Nii kui 4-aastaselt nägin filmi ” Neli tankisti ja koer”, sai mu lemmikuks tankist Janek. Blond aga tumedate kulmudega ja päevitunud. Ja heatahtlik. Selline tüüp jäigi ja on siiani mu lemmik. Oma abikaasa ka selline.
Olles paks olen veendunud, et inimesed oma peas on vihakõnet täis, aga suhtlevad näo ees viisakalt. Tema suhtleb oma maitsele mittevastavate meestega viisakalt, aga mõtleb ja anonüümselt kirjutab, mida arvab. Umbes sama, et väga hea sõbranna või õe mehevalikut ei kritiseeri, aga peas antakse hinnanguid.
Mina olen see, kes ei soovi enda voodisse paksu meest, aga sõber võin olla või kui sõbrannal on paks mees, siis mind ka kuidagi ei häiri.
Ei ole minu pea mingit vihakõnet täis ja mingeid hinnanguid ma ka paksudele ei anna… Kuni see inimene ei kipu mind katsuma või musitama. Nii kui ta selle piiri ületab, siis tõesti lähevad vihased tulukesed põlema. Kuni ta ise samuti viisakalt käitub, seni ei ole mul mingit varjatud vihakõnet. On ikka kaks vahet, kas sa vihkad pingsalt kõiki pakse või lihtsalt enda kaaslase puhul ei soovi, et ta paks oleks. See kui sulle oma mehe/naisena paks ei meeldiks, ei tähenda seda, et sa neid kohe kuidagi tuliselt põlgaks või vihkaks. See on lihtsalt maitse asi. A la ise viina ei joo, aga kui sõber pulmalauas pitsi tõstab, siis ei häiri.
Minu tüüp on samuti ülekaaluta, mittesuitsetav vähemalt 10 aastat noorem naisterahvas.
