Oma lapsepõlvest mäletan, et koolist-trennist-huviringist vabal ajal sai põhiliselt õues oldud ja ümbruskonnas \”ringi rännatud\” – käisime jalutamas, jalgrattaga sõitmas, suvel iga päev erinevates randades, ka erinevatel avalikel mänguväljakutel mängimas, mis tol ajal olid muidugi üsna viletsad, koolistaadionitel palli mängimas, mahajäätud paikades luurekat mängimas – väga põnev lapsepõlv oli ikka.
Naabritel 9 aastane tüdruk koos oma sõbrannadega aga passib iga päev peale kooli ja suvel terved päevad meie kortermaja taga väikelaste mänguväljakul, mängivad suisa liivakastis vahetevahel, enamuse ajas passivad aga niisama seal, ajavad juttu või kiljuvad niisama ja pööritavad silmi kui mina oma mõnikord oma väikesed lapsed nende vahele liivakasti mängima üritan mahutada.
Kas tänapäeva koolilapsed ongi nüüd sellised alaarenenud moega, kes kuskil käia ega midagi teha ei viitsi vaid aastate viisi ühes kohas passivad või on see kamp lihtsalt erand? Või on lapsevanemad sellised \”seiklusteotsimised\” ära keelanud?