamine, keelamine.
Kui ometi saaks kuidagi nii, et ma nii kergesti ei ärrituks, siis peaks end vähem alla suruma ja oleks vähem vihapurskeid. Ma tõesti püüan vabalt võtta, aga mõnikord ei õnnestu see kohe üldse :(!

Jah, mina olen ka selline. Aga selliseid hulle hetki tuleb ette siiski harva. Viimasel ajal pole neid olnud, sest lapsed majas. Üks kord on ema mind endast nii välja viinud, et lõin ka käega vastu mingit seina nii et nahk nukkidelt maas. Enne seda röökisin nii mis kole. Kõige halenaljakam on see, et tegelikult oli emal tookord õigus.
Mõned korrad on mu enda abikaasa mind hullumise äärele viinud. Ütleks nii, et mul on paarist riiust närvivapustus olnud. Ma isegi täpselt ei mäleta, mis juhtus. Ma olen röökinud nii, et lausa krampides ja hääl ära. Korra lõin laua puhtaks nõudest. Sellest on mul väga kahju, sest kaks meie armast kohvitassi said veidi kannatada. Me pole neid ära visanud ja me joome siiani neist kohvi. Nad on juba ajalugu oma armidega ja tuletavad mulle igal hetkel meelde, milliseks hulluks võin muutuda. Ega mees ka süüst puhas pole. Tal on kohe eriline anne mind välja vihastada ja siis rahustamise asemel viskab veel õli tulle.
Tavaelus olen väga rahulik inimene. Vaga vesi, sügav põhi.
Tühised asjad mind närvi ei aja. Mu mees ei tea nõudepesumasinast mitte kõige vähematki. Pesumasin on samuti tundmatu maa. Aga see-eest teeb teinekord omaalgatuslikult tolmuimejaga toad puhtaks.

Mina tõstaks küsimuse peale ka käe! Süttin üsna kergesti.

Mina ka selline kergesti ärrituv, alati mitte halvaga aga reageerin pisut üle vahest. Kusjuures mulle ka tundub, et mu mehele pigem meeldib see ja talle isegi pakub nalja 🙂 Seega olen proovinud asju vaiksemalt võtta, et mitte talle meelehead teha. Kui mulle midagi ei meeldi siis on kohe näha kuidas ta ootab mu reaktsiooni:-) Kuna olen ka suht pedant, siis olen vihastanud isegi sellise pisiasja peale, et koogist lõigati kolmnurkne tükk välja.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Mul selline pisike küsimus,et kas siin eksisteerib ka mõni närvihaige või äkiline inimene.Mul oli reaalne olukord alles kui ma lausa mehega kähmlema läksin,et ta nõudepesumasinast asju välja ei võtnud!Absurdne olukord aga siiski ajas nii vihale,et nõud lendasid.Nädalas korra tund aega jõuaks nagu täismees koristada ka!Absoluutselt ei kannata sellist ainsana kodukana mängimist!Vahel ikka lendab mul kaas korralikult pealt ära!!!!Kehva päev.[/tsitaat]
Võin sulle öelda, et ära. Ära mine mehele kallale. Lõpuks on endal sitt tunne.
Jah, mees tegi valesti, aga kui sa teisiti ei saa, peksa kasvõi seina, aga mitte inimest.

Põhjalikult äkiline & närvihaige.

Paraku olen mina vihastades berserk, valu ei tunne, aega ei taju, kõneleda ei suuda & pähe ei mahu palju muud, kui kuhu järgmisex lyya, nii et selle poole oma olemusest saan ma lahti lasta ain’t midagi kriminaalset sooritada yritavate paskaakidega kohtudes. Muudes situatsioonides töötavad hingamisharjutused, pikaajaline pohh*ism, ‘lihtsalt . . . yx . . . hetk . . . veel’ & kõige jõulisemalt mälestus sellest, mis juhtub, kui ma kontrolli kaotan.

Nii et era- & tööelus olen ma malbekene, leebekene, vana rahu ise. Vabalt võimeline vabandama asjade eest, mis absoluutselt ei olnud minu syy, kaua kallistama jonnivat jõnglast, leppima sellega, et koduloom käitub liigiomaselt, mõistma kodanikke, kes ei tunne kella, aga ei mäleta, mida nad kuhu panid, & 99ndamat korda kuulama sõbranna hala sellest, kuidas ta elu on ikka nii raske. & Nescafe kirjeldatud situatsioon olex minu puhul lõppenud sellega, et ma olex ise läinud sinna poodi, kardetavasti — et mitte ytlema hakata;)

Sellise tühise asja pärast ma nüüd küll närvi ei lähe. Küll aga võib see vahel juhtuda kui sellised vastikud mind ärritavad asjad kuhjuvad ja siis ühel hetkel saab mul mõõt täis ja hakkab niiöelda \”üle ääre ajama\”. Siis võin küll äkki väga vihaseks saada, vahel lausa nii vihaseks, et ei suuda eriti oma käitumist kontrollida. Enamasti üritan siis muidugi peksta midagi elutut, aga pean tunnistama, et olen ka oma mehega kakelnud, eksmehega samuti. Eksmees tuli mulle ka kallale, aga kuna ma selline jõulisemat tüüpi naisterahvas (ja tema vastupidi oli tol ajal kõhnuke), siis ta midagi hullu mulle viga teha ei suutnud. Aga vihahoos olen segi peksnud kunagi ühe aiatooli, lõhkunud nõusid, õllepudeleid ja ükskord lõin vihaga lausa augu seina. Ma ei tea ka mida ette võtta, ma tegelikult lausa kardan neid vihahoogusid kui nad tulevad ja mul on suur hirm nende ees, aga ei usu eriti et isegi ükski psühhiaater mind aidata suudab. Vb pannakse hullumajja kinni kui ma räägiks kuidas ma vahel käitun. Muidu seda keegi ei usuks kindlasti et ma vahel nii hulluks minna võin, sest tavaelus olen rahulik ja igati niiöelda normaalne (ka teiste arvates). Need vihahood tulevad enamasti siis kui olen pikemat aega pidanud olema suures stressis, mitmes väga pingelises olukorras korraga. Nt. probleemid lapsega (käitub halvasti, lõhub midagi ära, ei kuula üldse sõna)- olen sellepärast juba eelnevalt stressis, siis lähen oma emaga tülli, sest ta sekkub meie ellu ja siis teeb mu mees midagi mis mulle ei meeldi – joob end nt meeletult täis jälle vms….ja kui sellised mitu asja mis mulle stressi tekitavad kuhjuvad üksteise otsa ja siis tuleb mingi stressitekitav pisiasi veel juurde, siis vahel juhtubki et ma ei suuda end enam kontrollida ja keen üle.