Teema: Kas suhtlemisel läheduse tunne on alati kahepoolne?

RE: Kas suhtlemisel läheduse tunne on alati kahepoolne?

Jah, saab ka ühepoolne olla, vabalt, väga tihti nii ongi neil üksinokrutsejatel, kes õhkavad ja kiruvad ühepoolset armastust. Või suhted, kus üks pool muudksui püüdleb, teine laseb end hoida ja poputada, vastamata samal määral. Võin tuua veel ühe näite, kuigi mind jätavad paljud mehed ükskõikseks, aga mina meeldin väga nendele, mitte just kohe nüüd seksuaalses mõttes, aga nad ütlevad, et minuga tunnevad end hästi ja mõnusalt, mõjun soojana, peavad mind heaks inimeseks, ja tulevad rõõmuga mu juurde juttu puhuma, endal silmad säravad, aga minu jaoks on nad täiesti võõrad, ma ei tunne nende vastu vähimatki tunnet, jätavad täiesti ükskõikseks ja ma väldiks neid parema meelega, kui saaks.
Oleks ju absurd, kui kõik tunded oleksid kahepoolesed, tihtipeale üks pooltest isegi ei taju teise lähedusevajadust ja soojust, pidades seda klammerdumiseks. Aga kui ta ise tunneks täpselt samamoodi siis ei saaks ju iial klammerdumisest juttu olla, mis. Aga ometi loeme siitsamast perekoolistki kus mõlemad näikse sõnade järgi armastavat, aga üks hoiab aalti distantsi ja teine nagu kiimas kass püüab muudkui tähelepanu püüda.

RE: Kas suhtlemisel läheduse tunne on alati kahepoolne?

Olen endiselt seisukohal, et saab küll olla ühepoolne, sest kuidas te muidu seletate hingesuguluse teket ja tunnetust?
Kus inimene tunneb ja usub, et on leidnud hingesugulase, kellegi, kes temaga ühes rütmis hingab, teineteisemõistmine on alati olemas, haaratakse lennult üksteise mõtteid ja ideid, huumorimeel on ühene, naerdakse koos samade naljade üle, ollakse igal sammul kooskõlas, tuntakse kõike ühtemoodi, siis võib ikkagi juhtuda, et seda ongi vaid üks koguaeg tunnetanud, sellist kõikehaaravat ühtekuuluvustunnet, teine lihtsalt oli selline nagu oli, võttis seda endastmõistetavalt ja see suhe hääbub, sest ühele jõuab lõpuks kohale, et teine ei tundnudki midagi sellist, rääkimata siis miskist hingesugulusest.

RE: Kas suhtlemisel läheduse tunne on alati kahepoolne?

sõltub inimesest…empaatiavõimetu inimene saab signaale läheduse olemasolu kohta teistmoodi kui empaativaõimeline. mul kogemus, kus äärmuslikult enesekesksed inimesed on meievahelist suhet tõlgendanud valesti, kuna mina, erinevalt suurest osast inimestest, lihtsalt kuulasin neid ja andsin tagasisidet. neile jäi seejuures loomulikult märkamata, et kogu jutt käis ainult neist…enamasti inimesed lihtsalt ei kannatanud neid välja…ja mis seal salata…lõpuks ka mina mitte. nüüd olen elukogenum ja ettevaatlikum…ei hakka asjatut elevust külvama, kui tunnen, et inimene ise minu jaoks tõmbav pole.

RE: Kas suhtlemisel läheduse tunne on alati kahepoolne?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma arvan, et mõlemapoolne.

Mul on näiteks üks kolleeg, neiu, minust 8 aastat noorem. No nii hea klapp ja lahe suhelda, et vahel pean ennast jõuga tagasi hoidma, et teda mitte kallistada. Naerame koos ja räägime ka tõsistest asjadest. Kui ta oleks mees, siis armuksin temasse silmapilk.[/tsitaat]
jah, ka minul on selliseid kolleege olnud, küll naisi, küll mehi. Kui aga koos töötamine otsa saab(mina jään ja nemad lahkuvad), siis on ka suhtlemisel kriips peal(nende algatusel). Seega kaldun mõtlema, et olin neile vist miskitmoodi kasulik pikaajalise töötajana, et nii hea suhtlemine oli. Ja kui mind enam vaja ei olnud, siis oligi jokk.

RE: Kas suhtlemisel läheduse tunne on alati kahepoolne?

On muideks olemas inimesi, kes suhtlevad igapäevaselt kõigiga soojalt ja lähedaselt. Ja sellejärgi arvata, et oled eriline, pole mõtet. Kui on huvi, siis näidatakse seda ikka teistmoodi välja. Kutsutakse sööma, välja, jutturääkima, eraldakse vaba aega väljapool tööd.
Ja kahjuks inimesed, kes ei ole siirast ja sooja suhet kogenud mujal kui lähisuhetes, võivad järeldada, et selles on midagi enamat. Aga see soe ja siiras suhtumine võib neil kõigisse olla.