Minu tüüp on selline, et teda ilmselt pole olemas, seega ma ei otsigi mingit ideaalset kombot, vaid olen lihtsalt enda jaoks niisugused elemendid välistanud, mis mulle tõesti ei meeldi (juhul kui rääkida intiimsuhtest).
Näiteks ma võin paksu mehega olla sõber, aga voodisse ma ei taha minna prullakaga. Ükskord oli selline austaja, ei klappinud üldse, mehel rinnad rippusid maani, iuu. Kuniks paksul riided seljas ja ma ei pea temaga lähedust jagama, seni mind ei häiri, aga nii kui mõni paks tahab kudrutama hakata, ei aitäh. Ma ei hakanud sellele mehele siiski ütlema, et kle sa oled liiga paks, ma ei taha sinuga koos olla. See oli lihtsalt esimene asi, mis häirima hakkas. Küllap on temagi jaoks kuskil selline naine, kellele ta meeldib sellisena nagu ta on.
Habe ja vuntsid mulle üldse ei meeldi, samuti liiga suured karvapuhmad kaenla all või eriti õudne, kui selg on ka karvane. Kiilakad ei häiri, kui on ühtlaselt kiilakas. Need vanamehed, kes oma kahte pikka karva üle pealae kammivad on nilbed. Aga ma nii vanu ei vaata ka, see rohkem mingite vanaisade teema.
Käitumiselt üks esimesi asju, mida ma nüüd vaatama olen hakanud – et ei jooks ega tõmbaks kanepit liiga palju ja liiga sageli. Täiskarklast just ei otsi, aga niisugune on küll out, kes igal vabal hetkel õlle haarab või savu teeb. Mõnikord – ok, aga mitte iga päev või absoluutselt igal nädalavahetusel. Tahaks ikka selge peaga inimesega koos olla suurema osa ajast.
Enamvähem sellega mu algnõudmised ka piirduvad. Iseloomu hakkan uurima alles siis, kui mees ei ole paks habetunud joodik või kiilakas lehvivate kuklakarvadega vanaisa.
