Jah, sain. Ütlesin täpselt seda, mida mõtlesin. * mu mehel pole kunagi olnud armukest * mu mees väga tõenäoliselt pole mind kunagi petnud. Kui siis: * kui siis, siis väga ammu (ehk 20+ aastat tagasi) korra või paar juhuvahekorda, aga pigem ei * praegu (kui soovid – sel aastatuhandel) mu mees ei peta mind kindlasti
No kuule, täpselt nii arvavad ju kõik need naised ka, kes üks päev petmisest teada saavad. Miks muidu siis see elatakse üle nii suure shoki ja ehmatusena. Siin perekoolis pidevalt tulevad uluvad teemaalgatused, kus naine sai petmisest teada ja on totaalses shokis, sest tema arust nende suhe oli ideaalne ja tore, armastust ja hellust täis. See pole ju enam “petmine”, kui petetu seda kuidagi ette teab. Ikka tuleb suure üllatusena, mis omakorda tekitab viha, mõistmatust, palju negatiivseid emotsioone ja tunnet nagu maailm oleks “katki purunenud”. Petmine iseenesest ongi selline asi, mis on saladuslik, ootamatu, reetlik, üllatav, – kodus üks nägu, küla peal teine käitumine, jne. See valelikkus ja näitlemine tekitab negatiivse reaktsiooni petmisele, mitte seks kui fakt ise.
Mina ei arva, ma tean. Usutavasti sa ei taha pikka listi detailidest, millest kokku klapitub pilt, mis mulle selle teadmise tekitab. Usu lihtsalt mind ehk ilma selle loeteluta – ta ei peta mind (ega ole kodune voodirežiimil invaliid, 60-aastene ega impotent) 🙂