Minu tütar läks lahku oma elukaaslasest ja minu hing on nii haige. Loomulikult hoian tütre poole ja toetan teda, aga niii väga igatsen väimeest. Ta oli aastaid mulle tõesti nagu poja eest. Kuna lahkuminek on veel värske (tütar ei suutnud leppida mingite mehe omadustega), siis pole tahtnud teemat torkida. Aga mida teie kogemus ütleb, kas edasine suhtlus väimehega võiks ka kõne alla tulla?
Vahel on lahkuminek ka ülejäänud perele raske.
Kui mina oma elukaaslasest lahku läksin, siis minu perel oli ka keeruline. Nad olid nii harjunud ja neile ta väga meeldis.
Kui on tõsisem suhe, siis see mõjutab ka perekondi.
Vahel on lahkuminek ka ülejäänud perele raske.
Kui mina oma elukaaslasest lahku läksin, siis minu perel oli ka keeruline. Nad olid nii harjunud ja neile ta väga meeldis.
Kui on tõsisem suhe, siis see mõjutab ka perekondi.
Aga kuidas olukord edasi läks? Kas su vanemad saavad vahel eksiga kokku/helistavad?
Esimesel aastal küll jah, aga nüüd enam mitte.
Ma suhtlen eksminiaga. Neil väike laps ka. Kaheaastane. Arvan, et kui eksminia uue mehe leiab, suhtlen ikka. Kuid lapse pärast, sest muidu me väga lähedaseks ei saanud. Ta on jutukas ja seltsiv naine muidu. Tüübilt me sarnased pole. Nn hingesugulased mitte.
Mina suhtlen oma eksämmaga endiselt (lahku läksime 15 aastat tagasi) ja samuti suhtleb mu eksmees minu vanematega. Mitte väga tihedalt, kuid täiesti normaalselt ja sõbralikult. Ma arvan, et kui esimesed emotsioonid on maha jahtunud, siis see ongi normaalne, meil on ühised lapsed ja on täiesti ok, et ma käin nende vanaema sünnipäeval ja istun seal eksi uue naisega ühe laua taga. Samuti, kui on mingid laste üritused, kooli lõpetamised vms, siis on endiselt mõlema poole sugulased koos. Vahel tulevad ka uued elukaaslased, vahel mitte, oleneb sündmusest.
Mina oma ex-i emaga suhtlen küll. Tegelikult oli ta lahkuminekul mulle väga suureks toeks, sest tema poeg jättis perekonna. Nüüd hoiab ämm rohkem oma poja ja selle uue elukaaslase poole, mis on igati ok, kuid ka meie suhtleme mõnikord. Just laste teemal, sest eks ta on abiks olnud ja arvamus on tal ikka igas asjas 😀 jne.
Äiaga suhtlen ka. Tema alguses hoidis minust eemale, sest kuna lahkuminek oli väga selline, nagu tema kunagi ämmale korraldas, siis juu see oli talle keeruline. Aga nüüd suhted head.
Eks mõlemad just selle pärast minuga suhtlevad, sest ma kasvatan ikkagi nende lapselapsi ning nad teavad, et kõik mis ma siin elus teen, see on ikka laste nimel.
Mul omal ema ja isa surnud, kuid meie suguvõsast tulevad sellised suure egoga inimesed, mistõttu ma ei imestaks, et kui ema või isa elaks, siis nad ka ex-ist suure kaarega mööda kõnniks. Ma ise jätkuvalt ex-iga ei suhtle. Toetan igati, et lapsed saavad isaga läbi, minul ka midagi enam südamel ei kripelda, kuid lihtsalt ei taha suhelda. Tere ütlen ja laste teemal saadan kirja, kuid ei usu mina, et siin elus tuleb selline aeg, et ma tahaks lihtsalt temaga suhelda. Ja kui me abielus olime, siis tõesti olime me ju teineteise parimad sõbrad, lihtsalt lõpp oli nõme ning suhtluse aeg on möödas. 🙂
Kui ühiseid lapsi pole, siis mõtle järgi, mis on suhtluse mõte. Kui tõesti olete head sõbrad, siis sõbrad võivad ikka suhelda. Kui aga on sulle nagu poeg – kas eksväi vajab endale teist ema? Mõtle ka sellele, et kui tütrele tkeib uus mees, mis olukord siis tkeib, kui poputad eksväid ikka nagu poega…
Kui aga on ühised lapsed, siis ikka tuleb aegajalt ka miniate-väide-ämmade-äiade vahel suhtlust ette, kasvõi maal veetmise aja teemal, nt koolivahjeajal, kui nii lapse ema kui ka isa on tööl, siis võib ju laps ka eksämma juures olla ja selle suhtluse vahendajaks ei pea olema lapsest lahuselav vanem. Lapse sünnipäevad jne (mitte kõigis peredes ei toimu isa perega ja ema perega eraldi tähistamine peale lahkuminekut – tegelikult suur osa kärgperedest saba kenasti hakkama, aga kõvemat häält teevad ikka need, kellel on probleemid, mitte ei karju need, kellel kõik toimib)
Minu tütar läks lahku oma elukaaslasest ja minu hing on nii haige. Loomulikult hoian tütre poole ja toetan teda, aga niii väga igatsen väimeest. Ta oli aastaid mulle tõesti nagu poja eest. Kuna lahkuminek on veel värske (tütar ei suutnud leppida mingite mehe omadustega), siis pole tahtnud teemat torkida. Aga mida teie kogemus ütleb, kas edasine suhtlus väimehega võiks ka kõne alla tulla?
Minu tütar läks lahku oma elukaaslasest ja minu hing on nii haige. Loomulikult hoian tütre poole ja toetan teda, aga niii väga igatsen väimeest. Ta oli aastaid mulle tõesti nagu poja eest. Kuna lahkuminek on veel värske (tütar ei suutnud leppida mingite mehe omadustega), siis pole tahtnud teemat torkida. Aga mida teie kogemus ütleb, kas edasine suhtlus väimehega võiks ka kõne alla tulla?
Kas tõesti tütar ütleb kellega võib sõbrustada ? Elate te koos?
Kui on lapselapsed, siis ikka. Kui asi rahuneb ja jahtub, eks saate ehk suhelda ka, rohkem laste baasilt vms. Muidu peab vaatama, et tütar ei võtaks seda poolte valimisena, nagu tavaliselt lahku minnes jäävad meie sõpradest minu sõbrad ja eksi sõbrad jne.
Minul ei ole eksiga lapsi, aga eksi emaga suhtlen siiani. Juba 20 aastat. Ta üksik inimene, super lähedased pole, aga saame ilusti läbi. Ta suhtleb mu vanematega ka. Ma abielus, vahepeal mitu last sündinud, elumuutused jne ja ta elab alati me muredele- rõõmudele kaasa. Kaardid, telefonikõned, käime külas. Nagu lisavanaema eest 🙂 Algul mul abikaasa pööritas silmi et mis ma suhtlen, aga ammu juba pole probleem. Pigem ka hoolib ja küsib et kuidas läheb. Kui algusest saati ikka inimesega kuidagi klapp, siis võiks see säilida vaatamata lahkuminekule. Võib-olla mängib see siin rolli, et ta oma miniast suurt vaimustuses pole. Õudne tulehark on ja ta ei tea, et suhtleme, muidu oleks kisa taevani. Ilmselt ka tänu sellele on meie suhe jäänud eksi emaga püsima.
Suhtlen eksämma ja – äiaga, nad on väga armsad inimesed. Eksmehega suhtlen ka normaalselt.
Mina oma ex-i emaga suhtlen küll. Tegelikult oli ta lahkuminekul mulle väga suureks toeks, sest tema poeg jättis perekonna. Nüüd hoiab ämm rohkem oma poja ja selle uue elukaaslase poole, mis on igati ok, kuid ka meie suhtleme mõnikord. Just laste teemal, sest eks ta on abiks olnud ja arvamus on tal ikka igas asjas ???? jne.
Äiaga suhtlen ka. Tema alguses hoidis minust eemale, sest kuna lahkuminek oli väga selline, nagu tema kunagi ämmale korraldas, siis juu see oli talle keeruline. Aga nüüd suhted head.
Eks mõlemad just selle pärast minuga suhtlevad, sest ma kasvatan ikkagi nende lapselapsi ning nad teavad, et kõik mis ma siin elus teen, see on ikka laste nimel.
Mul omal ema ja isa surnud, kuid meie suguvõsast tulevad sellised suure egoga inimesed, mistõttu ma ei imestaks, et kui ema või isa elaks, siis nad ka ex-ist suure kaarega mööda kõnniks. Ma ise jätkuvalt ex-iga ei suhtle. Toetan igati, et lapsed saavad isaga läbi, minul ka midagi enam südamel ei gripelda, kuid lihtsalt ei taha suhelda. Tere ütlen ja laste teemal saadan kirja, kuid ei usu mina, et siin elus tuleb selline aeg, et ma tahaks lihtsalt temaga suhelda. Ja kui me abielus olime, siis tõesti olime me ju teineteise parimad sõbrad, lihtsalt lõpp oli nõme ning suhtluse aeg on möödas. ????
Panin sulle su mõtete eest plussi. Aga palun paranda see “gripelda” ära.
Suhelge siis kui on suhtlemise aeg. Kui on eludega edasi mindud, võiks ometigi rahu anda.
Mina suhtlen tereütlemise tasandil- kui poes kohtume, loomulikult teretame. Ma ei lähe uurima, et oiii, kuidas teil läheb või mitu kutsikat naabrimehe koeral sel aastal sündis vms. Delikaatne suhtlus. Aktsepteerin ja austan oma eksabikaasa uut perekonda täielikult ja ei arva, et peaksin pidevalt taustal virvendama.
Praeguse abikaasa eksnaine aga pressib end mehe ema ja õega suhtlema. Oleks meilegi külla tulnud, kui me talle konkreetselt EI poleks öelnud.
Minu vanemad läksid ka lahku kui olin laps, vanaema suhtles meiega kui ka emaga e oma miniaga edasi. Nad said minu arvates ülihästi läbi, aga supper vanaema oli ka meil.
Tütar läks lahku 5 aastat tagasi mehest, kellega olid koos 9 aastat. Lahkuminek oli meile šokiks, aga tütre ja ta elukaaslase jaoks läbimõeldud otsus. Oli ka tütre elukaaslane nagu teiseks pojaks. Poeg suhtlebki eksväimehega kõige rohkem, aga oleme ka ise temal külas käinud, ta käis ka poja ülikooli lõpetamisel eelmine aasta.
Aluseks on see, et tütrele ei ole see probleemiks, ta ise ka suhtleb aegajalt, mõlemal on uued elukaaslased. Aga seda 9 aastat ei kaota nipsust ära, käisime koos reisimas, nad alguses elasid meil jne.
Mina oma ex-i emaga suhtlen küll. Tegelikult oli ta lahkuminekul mulle väga suureks toeks, sest tema poeg jättis perekonna. Nüüd hoiab ämm rohkem oma poja ja selle uue elukaaslase poole, mis on igati ok, kuid ka meie suhtleme mõnikord. Just laste teemal, sest eks ta on abiks olnud ja arvamus on tal ikka igas asjas ???? jne.
Äiaga suhtlen ka. Tema alguses hoidis minust eemale, sest kuna lahkuminek oli väga selline, nagu tema kunagi ämmale korraldas, siis juu see oli talle keeruline. Aga nüüd suhted head.
Eks mõlemad just selle pärast minuga suhtlevad, sest ma kasvatan ikkagi nende lapselapsi ning nad teavad, et kõik mis ma siin elus teen, see on ikka laste nimel.
Mul omal ema ja isa surnud, kuid meie suguvõsast tulevad sellised suure egoga inimesed, mistõttu ma ei imestaks, et kui ema või isa elaks, siis nad ka ex-ist suure kaarega mööda kõnniks. Ma ise jätkuvalt ex-iga ei suhtle. Toetan igati, et lapsed saavad isaga läbi, minul ka midagi enam südamel ei gripelda, kuid lihtsalt ei taha suhelda. Tere ütlen ja laste teemal saadan kirja, kuid ei usu mina, et siin elus tuleb selline aeg, et ma tahaks lihtsalt temaga suhelda. Ja kui me abielus olime, siis tõesti olime me ju teineteise parimad sõbrad, lihtsalt lõpp oli nõme ning suhtluse aeg on möödas. ????
Panin sulle su mõtete eest plussi. Aga palun paranda see “gripelda” ära.
Appi, nii tobe viga. See hea, et nüüd ei kripelda meil kummalgi midagi. 😀 Tänan!
gripelda tundub just õige olevat: kripeldab ja ei kripelda samaaegselt.
Minul on minevikus üks tõsisem suhe olnud ja ise oma ex-ämma/äiaga ei suhtle, ei ole ka üldse kokku puutunud, sest nad elavad teises linnas. Exi õega sattusime vahel ülikoolis kokku, sest õppisime samas osakonnas, ja siis ikka vahetasime sõbralikult paar sõna.
Küll aga suhtlevad minu eksiga minu pereliikmed, mis on mulle veidi häda kaela toonud. Selles mõttes, et eks leidis endale uue pruudi samast sõpruskonnast, kus me ühiselt olime. Minul ei olnud selle vastu midagi. Küll aga oli uuel pruudil, kes suhtus minusse üsna vaenulikult. Pikka aega ma ei saanud üldse aru, et miks, sest ma ise hoidsin oma eksist nii kaugele kui sai. Mitte, et meil oleks olnud väga kehvad suhted (kasvasime lihtsalt lahku), aga ei näinud ka põhjust mingit sõprust hoida otseselt.
Aga siis tuligi välja, et minu vennad, ema ja vanaisa olid ikka pidevalt eksiga suhtluses olnud. Ja eks, hea inimene nagu ta on oli näiteks aidanud mu vanaisal muruniidukit valimas käia poes, või käis nädalavahetustel mu vendadega väljas, või andis mu emale arvutiabi jne. Ja uus pruut oligi siis selle alusel arvama hakanud, et ju mina ikka tahaks oma eksi tagasi 😀 😀
Minul on minevikus üks tõsisem suhe olnud ja ise oma ex-ämma/äiaga ei suhtle, ei ole ka üldse kokku puutunud, sest nad elavad teises linnas. Exi õega sattusime vahel ülikoolis kokku, sest õppisime samas osakonnas, ja siis ikka vahetasime sõbralikult paar sõna.
Küll aga suhtlevad minu eksiga minu pereliikmed, mis on mulle veidi häda kaela toonud. Selles mõttes, et eks leidis endale uue pruudi samast sõpruskonnast, kus me ühiselt olime. Minul ei olnud selle vastu midagi. Küll aga oli uuel pruudil, kes suhtus minusse üsna vaenulikult. Pikka aega ma ei saanud üldse aru, et miks, sest ma ise hoidsin oma eksist nii kaugele kui sai. Mitte, et meil oleks olnud väga kehvad suhted (kasvasime lihtsalt lahku), aga ei näinud ka põhjust mingit sõprust hoida otseselt.
Aga siis tuligi välja, et minu vennad, ema ja vanaisa olid ikka pidevalt eksiga suhtluses olnud. Ja eks, hea inimene nagu ta on oli näiteks aidanud mu vanaisal muruniidukit valimas käia poes, või käis nädalavahetustel mu vendadega väljas, või andis mu emale arvutiabi jne. Ja uus pruut oligi siis selle alusel arvama hakanud, et ju mina ikka tahaks oma eksi tagasi ???? ????
Jah, ikka tuleb igasuguseid suhtumisi ette, isegi selliseid mida ei oskaks algul isegi kujutleda.
Eksämmaga ikka vahest suhtlen, sest ta on ju lapse vanaema. Vahest lobiseme niisama ka nagu sõbrannad. Eksäiaga vaid teretame.
Minu eksämm on surnud kahjuks, eksäiaga suhtlen küll, kui vajadust on. Külas otseselt ei käi, aga kui trehvame, siis ikka räägime juttu. Ja minu eksmees suhtleb minu perekonnaga (õed-vennad) ka – ma ei näe põhjust, et ehkki meie elud läksid erinevat teed, miks peaksid nemad omavahelise lävimise lõpetama, kui enne said hästi läbi.
Kui mina oma vägivaldsest eksist lahku läksin, ütles mu ema, et tal on nii kahju, olevat tore inimene olnud ja kust ma nüüd enam kunagi veel kellegi nii toreda leian. Ta ei teadnud, mis meil koduseinte vahel toimus. Kaudseid märke muidugi nägi ja pehmemat versiooni olin talle valgustanud ka, aga päris reaalsust ei jaganud ma kellegagi. Mul oli äärmiselt raske. Kes selle ise läbi on teinud, teavad kui raske on manipulaatori haardest välja saada ja mul oleks sel hetkel väga suureks toeks olnud kui ema oleks lihtsalt ilma tingimusteta minu poole hoidnud ja mulle toeks olnud, usaldades, et kui ma selle mehe maha otsustasin jätta, siis järelikult oli põhjust.
Teemaalgataja – sinu tütre lugu ei pruugi kaugeltki sama olla, aga esimene aasta-paar peale lahkuminekut hoia selgelt tema poole ja ära hakka ise initsiatiivi näitama, et endise väimehega suhteid hoida. Saada sünnipäevaks ja jõuludeks sõnum, aga sellest piisab. Aeg annab arutust, suured emotsioonid taanduvad ja ühel hetkel teeb lahkuminek ka su tütrele juba palju vähem haiget. Õige aeg sinul väimehega rohkem suhelda (kui ta seda soovibki), on siis kui ka su tütar temaga lõpuks sõbrasuhtes on.
Ei suhtle selles mõttes, et külas ei käi ja ühisüritusi ei pea. Poes kohtudes ütlen tere ja lapsele ütlen ka, et oi näe vanaema/tädi vms ka poodi sattunud. Vanaemal/tädil külas käib laps koos isaga. Viisakusvormis, kuidas läheb jne ikka kasutan. Minu ema ka minu eksiga ei suhtle, küsis küll, kas minu poolest oleks okei, kui ta eksilt a la autoremondiga abi palub, vastasin, et minu meelest pole see hea mõte ja ema aktsepteeris seda. Ja palun ka teistelt, ärge leiutage lahendusi, küsige oma lastelt, kas nad ei tunne ennast puudutatuna, kui te edasi suhtlete. Mõnel pole selle vastu midagi, mõnel on hingehaavad, millele selline lähedaste edasi lävimine võibolla veel haiget juurde teeb. Mul on maailma kõige mõistlikum ema ja toredad eksi sugulased, kes ennast samuti peale ei pressi, kuid suudavad kohtudes samas sundimatult viisakaks jääda. Ja laps on kõigi jaoks saadaval läbi selle vanema, kelle sugulane keegi on.
Ja palun ka teistelt, ärge leiutage lahendusi, küsige oma lastelt, kas nad ei tunne ennast puudutatuna, kui te edasi suhtlete.
Sellele mõttele paneks kohe 10 plussi kui saaks.
Iga lahkuminek on erinev. Sõbraliku lahkukasvamise puhul pole lapsel ilmselt midagi selle vastu, et eks ta perega suhtlema jääb. Kui aga tegemist vägivaldsest suhtest lahkumisega (millest pole teistele räägitud) või mingit sorti lahkuminekujärgse “ärapanemisega”, siis kõige hullem, mida vanemad oma lapsele teha saavad, on lapse eksiga sõbralike suhete jätkamine.
Ehk siis palun, ÄRGE OLETAGE, kuidas oleks tore suhtlust jätkata. KÜSIGE oma lapse käest, mida tema eelistab.
Minu arust võiks laps ise vanematele asja rääkida ja selgitada lahutuse tagamaid. Kui siiani on normaalselt läbisaadud ja lahku minnakse rahulikult, kus pagan võib ema teada, et ei tohi väimeest teretada.
Tuttavad lahutasid, oli nii väljast poolt harmooniline pere, rohkem tunti kaasa naisele. Selgus, et naisel oli abielu ajal armuke, kellega siis ringi tõmbas, mees oli lastega kodus, raha kulutas endale, ei muretsenud, kas on söögiraha perel, lisaks skandaalid ja riiud. Mees otsustas lahutada ja siis tembeldati tema pere lõhkujaks. See, et naisel armuke oli – sellest rääkis ta ise hiljem, kodutest probleemidest rääkisid lapsed vanaemale.
Ja palun ka teistelt, ärge leiutage lahendusi, küsige oma lastelt, kas nad ei tunne ennast puudutatuna, kui te edasi suhtlete.
Sellele mõttele paneks kohe 10 plussi kui saaks.
Iga lahkuminek on erinev. Sõbraliku lahkukasvamise puhul pole lapsel ilmselt midagi selle vastu, et eks ta perega suhtlema jääb. Kui aga tegemist vägivaldsest suhtest lahkumisega (millest pole teistele räägitud) või mingit sorti lahkuminekujärgse “ärapanemisega”, siis kõige hullem, mida vanemad oma lapsele teha saavad, on lapse eksiga sõbralike suhete jätkamine.
Ehk siis palun, ÄRGE OLETAGE, kuidas oleks tore suhtlust jätkata. KÜSIGE oma lapse käest, mida tema eelistab.
Just! Kuigi jutt käib täiskasvanud lastest, ütleks ma sama ka pärislaste kohta. Kui ei taha täiskasvanud suhelda, ei pruugi seda tahta ka laps. Miskipärast aga arvatakse, et kärgperenduslik ninnunännu peaks lapsele sobima.
Minu meelest täiskasvanud inimene võib suhelda, kellega meeldib. Näiteks minu isa suhtles mu eksiga probleemitult edasi, kusjuures ta oli kogu aeg arvamusel olnud, et eks pole suurem asi abikaasa. Samas temal mu eksiga mingit kana kitkuda polnud, seega polnud põhjust ka mitte suhelda. Minu jaoks ei olnud see probleem, sest olin oma isa armastuses minu vastu kindel. Aga eks need, kes lapsel isaga suhelda ei lase, ole kindlasti probleemiks ka teiste sugulaste suhted eksiga.
Mina esimese lapse vanavanematega ei suhtle. Kui kohtuks, siis ehk teretaks. Mehe endaga ka suhted shitad, lahus 13 aastat. Teise lapse vanaemaga suhtlen, käin paar korda aastas külas (näiteks viin lapse sinna või toon ära), kohvitame ja jutustame, suhted on head, aeg-ajalt helistame ka. Lahus 9 aastat.
