uurin neilt, kelle lastel juba kool läbi või siis isiklikud kogemused selles teemas.
vaadates siinset paanikat eliitkooli saamise üle, tekib tunne nagu oleks totaalne läbikukkumine ja hukule määramine kui laps käib tavakoolis.
endal on võrdlus kahe noore inimesega, kellest üks käis tavakoolis, teine TIK-is ja panen käe südamele öeldes, et tavakooli lõpetanu on oluliselt rahulikum, enesekindlam, stabiilsem. ei ärevushäireid, ülemõtlemist ega muretsemist. valikuid elus on mõlemal olnud piisavalt, samuti on reisitud mööda ilma ja palganumber on tänaseks võrdne. seega ei saa aru sellest pidevast punnitamisest eliitkooli nimel. mida te lapsevanemad loodate, et teie lapsest saab, kui sissekirjutusi võltsite, kiituskirju nõuate ja öösiti higistades “hea tahte protokolli” ootate?
Teema: kas tavakooli lõpetanud lapsed on õnnetud?
Hmh. Mul on ka kaks last, mõlemad nn. tugevas koolis – ja usu või ära usu, aga ka ühel on ärevus ja teisel mitte. Millest küll sa järeldad, et see erinevus sinu omadel kindlasti koolivalikust tuleneb?
Mina küll tean, et koolivalik oli ainuõige, juba põhikooli III astmes on näha, et osade õpilaste motivatsioonipuudus ja laiskus segab teiste õpilaste õppimist. Ainuõige on need kaks seltskonda eraldada. Loomulikult tuleb ka tavakoolist tublisid lapsi ja mitte vähe, aga tagasi kiskuvaid jõude on seal ikka rohkem – oleneb muidugi koolist ka. Mõni tavakool on tänapäeval populaarsemgi kui tavakool, nagu siin rubriigiski näha.
teema pealkirja lugesid?
tüüpiline perekool, tõmmatakse üks sõna kontekstist välja ja hakatakse selle ümber targutama.
A sa ise lugesid oma teema pealkirja? Mis kirjutad siis ärevusest ja ülemõtlemisest, kui tohtis kirjutada ainult õnnest. Mina vastasin sinu postitusele, mitte sinu pealkirjale. Aga noh, eks sa võid siin üksi ka muidugi selle teema ümber heietada.
Ja, tõesti, mõni logard on kindlasti õnnelikum kui palju töötav ja pingutav inimene. Kui see oli, mida soovisid kuulda. Aga mõni ei ole ka.
Ma töötan asutuses, mis korraldab klassidele üritusi. Minu tähelepanek on selline, et eliitkoolis käivad lapsed käituvad korralikumalt, neid huvitab see, mida neile räägitakse, on uudishimulikumad. Julgen üldistada, et samasugune suhtumine õppimisse valitseb ka koolis – eliitkooli lapsed (ja ka lapsevanemad) peavad õppimist oluliseks, samas kui tavakoolis võib su laps sattuda klassi, kus õppimine ei huvita ei lapsi ega ka nende vanemaid. Ning kui laps ise ei saagi elus edukaks, on eliitkoolis käinud lapsel vähemalt palju edukaid ja tuntud sõpru ja rohkem võimalusi läbi lüüa.
töötan kõrgkoolis ja puutun kokku erinevatest koolidest pärit noortega. teadmiste ja silmaringi osas eristuvad küll teatud koolide õpilased. kas nad õnnelikumad on? eneseteadlikumad, neis on rohkem protestivaimu (võitlevad hinnete pärast). nn tavakoolist tulev noor üldiselt loengus pisaraid ei vala. seega ei julge öelda, et nad õnnetud oleksid. täiesti rahulolevad tunduvad ja võtavad elu ja õppimist rahulikumalt kui nii mõnigi nn eliitkoolist pärit noor.
töötan kõrgkoolis ja puutun kokku erinevatest koolidest pärit noortega. teadmiste ja silmaringi osas eristuvad küll teatud koolide õpilased. kas nad õnnelikumad on? eneseteadlikumad, neis on rohkem protestivaimu (võitlevad hinnete pärast). nn tavakoolist tulev noor üldiselt loengus pisaraid ei vala. seega ei julge öelda, et nad õnnetud oleksid. täiesti rahulolevad tunduvad ja võtavad elu ja õppimist rahulikumalt kui nii mõnigi nn eliitkoolist pärit noor.
Noh, siin võib ka põhjus ja tagajärg segi olla. Nad ei võitle hinnete pärast mitte seepärast, et eliitkool neile selle õpetanud on, vaid seepärast, et on ambitsioonikamad – ja eliitkooli läksid nad ka ambitsioonikuse pärast. Ja samamoodi võib olla selle õnnetundega – tavakooli jäävad lapsed oskavadki lihtsalt vähemast asjast õnne tunda, eliitkooli liiguvad igavesed otsijad.
uurin neilt, kelle lastel juba kool läbi või siis isiklikud kogemused selles teemas.
Aga sul iseendal ei olegi kooli lõpetamisega isiklikke kogemusi?
Minu arust on räägitud, et meie kooliõpliased ei ole üleüldiselt ehk nii õnnelikud kui mujal.
Samas 2017 avaldatud tabelis olid eesti koolilapsed 18. kohal oma õnnelikuse poolest.
Igas koolis on ilmselt oma häid külgi ja oma kehvemaid külgi, kus koolis selle lapse jaoks maksimum ideaalvariant kokku tuleks ei teagi lõpuks. Ei saa ju sama last panna paraleelselt (samas täiesti eraldiseisvalt) mõlemas koolis õppima, et näha kummas siis lõpptulem parem on ja kummas oma laps oleks õnnelikum.
Eliitkoolides on ilmselt see eelis, et õpilasi on valitud juba algusest peale nö võimekamaid. Tavakoolis (ja klassis) on piirkonnast lapsed ning õpetaja peab väga erinevate tasemetega õpilaste vahel end suutma jagada (ning klassis võivad olla ka vähema õpihimuga lapsed, kes üleüldist õpiindu alla tõmbavad karjamentaliteediga). Kõik õpilased ei ole ka sünnist saati ja ise õppijad ning tegelikult tavaklassis võimekam võib jääda tegelikult toppama. Samamoodi nende võimekatelt ja vähemvõimekatele nö erineva tasemega tööde andmine ja selle hindamine võib tavaklassis tekitada arusaamatusi (lapse poolt solvumisi, õnnetu olemist, trotsi). Lapse vaatenurgast võib võtta ka kui “kiusamist” (antakse rohkem teha, hinnatakse rangemalt, kui ülejäänud klassi), kui ei ole teisi sama tasemega õpilasi klassis, aga õpetaja tegelikult näeb rohkemat potensiaali ja võimeid ning üritabki nii parematelt ka rohkem nõuda. Sams võib jälle eliitkooli suurem tempo ja nõuded teha sel hetkel õnnetuks. Kiusamisi, mingite lastega mittesobivaid õpetajaid võib leiduda igas koolis.
Oma laps on selline vahepealne. Tundub, et praeguses tavakoolis õpib hästi ja võiks ehk olla kuskil natuke tugevamas koolis. Samas tundub, et ülikiire õppimine jälle talle ka ei sobi (mingites ainetes, mingis osas vajab asjade laagerdumist, kuigi mõnest osast libiseb lennult üle), seega ideaalvarianti nagu polegi. Omas koolis on midagi, mis ka häirib, samas on ka midagi, mis väga sobib.
Sugulaste, sõprade lapsi on üle Tln praegu erinevates koolides (k.a eliitkool ja rahvusvaheline) ja on ka juba lõpetanuid (küll mitte eliitkooli, aga saanud eluga siiski edasi, kes õpib veel ülikoolis, k.a välismaises, kes juba töötavad) ning igas koolis on ka midagi kehvemat, segavat (räägime ju ikka omavahel, mis rõõmustavat, mis muret). Ükski pole ideaalne, et kõik ainult ja ainult hea.
Tegelikult on ka üks edukalt nn Tln eliitkooli lõpetanu, kuigi oli ka kuulda üht-teist kehvemapoolset kooli ajal. Niipalju ilmselt mõjutas, et noorem õde samasse kooli ei läinud, vaid valis nö (elukoha) järgse piirkkonnakooli, kuigi trajektoorilt oleksid ka kesklinna koolid täiesti sobinud. Varsti ka edukalt lõpetamas gümnaasiumi.
See, kas lapsel on ärevushäired, sõltub lapse omadustest, mitte koolist. Ka eliitkoolist tuleb täiesti rahulikke lapsi. Minu vennast, kes eliitkooli cum laude lõpetas, rahulikumat ja õnnelikumat inimest annab ostida. Samas ma ise olin eliitkoolis stressis aga mitte kooli pärast, vaid ma ei sobitunud konkreetse klassi seltskonda. Paralleelklassi inimesed olid palju rohkem “minu inimesed”. Eliitkoolis võib saada mõnes asjas parema stardipositsiooni ülikoolis jätkamiseks, näiteks matemaatika-keemia-füüsika või keeleõppes. Aga kui oled tubli, siis see vahe koolide vahel ei ole nii suur, et ei suudaks ülikoolis end ise järgi aidata.
töötan kõrgkoolis ja puutun kokku erinevatest koolidest pärit noortega. teadmiste ja silmaringi osas eristuvad küll teatud koolide õpilased. kas nad õnnelikumad on? eneseteadlikumad, neis on rohkem protestivaimu (võitlevad hinnete pärast). nn tavakoolist tulev noor üldiselt loengus pisaraid ei vala. seega ei julge öelda, et nad õnnetud oleksid. täiesti rahulolevad tunduvad ja võtavad elu ja õppimist rahulikumalt kui nii mõnigi nn eliitkoolist pärit noor.
Noh, siin võib ka põhjus ja tagajärg segi olla. Nad ei võitle hinnete pärast mitte seepärast, et eliitkool neile selle õpetanud on, vaid seepärast, et on ambitsioonikamad – ja eliitkooli läksid nad ka ambitsioonikuse pärast. Ja samamoodi võib olla selle õnnetundega – tavakooli jäävad lapsed oskavadki lihtsalt vähemast asjast õnne tunda, eliitkooli liiguvad igavesed otsijad.
Olen nõus. Vähemalt minu laste klassides ongi palju ambitsioonikaid, võistlushimulisi ja (liigsesse) perfektsionismi kalduvaid lapsi, aga mäletan, et see paistis neist juba 1. klassi alguses välja. Mul on üks laps kahest seda tüüpi, teine (samas koolis) võtab hoopis rahulikumalt. Ja tõesti tuleb see lapsest endast, mitte kooli ega vanemate poolsest survest vms – ta nõuabki palju nii endalt kui ka teistelt ning võib ka pisaraid valada, kui ta iseendas pettunud on.
Eliitkoolis võib saada mõnes asjas parema stardipositsiooni ülikoolis jätkamiseks, näiteks matemaatika-keemia-füüsika või keeleõppes. Aga kui oled tubli, siis see vahe koolide vahel ei ole nii suur, et ei suudaks ülikoolis end ise järgi aidata.
Jah, aga küsimus on selles, kas sel juhul õnnestub nende parema stardipositsiooniga noortega konkureerides soovitud erialale sisse saada. Muidugi, andekas ja motiveeritud laps saab ükskõik mis koolis õppides end ise harida. Aga minu teine laps näiteks on küll nutikas, aga nii laisk, et vabatahtlikult midagi ise juurde küll ei õpi. Hea on, et kool piisavalt palju nõuab.
Kolmas oluline aspekt on klassikaaslased. Siin ma võin oma kogemusest öelda, et tavakooli põhikoolist süvaõppega kooli gümnaasiumi minnes olin ma esimesed paar nädalat täielikus hämmelduses – kuidas on võimalik, et ühes kohas on korraga nii palju toredaid inimesi? Oli suur õnn nendega 3 aastat koos õppida ja gümnaasiumiaega meenutan siiani kui arvatavasti parimaid aastaid mu elust.
Nii et teemaalgataja küsimusele on raske vastata. Kooli ajal on keskmine laps ilmselt õnnelikum, kui tema koormus on väiksem. Samas annab tugev kool kindlasti tugevama stardipositsiooni, mis omakorda annab rohkem valikuvabadust ja teoreetiliselt võiks see õnnelikumaks teha. Ma arvan, et iga laps on õnnelikum talle tasemelt sobivaimas koolis, kus ta ei pea liigselt pingutama ree peal püsimiseks, aga samas ei saa ka päris laiselda ja realiseerib oma potentsiaali.
Kolmas oluline aspekt on klassikaaslased. Siin ma võin oma kogemusest öelda, et tavakooli põhikoolist süvaõppega kooli gümnaasiumi minnes olin ma esimesed paar nädalat täielikus hämmelduses – kuidas on võimalik, et ühes kohas on korraga nii palju toredaid inimesi? Oli suur õnn nendega 3 aastat koos õppida ja gümnaasiumiaega meenutan siiani kui arvatavasti parimaid aastaid mu elust.
Jep, minna koolist, kus oled põlu all kui pugeja (miks sul muidu head hinded on, eksju) kooli, kus kõik vaatavad tunnustavalt, et mingit ainet hästi oskad – see oli ikka elamus küll.
uurin neilt, kelle lastel juba kool läbi või siis isiklikud kogemused selles teemas.
vaadates siinset paanikat eliitkooli saamise üle, tekib tunne nagu oleks totaalne läbikukkumine ja hukule määramine kui laps käib tavakoolis.
endal on võrdlus kahe noore inimesega, kellest üks käis tavakoolis, teine TIK-is ja panen käe südamele öeldes, et tavakooli lõpetanu on oluliselt rahulikum, enesekindlam, stabiilsem. ei ärevushäireid, ülemõtlemist ega muretsemist. valikuid elus on mõlemal olnud piisavalt, samuti on reisitud mööda ilma ja palganumber on tänaseks võrdne. seega ei saa aru sellest pidevast punnitamisest eliitkooli nimel. mida te lapsevanemad loodate, et teie lapsest saab, kui sissekirjutusi võltsite, kiituskirju nõuate ja öösiti higistades “hea tahte protokolli” ootate?
Mida sa õieti teada tahad või targutad lihtsalt. Pane oma laps sinna kooli kuhu soovid või mine ise sinna kooli kuhu soovid, kes sind keelab
Gümnaasiumi valib endale üheksanda klassi õpilne juba enamasti ikka ise. Miks võimekamad lapsed ei peaks siis eliitkooli tahtma, kui see annab eelise ülikooli saada. Vanemad elavad lihtsalt oma lapsele kaasa.
Ma usun, et nö eliitkool annab ikka eelise, aga perest sõltub oluliselt rohkem. Üldiselt pean põhikooli astmes riigirahade eest peetavaid eliitkoole ebaõiglaseks, mis annavad niigi paremas seisus lastele veelgi suurema eelise teiste ees. Enamuses on seal koolides siiski majanduslikult paremal järjel olevate vanemate lapsed. Need, kelle vanematel on teadmisi, raha ja aega lapsi eelkooli viia või kodus ette valmistada. Vähemalt reaalkoolis, sealt koolist tean rohkem õpilasi ja vanemaid. Kui neid koole poleks, siis võiks loota, et vähemalt osa neist vanematest näeks vaeva ja pingutaks, et mõnes tavakoolis oleks parem õhkkond või õppevahendid.
Ja kui klassides on rohkem võimekamaid õpilasi, viib see ka teisi edasi. Ka võimekamad õpivad sellest, kui on õpetaja, kes suunab veidi. Ma olen küll märganud oma lapse puhul, et ta ise õpib rohkem sellest, kui mõnda klassikaaslast aitab. Ja on alati rõõmus, et sai aidata. Eks see oleneb lapsest, õpetajast ja vanemtest. Ma arvan, et mitmekesine keskkond arendab lapsi palju rohkem. Loomulikult mitte igasugune keskkond. Sellepärast peakski õpilaste eraldamise asemel suunama rohkem vahendeid õpilaste ja õpetajate suhtlemise, enesejuhtimise ja emotsioonide kontrollimise oskuste arendamisse. Kuna paljud lapsed seda kodust ei saa, siis võiks sellele koolis suuremat tähelepanu pöörata. Sest empaatiat ja teistega arvestamist on ühiskonnas väga vähe. Kui sõnades veel on, siis tegudest paistab läbi ainult mina(ja minu laps/lapsed).
Üldiselt pean põhikooli astmes riigirahade eest peetavaid eliitkoole ebaõiglaseks, mis annavad niigi paremas seisus lastele veelgi suurema eelise teiste ees. Enamuses on seal koolides siiski majanduslikult paremal järjel olevate vanemate lapsed. Need, kelle vanematel on teadmisi, raha ja aega lapsi eelkooli viia või kodus ette valmistada.
No mis teeme siis, võtame kõik lapsed sünnitusmajas vanematelt ära ja kasvatame kõiki ühtmoodi riigi rahadega? Siis on võrdne? Ebavõrdsust ei ole võimalik maailmast kaotada, me sünnime ebavõrdsetena, ühel on nutti rohkem kui teisel, teisel on jõudu rohkem kui kolmandal, kolmandal on jõukamad vanemad kui esimesel jne. Kui põhikooli eliitharidus oleks kuidagi rahadest sõltuv, siis võiks seda nimetada ebaõiglaseks, aga ta sõltub siiski rohkem eeldustest ning vanema pingutusest, seega pole ju ebaõiglust kuskil, kui lapsed saavad võimetekohast haridust.
Arstina võin öelda,kuigi noori satub tavakoolidest aina vähem.
Olles ise käinud tavakoolis võib olla ei hinda päris hästi. Aga mulle tundub, et eliitkoolide lapsed on arstiteaduskonda läinud ka prestiiži pärast. Tavakoolide lapsed on rohkem tahtnud ja pingutanud ja nad teavad, mis on raske töö. Seetõttu kohanevad kiiremini erinevates olukordades ja on nõus tööd tegema, et midagi saavutada. Eks sõltub ka inimtüübist.
Aga on ka väga töökaid eliitkoolide lõpetajaid.
Mulle tundub, et eliitkoolis õpitaksegi rohkem ja siis need tavakooli lapsed, kes ise juurde õpivad võivadki töökamad tunduda, kuigi nad võivad kokkuvõttes sama palju õppida kui eliitkooli lapsed. Aga on ka väga ninakaid eliitkooli lapsi, kes arvavad, et on teistest kohe paremad ja et ainult neil on koolis raske. Aga on ka sellised eliitkooli lapsi, kes mingit vahet ei tee tavakoolil ja eliitkoolil, ei arvusta teisi kooli pärast.
Arstina võin öelda,kuigi noori satub tavakoolidest aina vähem.
Olles ise käinud tavakoolis võib olla ei hinda päris hästi. Aga mulle tundub, et eliitkoolide lapsed on arstiteaduskonda läinud ka prestiiži pärast. Tavakoolide lapsed on rohkem tahtnud ja pingutanud ja nad teavad, mis on raske töö. Seetõttu kohanevad kiiremini erinevates olukordades ja on nõus tööd tegema, et midagi saavutada. Eks sõltub ka inimtüübist.
Aga on ka väga töökaid eliitkoolide lõpetajaid.
Eks see nii kipub olema küll, et andekatel tuleb kõik kergesti kätte ja neil ei tekigi tööharjumust, seda juba algklassidest alates. Aga süvaõppega koolides on võimalik seda veidigi saavutada nö. latti kõrgemale tõstes, tavakoolis pole seda võimalust ka eriti. Ja see tööharjumus on tõesti väga oluline, kui ma praegu oma kursa- ja klassikaaslasi võrdlen, siis edukad on pigem töökad ja keskmiselt andekad, mitte väga andekad ja seejuures laisad.
Üldiselt pean põhikooli astmes riigirahade eest peetavaid eliitkoole ebaõiglaseks, mis annavad niigi paremas seisus lastele veelgi suurema eelise teiste ees.
Minu teada ei maksa riik õpilase eest neis koolides rohkem, seega ei saa öelda, et see ebaõiglane on. Ebaõiglane on see, et andekamad õpilased ei saa tavakoolis tihti sellist haridust, mis neile võimetekohane on ja peavad seal niisama passima, kuni õpetaja nõrgematega ka edasi valmis minema on. Jah, ideaalmaailmas oleks õpetaja kohta vähem lapsi ja õpet saaks diferentseerida vastavalt tasemele jne, aga meil ei ole selle jaoks lihtsalt raha. Seega on otstarbekam jagada lapsed taseme järgi gruppidesse. Muidugi võiks teha erinevad grupid ka ühe kooli piires (ehk siis “tarkade” klass ja “lollide” klass), aga ma ei ole küll kindel, et see lastele kuidagi paremini mõjuks kui eraldi koolid.
ma olen õnnelik, et mu laps eliidist ära tuli ja tavakooli läks.
õppida saab igal pool, kui tahab. ei ole vaja seal eliidis käia. vastikult tähtsust ja upsakust täis on need vanemad ja eriti antipaatsed on veel need, kelle lapsed vähemvõimekad, aga vanema rind uhkusest kummis, et mõtle, kus mu laps käib… tõusiklikkus.
ma olen õnnelik, et mu laps eliidist ära tuli ja tavakooli läks.
õppida saab igal pool, kui tahab. ei ole vaja seal eliidis käia. vastikult tähtsust ja upsakust täis on need vanemad ja eriti antipaatsed on veel need, kelle lapsed vähemvõimekad, aga vanema rind uhkusest kummis, et mõtle, kus mu laps käib… tõusiklikkus.
Kindlasti on eliitkooli vanemate hulgas tõusikuid, aga see on ka mage, mida sa siin just tegid. Üsna kindlasti ei olnud kõik lapsevanemad tähtsad ja upsakad ja tegelikult on suurema osa eliitkoolide klasside õhkkonnad ikka väga eluterved võrreldes mõne tavakooli klassiga. Ma olen küllalt elus istunud lastevanemate koosolekutel, kus pool ajast läheb sellele et vanemad siunavad, miks riik küll üldse selle hariduse on kohustuslikuks teinud, kui kõike peavad vanemad maksma, näiteks kontrolltööde töövihiku eest … Masendav aja ja energia raiskamine. Ja õpetaja peab sellisest mentaliteedist pärinevaid lapsi päev-päevalt muudkui innustama ja kantseldama.
Olen põhimõtteline tugeva üldhariduse ja ühtluskooli pooldaja. Oli õnn õppida ühes Tallinna kesklinna mitte-eliitkoolis 1980 – 1991. Meie klassist said kõrgkoolidesse sisse kõik soovijad. Tuletan meelde, et tollal olid kõrgkoolides sisseastumiseksamid ning valida sai ühe eriala. Erakõrgkoole polnud. Võimalik, et meie klass eristus teistest tugevalt, küll aga olid meil väga head õpetajad keskkoolis ning koolis oli nii mõnegi õpilase ülikooli sissesaamine üllatus, nagu me hiljem kuulsime. Lühidalt – saime hakkama läbi aegade kõrgeima oma koolist ülikoolidesse sisse saamise tulemusega. Enamus jätkas Tartu ülikoolis.
Oma lapsed panin elukohajärgsetesse koolidesse. Mõlemad õpivad praeguseks Tartus, sisse saanud nii riigieksamite kui akadeemilise testi tulemustega. Jah, neil oli nn tavakoolis keeruline oma klassikaaslastega suhestuda, ühel ka algklasside klassijuhatajaga (poiss armastas fakte täpsustada ehk oli ninatark), aga vaadates mõne oma tuttava lapse kogemusi eliitkoolis, poleks minu omadel ka seal sotsiaalselt kergem olnud. Tegemist on nohikutest teadustöötajate nohikutest lastega, kelle majanduslik võimekus pole üle Eesti keskmise. Kui eliitkoolis oleks me lapsed olnud majandusliku olukorra tõttu pigem peksupoisid, siis tavakoolis nägid ja said nad tundma ning mõtestama ühiskonda. Kooliaeg ei olnud neil just ülimeeldiv, aga kindlasti õpetlik ja arengut motiveeriv ( a la – mis saab siis, kui ma ülikooli sisse ei saa). Õnnetud nad hetkel pole, pigem ootusärevad õppimise ja ülikooli-järgse elu ees. Mina tavakooli lõpetanuna pole ka õnnetu, lisaks on mul väga huvitav töö. Ühtluskool ja ühtlane haridus on meie tugevuse pant, seda tõestavad mh ka PISA testide tulemused.
Ma usun, et nö eliitkool annab ikka eelise, aga perest sõltub oluliselt rohkem. Üldiselt pean põhikooli astmes riigirahade eest peetavaid eliitkoole ebaõiglaseks, mis annavad niigi paremas seisus lastele veelgi suurema eelise teiste ees. Enamuses on seal koolides siiski majanduslikult paremal järjel olevate vanemate lapsed. Need, kelle vanematel on teadmisi, raha ja aega lapsi eelkooli viia või kodus ette valmistada. Vähemalt reaalkoolis, sealt koolist tean rohkem õpilasi ja vanemaid. Kui neid koole poleks, siis võiks loota, et vähemalt osa neist vanematest näeks vaeva ja pingutaks, et mõnes tavakoolis oleks parem õhkkond või õppevahendid.
Ja kui klassides on rohkem võimekamaid õpilasi, viib see ka teisi edasi. Ka võimekamad õpivad sellest, kui on õpetaja, kes suunab veidi. Ma olen küll märganud oma lapse puhul, et ta ise õpib rohkem sellest, kui mõnda klassikaaslast aitab. Ja on alati rõõmus, et sai aidata. Eks see oleneb lapsest, õpetajast ja vanemtest. Ma arvan, et mitmekesine keskkond arendab lapsi palju rohkem. Loomulikult mitte igasugune keskkond. Sellepärast peakski õpilaste eraldamise asemel suunama rohkem vahendeid õpilaste ja õpetajate suhtlemise, enesejuhtimise ja emotsioonide kontrollimise oskuste arendamisse. Kuna paljud lapsed seda kodust ei saa, siis võiks sellele koolis suuremat tähelepanu pöörata. Sest empaatiat ja teistega arvestamist on ühiskonnas väga vähe. Kui sõnades veel on, siis tegudest paistab läbi ainult mina(ja minu laps/lapsed).
See sinu mitmekesine keskkond ainult unustab ühe asja ära – ka andekad lapsed vajavad arendamist ning ka neile peab tähelepanu pöörama. Enamuses tavakoolides läheb aga aur sellele, et nõrgemaid ree peal hoida. Targemad saavad ju hakkama, nendega on kõik korras. Aga tegelikult ei ole. Kui lapsel on nt. matemaatikas üle keskmise võimed, siis on ka neid vaja arendada. Nagu ei piisa lihtsalt musikaalsusest, et olla hea laulja. Need võimekamad mitte ei vii nõrgemaid edasi, vaid muutuvad ise laisaks ja neil jääb omandamata tööharjumus.
Miks peavad vanemad pingutama õppevahendite pärast? Või kooli õhkkonna? See on ju ikka kooli juhtkonna rida.
Ma usun, et nö eliitkool annab ikka eelise, aga perest sõltub oluliselt rohkem. Üldiselt pean põhikooli astmes riigirahade eest peetavaid eliitkoole ebaõiglaseks, mis annavad niigi paremas seisus lastele veelgi suurema eelise teiste ees. Enamuses on seal koolides siiski majanduslikult paremal järjel olevate vanemate lapsed. Need, kelle vanematel on teadmisi, raha ja aega lapsi eelkooli viia või kodus ette valmistada. Vähemalt reaalkoolis, sealt koolist tean rohkem õpilasi ja vanemaid. Kui neid koole poleks, siis võiks loota, et vähemalt osa neist vanematest näeks vaeva ja pingutaks, et mõnes tavakoolis oleks parem õhkkond või õppevahendid.
Ja kui klassides on rohkem võimekamaid õpilasi, viib see ka teisi edasi. Ka võimekamad õpivad sellest, kui on õpetaja, kes suunab veidi. Ma olen küll märganud oma lapse puhul, et ta ise õpib rohkem sellest, kui mõnda klassikaaslast aitab. Ja on alati rõõmus, et sai aidata. Eks see oleneb lapsest, õpetajast ja vanemtest. Ma arvan, et mitmekesine keskkond arendab lapsi palju rohkem. Loomulikult mitte igasugune keskkond. Sellepärast peakski õpilaste eraldamise asemel suunama rohkem vahendeid õpilaste ja õpetajate suhtlemise, enesejuhtimise ja emotsioonide kontrollimise oskuste arendamisse. Kuna paljud lapsed seda kodust ei saa, siis võiks sellele koolis suuremat tähelepanu pöörata. Sest empaatiat ja teistega arvestamist on ühiskonnas väga vähe. Kui sõnades veel on, siis tegudest paistab läbi ainult mina(ja minu laps/lapsed).
See sinu mitmekesine keskkond ainult unustab ühe asja ära – ka andekad lapsed vajavad arendamist ning ka neile peab tähelepanu pöörama. Enamuses tavakoolides läheb aga aur sellele, et nõrgemaid ree peal hoida. Targemad saavad ju hakkama, nendega on kõik korras. Aga tegelikult ei ole. Kui lapsel on nt. matemaatikas üle keskmise võimed, siis on ka neid vaja arendada. Nagu ei piisa lihtsalt musikaalsusest, et olla hea laulja. Need võimekamad mitte ei vii nõrgemaid edasi, vaid muutuvad ise laisaks ja neil jääb omandamata tööharjumus.
Miks peavad vanemad pingutama õppevahendite pärast? Või kooli õhkkonna? See on ju ikka kooli juhtkonna rida.
Ma olen alati arvanud, et oma laste arendamine on meie, st vanemate ülesanne. Vaatamata koolile, kus nad õppisid. Nt pole me kunagi eeldanud, et aineõpetajad koolis peaksid meie erialadest rohkem teadma. Nemad on pedagoogid, meie oleme teadlased. Õppekava läbimine on elementaarne, kõik muu on perekonna rida. Meil muidugi juhtus meie liigse “seletamise” tulemusena see, et humanitaaridest vanemate lapsed, keda sai paratamatult arendatud pigem oma eriala suunas, läksid õppima hoopis loodusteadusi ja reaalala. Tuleb siiski tunnistada, et tore on vaadata järeltulijaid, kes teadmiste poolest sinust üle on kasvanud, suudavad kaasa rääkida ja huviga kuulata vanemate “tööjuttu” ning samas õpivad hoopis midagi muud ning meid oma erialaga tutvustavad.
Ahjaa – mõlemad on tavakooli lõpetanud. Vanemad ka.
Ma usun, et nö eliitkool annab ikka eelise, aga perest sõltub oluliselt rohkem. Üldiselt pean põhikooli astmes riigirahade eest peetavaid eliitkoole ebaõiglaseks, mis annavad niigi paremas seisus lastele veelgi suurema eelise teiste ees. Enamuses on seal koolides siiski majanduslikult paremal järjel olevate vanemate lapsed. Need, kelle vanematel on teadmisi, raha ja aega lapsi eelkooli viia või kodus ette valmistada. Vähemalt reaalkoolis, sealt koolist tean rohkem õpilasi ja vanemaid. Kui neid koole poleks, siis võiks loota, et vähemalt osa neist vanematest näeks vaeva ja pingutaks, et mõnes tavakoolis oleks parem õhkkond või õppevahendid.
Ja kui klassides on rohkem võimekamaid õpilasi, viib see ka teisi edasi. Ka võimekamad õpivad sellest, kui on õpetaja, kes suunab veidi. Ma olen küll märganud oma lapse puhul, et ta ise õpib rohkem sellest, kui mõnda klassikaaslast aitab. Ja on alati rõõmus, et sai aidata. Eks see oleneb lapsest, õpetajast ja vanemtest. Ma arvan, et mitmekesine keskkond arendab lapsi palju rohkem. Loomulikult mitte igasugune keskkond. Sellepärast peakski õpilaste eraldamise asemel suunama rohkem vahendeid õpilaste ja õpetajate suhtlemise, enesejuhtimise ja emotsioonide kontrollimise oskuste arendamisse. Kuna paljud lapsed seda kodust ei saa, siis võiks sellele koolis suuremat tähelepanu pöörata. Sest empaatiat ja teistega arvestamist on ühiskonnas väga vähe. Kui sõnades veel on, siis tegudest paistab läbi ainult mina(ja minu laps/lapsed).
See sinu mitmekesine keskkond ainult unustab ühe asja ära – ka andekad lapsed vajavad arendamist ning ka neile peab tähelepanu pöörama. Enamuses tavakoolides läheb aga aur sellele, et nõrgemaid ree peal hoida. Targemad saavad ju hakkama, nendega on kõik korras. Aga tegelikult ei ole. Kui lapsel on nt. matemaatikas üle keskmise võimed, siis on ka neid vaja arendada. Nagu ei piisa lihtsalt musikaalsusest, et olla hea laulja. Need võimekamad mitte ei vii nõrgemaid edasi, vaid muutuvad ise laisaks ja neil jääb omandamata tööharjumus.
Miks peavad vanemad pingutama õppevahendite pärast? Või kooli õhkkonna? See on ju ikka kooli juhtkonna rida.
Ma olen alati arvanud, et oma laste arendamine on meie, st vanemate ülesanne. Vaatamata koolile, kus nad õppisid. Nt pole me kunagi eeldanud, et aineõpetajad koolis peaksid meie erialadest rohkem teadma. Nemad on pedagoogid, meie oleme teadlased. Õppekava läbimine on elementaarne, kõik muu on perekonna rida. Meil muidugi juhtus meie liigse “seletamise” tulemusena see, et humanitaaridest vanemate lapsed, keda sai paratamatult arendatud pigem oma eriala suunas, läksid õppima hoopis loodusteadusi ja reaalala. Tuleb siiski tunnistada, et tore on vaadata järeltulijaid, kes teadmiste poolest sinust üle on kasvanud, suudavad kaasa rääkida ja huviga kuulata vanemate “tööjuttu” ning samas õpivad hoopis midagi muud ning meid oma erialaga tutvustavad.
Ahjaa – mõlemad on tavakooli lõpetanud. Vanemad ka.
Mina jälle arvan, et vanemate ülesanne on tagada lapsele tema arengut toetav ja soodustav keskkond. Kui laps on matemaatiline geenius ja vanem puhas humanitaar, siis on vast raske eeldada, et vanem last arendab matemaatikas. Ja mina igatahes eeldan, et õpetajad teavad oma ainetest rohkem kui tavaline lapsevanem.
Mul on samuti kogemus lapsega, kes oma teadmiste poolest on üle kasvanud ning ühtlasi ka tava- ja eliitkooli kogemus.
Tegemist on nohikutest teadustöötajate nohikutest lastega, kelle majanduslik võimekus pole üle Eesti keskmise. Kui eliitkoolis oleks me lapsed olnud majandusliku olukorra tõttu pigem peksupoisid, siis tavakoolis nägid ja said nad tundma ning mõtestama ühiskonda.
Sul ei ole tegelikult ei endal ega lastega seoses vähimatki kokkupuudet eliitkoolidega, aga sa väidad end teadvat, kuidas seal oleks su lapsi majandusliku olukorra pärast peksupoisteks peetud? Mõtle nüüd hetk ikka järele. Need on ju sinu eelarvamused, millele sa oma hinnangul tugined. Teadustöötaja ei peaks küll hetkekski eelarvamustest mõjutatav olema? Miks sina siis oled?
Ma olen alati arvanud, et oma laste arendamine on meie, st vanemate ülesanne. Vaatamata koolile, kus nad õppisid.
Laste kasvatamine ning arenguks tingimuste loomine on vanemate rida. Laste õpetamiseks on siiski loodud kool, ka andekamate õpetamiseks. Ja selleks ongi eliitkoolid head, et ei ole õppekava õpitava lagi.
Tegemist on nohikutest teadustöötajate nohikutest lastega, kelle majanduslik võimekus pole üle Eesti keskmise. Kui eliitkoolis oleks me lapsed olnud majandusliku olukorra tõttu pigem peksupoisid, siis tavakoolis nägid ja said nad tundma ning mõtestama ühiskonda.
Nohikutest vanemate nohikutest lapsed saavad jah ilmselt ükskõik millises koolis käies (või ka üldse mitte koolis käies) targaks niikuinii. Probleem on just nende mittenohikutega, kes on tegelikult võimekad, aga kelle huvid pole vähemalt mingis vanuses just kuigi akadeemilise suunitlusega ja kes õpivad ainult nii palju, kui koolis nõutakse.
Mis majanduslikku olukorda puutub, siis seda ma ei julgeks oma laste klassikaaslaste puhul küll väita, et süvaõppega koolis see kuidagi olulisem oleks kui tavakoolis. Pigem on tehnika, riided jms olulisemad mu tavakoolis käiva lapse jaoks, süvaõppega koolis käivad lapsed ostavad mul viimasel ajal riideid endale peamiselt humanast jne. Vanemad on ka täiesti tavalised, igasugustel ametikohtadel, nohikutest teadustöötajaid, arste jms on nende hulgas küll rohkem kui tavakooli lapsevanemate seas. Tõusikuid ma pole näinud kummaski koolis, minu meelest kadusid nad juba eelmisel kümnendil kuhugi, aga võimalik muidugi, et ma ei tunne neid lihtsalt ära.
Jutt on nüüd küll pigem põhikoolide peale läinud, nagu ma aru saan, ehkki teemaalgatus oli vist pigem gümnaasiumitele suunatud? No gümnaasiumis on nohikutel kindlasti tugevas koolis omasuguste seas parem, vähemalt minu isikliku kogemuse kohaselt küll (kui põhikoolis olin ma teistega võrreldes täisnohik, siis süvaõppega gümnaasiumis osutusin nohikluselt täiesti keskmiseks ja tundsin end imehästi).
Lihtsalt vahemärkusena ja üsna üldistavalt, aga..
minu kogemus on selline, et lapsed on enamasti kõik toredad, nii tava kui eliidi omad. Pigem on lapsevanemates viga. Üks osa ronib läbi kanalisatsioonitorude, et saaks vastata küsimusele “Kus koolis su laps õpib?”..vastava kooli nimega. Ja vot selliste perede lapsed on kahjuks tihti õnnetud.
teine TIK-is ja panen käe südamele öeldes, et tavakooli lõpetanu on oluliselt rahulikum, enesekindlam, stabiilsem. ei ärevushäireid, ülemõtlemist ega muretsemist.
See ei pruugi oleneda koolist, vaid inimesest. Mina tunnen ka tavakoolidest pärit ärevikke ja perfektsioniste. Ja on ka eliitkoolist neid, kes kohe väga lõdvalt võtavad ja sealt nt mingil hetkel ka seepärast välja kukuvad. Ma arvan, et vanemal on ka raske ennustada, kas eliitkool paneb ta lapse intelligentsuse õitsema ja annab head võimalused tulevikuks või tekitab liigset stressi ja masendust. Sageli tekitavad vanemad lapsele lisapingeid, oodates temalt rohkemat, kui nad suuteline on (aga nad ilmselt ise ei taju seda, et ootavad liiga palju), aga mitte alati, mõnikord on laps millegi muu mõjul selline. Tavakoolidega on rohkem ebastabiilsust, seal võib olla täitsa tore klass, aga võib olla ka klass, kus üks tahab tunni ajal pinkide vahel ringi joosta ja teine üritab liimipulka ära süüa, mõni laps vajab hoopis lihtsustatud õppekava. Arva ise, kummas keskkonnas on lapsel lihtsam õppetööle keskenduda. Mõnes tavakoolis on isegi väikeklassi loomisega probleeme, mõnikord pole nt vanem nõus, et tema laps pannakse väikeklassi- tavakoolis on probleeme, mida eliitkoolis just katsete tõttu ette ei peaks tulema. Samas see ei tähenda, et eliitkool oleks probleemivaba. Tegelikult võib nt hüperaktiivne laps ka katsetel hea mulje jätta ja väga arukas olla, tunnis aga ikkagi probleeme tekitada, ma pole küll kursis, kas eliitkoolis on seda ka reaalselt ette tulnud, aga võimatu pole seegi.
