Tunded on elu kohustuslik osa. Armuda võib tegelikult väga paljudesse asjadesse. Päikeseloojangusse, vaikusesse lärmi vahepeal, kõigesse ilusasse mis elus ettetuleb. Seda tugevat tunnet, mis esilekerkib, võib ka nimetada armumiseks. Ja need tunded on inimesele omased ja eluks hädavajalikud. Ka inimesed võivad tekitada tundeid ja neid väljatuua. Mõni inimene kohe meeldib, väga meeldib. Oma võimete ja oskuste poolest, oma väljanägemise poolest. Ja ka seda võib nimetada armumiseks. Aga hoopis teine lugu on, kui armumisega liitub kirg. Kirg omale saada see objekt, mis tundeid esile toob. Ja vaat sealt algavad pereinimese jaoks jamad, kui objektiks pole oma kaaslane. Tundeid tuleb ja peab ootama, aga mõtlemine peaks olema ka koha, kui tormatakse tegusid tegema nende tunnete ajel. Võib täiesti vabalt tunda tundeid ja olla õnnelik, ilma kellegi suunas samme astumata.