Mis Eesti laste õnne puutub, siis eestlased rahvusena ei ole üleüldiselt õnneliku loomuga, see pole meil kombeks. Ega lapsedki ei saa teistsugused olla.
Aafrika koolilapsed on väga rõõmsad, see ei tähenda, et nad paremini elaksid või seal oleks parem kool.
Kas jutt on eliitkoolist, kuhu minnakse 1. klassi või siis eliitgümnaasiumist? Need on kaks ise asja, mida päris ühte patta panna ei saa. Eliitgümnaasium on asi, mille osas on ikka sõnaõigus noorel endal – kui ta tahab sinna minna ja sisse saab, siis see võiks ju akadeemiliselt orienteeritud noore jaoks õige koht olla. Ainuke asi kus kodul on oluline roll, on stressitaseme haldamine – kui laps on senini harjunud kogu aeg viisi saama, siis võib olla šokk, kui gümnaasiumis see enam nii ei jätku ja siis üritatakse ikka kõigis ainetes viite peale pingutada uneaja ja vaimse tervise hinnaga. Samal ajal oleks ju tegelikult täitsa ok, kui valitakse välja need ained, kus pingutamisel mõtet on (nt need, mis võiks kõne alla tulla tulevase erialaga seotult) ja võetakse teisi veidi lõdvemalt.
Kas aga 6-7-aastase lapse katsetele tassimisel sügavat mõtet on, selles osas ma jään vist paljude perekooli eliit-lapsevanematega võrreldes eriarvamusele… Kindlasti sõltub küll palju ka sellest konkreetsest koolist, õpetajatest, konkreetsel aastal kokkujuhtunud seltskonnast jne. Aga see on ka tavakooli puhul samamoodi. Võimalik, et parim tasakaal koolirõõmu ja õppimise efektiivsuse vahel on saavutatud hoopis mõnes erakoolis.
Seda nimetatakse turu-uuringuks ja statistikast, kus on kirjas, et pooled Eesti lapsevanemad ei poolda karistamist, siis pooled ikkagi teevad seda.
Kui põhjalikult ja aastaid uurida Eesti laste õnnetuks olemist, siis selgub, et õnnetuks teevad neid ikkagi kõrged ootused, nii koolilt, õpetajatelt kuid peamiselt lapsevanematelt.
Tuleb süveneda sellesse teemasse teistmoodi, kui ainult koolivalikule põhinedes, kuid koolivalik võib saada lapse õnne või õnnetuse alguseks. Miks säravad paljude algklassilaste silmad, aga põhikoolis enam mitte? Miks hoolitakse palju väikelapsest aga teismelised jäetakse unarusse? Miks on poistel Eestis nõrk haridus?
Neisse teemadesse tuleb süüvida, mitte ainult koolivalikule keskenduda.
Sinu väidetes on vastuolu. Väide “pooldan karistamist” ei tähenda iseenesest seda, et need vanemad lapsi ka päriselt nüpeldaksid. Paljud lapsevanemad ütlevad, et “kutt tegi eile niisugust pättust, et annaks talle kohe lausa kere peale!” Selles lauses sisaldub justkui tõesti karistuse pooldamine, kuid samas vanem ei ole seda siiski reaalselt täide viinud.
Eks see kooliminevate laste silmasära sõltu ka ootustest koolile – 7 a jüts uudsuse õhinas muidugi arvab, et kool on lasteaia pikendus, hakkab üks tore mängimine ja lõbutsemine pihta, ja üllatus on suur kui selgub, et tegemist on päris tööga.
Tegelikult, kui vaadata üleüldiselt inimesi, siis väga palju on närvilisust, kurjust, rahuolematust, ebakindlust (tuleviku suhtes) jne. Inimesetel on kogu aeg pinged peal ja kartus, et kui mingil hetkel ei pinguta maksimaalselt, siis 10 aasta pärast võib see oluliseks valikuvõimaluste takistuseks olla. Siis polegi imestada, et juba lapsevanemad pinges ja närvilised ning alguses muretud väikelapsed selle sees olles tasapisi ka kaotavad muretuse.
Ja ei ole nii, et pinged seetõttu, et lapsevanematelt kolme pärast mingi “karistuse” saab. Mu laps pole vitsa vms kunagi karistuseks saanud, samas kindlati oleme temaga vajadusel kurjustanud, oma kohustuste täitmisel nõudnud korralikust, alati valmis ise toetama jne. Kolmel ja kolmel/kehvemal hindel on ka vahe. Kehv on siis, kui ise pole näinudki vaeva õppimisega või asja ära tegemisega, siis saab seda ka öeldud. Teine on see, et õppis, aga ei suutnud veel piisavalt selgeks saada ning sai teadmise, et vaja veel süveneda ja seda ka teebki.
Hinded on tehtud ikka vägagi oluliseks, kui isegi 4-5-d ei pruugi oma kooli (või paljude teiste koolide) gümnaasiumiosasse saada, kuigi laps ise on huvitatud edasi õppimisest (alles mitu teemat perekooliski). Ei pruugi see 16-aastane veel täpselt aduda, mis erialal võiks edasi õppida (kas ülikoolikõlbulik või siiski kohe eriala) ja just poiste kohta ju öeldakse, et avanevadki hiljem. Sellest ilmselt ka paljud kaod, sest nad ehk alles gümnaasiumosas tõmbaks end järgi hinnete ja õppimisentusasimi poolest jne. Mul ka poiss ning sel õppeaastal nägin, kuidas teadmiste omandamine hakkas kuidagi lihtsamalt minema, kuigi tal pole siiamaani ka hinnetega probleeme olnud. Aga selline koolist “väsimus” või “koolistress” (ongi üks väga keeruline ja problemaatiline õpetaja, ülerahvastatus koolis) on just viimastel aastatel tulnud (kuigi õppimine ise “lihtsam”), samas ei saaks öelda, et ta üleüldiselt õnnetu seal koolis on.
Isegi mäletan, kuidas oma klassivennad hinnete poolest olid keskoolis (minul siis keskkool) pigem 4-3-sed (pragusel juhul ei pruugiks gümnaasiumiosasse valituks saadagi), aga ikkagi õnnestus lõpuks ka edasi õppida ja pole sugugi halvemini, kui mina, elus hakkama saanud.
Ma oma lapsele olen toonud alati näite elust enesest kooli või õpetajate suhtumise kohta (et ei pruugi olla kõik pahasti). Tuttava (eliitkoolis õppiva) lapse ema kutsuti kooli kohale päeva pealt ja ette hoiamata, sest lapel ikka õppimistega tohutult halvasti, kuigi üldiste hinnete järgi 4-5-line. Kohapeal selgus, et lapsel lihtsalt üks raamat lugemata ja ei ole lausviieline. Mitmel korral oli teemaks nagu laps hakkaks koolist õppimise pärast välja kukkuma ja mingitki edasiõppimisvariandi lootust ka õpetajad ei näe. Tegelikult sai ülikooli soovitud erialal probleemitult sisse, hakkas ülikooli kõrvalt juba ka erialaselt tööle. Sellised absurdsed paanikatõstmised võivad olla igas koolis ja/või ainult mõne õpetaja poolt ning osaliselt mõjutada ka stressi ja õnnetuna olemist, isegi kui samas koolis on muidu suuremosa õpetajad/õpilased toredad ja head ning suures osas midagi konkreetest õppimisprotsessidele ette heita ei olegi.
Korduvalt juba räägitud igal pool, et inimese õnnetundmise võime ei sõltu niivõrd koolist ja majanduslikest oludest, kuivõrd loomusest. Mõni on õnnelik, mõni õnnetu, sõltumata kohast ja keskkonnast. Ka sõja ajal on õnnelikke inimesi ja õnnetuid.
Meie koolisüsteemi suur pluss (selliseid riike on maailmas vähe!!!) on see, et eliitkooli (õppimiskallakuga kooli) pääsevad need, kes viitsivad õppida. Enamuses maailmas on eliitkooli pääsemine puhtalt raha taga – need on pea kõikjal tasulised ja väga kallid, mis teeb lihtinimesele neisse pääsemise pea võimatuks. Meil pääseb eliitkooli iga laps, kes on tark või kes viitsib õppida, ja ümberringi on nii palju kadedust ja ussitamist. Kas tõesti oleks siis hästi, kui eliitkoolid oleksid erakoolid ja neisse pääseks vaid rikkad? Siis oleks hästi? Siis oleksid tavakoolide laste vanemad rahul ja õnnelikud? Või milles see probleem kogu aeg on, et nende nn eliitkoolide ümber on vaja ussitada?
Seda saaks võrrelda ainult keegi, kes on mõlemas koolis käinud. Lapse jaoks on tema koolipäev normaalsus ja miks ta peaks seal õnnetu olema, kui kõik korras on?
Minu laps lõpetas just tavakooli ja 8 last lõpetas viitega tema klassis. Hästi vahvad noored. Enamus jätkab erinevates gümnaasiumites.
Lihtsalt vahemärkusena ja üsna üldistavalt, aga..
minu kogemus on selline, et lapsed on enamasti kõik toredad, nii tava kui eliidi omad. Pigem on lapsevanemates viga. Üks osa ronib läbi kanalisatsioonitorude, et saaks vastata küsimusele “Kus koolis su laps õpib?”..vastava kooli nimega. Ja vot selliste perede lapsed on kahjuks tihti õnnetud.
Just. Eriti mõttetu on see siis kui vastas on vanem kellel on teised tõekspidmised ja tal on sügavalt ükskõik millise Tallinna eliitkooliga tegemist on, sest puudub objektiivne teadmine kui head koolid need tegelikult on.
Kummaline, et Tartu inimesed ei ütle ühegi oma tugeva kooli kohta eliitkool, ka mitte Treffneri kohta, Tallinna inimestel on täpne nimekiri koolidest, mida nimetatakse eliitkoolideks, milliseid mitte.
2 lapse kogemuse põhjal ütleks, et kõige olulisem on leida lapsele õige keskkond. See mis talle sobib, tema võimete ja loomusega. Ja vanemana mitte ette kujutada, et eliitkool on parim vaid objektiiivselt hinnata last ja panna kas või waldorf kooli kui see on lapse jaoks õige koht.
Mina jälle arvan, et vanemate ülesanne on tagada lapsele tema arengut toetav ja soodustav keskkond. Kui laps on matemaatiline geenius ja vanem puhas humanitaar, siis on vast raske eeldada, et vanem last arendab matemaatikas. Ja mina igatahes eeldan, et õpetajad teavad oma ainetest rohkem kui tavaline lapsevanem.
Mina olin väikelinna koolist, vanemad mõlemad keskharidusega, ema puhas humanitaar, isa küll reaali poole kaldu, aga mitte väga tugevalt. Ma õppisin matemaatikat kooliprogrammile juurde, vanemad mind selles ei juhendanud. Matemaatika õpetaja, kes mu võimeid nägi, andis mulle lisaülesandeid. Käisin olümpaaididel ja Tartu ülikooli juures olevas teaduskoolis, mis tol ajal toimus kirja teel. Nüüd, interneti ajastul on selliste asjade tegemine palju lihtsam, teaduskoolid on endiselt olemas. Olümpiaadidel konkureerisin edukalt Nõo ja Reaalkooli lastega, parim koht oli neljas vabariiklikul olümpiaadil. Geeniuseks ennast ei pea, aga kui tahta, siis saab ka tavakoolist, kui eeldusi ja huvi on.
Ja teemasse ka. Minu meelest ei ole võimalik nimoodi eristada, et ellitkoolist tuleb õnnelik/õnnetu laps ja tavakoolist siis vastupidine. Laps vajab ikka endale sobivat keskkonda. Kui laps ennast koolis hästi tunneb, sealne õppimine talle võimetekohane on (mitte liiga igav ega mitte liiga keeruline) ning ta tesite lastega samal lainel on, siis võiksi ta õnnelik olla (vähemlt niipalju, kui kool inimese õnne mõjutab). Kindlasti ei ole õnnelik lapse, kes vägisi eliitkoolis punnitab, kuigi tema võimed seda ei luba või ka ei sobitu ta lihtsalt eliitkooli sobivasse kasti. Samuti ei ole kindlasti õnnelik laps tavakoolis, kes on tark ja andekas, aga klass on pättuse kallakuga ja teda hea õppimise pärast narritakse.
